Tere laupäeva tere kuulama järjekordset kultuuri, kajak ja lähmegi kohe edasi sealt, kust nädala eest pooleli jäime. PÖFFi peakorraldaja Tiina Lokk rääkis festivali külalistest. Nüüd jätkame vestlust, teemaks endiselt PÖFF, tema tähendus ja koht maailmafestivali kaardil üldisemalt. Kuid siiski enne veel ka sellest, mis täna saates. Tartu Kunstimuuseum jätkab Eesti kunstnike elutööde näitusi. Viimasele Karin Lutsu tutvustavale projektile on tulnud järg. Avatud on Johannes saalitööde väljapanek. Johannes saali eluga kui ja kunsti tutvustab näituse üks kuraatoreid. Tiiu Talvistu. Heidame pilgu ka Eesti kultuuri välissuhtlusele. Helilooja Margo Kõlar käis koostöösidemeid sõlmimas kuulsas prantsuse elektroonilise muusikakeskuses nimega irkam. Margo kõlarilt küsis asja kohta täpsemalt Kadri-Ann Sumera. Kultuuriga jätkab erakirjade avaldamist. Kodukanti ja kodukandist, kirjutavad vennad Juhansonid. Ja ka tänase saatemuusika valis Ants Johanson. Mina olen toimetaja. Tässon kinodes enne veel, kui jätkame vestlust Tiina lokiga tahaks tähelepanu juhtida ühele paljudest PÖFFi eriprogrammidest. Dokumentaalfilmide programm suletud ühiskonnad heidab pilgu riikidesse, kus poliitilised vabadused on tänaseni jalge alla tallatud või kus rahvas on suutnud diktaatori hiljuti troonilt tõugata. Programmis on filmid Venemaast ning tema satelliitidest endisest Jugoslaaviast, Iraanist ja Kuubast. PÖFFi eriprogrammi suletud ühiskonnad raames toimub kaheksandal detsembril rahvusvaheline seminar, kus nende riikidega seotud probleemidele otsivad vastust eksperdid Venemaalt, Valgevenest, Gruusiast ning Moldovast. Eriprogrammi toetab avatud Eesti fond. Ja nüüd on sõna Tiinalokil. Siis on meil teist aastat Eesti filmide võistlusprogramm mis on siis sponsoreeritud ja tegelikult algatatud ja ellu kutsutud tänu Scottish Leaderi üle. See on üks täiesti fenomenaalne sponsor, lasen ainukene sponsor, kes on tulnud ise minu juurde ja öelnud, et Tiina, et ma olen nii paljusid turult võtnud, ma tahaksin midagi tagasi anda ja jumal tänatud, et ta tahtis seda läbi Eesti filmi anda tagasi tänu siis talle on juba 15 aastat on meil täispikkade Eesti filmidega, kus programm, mida siis hindab ka tegelikult rahvusvaheline žürii saavad kõikide nende eriprogrammidega tegelikult need nii või naapidi on ka külalised pluss siis on meil Baltic Event ehk teisisõnu siis kunagi ta sündis festivalist välja, see on siis üritus, kus kohtuvad põhised Sis filmi produtsendid, levitajad ja festivalide direktorid, vaatamaksis uusi Balti filme ja siis ka ühtlasi uute projektide otsimine ja rahastajate otsimine, sihukene projekti turge. Ka selle raames tuleb kusagil 200 nagu filmiprofessionaali. Nii et meil ma lõin nagu kop kokku on kusagil siis sellel aastal tõesti mingi päris rekordarv külalisi on kusagil 400 külalise ringis siis tuleb meile seega igasuguseid huvitavaid ametnikele selle aastal Tulacafiafi peasekretär, kes on siis, me oleme teatavasti sellel aastal kutsutud Fifi liikmeks, see tähendab siis seda, et, et me ei ole enam üks festival paljudest, vaid me oleme maailma parima või, või tuntuma, ütleme siis nii 50 festivali hulgas, mis on ju iseenesest täiesti kõva sõna, ütleks nii jaksa. Meile kui me omal ajal selle festivali nagu lõime, hakkasime teda arendama, eks et mida ma nagu püüdsin vältida, et esiteks püüdsime vältida, kellelgi ei tekiks siukest lolli ideede hakkaks meid kanni Berliiniga võrdlema kaanigsega Berliinis olema neid mitte kunagi tahtnud saada, see on küll päris kindel ja nii palju realist olema, nüüd küll koos kõigi oma unistuste fantaasiatega, et, et siin on mulle nagu väga kõvasti maa küljes kinni. Aga mida ma ka ei tahtnud saada, on nii, et tegelikult noh, väga palju on selliseid 100 filmifestivale. Ja neid on tõesti nii, et peaaegu et iga nädal kusagil midagi sellist toimub ja neid ei teagi, nende nimesidki mitte keegi ei tea. Ja tegelikult ka paljude väikeriikide põhifilmifestivalid on vat just samasugused näiteks keegi ei teagi, mis festival on näiteks Austria põhifestival või