Suvemütoloogia. Kuidas areng käiski? Algul olid need randa kaasa võetud transistor, raadiot, mis plärisedas kõiki peale rahuloleva kuulaja ärritasid. Siis hakati autodega randa sõitma ikka nii, et uksed lahti ja tümbõhja kuldsed üheksakümnendad päevad, mis ajasid segadusse. Siis saabus justkui rahulikum aeg, hakati nautima Sonywookmani pakutud võimalust panna klapid pähe ja kuulata kaasa võetud laserplaati. Seejärel tuli juba Aipood, püüdame tublimatele inimestel telefoni paigaldatud vikerraadio äpp ning seda saab kedagi segamata klappide abil ka rannas lebaskledas kuulata. Paraku on tänapäeval kaasrannaliste nuhtluseks olemas ka Bluetoothi-ga varustatud kõlarid, kuhu saab muusika otse enda telefonist lõugama lasta. Ja nii ongi meie ümber üha rohkem helisid, olgu selleks siis rannakohvikutesse paigaldatud valjuhääldajad, mis peavad neis kõlava muusikaga kundesid meelitama. Põis huviti randades toimuvat rohkem vähem kultuuriüritused alates kontsertidest ja lõpetades ranna Vollega. Pida muidugi ei peeta hardas vaikuses ega ei peagi. On nagu on. Kuid on ka hetki, mil tahaks põgeneda meid üha enam ümbritseva helitulva eest ja on kohti, kus seda tahaks teha. Olgu metsas, keskpuude müha või rannas, kus lainekohin on siiski parim muusika.