Kultuuriga ja. Tere kultuurikaja kuulama lõppeval nädalal ja ilmselt paljudel tantsu ja prääniku sõpradel kahe silma kõrva vahele üks pisike uudis. Vist küll õnneks, aga mine sa tea. Üks tuntud küpsisetootja on ministeeriumi tellimusena valmistanud ühed järjekordsed küpsetised, mis oleks küllap üsna märkamatult asunud elama oma tavapärast toote elu. Kui karbike poleks sattunud end rahvatantsijatega nimetava rühmituse kätte. Ja rahvatantsijatele hakkas kohe silma, et kaerajaaninime kandval prääniku karbil on kujutatud tantsivaid inimesi, kelle tantsu koos neile üldse kaerajaani ei meenutanud. Pidi hoopis tuljak olema. Midagi pole teha, kohe meenus emb rahvatantsijatega nimetava rühmituse kevadine protesti väljaastumine Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilaste vastu, kes tookord Tuljakut interpluateerisid. Kõnealusest nikku loos asusid rahvatantsijad kärmelt tootearenduse kallale, soovitades tootjal lisada präänikut tale DVD, kus õige tants, laul ja ka õpetussõnad peal. Ega ma seda tragikoomilist küpsiselugu siin saates ei räägiks, kui tegu poleks disainijuhtumiga. Kõige lihtsam vähemalt võttes tekib jaemüügi tootedisain, nii et tootja arendab toodete disainer koos copy Raitariga annavad tootele nime, näo ja loo. Ehk eristavad või vahel sarnastavad selle teiste analoogsete toodetega. Antud juhtumi puhul meeldis rahvatantsijatele küll präänikute positsioneering kuid ei meeldinud disain. Aga disain on ju nagu naabrimehe pereelu. Selles oleme me ju kõik asjatundjad ja parimad nõuandjad. Käimas on disainiaasta. Täna saates disaini aastal algab teine kolmandik. Disain ei tähenda mõistagi ainult graafilist disaini, mille puristlikust illustratiivsusest lähtuvale otse tõlgenduse Leenenud lugu tugines. Disaineri mõtte on puudutanud tervet esemele just maailma disaini aastast ja näitusest Eesti disaini ja tarbekunstimuuseumi direktrissilt Merike Alberilt ja kuraator kailobjakalt. Eelsaates Tartus Rael Artel galeriis avati Andreas veekuraatornäitus. Päeva riismed. Osalevad noored kunstnikud on kõik seotud Tartu kõrgema kunstikooliga. Oma töödest ja valgusnäituse ideest räägivad Kaisa Eiche ja Taavi Tiidemann. Mitte mainstream artist. Barbaris on väljas uue plaadiga tiit, kus nats kuulas ära Kaido Ole, kirjutab Marko Mäetammele kirja. Tallinnast Londonisse teel olnud e-meil teeb vahepeatuse kultuurikajas ja heidab valgust kunstnike tööprotsessile. Muusika eest hoolitses täna Maarja Pulver. Mina olen toimetaja. Disainiaasta on disaini tutvustavate ürituste sari, mida korraldab Eesti kunstiakadeemia koostöös Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi ning Eesti disainerite liiduga disainiaastast, eriti aga kahest hetkel. Nähtavas näitusest räägivad tarbekunsti- ja disainimuuseumi direktriss Merike Alber ja koguda kuraator Kai Lobjakas. Järve keskuses alustas rändnäitus, disain tuleb külla, mees tutvustab kõigi suuremate linnade kaubanduskeskustes eesti disainer disainereid. Alustame aga nõukogude toidukultuurinäitusest, mille tõi Tallinnasse Eesti Rahva muuseum. Eesti Rahva muuseum jõudis tõesti Tallinnasse, aga meie muuseumis ei ole Eesti Rahva muuseum üksinda eksponeerida, vaid meie oleme ka osalised sellel näitusel ja kui Eesti Rahva muuseum nagu rohkem huvitub sellest inimeste tegevusest, kui me selle näituse puhul räägime köögikultuurist toidukultuuris, siis Eesti Rahva muuseum lähtus sellest, mida seal köögis tehakse. Meie jälle vastavalt oma spetsiifika, lähtusime sellest, milliste asjadega seal köögis, restoranis, kus iganes, mis on seotud toidukultuuriga toimetatakse ja ootabki siis külastajaid sellel näitusel ees nõukogude aegne köök ja näidatakse siis seal köögis neid tegevusi, mis siis nõukogudeperenaine pidi läbi viima. Siis ootab külastajat ees väga pikk laud suvaline pulmadeks juubelit, eks mida, vaid, ma arvan, et kõik, kes me oleme nõukogude ajal elanud, oleme me ka korra oma elus selle laua taga istunud. Siis oota, tahab meid ees tõelisse kla, vabandust, vist peaks ütlema ühiskondlik söökla koos köögiga ja koos suurepäraste fotodega köögis töötavatest kokkadest ja kõik sellega, mis söökla kööki kuulub, siis on meil võimalus kahjuks küll mitte istuda, kuid lähedalt