belgia põhifestivale. Isegi mina ei tea seda, see oli mul nagu kindlalt silmade ees, et ma ei tahtnud saada nagu kann ja Berliin, sest see oleks realistlik olnud ja ma ei tahtnud jääda selliseks märkamatuks halling siirekeseks. Sellepärast seda festivali lihtsalt minul kui professionaalil oleks olnud huvitav teha, et nendel festivalidel üldiselt on see, et nad ei saa väga palju nagu häid ilme, kätanud isa, uusi filme. No põhimõtteliselt näitavad pigem, kui ütleme, meie näitame täna 2006. aastal ikkagi valdavas osas 2006. aasta film mis valdavas meil võib-olla kümmekond tükki on 2005, eks kui eriprogrammid välja jätta, siis nende saatus on selles, et nad näitavad põhiliselt, et 2005, eks üksikuid 2006 filme ja nii edasi. Ma olen ikkagi filmikriitik, filmiteadlane, et mul on, minu jaoks on igasugune värskuse moment, on selle juures siis nagu kadunud või või selline professionaalne hasart see on nagu ühelt poolt, aga teiselt poolt ka sellisele festivalile oleks väga raske leida ja saada filme. Sellepärast et isegi Austria Euroopa mõistes on väike riik, aga võrreldes Eestiga on ta suurriike ikkagi seal on ta on üks osa kasvõi saksakeelsest turustaks ju, me oleme täiesti olematu oma turul. Ja meil oleks lihtsalt see pood kummitanud, et me ei oleks saanud väga head programmi. Ja, ja siis me ei oleks ka vaatajaid olnud, sellepärast et eriti veel see, kui sa pead ka võistlema näiteks internetiga ja kõikide nende muude kaasaegsete värkidega piraatlusega kõige sellega, see programm peab olema piisavalt atraktiivne, ta peab olema piisavalt atraktiivne mõlemale poolele. Rahvusvaheliselt tunnustatakse, öeldakse, et vau, Napmilist programmina teevad, eks, et sinna on juba au oma filmi anda, mis siis turgu neil ei ole, ärima? Ei tee, aga mul on vähemasti hea meel osaleda, eks see on nagu üks võimalus ja teine asi on ka siis on ka vaataja kohale tegelikult sellest hetkest, kui me julgelt tõstsime oma programmi suurust ja muutusime just võtsime täpselt selle formaadi, siis meil kahekordistus vaatajate arv. Noh, see juba näitab, et ta on läinud nagu õiget teed pidi. Ja see illusioon, et vahel mul on nii sagedaste, küsitakse sellist asja, et kas ei ole raiskamine ja vaata, et ma ei jõua üle 10 filmi vaadata ja nii edasi. Aga tema ei jõua, teine jõuab. Maitsed on erinevad, eks ju, mitte ma tahaks öelda, et mida laiem või mida suurem loomulikult igal pool mingil hetkel tulevad piirid ette, meil ongi need piirid käes, see formaat on paigas ja teda ei ole mõtet suurendada. Aga tänu sellele, et meil oli võimalik rohkem maitseid ja maitsegruppe esindada oma programmiga, kasvas meil ka külastatavus ja seeläbilõige aasta filmidest on ka palju täiuslikum 100 filmiga. Ma arvan, et seda festival ei oleks enam ammu olnud elavate kirjas või ta oleks mingisugune kidur, nädalakene lihtsalt mida ju ka kõik nimetavad festivalid, eks, eks ju, selles mõttes ta peab olema noh, niimoodi balansseerima sellise piiri peal. Ja seda jälgitakse ka rahvusvaheliselt. Et kui me nüüd näiteks muudaksime oma formaati, võime näiteks mingisugusel ajahetkel, eks kas või otsustasime loobuda alafestivalide tegemisest või siis läheksime tagasi urgu ja hakkaksime tegema 100 filmifestivali. See moment aastat oleks näha ja momentaalselt tekitakse küsimusi see mõjuks mainele, see mõjus ka meie kultuuri mainele. Põhimõtteliselt. Ja kindel on see, et, et me ei saa seda enam teha sellisel juhul ka nii huvitavat programmi ega noh, ütleme niisugust huvitavat festivali, seda formaati tuleks hoida, aga vaat see ongi kõige raskem. Sellepärast et tegelikult festivali tegemine on kallis. Nii nagu igasugune asi, mis seondub ginaakon, kallis, nii on ka festivali tegemine kallis ja ta võib tunduda, et ta tuleb siia nagu värske lumi ootamatult ja kusagilt ja alati küsitakse, et oi, kas te tõesti töötate, et aastaringselt ja kaheksa inimest töö. Aga need kaheksa inimest töötavad aastaringselt palehigis, millest kolm kuud nad praktiliselt ei näe oma perekondasid. Selleks et see festival siia tekiks, et, et see on suur töö