Suvemütoloogia. Tunnistan ausalt, mina sellest küll aru ei saa, miks siis, kui ilmad soojenevad, peavad inimesed vajalikuks muuta enda ööd põrguks. Pean selle all silmas telkimise nuhtlust, matkamise needust ja kämpingute jubedust. Muidugi kui ilmad on ilusad, siis kisub loodusesse. Loogiline on ju vaimustav jalutada mererannal imetledes päikeseloojangut või miks mitte ka tõusu või lihtsalt kõndida pargis või metsa vahel. Aga õhtuks peaks inimene ikka koju või vähemalt tsiviliseeritud sängi jõudma. Mäletate ju Veiko Õunpuu 2006. aasta filmi tühirand? Juhan Ulfsaki mängitud naaber leiab Rain Tolgi kehastatud Mati rohu seest magamast ja ütleb talle sinimagata. Mati käratab pohmell usus oleva inimese igipahurusega. Mis see teie asi on, kus ma magan kuid naabrit see ei kõiguta? Tema teab, et magatakse voodis mitte maa peal, sest tsiteerin veel kord. Reeglid on sellised. Nujah kord on vanem kui meie. Ja ometi tõmbavad suvisel ajal inimhorde RMK metsarajad ja lõkkeplatsid. Samuti reserveeritakse juba kevadeti kämpinguid telkimiskohti, kus nautida suverõõme nagu sääsed, parmud, herilased, puugid, rääkimata vihmast ja varahommikusest külmast, mil tuleb lõdisedes ja luuvalus ägisedes ronida välja magamiskotist ning asuda lõkkesuitsu sees köhides kohvi jooma ja taskunoaga otse konservkarbist turisti einet sööma. Või on see ettekujutus liigas sovjetlik liiga vanaaegne? No olgu siis pealegi, ilmselt igaühest lihtsalt ei ole matkajat. Aga ühte soovitan küll, ilma igasuguse naljata. Puugivaktsiini.