Suvemütoloogia. Vanasti laulsid Nõukogude lapsed, olgu jääv meile päike. Igasuguseid asju võis ju soovida ja nendest laulda. Samas me teame, et niipea veel päike ei kustu, eks ta on ikka meiega. Ja päike on tõesti tore. Meil on päikesega väga intiimsed suhted juba talvel, kui on päikeselised päevad, lähme õue või terrassile, sätime enda näo päikese poole, tõmbame korraks varrukad, et päike saaks meid paitada. Tema ees oleme me kohe valmis end lahti riietama. Meie tuju läheb heaks. Kõik, välja arvatud minu kolleeg Peeter Helme tahavad suvel kõndida ringi lühikeste pükstega. Aga kui päikest ei ole ja seda tuleb meil kahjuks ikka aeg-ajalt aitäh ka suvel siis on meil tunne, nagu oleks meid millestki ilma jäetud. Et meid on petetud, nagu ootaks kallimat kohvikus, ootad ja ootad, aga teda ei tule. Päike kui sümbol on meie elus samuti igapäevane kaaslane. Ükskõik kui ebameeldivat asja ei reklaamita, naeratav päike muudab selle toote kohe mõnusamaks. Eriti hea näide on kalamaksaõli, kus oli peal päikesepilt. Aga muidugi kalamaksaõli ei suutnud ka päike paremaks teha. Päikesega on seotud ka palju ebameeldivaid asju, nagu näiteks päikesepõletuspäikesepiste defi treerumine ja loomulikult päikesevarjutus, mis on ühelt poolt muidugi põnev aga teisalt ka hirmutav. Mis siis, kui enam ei hakkagi päikest paistma, mida teha siis päikeseprillidega päikesekreemiga? Selle peale ei taha mitte mõeldagi.