ja ta koosneb sellistest pisikestest kuluartiklitest pisikestest no näiteks filmiõigused kaks seanssi maksab praegusel hetkel keskmiselt juba 850 kuni 1000 euri, aga see on ainult üks osa, tähendas siia lisanduvad transpordikulud, reklaamikulud, tõlkekulud, tehnika, rentimise kulud, kino rentimise kulud, eks ju, kõik muud. Vot niimoodi see festival koosnebki miljon pisikesest kulu artiklis seda eelarvet. Ta on rõve teha ja rõve esitada, sellepärast et noh, nagu ma ei oska öelda, mis pudi iseenesest, isegi kui sa paned teda grupeerid, siis ikkagi jääb ta budiks, lõppkokkuvõttes sellest budist tulevad kümned miljonid, meil nii palju ei ole, meil on vist üldse selle formaadiga nagu kõige odavam festival maailmas. Sest noh, me tegelikult oleme nagu, kui sa küsisid, et kust me paigutame Põhjamaades Me oleme külastatavuselt teine festival. Kui võtta Põhjamaad, Baltikum ja isegi ka suur osa Ida-Euroopas. Kõige külastatavam festival selles regioonis on jätabori festival mis on kuskil 130000 piletit, müüakse aga tangot juba üle 30 aasta vanafestival ja seal on traditsioonide Tacitsioonid kasvatavad juba publikute publiku ma tea, isad lapsi ja emad lapsi ja nii edasi, et kes kõik käivad, see on ka näiteks meie perspektiiv, ma kujutan ette, et me võiksime täiesti vabalt mingite aegade möödudes saada endale kusagil müüa 100000 piletit ei tule kohe. Et hetkel meil on mingisugune aastat rida need inimesed, kus meil on siis vaja hoida seda 50000 piiriga hakkab kas natukene Allawi natukene üle minema. Aga mingi aja möödudes, kui juba jälle mingid põlvkonnad on suuremaks kasvanud ja nii edasi, siis see kindlasti seda ära ju ei lähe. Tavaliselt meil on nagu, meil on päris hea ülevaade oma publikust kes tulevad need ikkagi nagu jäävad käima. Et nendele lisanduvad ainult põhimõtet, tavaliselt selle formaadi hoidmine on nagu raske ja, ja selle koha hoidmine on ka tegelikult raske. Sellepärast et hetkel jah, me oleme nagu piiri peale, et on küsitud mu käest nüüd hakatud rahvusvaheliselt ka küsima, et, et kas sa tahad konkureerida Karlovy vaariga ja mõtlesin, et noh, et ei taha. Aga noh, mingisugusel kujul. Me oleme nendest. Ma ei saa öelda, et me nüüd väga palju maas olema, tegelikult ütleme, meie programmi struktuur on peaaegu enam-vähem sama. Aga helistavad, tähendab esiteks külaliste arv, staaride rohkus, see on see, mis kohutavalt maksab. Tegelikult teebki festivali meeletuseni kallikseks ja teine asi on, mida ma ihka kerite ausalt öeldes. Ja teine asi on see tänu nendele positsioonidele, mis nendel festivalidel juba on ajalooliselt välja kujunenud ja ka osadel, millised turud endale taga on. Siis nende festivalid, kus siis toimuvad maailma Euroopa esilinastused. Sinna nime ka nagu ei jõua, kindlasti mitte kunagi, ma ei usu seda vähemast. Ainus koht, kus me oleme püüdnud olla ja kus me oleme, on nagu ennekõike Tartu Tartus Me läheme esimesest aastast teinud ja ja Tartus on nagu väga õige publik festivalile väga hea atmosfäär ja, ja ta nagu tõesti tore koht. Ja natukene kahju, et kaks linna üksteisest siiski nii kaugele asetsevad teiste linnadega on lugu pigem nii olnud, et kuna 10 aasta jooksul ei ole ju muutunud Eestis kino valdkonnas praktiliselt mitte midagi ehk teisisõnu, need kinod, mis olid peldikud ja siis veel hingitsesi, siis nüüd nad on lõplikult kinni pandud. Kinosid on veel vähemaks jäänud. On küll ühte kui koma teise kohta midagi taastatud või siis midagi väiksemat juurde ehitatud, aga üldiselt sain kindlasti mitte piisav. Rääkimata sellest, et turul on ikkagi tegelikult tegemist ju kahe, ma ei saa öelda, et oleks konkureerivat tendentsid, et üks on meelelahutustööstus, mis puudutab Ameerika filmi ja teine on siis kõik see, mis ei tule Hollywoodist ja täiesti selge on see, et noh, ütleme maailmas tehakse niivõrd palju häid filme ja üldse mitte eitades Hollywoodi, siis on täiesti selge, et see on see film, mis aitab hoida kasvõi needki vähesed kinod elus mis praegusel hetkel on ju olemas, sest et oleks ju naeruväärselt absurdne arvata Ta, mida kahjuks