Suvemütoloogia. Juba Dostojevski on kirjutanud valgetest öödest. Ka teisi kirjanikke ja luuletajaid on valged. Ööd inspireerinud põhjus on tegelikult väga lihtne. Muidu oleks need kirjanikud lihtsalt sel ajal maganud, aga kuna ööd on nii valged ega lasknud magada, siis tekkis üleliigset aega rahutuid, igatsevamaid, mõtteid, mida kohe pidi üles kirjutama. Jah, valged ööd on üks produktiivne aeg kirjanikele, jaga öövalvuritele. Ka neil on lihtsam üleval olla. Teistele inimestele, kes peavad hommikul kell pool üheksa tööle minema, mõjuvad valged ööd aga laastavalt. Ka neil on tunne, et kõige huvitavamad asjad toimuvad just öösel. Aga kui nad on veel ka valged ja näha, mis toimub siis lausa kisub õue eestlaste jaoks, kes elavad enamus aasta pimedas nagu kotis, taskulamp igaks juhuks kogu aeg käeulatuses, on valged ööd, samasugune vaatamisväärsus nagu virmalised või päikesevarjutus. Terve aasta on selle nimel vastu peetud. Kuidas siis nüüd nii et sa ei lähe ega vaata seda, ikka peab minema ka Mati Unt ütles, et öös on asju ja ta ei valetanud. On tõesti? Järgmisel päeval tööl on muidugi raske. Ollakse unised ja väsinud, lausa ebaadekvaatsed, keegi isegi läheb, tukastab veerand tundi WCs. Sellest tekib palju vigu tööl. Tööandja on pahane ja kutsub alluva oma kabinetti. Ta küsib, mis toimub. Kuidas nii, ähvardab vallandamisega. Aga see unise pilguga inimene suudab enda kaitseks vaid öelda. Ööd on nii valged. Rahutut tõmmet, mis sunnib öösel üleval olema ning ütleb, et olgu see viimane kord ja kui unine töötaja lahkub, jääb ka tööandja ise oma laua taha magama.