Suvemütoloogia. Olgu, või nii, et ka terve suve jooksul merevesi Eesti rannavetes päriselt soojaks ei lähe. Üks õige eestlane käib korra ikka ujumas ära. Pärast võib-olla aevastab ja nuuskab, ent ometi märka maas. Hiljem võib öelda, et vinge suvi oli, sai käia rannas ja ujumas ja puha. Aga tõsisemalt mingis mõttes õige suvi olles siis algabki, kui merevee temperatuur tõuseb 20 kraadini või noh, olgu 18 kraadini. Kui siis on võimalik kasta ainult kasvõi korrakski vette, on suvetunne käes. Enne on kevad ja suvi algab ujumisega just meres, ujumisega. Järved võivad ju olla nunnud ja karjäärid sobida. Alternatiiv samale rahvale. Eesti üldjuhul väikesed jõed kõlbavad pärast saunalava sulistamiseks. Õigesti ujutakse ikkagi meres. Kuid siingi on oma astmestik. Pärnu rand sobib igaühele sülelapsest vana inimeseni. Mõnusat lauge oma geograafilise asendi tõttu enamasti soe ja turvaline. Põhjaranniku rannad on samuti valdavalt liivased ja lähevad üldiselt aeglaselt sügavaks. Kuid Soome lahe vesi kipub külmavõitu olema. Omaette kunsttükk on seevastu ujumine, saartel mõne erandiga liivarannad puuduvad. Vette tuleb ronida kikivarvul tippides etendab teravate kivinukkide vastu mitte katki teha ning sügavaks võib mõnel pool minna. Üsna äkki. Võib öelda, et need rannad on ujumismeistritele. Kuid olgu rand milline tahes, käite ikkagi eesti suve juurde. Ja kui asi on päris hull, vihma sajab ja ulub jäine suvetuul võib vabalt piirduda ka rannas jalutamise ja merevaatamisega. Parem ikka kui mitte midagi. Ja veel, olgu rand milline tahes, liivane, kivine või kruusane vette mind nagu alati ja ainult kaine peaga ning väikeseid lapsi ei tohi seal omapäi jätta. Pesi võib-olla meile armas, kuid siiski on tegu võõra keskkonnaga, kus kehtivad oma käitumisreeglid.