Suwemicioloogia. Vahel külmal aastaajal suures toidupoes külmletis leiduvaid külmutatud marju vaadates mõtlen ühte kahest kas võimalus osta ka talvel sõstraid, mustikaid, maasikaid, vaarikaid ja muid suvemarju on suvetähtsust kahandanud meie niigi lühikesel soojalt ajalt midagi justkui ära röövinud. Või siis vastupidi. Kas nende jäämarjade ilmumine jaevõrku on andnud meile võimaluse nautida suverõõme ka talvel ning lubab meil külma ja pimeda aja lihtsamalt üle elada? Aga vahet pole, kumba pidi ma mõtlen ostmata, need külmunud marjad, millest jäävad pole lihtsalt seda harjumust. Veetis oma lapsepõlve möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel on minusse jäänud hoopis teistsugune harjumus või siis suisa sisse kasvanud kohustus. Nimelt puukide suvel nii palju vitamiinirikkaid ja magushapusid marju kui vähegi võimalik. Kusjuures marjade kättesaadavuse mõttes meeldisid mulle lapsena kõige rohkem suve lõpud. Siis said küpseks mu lemmikud põldmarjad. Augusti lõpu Muhu saare kiviaiad lausa mustasid neist, kui käisime neid karjakesi korjamas ning söömas sellistes kogustes, et mälestus nende maitsest aitas vastu pidada terve sügise-talve-kevade. Järgmise suve esimese poole.