Suwemicioloogia. Suvila nimi juba ütleb, et suvilasse minnakse suvel. Me keegi pole kuulnud sellisest kohast nagu talvela ikka suvila, suvel inimesed tahavad olla iseenda mõtetega või siis oma kallite lähedastega. Suvilasseminekut oodatakse terve väsitava sügise, oodatakse talv läbi, unistatakse ja peetakse plaane, kuidas istuda lamamistoolis päikesevari pea kohal kõrval kas mullivesikokteil klaas Kaljaga vahest võetakse sealt üks lonks? Kiiret pole kuhugi ja loetakse raamatut. Kõik need raamatuvirnad, mis talvel jäid lugemata, saab nüüd läbi nosida. Veega ju sundust ei ole, võib ka lihtsalt seal toolis või võrkkiiges pikutada ja ja pole kellelegi asigi. Vot nii võiks mööduda terve suvi suvilas. Aga reaalsus on ikkagi hoopis teine. Enamasti inimesed suvilas ei istu, tean inimesi, kellel pole seal isegi toole, küll aga on neil seal muru, on õunad, puud, Kreigid, murelit, ploomid, lillepeenrad, aiamaa, aiamaa see kõlab nii nagu oleks sellel sõnal lõpus viis A tähte. Ja see pikkus sümboliseerib kar tuli vagude pikkust. Lapsed, kes on pidanud neid vagusid kõplama, teavad hästi seda mõõtmatut ja silma piiritud tunne. Ennem saab suvi otsa, ennem saab elu otsa, kui lõpeb kartulivagu ja suvilast töö. Ja alles järgmisel kevadel, kui hakatakse uusi kartulivagusid ajama, avastatakse ühe väsinud rohi ja maine keha, reha temaga. Aga hing on sel inimesel suvila taevas ja seal suvila taevast pole muru, pole puid, pole marjapõõsaid, pole aiamaad, on ainult valge vein, mullivesi ja sallalla.