meie poliitikud tänaseni arvavad, et kino on võimeline Eestis ennast ise ära majandama ja sama rikas pinnas olema nagu näiteks kas on, eks ju, et turg ei võimalda seda iial ega elu sees. Selles mõttes on need filmid, mis aitavad seda vereringet nagu hoida nendes kinodes sees ja on täitsa selge, et teised, mis on nagu riskikaup, rohkem pääse ekraanidele, neil ei ole nagu ekraaniaega, see on ka üks, mis pärsib nagu seda filmide maaletoomist, et tegelikult on ainukene võimalus ja seegi väga kidur näidata neid Tallinnasse, hetkele Tallinnas, eks, ja veel mingisuguses osas jõhvis. Et see on ju absurd, tegelikult, eks ju, isegi Tartus pole ekraaniaega ja siis, kui meid on nagu kutsutud kõikide nende linnade taga või kus me neid näitan, on tegelikult kohalik huvi, et on olemas kohalik vaatajaskond, kohalik linnavõim, kes on kutsunud ja palunud, et tulge ja loomulikult me lähme. Sellepärast et esiteks see on juba teatud niisugune missioon selles mõttes, et see on ikkagi sellist noh, ütleme filmikultuuri mõtet, edasikandmine minu meelest oleks patt, kui me seda ei teeks, kui meid kutsutakse, mei, ei üritakski seda nagu teha. See aitab ikkagi hoida ka nagu teiselaadsel maailma vaatan nagu elus võib-olla teisi väärtusi natukene promoda ja, ja edendada, kui ainult nüüd pärisse tarbijakeskne meelelahutuskiire-Hamburgi kiirtoidumentaliteet on. Ja, ja sellepärast me oleme naguniimoodi käinud, läinud olnud. Teatas töödest maailma kinodes, rääkis Tiina Lokk. Mäletatavasti tabas eelmisel nädalal PÖFFi külalist Niil Jordanit niinimetatud PÖFFi needus. Nüüd siis pigistame pöidlad pihku ja ootame Jordanit homme Viru keskusesse autogramme jagama ja ühtlasi tutvustama oma värsket romaani varil. Kunstnik Johannes Saal ei ole Eesti kunsti ajaloos tundmatu nimi kuid pika vaheaja tõttu viimasest juba 1968. aastal toimunud ülevaate näitusest on inimeste mällu jäänud vaid üksikud, peamiselt kunstiajaloo lühi üle vaadates ära nimetatud tööd. Tuntumad Johannes saali tööd on portree Juhan Liivist ja Vigla mees. Näituse kuraatorite Mare Joonsalu ja Tiiu Talvistu sõnul pole liialdus pidada Johannes saali Eestimaakojaks. Johannes saali rikkalik, mitme 100-st maalist ja joonistustest koosnev pärand kuulub Tartu kunstimuuseumile tänu kunstniku abikaasa Selma saali annetusele 1900 üheksakümnendatel aastatel ja siit jätkab juba üks näituse kuraatoritest. Tiiu Talvistu. Saalitöödes näeb enam figuraalseid kompositsioon ja tema keskseks teemaks üheks don saab näiteks surma teema, mida ju tegelikult eesti kunstnikud küllaltki vältinud pole käsitlenud. Ja tõesti, saal oma koloriidi poolest juba ainuüksi erineb ja oma sellise ääretult Ekspressiivse jõulise, pintslilöögi poolest, mida ta kasutab, tähendab see kõik tuleneb ilmselt tema väga impulsiivselt iseloomust ka emis väljendub tema loomingu kaudu. Ja seekord me otsustasime eksponeerida tema töid osaliselt kronoloogilise printsiibi alusel, aga osalt on ta jagatud sellist, iga tuba võtab oma teemat ja saali puhul on kummaline see, et kuidas oma töid seal vaadata, siis selgub, et enamus teemasid kasvab välja tema sünnikodus tema kodu ümbrusest, ta on pärit Tartu lähedalt Luunjast Reinud alust ja sealt oma kodu kandist võtab ta kaasa need teemad ja ka need persoonid, keda hiljem tema nii vigla mehes kui näiteks seal muudes tegelaste nägudes võib näha, need on olemas juba nendes tema lapsepõlveaegsetes joonistustes ja saali enda elukäik on selline päris põnev ja kohati ka küllaltki traagiline, sundis ta 1911. aastal suri juba 1964. aastal järelikult väga noore mehena paar aastat üle 50 ja tema ju kõrgperiood oleks, jäi sisuliselt nendesse kõige kehvemates aastatesse. See on siis sõjast alates kuni siis 1964. aastani ja kui me võtame sealt tema viimased eluaastad maha, kui ta oli voodihaige ja praktiliselt kodust välja ei saanud ja sai jää taas tegeleda joonistusega ka, ainult samamoodi oli see toimunud tema lapsepõlves, kui ta kooliajal põdes kuus aastat voodihaigena tuberkuloosi kust tegelikult oma kunstihuvi nagu alguse sai, et ta