Suvemütoloogia. Suveriietusega on alati üks häda täpsemalt kaks. Esiteks on häda selles, et mõnel suvel võib talveriietus osutada suveriietusest praktilisemaks. Teiseks on häda selles, et kanda saab suveriided üsna lühikest aega ning järgmise suve alguseks võivad olla suveriided juba kadunud, kapipõhja ei leiagi enam üles. Või siis ilmselt on see küll pigem daamide mure, võib suveriietus osutada järgmisel hooajal juba lootusetult moest läinuks või siis koidest närituks. Kuigi need on kõik tõsised ja reaalsed. Esimese maailma probleemid on ometi tõsi seegi, et mis suvise ilma suveriieteta on. Tore, on ju lehvida läbi linna seljas midagi valget ja õhulist ei kanda midagi linast ja mõnusat. Või panna pähe kasvõi nokamütsi ette päikeseprillid, et tõestada iseendale, maailmale ja päikesele, et kätte on jõudnud midagi erilist suvi ja muidugi kirjadega T-särgid. Millal neid Eestis siis veel demonstreerida, kui mitte suvel rääkimata lühikestest pükstest, miniseelikust või kleidist. Kui mitte miski muu, siis just nende nägemine tõestab, et Eestis on kätte jõudnud suvi, mida tuleb endasse imeda iga paljastatud kehapoori kaudu. Aga kui alustatud sai suveriiete hädadest, siis tegelikult on ikka häid omadusi ka. Esiteks ei võta suveriided kapist palju ruumi. Teiseks saame neid kandes aga nii iseendale kui ka teistele meelde tuletada, et kõigi talvel selga aetavate rohkem ja vähem karvaste kihtide varjus on ikkagi peidus inimene.