Tere hommikust. Mäletan üht raadiosaadet, kus kuulajatel oli võimalik helistada ja saatekülalisele küsimusi esitada. Tegemist oli väga meeldiva ja asjatundliku külalisega, kes vastas kõigile sisukalt ja sõbralikult. Ühtäkki ilmus aga eetrisse helistaja, kes vihaselt saatekülalisele käratas. Õppige ometigi korralikult rääkima. Oma sõnadele lisas ta osatuse tähe ette. See häälitsus oli mõeldud jäljendama saatekülalise kõneviisi. Alles siis märkasin ka ise, et tõepoolest saate külaline oli mitu korda kasutanud mõtliku venitust, et et miskipärast oli see raadiokuulajad väga ärritanud. Parasiitsõnad ja väljendid on meie keele väikesed asukad. Erinevalt päris parasiitidest ei ole nad tegelikult niisama muidusööjad vaid täidavad olulisi ülesandeid. Näiteks pakuvad võimalusi teha mõttepause parasiitsõnadega, nagu tähendab, noh nagu ei noh, on lisaks ka väikesed kargud või vaiad, millele meie kõne saab toetuda. Sest mõte liigub teatavasti kiiremini, kui lause meie suus valmis saab. Kas peaksime laskma end parasiitväljenditest väga häirida? Pigem mitte. Loomulik suuline kõne on elav nähtus koos kõigi oma elava organismi tunnustega. Kui aga soovime kellelegi tema väikeste keelekaaslaste kohta märkusi teha, siis tehkem seda ilma viha ja solvamiseta, mis on need tõeliselt häirivad kollid inimkõnes.