vaadata siis söökla lauda koos toolidega. Ja kuna me oleme ikkagi niisugune peenem asutus ja rohkem linnakultuuriga seotud, siis ei suutnud meiega mitt Ta jätta näitamata nõukogude aegseid restorane. Nii vähe kui meil seda materjali õnnestus kokku leida, aga siiski ta on dokumenteeritud nii fotode kui ka omaaegsete restorani nõude. Praeguseks aastaks oleme aastaks 2006 oleme jõudnud sellesse veidrasse seisukorda, kus kogu aeg oli meil nõukogude aegseid esemeid kohutavalt palju ümberringi Me kõik olime nendega hädas, Me tahtsime neist lahti saada mis iganes. Ja nüüd me oleme jõudnud olukorda, kus me peame neid samu esemeid, mis meil veel mõned aastad tagasi uputasid igalt poolt, eks nüüd me peame neid taga. Otsime, me oleme kohati olukorra ees, kus me täname. Leia no õnneks me siiski nõukogude aegseid esemeid veel eest leiame, minu jaoks oli see siiski huvitav, kuivõrd palju kodudes võis leida nõukogude aegseid serviis ja Ki tehnikat, no kui seda saab nagu nimetada köögitehnikaks? Ilmselt väga paljud meist on need köögist ära viinud keldrisse või suvilasse, aga kas tal mingisuguses nostalgiast, et me oleme ikkagi neid säilitanud või on teises küljes seal Eesti inimesed tohutu kokkuhoidlikkus? Et jällegi sealsamases nõukogude taustast, et me olime harjunud, et nimetas kirbunahka, ei tohi ka ära visata, sest iial ei tea ju, millal teda vaja läheb. Ja kas see on nüüd sellest, et me ei ole raatsinud neid ära visata? Ma ei oskagi öelda, aga aga tore oli see, et kui me saatsime nagu muuseumisõpradele ja tuttavatele selle väikese ringkirja meili teel välja, et me vajame neid, neid, neid ja neid asju ja mis veel kellelgi kodus toredaid on siis see toimis erakordselt hästi. Ja ütleme, et kui saadeti ka palju noorematele inimestele, kellel võib olla see isiklik mälestus nõukogude ajast on suht õhukene siis nad oskasid kõik oma emmedele selle edasi saata. Ta ja me saime tegelikult väga toredaid asju ja ma arvan, et, et noh, küllaltki adekvaatse pildi sellest, mis nõukogude ajal meid ümbritses, et ma ikkagi toonitan nagu seda, et meie oma spetsiifikast lähtuvalt vaatame ikkagi noh, ütleme selle nende esemete kujundust rääkimata sellest, kas see meile meeldib või ei meeldi, aga me ikkagi nagu lähtume ju sellest Kas see pilt, mis oli nagu mälus ja see pilt, mis siis lõpuks nende esemete, nende esemete kujundus ja selle kõige kujul, siis nüüd see näitusel avaneb kas see mälupilt on sarnane, kas see on adekvaatne, kas see kirjeldab samasugust olukorda või on see mälupilt juba praeguseks muutunud on toimunud mingisuguseid selektsiooniprotsessi? Või missugune mälupildi muutus, on tegelikult toimunud, et et see nii üllatav, et kui me vaatasime omaaegsed restoranid foto, siis oli uskumatu, ei tulnud lihtsalt ära, millise restoraniga enam tegemist on. Ja mis nüüd jälle nende kodude ja esemete poole peale puutub, siis ma arvan, et me, kodud on olnud väga erinevad. Ühest küljest võimaluse, et ma ei pea isegi mitte silmas niivõrd neid materiaalseid võimalusi kui võimalusi neid asju kätte saada ja tõesti ühte-teist seal lauanõudest loomulikult tuleb tuttav ette ja mis seal salata, eks seal nii mõnigi esemele veelgi katkudest muuseumitöötajate kodudest. Aga ei saa, hakkab, hakkab kuidagi see pilt muutuma, mälu hakkab petma ja seetõttu ma arvan, et selle oli ka viimane aeg ära teha, vähemalt mingisugused materjalid koondada, sest ongi see häda, et kui me näiteks üheksakümnendatel see oli väga õrn teema, me nagu ei tahtnud mäletada. Ei olnud nagu viisakas mäletada, tähendab, me olime kõik patrioodid ja see ei sobinud, nagu siis praeguseks on tõesti see asi juhtunud, et ei mäletagi enam ja neid inimesi hakkab jääma iga päevaga vähemaks, kes mäletavad ja mälu ei saa usaldada, isegi mitte kollektiivset mälu, sest noh, mäletatakse täiesteerina. Aga samas on ju tegelikult nii, et see, kuidas Eesti Rahva muuseum selle näituse nagu algselt kokku panin, siis nende meetod selle töö juures või selle teadustöö juures, mis selle taga on, oligi just see, et nad koguvad inimeste mälestusi, et Recostrueerivadki seda pilti läbinaku selliste isiklike erinevate isiklike mälupiltide enda puhul võin küll öelda, et, et see vajab nagu turgutamist