Suwemicioloogia. Tomat ja kurk, need on muutunud meie jaoks nagu tegelasteks ja nii nagu on näidendites peotegelased suured kangelased siis on ka kõrvaltegelased, kel on oma kindel roll ja ülesanne. Jah, tomat ja kurk on kindlasti pigem kõrvaltegelased. Võib-olla esmapilgul tunduvad nad isegi ehk veidi tähtsusetud, nad ei meenu meile, kui kästakse üksikule saarele minemiseks kott pakkida. Aga kui neid ei ole, siis hakkab vaikselt naha vahele imbuma, selline imelik tunne, et midagi on puudu. Mis see suvi on ilma tomati kurgita, mis see elu üldse on ilma tomati ja kurgita? Paljude inimeste jaoks? Suvetuum suve kvintessents, kui lubate öelda, peitubki kurgis ja tomatis. Lapsepõlvest on meeles, kui kevadel toodi poest esimene värske kurk ja siis lõigati õrnu ja õhukesi viile pandi leivale võide sinna peale, kurgirattad tahad ja see maitse avas justkui portaali suvesse. Nii mõnigi käis vargsi juba varakevadel ümber kasvuhoone ja ootas suve just sellepärast, et saaks kur tomatit kasvatada ja olgugi et praegu saab kurki ja tomatit aastaringselt poest osta ja võib-olla polegi maitsel suurt vahet siiski tunnetuslik ja maailmavaateline erinevus, lausa kuristik laiutab poe ja enda kasvatatud tomati kurgi vahel. Igal inimesel peaks olema oma tomat või igal juhul peaks igaüks oma tomati poole pürgima. See on lausa teekond enda tomateni, mille taimes kasvatad kõigepealt kodus aknalaual ja ta annab selle lootust, et ka sel aastal tuleb suvi, tema juba sirgub ning endagi olekusse tuleb värskust sisse. Seejärel viitsa taime kasvuhoonesse, mille sa igal kevadel uuesti kilega katad ja lubad igal kevadel, et see sügis on viimane kord, järgmine aasta paned klaasid ja siis sa kastad seda taime juba tulevad külge viljad, kunagi lähevad tomatid punaseks. Sa murrad selle ühe imelise viljavarre küljest. Ise oled selles niiskes kuumuses keset kasvuhoonet ja hammustad tomatit. Ehk osa mahlast ja seemnetest paiskub särgile, aga sa ei hooli sellest. Sa mälud ja tajud iga oma rakuga. See ongi õnn.