voodis olles joonistas papitükk kõhu peal ja lasi tellida endale Tartu raamatukogust kohutavalt palju kirjandust. See oli siis nii kunsti puudutav, muusikat puudutav, ku filosoofiat puudutav. Ja nii ongi tema loomingus üks haru on se joonistuste seeriad ja teine on siis maalilooming ja põnev mees on ta kindlasti ka sellepärast. Taju püüdis ennast painutada vastavale ajastule, näiteks kui sotsrealismi aeg olija nautis, uuri tellimustöid, võttis ka tema lepingud endale, kirjutas alla ja pidid täitma, aga enamus tema lepingutest jäi täitmata, ta suutis täita eeltööd, kavandid, aga suure tellimustöö täitmiseni tavaliselt olete jõudnud, kuna kui ka näitust vaadata, siis on aru saada, ta lihtsalt ei suutnud maalida niimoodi, nagu soits Realis nõudis talitsetud pintslikirjaga täpselt realistlikult, paatuslikult ja kõike seda. Kui vaadata näitusel väljas olevat kahte Stalini portree dki siis üks ei ole mitte sugugi nagu fotot. Stalinile on antud selline ilme, et ausalt hakkab kõrini tema silmades seal seista. Nii et Ta on kuidagi väga hästi ära tabanud seda, mis selles õhustikus on ja selliseid sotsrealistlikke pilte praktiliselt või maale tema loomingust ei leia, leiab hoopis pigem 50.-te aastate alguses kompositsioonid, joonistused nagu metsik jõgi ja kus vana eta istub inimluudehunniku otsas leiab kompositsiooni peale Stalini surmahirm, sõrm, kus väike üksik inimfiguur on teda jälgivate pilkude all varasse tõmbunud või leiab siselummet amorfoosidelt saali enda kostanaste ajastu, suurte iidolite, Stalini, Lenini ja Hitleriga. Nii et kõike seda andad oma töödes kujutanud. Ja tema tööde saatuski on väga erinev. On teatud asjad, mis jõudsid omal ajal näitustele. Kui oli saabus 50. aasta, siis Stahli loomulikult liikme kandi staatusesse, viidi Kunstnike Liidust. Ta l ei lubatud enam õpetada, kuna ta oli saanud saksa ajal kunstihariduse ja tema töödki praktiliselt väga vähesed pääsesid näitusele. Aga kui 1963 pandi välja esmakordselt tema 1946. aastal maalitud Juhan Liivi portree, keda ta pidas oma hingesugulaseks sisemainitud kusagil seda, et portree ei olnud pääsenud sellepärast varem välja, et ta omaaegsel kunstiteoste arutelul sai niivõrd negatiivse kriitika osaliseks Kaarel Jerlilt ja Erni Hiirelt vaid öeldi lihtsalt, et on poeedi sünnipäev ja tänu sellele on kunstinäitusele välja pandud 1946. aastal maalitud Juhan Liivipark. Nimelt selle näituse tööd on tegelikult vaatajates üldse esmakordselt ja ega neidki kunstnikke me ei ole ju, tähendab kes oma loomingut tegelikult oma eluajal ülevaatenäituse ma ei näe, neid ei ole väga palju, aga Johannes Saal on just üks, kelle esimene suur ülevaatenäitus üritus toimus alles 1968. aastal ja toona näitusetegija Eha Ratnik tegi ära väga suure töökes, koostas suurepärased nimestikud, andis mille kataloogi ja tänu sellele oli tunduvalt kergem nüüd seekord seda näitust ette valmistada. Nii et tundub, et ta on siiski selline avastuslik mees väga paljudele. Kuna isegi kunstimuuseumi oma kolleegid, nooremad avaldasid imestust ütlesid, et on olemas Johannes saali tööd muuseumis olid üht-teist näinud, aga nad ei kujutanud ette, et see pilt kokku võiks nii võimas olla, nagu ta näitusel on. Ja et ta võimas on, seda isegi olid sunnitud tunnistama tema kaasaegsed näiteks tema koolikaaslane ballased päevilt ja juba varasemast ajast Ott Kangilaski 1956. aastal dast kirjutas esmakordselt niimoodi positiivses võtmes, ütles, et saali Ühed on lihtsalt koloriidilt niivõrd tugevad, et nad peidetakse sellepärast nurga taha, et nad lihtsalt löövad kehvemad kunstnikud surnuks muidu. Nii et see oli esmakordselt Sid, selline üle pika aja positiivne kriitika, mis saalile osas sai peale neid raskeid Stalini aegu ja eks see keeruline olukord ja kõik see mõjus ka kindlasti kunstniku närvikavale, mis oli niigi õrn tänu sellele pikaaegsele tuberkuloosi solekule sellises õrnas areneva seas. Nii et seal muuseumil võib avastada ka näiteks ühe sellise legendaarse töö, mis on enne esinemist, mis on kahepoolne, ühel pool on juba koolipõlves maalitud suurakt, mis saksa ajalehe pääsenud näitusele tänu sellele, et ta liialt ekspressiivne on, siis maalis Saal teisele poole maali rahvamajas, mis 46. aastal öeldi, et selline stseen võib aset leida kas kuskil lõbuma taas või kõrtsis, aga mitte rahvamajas ja sellest niimoodi heidutatuna lõikassaal noaga selle pildi katki abiga Hassan õelus tal selle hiljem kokku ja 1009 50.