lihtsalt et need asjad tulevad loomulikult tuttavad ette, need on lihtsalt mingis tõrjutud seisus nii nagu nad on füüsiliselt kuskile ära pandud eestlaslikult suvilasse viited või teisele ringile, et päris ära ei viska. Aga et see, ma arvan ka näitusekülastaja jaoks tähendab see näitus lihtsalt nagu meeldetuletamist. Palju nendes kujundustes me võime rääkida üldse eesti algupärasest disainist ütleme disainikultuuris. No vot, ma arvan, et kui sellel näitusel on see keskendus või see raskuspunkt, nagu eelkõige seitsmekümnendatel, siis siinpuhul on, on väga palju tegemist sellise üleliidulise disainiga või seal on väga palju näiteid, mis ei ole üldse Eesti-kesksed ja mis ei puuduta tegelikult Eestit. Aga samas on teada ju ka see, et tegelikult eesti disainerid tegid ka väga laia ampluaaga projekte, kujundasidki köögitehnikat Nõukogude ettevõtetele ja nii edasi, et näitasin neid asju väljas, ei ole siis tihtipeale prototüübiks, aga sellega on tegeletud küll. Ei, mina arvan, et Eesti disaini läheb väga hästi ja, ja väga palju on jõutud teha, et loomulikult on siin paljude teiste eluvaldkondade puhul tohutu vajadus kiiresti järgi jõuda ja tõmmata ennast kähku järje peale. Tehtud on tegelikult hästi palju, tegeletakse nii kirjatüüpidest, autodeni, et meil on väga paljudes valdkondades disainereid, kellest on põhjust rääkida või kes ei ole teinud ainult ühte tööd, vaid arenevad nagu edasi. Et selles mõttes on nagu väga hästi, väga palju on tegelasi, kes annavad põhjust enda tegevusest rääkida. Ma arvan, et tegelikult Eestil kui sellisel endisel liiduvabariigil ja idabloki maal on tegelikult võib-olla teistega isegi võrreldes nagu suuremad võimalused praegusest huvi endise idabloki vastu on hästi suur. Nii üritatakse teha näitusi sellest, kui sellest rohkem rääkida. Ja see on mitmes valdkonnas nii nii kunstis kui arhitektuuris kui tegelikult niuke disainis. Et selle ala vastu tuntakse väga suurt huvi selle vastu, mis siin on tehtud nõukogude ajal, et siis üllatuda, et, et siin tõesti tehti midagi kui ka selles osas, et mida praegu tehakse ja, ja kui vaadata seda praegu tegutsevate disainerite põlvkonda, siis nad on noh, kasvõi rahvusvahelisi konkursse vaadates väga edukad. Võib-olla isegi mitte nagu niivõrd mingi kindla eseme kujundamisel vaid sellisel idee tasandil, selles mõttes käiakse nagu täiesti sama sammu igal pool mujal toimuvaga. Disainiaasta nime all üritatakse koondada kõiki neid tegevusi, mis erinevatest disainiga kokku puutuvatest valdkondades toimuvad. Et selline koos tegutsemine annab nagu võimalusega laiemale kõlapinnale, kuna eesmärk disainiaastal on see, et seda valdkonda nagu laiemalt teadvustada, et anda teada seda, mis toimub ja võib-olla laiendada seda pilti, mis inimestel võiks disainist olla, eeldades, et kõige üldisem arusaam disainist on muidugi väga eseme keskne, et asjad on ilusamad. Vorm on antud hea, siseneme kõik õudselt õnnelikud, et me üritame nagu selgitada, et see ei ole nagu ainus aspekt disaini juures, et on nagu palju muud, millised on need disaini eri liigid, millised on need valdkonnad, kus ta traditsiooniliselt on olnud, kuhu ta nüüd on veel viimasel ajal imbunud et anda sellest disainis nagu võimalikult lai pilt ja just neid erinevaid ettevõtmisi koondades ja mõningaid juurde produtseerida, siis ma usun, et see järgmiseks augustiks õnnestub. No kasvõi see toimuvad näitused teemal tüpograafia, et on tõesti disainerid, kes tegelevad selle kirjatüübiga asjaga, millele me tegelikult igapäevaelus üldse tähelepanu ei pööra ja on mingisugused klišee, arusaamad sellest, et milliste valdkondade juurde disain kuulub ja kuhu mitte tegelikult terminit disain kasutatakse, see on väga-väga armastatud ja tihtipeale nagu üle ekspluateeritud termin. Ma arvan, et nagu head näited või nagu selles mõttes lõbusad näited on need, kuidas kasvõi kinnisvarakuulutustes kasutatakse terminit disainer disainkamin või automüügi puhul, et on disain, sisu, et see nagu mingi tohutu boonus, et siis ma usun, et see disainiaasta lõpuks on kohe arusaam olemas, et disain on nagu palju enamat. Me oleme kokku pannud ka sellise rändnäituse, mis liigub mööda Eestit ringi ja kus on ka võimalikult