Suvemütoloogia. Hapukurgihooajaks nimetatakse kõnekeeles suvist uudistevahelist aega. Viimastel aastatel pole seda küll enam eriti olnud. Maailma poliitiline seisund on ärev. Sõjad, kriisid, arusaamatused, pingekollete plahvatamine kõigis maailmajagudes. Neid ei küsi kuupäeva. Viimastel aastatel on ka Eesti ajakirjandus sellest aru saanud ning ka suvel jätkub seda, millest rääkida ja kirjutada. Aga miks just hapukurgihooaeg, kus see sõna tuleb? Ega mõiste kasutajad endalt seda päriselt küsi. Ja nõnda ongi sõna tähendus ajas nihkunud. Algas kõik 1933. aasta suvel, mil Jaan Tõnissoni valitsus kehtestas kaitseseisukorra ja tsensuuri. Ajakirjandus vastas talle teravmeelselt, avaldades jabura sisuga juhtkirju. Just hapukurkidele keskenduv osa sellest pälvis enim tähelepanu. Nimelt avaldasid lehed protestiks poliittsensuuri vastu hapukurkide retsepte ja ajakirjanikud pidasid totakaid debatte selle üle, millised kurgid ja millised hapendamis tehnikad on parimad. Asja mõte oligi selles, et täita küll lubatud leheruum, kuid täielikult eirata valitsuse tegemisi ja poliitikat. Aga jah, see kõik on ajalugu. Praegu tähendab hapukurgihooaeg eelkõige uudiste, vahest igavust, vahel ka vihjet või viidet ajakirjanike laiskusele ja mõttelagedusele. Kuid tegelikult on sõnal käiks väga positiivne tähendus. Nii positiivne, et selle teksti kirjutamise ajal ei saanud teisiti, kui pidin püsti tõusma minema külmutuskapi juurde ja krõpsutama ära ühe hapukurgi. Parafraseerides üht Tõnissoni järeltulijat Eesti peaministritoolil. Kui see on hapukurgihooaeg, siis ainult sellises hapukurgi hooajas ma tahaksingi elada.