-te aastate alguses maalis ta sellele peale kompositsiooni enne esinemist. Nii et ma arvan, kes tuleb näitusele, see leiab seal veel üksikuid teisigi selliseid põnevaid üllatusi, odavaid asju, näiteks kindlasti meie sellist kollaaži ajalugu peaksid mõjutama saali 50.-te aastate algusel naiste albumisse koondatud kollaasid, kus ta on siis erinevaid filminäitlejaid seal kokku kleepinud ja põnevaid kompositsioone teinud. Ja nagu tema oma abikaasa ütles, et ta püüdis süveneda naise olemusse, et tänu sellele Ta koostas omal ajal neid naist, albumeid ja eraldiseisvaks peatükiks on kindlasti siis, kui ta juba kuuekümnendatel aastatel haige oli, siis ta leidis, et ta peab kirjutama kodukülla oma koduküla inimestele. Toona olid suured kunstinädalate aktsioonid, kus võeti šeflus alla küll vabrikuid, küll kolhoose, küll muid ja seal hakkas siis kirjutama oma kodukülla Luunja rahvale kirju, harivaid, kirju, kus ta kirjutas küll näitustest, küll kunstnikest, küll Lääne-Euroopa kunstist, küll muusikast. Ja selles oli ka väga palju sellist, tema oma ebaon ja oma selliseid iidoleid, kes talle olid meeldinud neid puudutavaid märkusi, nii et ka need kirjad osaliselt on sinna välja pandud. Mis on see oleks nagu nüüd teistkordne tagasipöördumine. Kui alguses tulid need Luunja külarahvas tema piltidele tegelasteks, siis hiljem ta hakkas tegema seda kunsti harivat tööd neile, et siis tutvustada, millega ta on tegelenud, et ta ei ole mitte selline külapoiss, kes läks linna hobusevargaks, vaid kestast siis saanud, kas ta on kunstnik saanud ja seetõttu. Ma arvan, et eriti õigustatud on meie näituse esimese ruumi Pealkiri, milles oli, valisime kunstnikuks sündinud sellepärast, et tõesti oma eluajal teist tööd teinud peale kunsti õpetamise, ta oli kunstnik ja ta pidi saama hakkama, kuigi tema töid eluajal jõudis kahte muuseumisse alla kümnekonna pildi siis ta pidi lihtsalt hakkama saama. Ja ühelt poolt on see, et oli suurepärane maalija ja teiselt poolt see, et ta suutis vaatamata raskele talaegadele jääda. Ma arvan, küllaltki vähe on neid selliseid loomingulisi isiksusi, kes jäävad iseendaks ja leiavad, et isegi raskel ajal võib rääkida sellest, mis toimus. Johannes saali näitusega seoses valminud mahukas väljaanne kunstnikust ning kataloogi loodetakse esitleda järgmise aasta alguses. Johannes saali ja tema töid tutvustas Tiiu Talvistu. Kultuuriga aja. Kam on täheühend, mille taga näitab end üks olulisemaid muusika ja teaduse instituut Euroopas. Irkam tegeleb soundi avangardi ja elektro akustilise muusikaga irkama nii asukohalt kui ka sisuliselt ühendatud Bombidu keskusega Pariisis. Irkamis uuritakse, luuakse ja õpetatakse muusikat ja Eesti on rajama sirkamiga sidemeid. Kes ja kuidas, selle kohta küsis Margo kõlarilt Kadri-Ann Sumera. Elektroakustilist muusikat on ühel või teisel kujul harrastatud ka Eestis. Ja tõsisema hoo sai asi sisse 90.-te aastate lõpul, kui formeerus Eesti Muusikaakadeemia juures elektronmuusika stuudio, mille esimeseks juhatajaks oli siis Lepo Sumera. Ja veel üks oluline hing selle asutamise ja küsimise juures oli Rauno Remmel. Ja nemad panid siis aluse Eesti Muusikaakadeemia elektronmuusikastuudiole ja ka elektronmuusika õppekavadele akadeemias mis on tänaseks väga kindla koha omandanud väga huvipakkuva aspekti kogu muusikaakadeemia õppes ja jõudumööda seda stuudiot ja selle võimalusi kontakte edasi arendatud tänaseni. Meil on olnud ka suhteliselt rahvusvaheliselt edukaid ettevõtmisi stuudioga seoses, siin on võidetud rahvusvahelisi elektroakustilise muusikaloomingu, konkursse ja samuti ka ka filmimuusikaauhind meie stuudios üsna sellised toredad kopsakad asjad. Ja siis on välja