erinevatest valdkondadest toodud näiteid, kus puhul me saame disainist rääkida. Praegu on Järve keskuses, aga sealt sealt liigub edasi Riigikokku ja siis Haapsalu siis hakkabki tiirutama niimoodi Eesti peal ringi. Rändnäitus on niimoodi üles ehitatud, et ta on selline blanketi näitus. Ja mõningatel puhkudel, kui me satume oma näitusega galerii pinnale, siis me saame sinna liita ka esemeid kaob mitmel puhul me oleme otsustanud, et näituse jaoks hea koht on kaubanduskeskus, kus inimesed nii või tarbivad, kus need käib kõige rohkem ja me jõuame inimestele kõige lähemal, et seal on niisugune meie poole kavalus. Aga kohati on ta galeriipindadel ja sisene esemed juures hakkas, seal on siis noh, esindatud nii, nii sellised head näited, kus on suurepärane koostöö disaineri ja tootja vahel või siis on disainerid ise alustanud mingisugust protsessi ja nad on selle protsessi juures täiesti algusest lõpuni nagu kõige olulisemad kujundavad, nad toodavad, nad turundavad seda edasi. Ja näiteid on ka sellest, millised on mingil põhjusel olulised asjad meie disaini ajaloos. Tõesti mõned üksikud näited ja, ja siis ka eseme välisest, aga sellisest idee projektidest, mida teevad tudengid või millisel pinnal nemad mõtlevad, tähendab sellise avarama pildi omakorda, et nad ei ole kammitsetud mingist tootjast või, või mingitest erilistest tingimustest, et nad saavad nagu käia välja ideid, et seal on palju selliseid põnevaid mõtteid. Ja me oleme muidugi Eesti-kesksed, et eelkõige nagu selgitama seda, et mida Eestis tehakse ja millised valdkonnad on siin sellised aktiivsemad. Merike Alber ja Kai Lobjakas disainiaasta üritustest. Toidukultuurinäitus jääb tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatuks kuni jaanuari keskpaigani. Rändnäitust disain tuleb külla saab veel täna ja homme vaadata järve keskuses ning seejärel läheb näitus Eesti ringreisile. Rändnäituse vastu on huvi tuntud ka Kiievis, Bakuus, Budapestis, Ankaras, Berliinis ning Pariisis. Jään ootama. Kuraator ja galeriipidaja Rael Artel väitis mõni aeg tagasi ühe MSNi vestluse käigus, et kriitika on surnud. Tema sellekohane veendumus tundus isegi chattimist tarkvara standardiseeritud aknakesel sedavõrd sügav, et Rael Artel Gallery järjekordset näitust tutvustades jätamegi kohe kõrvale. Kõik, mis võiks kriitikale vihjata. Praeguses pimeduses tegeleb näitus valgusega. Tegevuskoht Tartu Rael Artel, Käleri kuraator, Andreas veekunstnikud kõik seotud Tartu kõrgema kunstikooliga. Kutsusime stuudiosse kaks näitusel osalevat noort kunstnikku Taavi Piibe Manni ja Kaisa Eiche. Võimalik, et need nimed tulevad teile juba tuttavad ette. Nende eelmisel talvel Tartu vana kaubamaja akendel teostatud ühisprojekt pahandas kristlikke ringkondi ning korraldajad katsid pahameelele järgi andes osad tööd kinni. Tallinna publikule piibemani Eiche tuttavad näiteks selle sügise kultuuri kehase näituselt. Enne kui anname sõna. Kaisa Eiche-le ja Taavi Piibemannile veel ka seda, et Bulgaaria kunstniku Ivaelos Ladkovi videot sissejuhatava teksti loeb ette Gert Raudsep. Jõuame Taavi ja Kaisa Piibe mõnia yhe ja räägiks treila valgusnäitusest, mis on tulemas Tartus Rael Artel jaanuaris, kus asub luts raamatukogu keldris. Näitus tähendab valgusega on päris sobilik, et sa asub keldris sellepärast et tunnistagem, Eesti on kuus kuud aastast nagu kelder, kuhu valgust praktiliselt ei jõua. Praegu me olemegi jõudnud aega, kus ükskõik, mis kell me ärkame, tuleb alustada tule põlema panemisega. Ja keldriruumid peavad olema kindlasti erinevalt sellest tõst. Tavavõi avalikest ruumidest, kus valgus on, on reeglina nagu taustmuusika, kas ta on küll olemas, aga et on selline lame ja kontrastid, et kui seda vaadata, siis siis tegelikult nagu kätte või silma midagi ei jää, et sealt puuduvad igasugused rõhud, üleminekud, tugevamad ja nõrgemad kohad. Et kõik need noored kunstnikud, kes seal üles astuvad, tegelevad siis kuidagi viisuma projektis valgusega. Ütlen kohe raadiokuulajatele ära, et me ei tea, mis projekte täpselt seal nagu näha saab, aga me saame kindlasti rääkida. Mängi projektidest ja kuidas siis meie valgust seal käsitlema. Galerii saab olema näituse ajal nagu hoopis pime või nagu hämar. Ja