Suvemütoloogia. Inimesel peab olema batuut. Kui vaadata Google märtsist eestlaste aedlinnadest ja suvilatest pilte siis me näeme, et kõigil on batuudid ka need inimesed, kel endil lapsi pole, ostavad batuudi. Ja mitte sellepärast, et olla sama hea kui naaber või isegi ehk naabrist parem. Eks me seda soovime kõik, aga tuut on inimesel sellepärast, et saaks veidigi maast lahti. Isegi kui sa oled suur ja matsakas, siis nii hea on korraks tunda, kuidas kehal polegi kaalu. Sa heljud nagu sulg, argipäev ja mured on sinust eemal hüpates tekib hoopis teine perspektiiv. Sa näed maailma nagu lind ja mis on linnukesel muret? Mitte miskit. Batuut on meil vaja, et enda muremõtetest eemale saada. Muidu me käime talv läbi raskete palitute ja väsitavat saabastega, taevas on vastu maad endale on nii raske olla. Kabatuuti katab paks ja raske lumi, on täiesti arusaadav, et nii kui batuut välja sulab, on kõik inimesed seal hüppamas. Kuigi, kui aus olla, siis ega seal väga palju ei hüpata. Alguses küll, kui batuut püsti pannakse, on terve pere seal peal kutsutakse ka sõbrad ja naabrid. Korraks on tunne, et see ongi õnn ja ongi. Aga ega hiljem väga palju batuut kasutust ei leia ja pole vajagi. Batuuti on aias ka niisama hea vaadata. Juba iseenesest see teadmine, et kui tekib tahtmine, siis saab alati minna ja hüpata. Ta annab olemise kergust. Kelbatuuti pole. Võib hüpatavanal, reformvoodil või lihtsalt voodil. Suvi, kohe on meeletuste aeg.