Suvemütoloogia. Eesti suvi polegi suvi, kui maale ei saa. Nii on see vähemalt teoorias. Aga mis sealmaal toimub, mida seal tehakse? Ühelt poolt põrgata kokku talutöödega, kuid looma talitamine, kõplamine ja rohimine on paljude jaoks siiski kas kauge minevik või polegi seda kunagi olnud. Teisalt on selge, et midagi tuleb seal maal ikka teha ka. Ja kardetavasti just midagi ebameeldivat. Mistõttu suvine maaidüll võibki olla unistus, mis täitub vaid unistustes. Teate küll, lebaskled võrkkiiges, käeulatuses jahe jook ja loed ise raamatut, soovitavalt midagi kerget, ilusat. Kuid praktikas võib suvine maal viibimine tähendada kas talv läbi laokil seisnud suvila kõpitsemist, vihmavee rennide puhastamist või lootusetut võitlust muru rikkunud mutimullahunnikutega. Omamoodi vabadust seegi, sest tähistame maatööd linlase jaoks üha enam mingit veidrat aktiivpuhkust rutiinist väljumist. Ja lapsed, nujah. Nemadki võivad Kreunude ja karjuda, kui nad pannakse tegema maatöid. Olgu selleks tõesti vaid muru niitmine. Aga hilisem mälestus on ometi magus, sest teistmoodi on ikka teistmoodi. Ning elu on juba nii läinud, et suurema osa ajast veedabki eestlane linnas ja oma maaga puutub ta kõige rohkem kokku just suvel. Kui selle hinnaks on mõned tööd ja tegemised, pole seda ju palju. Pärast jääb meelde ikka see ainuke soe puhkusenädalavahetus, mil sa ujuda ja päevitada. Ja tõeline elu seeksisteeribki ju mälestustes.