ainus valgus on see väiksed valgusallikad. Kui tal oleks kõik täiesti läbivalgustatud, siis siis ei näeks seda valgust seal valguse sees. Te, olete vastu pimedust nagu kontrasti tõsta. Teen kaks kaleidoskoopi sinna kaks objekti vanemast ajast. Täna on vist väga palju kaleido skoopidesse inimesed ei vaata. Ta on natukene suuremad ja natukene teise sisuga kui tavaliselt kaleidoskoobid. Loodetavasti seda on võimalik ära tunda neid kilde, mis seal sees on kus nad on löödud ja kust nad on tulnud. Niisiis, ma täidan kaks ruumiinstallatsioonidega, üks on mu lemmik vist, võib öelda, nii on Jeesus on maailma valgus. Ehk Tsiisa siis Farlaifnatsiast, fox vestmas. Ja see on selline kitsas koridor, mille ees on kardin ja kardina on tekst, mis on Matteuse evangeeliumist võetud tsitaat. Minu objektid on nagu hästi füüsilist panust nõudvad inimene, kes läheb kardina taharuumi. Ta leiab sealt eest sellise trenažööri. Kõik teavad linti, kus ukse pealt peale astuma, füüsilist jõudu rakendama, et see link tööle hakkaks. Seda ei tasu karta, et seal võiks nagu julgelt peal astuda. Sellepärast et mida kiiremini seda möödakäija, seda heledamalt põleb valgus teie ees. Teine objekt on nimeetiline ruum ehk solaarium. See on nagu solaariumi kaasaegset teis päevitunud beibekultuuri kajastav ruum kus on võimalik päevitada ehk valgusest küllastuda. Ja avamisel on siis administraator. Madis lipla tuleb, jagab teile teeb naha testi. Kui palju te võite siis valgust saada oma nahale, paljude välja? Toimub detsembrikuus ütlesid, et ilmtingimata ei pea sellist jõululinki otsima, kuigi minule see mõte kusjuures meeldiks Eestit, et ikkagi on, minu töös on see ka vist tegelikult seal seene jõulude ajal ka traditsiooniline ei ole see väga. Minul on selles mõttes, et ta on nagu evangeelium igaveses piibliga otseselt seotud ristiusuga. Teatavasti on poogitud külge jõuluajale detsembrikuu lõppu Jeesuse sind see on nagu otseselt tegelikult jõuluajaga seotud. Jõulud on selles mõttes hea ettekääne nagu igasuguse valgusega mängida, et siis on kuidagi kuidagi kosserbeli. Okei, kui sa teed mingeid imelikke Keromaanid valgusinstallatsioone, et detsembrini tuuakse küünlad ja kõik muu välja, valgustatakse linn ära, juba hakkab nagu melatavaks muutuma ja siis detsember saab läbi, siis kõik pannakse karpi tagasi ja kaob, et väga kindlalt on määratletud need kohad, kus valgusega tegutsetakse, teine on vist siis jaanipäev, kus, kus tohib ass põlema panna. Ja noh, suvel on, päike on praktiline, see teeb pruuniks, et see on ka hästi oluline koht, aga aga loodame jah, et sa kelder, siis ei ole pime, masendav, vaid hoopis vähekene terapeutiline. Võib-olla kardetakse seda sõna, aga ma just mõtlesin ka, et seal peaks olema teraapia ikkagi. Veidi veidi talvemasendusest võib olla inimesi välja kiskuda, kuigi näis, kas õnnestub. Eks me siis kuuleme inimeste peale. See töö on juhus. Minu must kass, kaheksa istus aknalaual sisenemas põrandale ja hakkasin mingi asjaga mängima, nagu kassid ikka mängivad. Ma võtsin kaamera ja filmisin teda. Oli pime ja ma ei näinud, millega kaheksa mängib. Äkki ma sain aru, et see on nahkhiir? Ma ehmatasin. Kuidas kass sai nahkhiire kätte. Kas ma näen viirastust? Äkki on pimedus mu peassegi ajanud ja ma kujutan seda endale ette? Näen unes. Ma mõtlesin kaheksat nahkhiire ära. Kaheks vihastas, koledasti kargas mulle säärde. Ta ei ole mind kunagi varem rünnanud. Ilmselt tegin ma midagi, mida ta ei võinud sallida. Sekkusin tema maailma. Tõepoolest. Kas on kütt? Kas ma olen jumala tohin küti käest tema saagi ära võtta? Ja kas isegi jumal tohiks sekkuda sellesse, mille ta ise niisugusena on loonud? Lugu ei jäänud sellega kaheksandaks, aknalaule püüdis järjest veel kaks nahkhiirt teise korruse aknalaualt. Ma ei teadnud, mida teha. Inimliku halastuse ja hoolivuse seisukohast oli võimatu lasta kaheksal nahkhiirtega niimoodi kassi ja hiirt mängida. Sügavama arusaamise järgi looduse käitumisest oli võimatu minna kütti ja tema saagi vahele. Keegi ei sundinud vabalt ja kiiresti lendavat nahkhiirt kõrgel aknalaual väga piiratud ruumis valitseva kassi kätte jääma. Võimalused olid nii kõvasti nahkhiire kasuks. Kas tõestas, et ta meisterlik kütt? Lahendust