Suvemütoloogia. Auto on hea asi igal ajal, aga eriti just suvel siis ei meenu isegi mitte liising. Auto ja omanik saavad sedavõrd lähedasteks, et kaovad sellised klassifitseeruvad mõisted nagu auto või omanik. Need on lihtsalt kaks sõpra ja parem kui keegi kolmas nende vahele ei tuleks. Teinekord on nende kahe sõbrasuhe väga hell ja õrn. Just suvel viib üks sõber teise looduskaunitesse paikadesse. Paljudele inimestele meeldib vesi, jõed, järved, meri, ja siis tahetakse minna sõbraga veele nii lähedale, kui vähegi saab. Kõrvaltvaatajad võttele. Kellennestel pole autoga sellist sooja ja lähedast sidet. Võib tekkida küsimus, et mis inimene sellest autost siis nüüd nii jõe äärde tõi. Aga seda saabki küsida vaid inimene, kelle südames pole olnud armastust ega sõprust. Suvel polegi nii oluline, et peaks autoga kuhugi sõitma. Ei pea, võib täiesti rahus kodus olla ja istuda koos autoga garaaži ees. Auto on sind läbin lopa läbi novembrivihmade toonud, nüüd ei pea kuhugi minema. Te olete mõlemad ära teeninud puhkuse, see on aeg teineteise jaoks, võib lihtsalt koos olla ja isegi vaikida võib korra auto alla ära käia, vaadata, kas kõik on korras ja kui ei ole, siis saab kõik korda. Võib õli vahetada, kontrollida rõhku rehvides Väike-šampoonipesu võib-olla isegi eemaldatakse mõned pigipritsmed velgedelt. Ka väike vahatamine ei tee paha ja siis võib lihtsalt silmitseda, kuidas päike mängib potil või tuuleklaasil. Suvi on auto jaoks nagu spaa. Ta oskab seda hinnata ja autoomanik omakorda peab lugu heast seltskonnast. Mitte kedagi ei tule tõelise auto tõelise auto sõbra vahele. Ja häda sellele, kes tuleb. See sõprussuhe on palav ja mõnuga. Ärge võtke auto sõbralt neid hetki, ärge kutsuge teda sööma või jumal teab kuhu. Las nad olla. Suvi on ju nii üürike.