Oi, sa Muhumaa, Muhumaa küll oled sa kitsi, tuuline, higile ahne, ainult lained end pillavalt loobivad puruks vastu su raudhallrahne. Nägin juulikuu põuast sind põlemas, kurb ja kõrbenud jalus ja vaevas tühjalt kuumalt kõrgena kõledalt, sinu kohal on kummuli taevas. Olen näinud su põlde oktoobrikuus vihma kallas ja kallas ja kallas siis selgines, taevas ei jäänud muud. Pestud kruus jäi vaid päikese alla. Tore sügise tormis on Muhumaa visad kadakad oigavad lookas ja viilivad Guilgavad karjuvad Tormi tuhandete viiulipoognad. Torman kõikjal Tahoppides taarub su samm näkku, kargab ta nii nagu ilves. Aga taevas on mastidest madalam ja kaltsudeks kistud, on pilved. Kuid kogu see madal ja kivine saar vahib trotsivalt pilvede alla torm tormiks, kui minust jagu ei saa. Ta on ennegi olnud mu kallal. Oiza muhuma. Muhumaa, oled sa see maa, emake, katsia ja toitja? Ei sa oled rahutu, kõle, kui tee ja raske sust kinni hoida. Oi sa Muhumaa, Muhumaa küll oled sa kitsi, tuuline, higile, ahne, ainult lained end pillavalt loobivad puruks vastu su raudhallrahne. Lapsest saati ma palusin, isa, ma pean saama keskkooli õppima, linna. Vahel vaikis või vastast ujutult. Tean. Aga mul tuli põllule minna. Polnud raha, sain aru ja vaikisin, kuigi süda läks murre käes maani. Aga siis algas uuesti unistus piin. Tahtsin endale saada bajaani. Bajaani ei saanud sel ajal bajaan maksis kaheksateistkümmend 1000. Matsin maha, täitmatu vallutav soov. Kuradile, sest enam ei hooli. Mind jälitab teine ja suurem on too. Pean pääsema merekooli. Meremehed. See sõna on püha ja suur. Minu jaoks on nad valitud kastiks suures inimmetsas. Nad on nagu puud, millest tehakse laevade mastid. Mingi ääretu nukrus on südame sees, kui nen väinadel kaduvat purje. Või kui rohekalt möirates jalgade ees vahuks puruneb lainete turie. Või kui tuuleke tulles metsade pääl, et peegelsiledal väinal tantsib ja peaaegu riivates Saaremaa äärt suurde merre laeb liinilaev Hansi. Ma viimast korda nägin koduküla. Mind temast lahutas vaid väike väin. All helkis meri taevas helkis ülal. Kuid tema oli kurba vaikust täis. Seal sõbrad aknail kinni katsid tuled, must hämarus enda muljusu vastu maad. Nii paistis sadamasse daalikule külm, kodune ja armas Muhu saar. Suits varrukas veel kaua teda vaatan siit laevatekilt üle halli v jääb lõunasse, kaob öösse, siis jääb saatma loid laine, pimendatud laevateed. Mu mõte, see on viimne hulgus, ta kolab mööda kaugeid maid. Jah, tal on jultumust ning julgust. Ma täna leidsin end Shanghais, tead, sinna sinna tahan minna, plaan, kuratlik ja hea on see, ma juba tean, et selles linnas on rentslis maas mu uus poeem. Ja milline, kui palju värve toon, kriiskav, idamaine, lai. Ta masendasid, katkus närve, mu unistuste laul. Shangai. Koit ema sust mõtelda, suud andma, südamel soojal näen mõtteis subkortsunud nägu tööst, karedad kätt, su silmi täis lootust, et lähevad korjuse toojad ja halliks läinud juukseid Milt kuklale lükatud rätt. Näen seda, kui mõtlikult õuel paekivisel liigut keskVabesid tühje kus õitsemas rebeneb õhk kaevukook just nagu halates kiumades kiigu. Kuid sina ei ole ei halisev painduv Einark. Ma usun, et võitlused rasked, kõik vaprnata luht on sinugi soontes veel tugevat viikingi, väärat. Tean kindlalt, mu ema, kui Randlast ei murda, sa palud? Ei lämmata südames peituvat. Kui aga kuumi äkilisi tuuli Tõid Sõrve randa, juunikuu juuli kui teised tuule haaras, julge puri. Kui mootorgi seal laial merel tagus maa, töö ja leib, see kõik on rahvajagu. Siis muutus kõik. Algul polnud muud. Me lugesime kommunistist, kus läksid vaese rahvaveeringud. See, keda näotu vaesus Sõrve saatis, kel ainsaks varaks olid kätte paar kuud hiljem sõudis peremehe paadis ühtaegu sulane ja komissari. Aeg kaunis karm, kui kotkatiivul lendab, on palju rõõmu, väga palju tööd. Ma tahan, et, Mehitult ilus. Kõik ta võttis meilt sest langesid siis esimesed pommid Me laevadele Saksa lennukilt. Pärast surma ma saan oma laeva mille tulesid ise ei näe. Enne seda, kallis, sain taeva ja õitsema maa sinu käest. Kõike näen. Kuidas valmivad viljad? Ilm on rõõmuse imelik. Jahastab süda, jäin hiljaks, meie tee pole kuigi pikk. Lollilt elasin, aastaid jääb väheks. Minu armas mu naine, mu roos, sinult Ühte vaid palun, et läheks meie tee minu lõpuni koos. Sina oled mu taevasina, selles seinas tiirutab kull. Pärast surma oma laeva ei vaja. Olles elus, ma palun su käest. Ära iial mind minema aja. Minu viimaseks laevaks jää.