ei olnud? Inimlik võimaluse otsustada, midagi olid täielikult iseendasse kinni jooksnud. Ma ei tea siiamaani, mida oleks olnud õige teha. Õiget ei olnudki. Iga tegu oli vale. Kunstiprojektist päeva riismed rääkisid Kaisa Eiche ja Taavi Tiidemann. Tekste luges Gert Raudsep. Näitus jääb avatuks Tartus Rae artali galeriis kuni 31. detsembrini. Seekord oleme väga visuaali kesksed ka muusika on meil seekord disaineri loodud. Tiit, kus need kuulas ära barbarise värske plaadi. Barbar siseon, tavaelus disainer. Nii muusika kui ka plaadi kujundus on sündinud barbarise peas. Marborisson noore muusiku nimi, see nimelt ongi muusika, nii mitte päris nimi. Aga päris vahva nimi on see barbarissi ometigi. Mäletatavasti ennevanasti aegu tagasi siis kui elu oli siinmail justkui lihtsam ja mõnes mõttes vaesem. Hevi plaatusid oma maise populaarmuusikaga ilmus lettidele harva leidus poodide kommiriiuleil siiski harv, tihti barbarise nimelist magushapu mekiga maiust, mis maitses, kui mälu ei peta. Õige hea. Praegusaegse barbarise meisterdatud muusika, mida ühe kuni 11 pala kaupa on üllitanud erinevaid CD plaate alates 2001.-st aastast. Eesti tegusad muusika, väikefirmad, kohvi Records, ulmeplaadid õunaviks, samuti üsna hea maitsega, olemata seejuures kindlasti liialt magus. Alles tänavu oli barbaris, kelle päris nimi muide on Eero Barnrk esindatud koos teiste nooremapoolsete neutruba, tuuride ja folk troonikutega õunaviksi leiberi sümpaatselt kogumikul, toatuur tollel tuuril barberis viisistas Henrik Visnapuu värsse. Ent enamasti paistab barbaris Barnett eelistavad sõna- ja heliviise vilet ise luua, lüüa kitarri ja kompuutriga diskreetselt elektriseeritud pisiefektidega ja kohati kurja elektrikitarriga pikitud Moont laenudega rikastatud pool akustilises vormis nõndaga värskel onumatu põetilise tiitliga sooloplaadil auh, mille esikaanele on tarretatud neiu mustas kleidis kastega pihus ja neljane pesakond koerakutsikaid jalge ees. Väga sageli vardaris, salvestab Kema parades kõik üksipäini ise ära. Kõik, mis vähegi vaja, aga koostööd ja kambavaimu ta päris kindlasti eiravaid pigem soosib. Pauh albumi lugudest kaks on kirjutatud kahasse elektrooniliste helide noor looja Taavi tuleviga. Kloostri aidast ja kamm. Nii on lood lood ja nagu nende nimetuste stki kerge järeldada on barbaris Barn lükk sarnaste peksperimenteerijate seast kelledele teksti kirjutamine koduses pruugis on paistetavasti sama loomulik nagu rahvusvahelise suhtlemise keelestki. Õieti väidab barbaris omapoolsetes lühikommentaarides selle uue vastilmunud plaadi puhul, et üha enam tavat tema tabada ja tarvitada veel ühte kolmandatki keelt, mis õieti küll ei olevatki nagu päris keel, vaid rohkem selline vähe artikuleeritud, ent üldarusaadav häälitsemine või umbes nii või kui tsiteerida barbarisse ennast, olla tegu mõteteelse universaalse keelega, mõmin aga ümin, aga millest saab aru iga inimene ja loom tsitaadile. Muide, sealsamas kõrval tol samal tsiteeritud paberil nimega pressiteade on veel kirjas, et barbarise kindlateks muusikaliseks eeskujudeks olla ansamblid klannad ja muuli ja Red Hot Chili Peppes. No loe ja kuula, imesta. Tõtt-öelda ei ole mul jah tillematki aimu, millisel määral on barbaris praeguseks jõudnud katsetada oma muusikat, noh, kährikkoertemäär, kasside hobu, eeslite või sipelgakarude pääl ja mis tulemusi katsed on andnud või kas katsed nendele üldse toimunud. Mida mina ei tea, seda ei tea, mina kohe mitte. Küll arvan end teadvat ja tean end uskuvat, et kogu kohvi Recordsi kamba ja nendega seotud artistide puhul ei või iial päriselt välistada võimalust, et tüüpidel on lihtsalt tulnud tuju veidi vingerpussi Sid loopida natuke naljakas Krisata või ütleme siis nii, et väikeste kuntsi, kavatsuslike liialdustega publikumi kerge usklikkuse piire järele katsuda või midagi seesugust. Sest vaadake, kui sedasama auh albumi juures võta appi lihtsalt oma isiklikud kõrvad ja lihtsat laadi matemaatika siis ilmneb häälte ja keeltekasutuse koha pealt järgmist, tegelikult vaid kolmandikus Panadest ajab meie loomasõbralik noor artist läbi ilma inimkeelsete sõnade eelistades nende asemel tõesti tasast üminati, vaikset, viisakat vokaliisi ja hillitsetud