Suvemütoloogia. Kui me mõtleme suvest, siis tuleb meelde kohe palju toredaid asju nagu päike, maasikad, vikerkaar, muru sisse, potsatab valge klaar. Aga kui suvi pihta algab, jõuab korraga kohale teadmine, tegelikult täidavad suure osa suvest sääsed, kes imevad, kes pinisevad ja siis imevad veel ja veel. Sääsed on tõesti nii aplad ja verejanulised ja neid on palju, kuhu nad küll ei roni. Tükib suhu, kas silma, ninna, kõrva, paljud head inimesed proovivad sääski. Tapa, no aga kaua sa jõuad, nii head inimest polegi, kes jõuaks toita kõik sääsed lõpuks lõõtsada raisa ikka maha. Ja sääskedega ei saa rääkida kah, et olgu, teeme kokkuleppe. Esmaspäevast neljapäevani olete teie õues, aga siis reedest, esmaspäeva hommikuni, lasete meil eestlastel siin olla? Sa võid nendega rääkida, sulle võib isegi tunduda, et sa oled nendega saavutanud mingi kokkulepe näib isegi, et sääsed oma pikkade nõeltega noogutavad mõistvalt. Aga tegelikult sääskedega midagi kokku leppida ei saa. See oleks midagi sama vett pidamatult, kui Põhja- ja Lõuna-Korea lepivad kokku vastastikuses rahus ja sõpruses ja teineteise austamises. Juba järgmisel hetkel sööstavad sääsed su poole teele. Teravad mokad õieli. Ega ei oskagi öelda, miks sääsed head on. Võimalik, et nad on siia maa peale saadetud eestlasi kiusama, nii nagu püha Jüril oli lohe, kellega ta võitles, nii on eestlastel sääsed ja kuigi sääsed on visad, siis esialgu oleme ikka nendega hakkama saanud. Ja meie suureks töövõiduks võib pidada seda, et kui nemad tegutsevad vaid suvel, siis meie, eestlased, kestame terve aasta.