töötatud Helir siin õppekava seal stuudios, nii et lisaks elektromuusika loomingule ka helirežiim õppe. Ja nüüd on siis asjad läinud nii kaugele, et käimas on rahvusvahelise õppekava väljaarendamine ja see initsiatiiv tuli maailma ühe Bristiivsema elektroakustiline muusikale pühendunud asutuse poolt, mis on siis irkam Pariisis, see on üks teadusinstituut, mis on pühendunud heliakustika uurimisele muusika uurimisele. Ja need uuringud on seal niivõrd kõrgel tasemel, et igale heliloojale on väga prestiižikas, kui ta läbib seal mingisuguseid kursuseid või kui ta suudab sealjuures midagi resideeruv kirjutada muusikat või midagi ettekandele tuua, presenteerida ennast. Ja nüüd siis on käimas rahvusvahelise õppekava koostamine, mis peaksid käivituma 2007 sügisel. Ja selles programmis osalevad Pariisi irkam. Dirkam ise ei ole otseselt õppeasutus, kuigi seal kursusi antakse ka tema funktsioon, ta doktor teadusasutus, siis Berliini muusikakõrgkoolid mitu tükki. Barcelona muusikakõrgkool Helsingi Sibeliuse akadeemia, Sis, Krakowi Muusikaakadeemia ja meie Tallinna Muusikaakadeemia. See on selline programm, mis praegult just väga aktiivsel väljatöötamisel, aga praeguseks on kokku lepitud, et sügisest 2007 hakkavad selle programmi raames õppima 10 üliõpilast. Ja Eesti mitte ainult et ei osalises õpetamises, vaid Eesti koordineerib kogustab nii Baltikumis ja pluss veel Valgevenes ja Ukrainas, nii et me peame nagu suutma koordineerida siis viie riigi muusikaõppeasutusi tudengeid, et osaleda selles programmis. Tehnika areneb tõesti väga kiiresti ja, ja selles suhtes väga heas positsioonis praegu, et meil on väga lähiminevikus õnnestunud oma tehnikat uuendada. Viimased kaks aastat me oleme väga head tuge saanud Nad tiigriülikoolilt või Eesti infotehnoloogia sihtasutuselt. Ja siis enne seda saime väga kõva tuleva pani valitsuselt, meil õnnestus võita jaapani valitsuse trantia oma stuudiot võimsalt laiendada ja kaasajastada selle raames. Nii et meie tehniliselt tule praegult, ma usun täiesti suutlikud selles projektis osalema ja ma arvan, et mõnes osas on meie võimalused isegi veidi paremad kui teistel ja kes seda nii lähiminevikus pole saanud. Vale oleks mõelda, et kogu see õpe ja kogu see haridus põhineks eelkõige tehnilistel vahenditel, aga, aga ikkagi rääkides peletusvahenditest, siis meil on minu arvates väga põnevad võimalused seoses mitmete traadita sensoritega sellega praktiliselt uus moodustajat, näiteks inimkehade abil interpreteerida elektroonilist süsteemi. Et helitöötlemist, grammid alluvad inimeste liigutustele otseselt näiteks sammudele või käe liigutamisel. Kui inimene liigutab ennast ruumis või siis näiteks erinevaid liikmeid omavahel või enesesignaalidega antakse edasi aparatuuri aparatuur, siis saab vastavalt reageerida ja ilmselt on eriti perspektiivikas seda teha koostöös inimestega, kes oskavad liikuda sistantsetega või valdavat keha ja kuidas selle kehaliigutused anda edasi. Margo põlarilt kuulsime koostööprojektidest irkami keskusega. Kiri kodukandist seekord ka kodukanti Eestis Ring reisivad vennad ja õde Juhansonid leidsid kontserdite vaheajal aega ka kodukanti kirjutada. Tere, Mart. Alustuseks tänan sind küsimust, et kuis mul läheb päev tasakesi ikka vanaviisi ikka nii nagu ikka. Sa tead isegi, sain aru, et oled võtnud kindlalt plaani siia kodukanti tagasi tulla, et nüüd on selleks õige aeg ja võimalus ikka sama kindlus ikka otsustavus nagu kõik need aastad, mil sind tundnud olen. Ütled, et nüüd tõesti on vaja tulla. Et kas nüüd või ei kunagi. Tore. Palju sellest viimasest tagasi tulemisest möödas on? 10 aastat, 20 aastat või rohkem. Äkki tuleb jälle miski oluline asi vahele miski, mis vajab väga korraldamist, sinu osalemist. Sa tead, et ma ei nori, Lewan niisama. Sa palud, et kas ma ei võiks saata sulle mingit lihtsalt ja aru saada vaat skeemi või joonist, mis aitaks kiiresti ja ähvardusteta kohale jõuda. Palun meenutada mõnda märki, midagi, mida saaksid ära tunda midagi tuttavat, midagi silmatorkavat, et siis teaksid, et oled lähedal, et