häirutusi. Aga need on ikka tõesti väga tasased, väga viisakad ja õige hillitsetud. Sääraseid surinaid, hõrinaid, lörinaid, mida kurjemad sorti lihasööjad, mürakarud või suured näljased kaslased näiteks täiksid, võiksid märgata, mõista ja tõsiselt võtta. Ei ole selle plaadi peale küll, nagu saavutki tundub mulle. Aga sellest olgem ausad ja õiglased ei ole ka eriti lugu, kuna kõnelgu kirjutagu barbarismiga, kõneleb ja kirjutab, tema öeldud, auh on adresseeritud ikka eeskätt inimese loomadele. See on inimeste tehtud ja inimestele mõeldud muusikasõnaga. Folk troonika populaarmuusika äärealadel juba mitu aastat käinud mäng, milles folk tähenduses autorilaul, kitarri või klahvpilli saatel saab endale külge elektroonilisi lisa värvisid ja arvutiseeritud rütmi vigureid. See on õige huvitav, üsna isevärki mäng. Mängivad seda ka parajalt isepäised tegijad, kes selle maailma Smilersi Padaristiva Niinlan Insadest ilmselt palju ei pea ja suuremat ei hooli aga võivad ometigi rõõmustada omavahel ka tükati rahvusvahelise kuulajaskonna üle, sest et nemad tahavad ja oskavad vaktsineerida todasama oma. Kuulajat ja selleks neile kõigile siinkohal tervist ja jõudu soovimegi ka edaspidiseks. Tiid Kuznetsov arvustas Barbaruse värsket plaati. Kiri kodukandist Kaido kirjutab Markole ehk siis ole Tallinnast, kirjutab Mäetammele Londonisse. Jutust kuulate vihjeid sellele, mida olete mäe Tammelt kevade paiku uut oodata on. Nüüd on selline lugu, et pean selle kirja ikkagi ära kirjutama. Kui nii, siis nii. Eks põhiline, mis mind kummitama käesoleva kirja kui tulevast ettelugemist juures on ikka see pool ehtsuses läheb sellega kaduma, kui teda asju, mis peaksid olema isiklikud, teadmisega, et nad saavad avalikuks, aga siiski pretendeerivad veel mingile isiklikule kvaliteedile. Kunstides oled aastatega harjunud õppinud esinema teadet õieti kohe näitamiseks, kuid püüad ikkagi ausus säilitada, sellest rääkida. Nüüd on aga selline topeltmängijat kiri, mis nagu oleks ainult kirjutaja adressaadi vaheline asi, kuid ikkagi tehtud kohe kõigi jaoks. Mis siis sellest ikka seletada. Kirjutan kiire ära, nii nagu ta siis tuleb, osa paratamatult poos ja loodetavasti enamik seda juttu, mida ma niikuinii sulle oleks saatnud. Hetkel on kõige suurem pea vanusele, kevadise Kaunase esinemisega. Heata nüüd vähemalt kaks kuud edasi lükati, kuigi mai lõpp tähendab seda, et mina küljele sõita ei saa. Kindlasti sinagi. Aga ma hoiatasin Joonast lohed sessi aeg ja küllata mõistab. Aga põhiline on muidugi see film ise kuidagi ära teha, millega seal esineda. Vaatasime Urmasega installatsioonid sisest, vana käri, Moore'i Bondi filmi ülesehitusloogikat õppida. Arvasin, et olen kõiki neid vähemalt osaliselt näinud aga trehvasime imelikul kombel sellise peale, millest me kumbki midagi ei teadnud oli selline kerge ja täiesti pingevabaasi vaadates sai aru, kui palju tehnika igas mõttes on edasi arenenud. See oli rohkem selline Tipi ja Täpi ning kurja hunditase kui tänapäevane action ja mis kõige huvitavam. Kuri peategelane oli väga sümpaatne, inimlik, tal oli veel mingi tore päikeseenergia leiutis, mis tänapäeva vaatepunktist eriti õilise vajalik tundub küll, ta püüdis fondile viisakalt ja vägivalla vabalt selgeks teha, et teda ei tülitaks, aga kus sa sellega viimane ei jätnud, enne kui oli saanud ikka kõik ära lõhkuda ja visionäärliku kurja ära tappa. Mul tuli meelde keskaeg, kus põletati nõidu, kelle ainuke häda oli tihti selles, et nad teistest erinesid või polnud nende tegevuse harjumused samad, mis kõigil teistel. Ja sellest piisas, et neile kurja märk külge panna. See film oli sama kuri oli lihtsalt ajast ees ja mõtles krambivabalt ning kohe oligi tal mingi juhmivõitu hea kukil. Aga jah, nüüd püüame mõlemad lugusid paberile panna, millele film üles ehitada. Tundus, et oluline on mingit põhiskeemi jälgida, nagu nende kataloogipiltide juttude juureski. Selle taustal oli fond Hasso antud jutustruktuur küllalt sarnased põhimõtteliselt kahe vastandliku jõu võitlus kellegi või millegi kolmanda pärast. Filmid on muidugi see painaja, et kui joonistamise või kirjutamisega puhul on teada, et saad asjaga rohkem või vähem hakkama, vähemalt ei jää ükski asi