Suvemütoloogia. Nii nagu on olemas suveriided ja suvekohad, on olemas ka suvetoidud. Kuna eesti sügis, talv ja kevad on nagu nad on, ehk siis pikad, külmad ja pimedad. On selge, et vähemalt ühes asjas oli vanarahval õigus. Nimelt selles, et siinkandis elamisele ja selle elu kui mitte just nautimisele siis vähemalt talutavaks tegemisele aitavad kaasa kolm lahutamatult sõpra sool, rasv ja jahu. Samavõrra taipas rahvas sedagi, et suvel, mil on palju valgust ja vahel läheb isegi häirivalt palavaks tuleb süüa teisiti. Ja siis leiutasid nad kama ja oblikasuppi ja kalja ja rabarberikisselli ja suitsukala ja palju muud head, paremat. Tark rahvasse. Vanarahvas ei teagi, mis neist saanud on. Aja jooksul on suvetoitude nimekiri muidugi laienenud, aga mingis mõttes ka kinnistunud. Nii teab igaüks, et suvi on käes siis, kui saab süüa keefiri, Ocroscat krõmpsutada kõrvale värsket hapukurki, grillida kanakestija vorstikest või pühendada üks kaunis suvepäev kalade suitsutamisele. Need toidud on sedavõrd kindlalt suvetoidud nagu seapraad. Hapukapsas, ahjukartul ja verivorst on talvetoidud. Kui lisada suvetoitude loetellu veel kukeseened, praetud räimed ja värskelt soolatud siig ning magusroaks värsketest metsa- või aia marjadest koosnev õhuline kook, on paradiis käes. Muidugi saab tänapäeva sume kööki moderniseerida toodetega nagu soolalõhe, avokaado, grillitud krevetid, mozzarella salat või suvikõrvitsa pesto. Kuid siingi kehtivad samad märksõnad, mis traditsioonilisemat roogade puhul. Nimelt värskus, tervislikkus, õhulisus, head suveisu.