oled õigel teel. Paraku ei ole minu võimuses sellist arusaadavat plaani, mis teda ka selgeid juhiseid anda on võimatu. Seda oskan küll öelda, et mööda minna on kaunis raske, isegi ehk võimatu. Mäletad lapsepõlvest seda otsimise mängu, kus üks mängijatest peitis mingi eseme või asja ära ja teine asus seda otsima. See, kes peitis, võis otsijad süvendada vaid sõnadega soe ja küll. Eks nii ole ka selle sinu kodukandi otsinguga, kui oled õigel teel, kuuled sa mind ütlemas. Soe ja kuiv kisub viltu. Siis külm. Ära torma. Ära rabele. Ära muretse. Kannata ja kuula. Kannata ja oota. Kannata, ja ära hetkekski loob. Püsi paigal. Sa oledki kohal. Sinu lahutamatu sina ise. Tere, hilja, kuidas sina elad? Mina elan hästi, tahtsin kah sulle kirjutada kodukandist kandist, kus tegelikult pole minu kodu kunagi olnud, aga millegipärast tunnen, et ta on mõned aastad tagasi, ma ei teadnud, kui oluline pidepunkt kõigil hindamiste keskel on see sinu ja Juku ja kunagi on ka meie vanaisakodu see Leo Sepa koht. Ilmselt seepärast, et sa olid oma koera ja lehma ja lambaga tegelikult veel ainus eksisteeriv sidend seal see nii-öelda päris eluga eluga enne sõda pärastisest jäid meile küll, see tähendab sealt pagenute ja pagendatud järeltulijatele ainult jutud, mälestused ja mõned laulud teiega elasite oma tegeliku elu edasi kolhoosis, aga miskit sedavõrd pärist jäi nendesse rääkimistesse elama, et tuli ka linna järele ja enam lahti ei lasegi. Nüüd Tarvastu kaudu Viljandist Tartusse sõidan või meie isa sünnikohas lauta üle vaatama lähen või ka surnuaiale. Nüüd küll enam soe teeotsast sisse ei keera, ei taha lihtsalt teiste inimeste õue peale kondama minna, kord tegin seda ja tegelikult olime sealse uue peremehega mõlemad üpris abitud kui oma segase mälestuste jutuga. Püüdsin seletada, et ainult veidi siin vaatan ja nuusutan koduseid kohti. Ja veel olen ma sageli mõelnud, et kui Johanson neid vahel ka Tarvastus näiteks kirikus laulsid ja sa kuulamas said olla või kui mõnikord televisioonis raadios satume kuuldavad olema, siis olen alati tahtnud teada, et mida need üpris lihtsakeste sõnade ja viiside read küll sinule võivad rääkida. Lisaks sellele, et omad jussi, lapsed laulavad sa saad jaanuaris 84, tagan, kui saaks end nii palju kokku võetud, et sinuga mõned pikemad jutuvoorud pidada. Rääkimata sellest, et ikka tahaks, et keegi meist või meie lastest näiteks vaja pära kivilaudast endale elumaja teeks ja sellega ühe olulise sõlme kokku seoks. Loodan, et sa tõesti hästi elad ja seal Karksisen koduselt tunned. Tervisi Antsule Anule anarile. Nonii nonii, nonii, jaak, siin cool, olen kogu aeg jõudumööda lugenud, teie blogisid, minu meilid ilmselt ei ole läbi tulnud. Ja viimane kord, kui sa helistasid, see ilmselt oli kõigepealt kuidagi tohutu pikk lai oli, ei osanud õigel hetkel midagi öelda, vahepeal ei kuulnud. Niipalju sain aru, et olete Indiast liikunud, Nepaali osa jäävad alla. Sa lähed üles mägedesse, et olite näinud dalai-laamat ja mina George tabliud ei näinud, ma jäin sell hommikul üldse teki alla ja kesklinna ei tulnudki. Ja üks selline mõte või, või pilt, et kui sa kohtad seal mõnda lumemeest või Lemuurlast või Atlanti, kes sealsete koobaste kaudu inimkonda teistest dimensioonidest külastavad, nagu ma olen aru saanud. Kui otsustad sinna jääda ja oleks võimalik kuidagi uut tsivilisatsiooni alustada, et siis. Aga teisest küljest oleks muidugi vahva, kui see tagasi jõuad ja tundub, et ilmad lähevad kogu aeg soojemaks, uskumatult soe. Tiina on siin, aga võib-olla seal lähedale nartsissid näiteks kahel pool teed õitsevad ja tulen lennujaama vastu. Rizona ja Rix, aga. Ja PS, et ma olen parasjagu jälle Tartus Kädi pool Kärtleks ise magama, aga. Kärt tervitab. Juhansonide kontsertreis jätkub. Kultuurikaja kordust saate kuulata. Täna kell veerand seitse ning järgmisel kolmapäeval peale südaööd samuti Eesti raadio koduleheküljelt. TVR. Tänase kultuuriraja muusika valis Ants Johanson. Helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja Esta datlik. Kohtume taas nädala pärast.