joonistamata või siis kirjutamata. Aga film pealegi nulleelarvega paneb ikka korralikud piirangud peale. Samas ega polegi plaani olnud kõiki nii-öelda näitlejatega üles võtta. Kindlasti võib ja peab sealgi ehk miksima, mis kätte satub, et kuidagigi vee peal püsida. Tuletasin jõust Urmasele meelde sinu bläkk saiti kui mitte millestki filmi tegemise võimalust ma pidasin silmas muidugi eelkõige materiaalsete oskuslikku poolt, mitte sisu. Aga eks ta on kuidagi kinni see asi veel nagu ikka, alustades tegin paar lugu ära, see polnud kuklas kummitamas, mis ei olnud tegelikult üldse hea. Ja Urmasele on ka omandad, tehasest saadame tutvumiseks sulle ja äkki viskad ka paar versiooni nii-öelda paberile siis keevitamine miskit kokku. Sest olgu selle struktuuriga, kuidas on, aga taoline erimõtete kokkulõikamine juttudes, pealkirjades või kus iganes andis alati väga hea efekti, sest nagu ma emaga vist mainisin, otsustas Raul rohkem mitte osaleda kogu lugupidamise juures meie vastu. Eks see oli ka ta Eratlikumalematuurile niigi paras katsumus sest ma ei usu, et see tegevus talle liiga crazy oli, ehk lihtsalt, mitte talle sobivalt reisisest, ta enda kunst on alati kõike muud kui mõistlik olnud. Kuigi ma tundsin esimesel hetkel kergendust, kui see gorilla raamat valmis sai ja viskasin automaatselt kõik järgneva peast välja nagu ei peaks enam rohkem midagi tegema ja nüüd vaenlane uuesti teemasse sisse elada, siis puht kogemuslikult ma tahaks väga taolist kollektiivset vormi omada vastukaaluks sellele meeleheitlikule ise püsimisele ja tegelikult oleks parem, kui kollektiiv oleks isegi suurem kui ainult kaks inimest, seepärast loodan väga ka sinu kas või episoodiliselt kaasalöömisele muidugi lähitulevikus kohta vägista nendeks entriliste naismuusikutega heliteose asjus mis hetke kontekstis peaks võtma filmi soundtrack'i vormi. Siis näeb ka, kas ja kui suureks nende roll ühisprotsessis kujuneb ehk teisisõnu, kas ja kui suures mahus kaasa löövad minugi poolest filmi enda tegemises mitte ainult helide loomisel. Nagu ma aru sain, on sul kindel plaan see vett purskav Londoni metroo ära teha. Unustasin vist öelda, et kirjelduse järgi eetrisse ka minule väga hea mulje. Ning kuigi ma enda idee mõtlesin välja 10 minutiga pärast sinu provotseeriva meeli lugemist ja seetõttu ise midagi asjalikku, ei lootnud end pärast sõda enda ideega peas veeretama. Probleem kui selline on täiesti olemas ja teostatun, oleks tal kindlasti nii ruumiefekt kui ka sisuline haakumine millegi aktuaalsega. Mis sa hing veel ühelt talul soovida võid. Ja tegelikult on ka väga tore galerii majakesi täisehitamine vastikult kallis ja töömahukas asi. Alul mõtlesin lasta teha serviti Sibo plokist, aga tegelikult on kipsplaat karkassil ehk isegi parem aga kindlasti nii seest kui väljast viimistletud ja ukse Fenaste ees. Rahad selleks peaks küsima julmalt suurimatelt ehitus- ja kinnisvarafirmadelt mitte pulgal. Ning mida rohkem maksma läheb, seda parem. Seal on veel igasugu detaile, millega saab mängida, aga põhimõtteliselt ei tee mind kummitama näiteks linnagaleriisse peaks hästi sobima ning eriti suure versiooni saaks teha sinna alla kumu saali, kus meie rakett ka oli. Seal on see hea ülevalt vaade saabudes ja lahkudes. Aga muidugi tuleks samuti tihedalt täis ehitada ja mahud oleksid seal linnagaleriiga võrreldes 10 korda suuremad. Ühesõnaga nii vabatahtlikud ideed kui isegi kohustused. Rikkamad neist on eraldi võttes kas täiesti lahendatavad ja või isegi üliväga nauditavad, aga kõike kokku on ikkagi kuidagi liiga palju ja sellest rõõmu tunda. Üllataval kombel täiesti naudin koolis praegu käimasolevat sessi teed päevast päeva küll veidi tüütut, aga konkreetset tööd vaatad kümneid pilte ja avaldad kümneid arvamuse, kuid vähemalt tunnetasin, et üks sinu kohustusi. Sellega täidetud sa saad kasulik olla ja see tagab minimaalse rahulduse. Alati sinu. Veronika võrk. Kaido Ole kirjutas töise kirja Marko Mäedan. Klassikaraadios saab kultuuriga ja kuulata täna kell veerand seitse ja järelkuulamiseks külastage Eesti raadio kodulehte. Tänase saatemuusika valis Maarjo pulber, helirežissöör oli Külliki Valdma ja mina olen toimetaja Esta Tatrik. Kuulmiseni jälle nädala pärast.