Suvemütoloogia. Kuigi kujutame endale talv läbi ette, et suvi on puhkuse ja puhkamise sünonüüm, on see ju vale. Valetame nõnda iseendale, valetame teistele. Esiteks on palju ameteid, kus suvi ongi põhiline töö, rügamise aeg kuid kõigi turistide kontseldamate või põldu harivate suvetööliste kõrval on ka kõik teised. Kõik need kümned ja kümned tuhanded õnnetud kuradid, kes veedavad valdava osa oma suvest kontoris ja arvutite ees. Hea näide praegu eetris olev isik. Jah, võime küll kujutleda suve mingiks igikestvaks paradiisiks, kuid moodsa elu reaalsus on siiski selline, et puhata saame suvest vaid loetud arvu nädalaid. Ülejäänud aja vahime igatsemalt aknast välja, saame parimal juhul õhtul korraks randa ja tagasi sõita. Halvimal juhul peame aga siis hoopis lapsi cancel dama ja suvi. Siis ongi suvega nii, et parem on sellele mitte mõelda. Või kas ikka on? Ei taha tegelikult nii kibestunud tulemuseni jõuda. Tegelikult on hoopis nii, et selle kolme-nelja puhkusenädala sisse tuleb mahutada maksimum. Ei, see maksimum ei tähenda seda, et tuleb tingimata minna kärestiku sele jõele, kanuu ootama, paariks päevaks surfi ja seejärel veel paariks päevaks eneseleidmis või tantralaagrisse et seejärel kohustuslikus korras mööda laudteid rabas matkata ja siis minna rattaretkele ja ronida suure munamäe torni või minna õllesummerile või Weekend festivalile ja olla puhkuse lõpus läbi nagu läti raha eieiei. Selle asemel tuleb maksimumi võtta nii, et teha lihtsalt seda, mida ise tahad võtta aega endale vedeleda, võrkkiiges või rannas, käia natuke ujumas, lugeda õhtul mõnusat raamatut, puhata välja Süüa Ukrozkatja, juua kalja ning uskuge siis tunduvad need loetud, puhkusepäevad pikad, mõnusad ja kosutavad. Pärast seda võib juba vabalt minna kontorisse, kuulata klappidest Hanna-Liisa Uusma linna suvelaulu ja tõdeda, et elu on tegelikult ilus.