Keskööprogramm. Keskprogramm. Algab järjekordne saade sarjast, riigita rahvas. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Täna me räägime ainudest ehk inimestest, sest ainuon, ainukeeles inimene. Nii see on tõesti ainult kes on siis väga väike rahvas nimetavad ennast ainuja, see tähendab inimene ja teine nimi, mis tal ka laialt kasutusel on udari ja see tähendab kaaslast. Oma põliskodusaart hukaidat nimetavad ainud mosseer. Mosseer tähendab maad ja maailma ilusad lihtsad sõnad, kuid tegelikult see keel nii lihtne ei olegi. Tegelikult on ainukeel meie jaoks üsna keeruline, üsna ebatavaline. Siinkohal on võib-olla paslik alustada seda saadet sõnaga IRA Carop tee mis on ainuteoks kõige tavalisem teretuse viis üsna keerulise kõlaga ja üsna huvitava tähendusega. See sõnaühend tähendab siis tegelikult, las ma puudutan pehmelt, su südant. Kui me tahame ainusid kohata, siis me peame sõitma Jaapanisse. Jah, kaasajal enamus ainusid elab Jaapanis, täpsemalt Jaapani kõige põhjapoolsemas suurel saarel Hokkaido vähesel määral elab ainusid Sahhalini saare lõunaosas, lõunapoolsetel, Kuriili saartel. Isegi Kamtšatka poolsaare lõunatipus elab natukene ainusid ja mõned ainud elavad ka amuuri jõe ääres. Vaikse ookeani kallastel. Kokku on ainusid täna küllalt vähe, mõningatel andmetel umbes 30000 on ka andmeid, mis räägivad 150-st 1000-st ainust. Aga nii või teisiti, puhtaid ainuseid on ükskõik kummast numbrist tegelikult vaid tühine osa, sest kaasajal enamus ainuseid on segunenud jaapanlastega. Ja ega ainult ei olegi tegelikult mitte kunagi olnud suur rahvas. Väga täpselt ei ole ainude arv enne jaapanlastega kokkupõrkeid teada, aga arvatakse, et see oli 50000 kindlasti, aga mitte suurem kui 100000. Ja kui me arvestame, et ainult elasid tegelikult väga laial territooriumil, no näiteks Hokkaido saare pindala on umbes 83 ja pool 1000 ruutkilomeetrit. Aga kui me paneme siia juurde need Sahhalini alad ja Kamtšatka ja Amuuri äärsed alad, kui me paneme siia juurde ka jaapani suure saare haisu saare põhjaalad siis ainude asuala oli kindlasti suurem kui 150000 ruutkilomeetrit, mis tähendas seda, et ühe ruutkilomeetri kohta Ta ei tulnud ka kõige parematel aegadel mitte üht. Nii et küllalt väike rahvas, kes elas hõredast asustatud aladel ja kes oli oma lähinaabritega võrreldes alati üsna vähearenenud loodusrahvas, keda ei huvitanud võib-olla niivõrd tehniline areng, nii nagu sega paljude teiste pisirahvaste puhul ikka jälle ajaloos on olnud. Ainult päritolu kohta on õige mitmeid teooriaid. Jah, ja need teooriad on nii erinevad. Tundub lausa uskumatu, kuidas ühe rahva päritolu kohta võidakse rääkida jutte seinast seina. Näiteks on olemas Europiidne teooria, mis väidab, et ainud on tegelikult Europiine rahvas. On olemas Okeaania teooria, mis väidab, et ainult esivanemad on pärit Okjaaniast. On olemas Mongoliidne teooria, vana aasia rassiteooria ja nii edasi ja nii edasi. Kusjuures nendel erinevatel teooriatel on hästi vähe ühiseid kokkupuutepunkte. Suhteliselt laiemalt on levinud siis Mongoliidne teooria. Selle teooria kohaselt oli kunagi kahte tüüpi monoliitsed rahvaid, põhjapoolsed, monoliitsed, rahvad ja lõunapoolsed, monoliitsed rahvad. Ja paarkümmend. 1000 aastat tagasi hakkasid lõunapoolsed mongolid liikuma põhja suunas. Asustasid nii viisiga Jaapani saared, need lõunapoolsed mongolid olid jaapani saarte valitsejateks seni kuni põhjas saabusid saartele suurte hulka ka täna põhjapoolsed mongolid ja selle teooria kohaselt tekkisid tänapäeva jaapanlased erinevate mongoli iidsete rahvaste segunemise. Ainult jäid aga segune matta ja säilitasid siis selle oma eripära. Ja, ja selle teooria kohaselt siis võisid ainud olla pärit lõunapoolsetest mongoli, iidsetest rahvastest. Mõne teooria kohaselt on tänapäeva jaapani territooriumil olnud ainude põline kodumaa üksnes Hokkaido saar. Seda teooriat toetavad eeskätt jaapanlased, kes püüavad näidata, et ainult on siiski mingi kitsa ala rahvas ja ja et enamus Jaapani saari on jaapanlaste põline kodumaa on aga ka sootuks teistsuguseid teooriaid, millest mõnede kohaselt on ainud olnud kunagi kõikide tänapäeval Jaapanile kuuluvate saarte põlisasukateks ja jaapanlased on siis hilisemad sisserändajad. Arusaadavatel põhjustel ei toeta seda teooriat eriti jaapanlased. Küll on aga see siis levinud näiteks mõningate Euroopa ja Ameerika uurija arvamustes ja selle teooria kohaselt, mis ütleb, et ainult on asustanud kogu Jaapanit on ainult pärit hoopis Lõuna-Aasiast ja rännanud Jaapanisse läbi taiwani läbi saarte ja jõudnud niimoodi siis Jaapanisse lõuna poolt ja asustanud Sis Jaapanit kuni kõige põhja voolsetumate aladeni välja. Kahjuks ei ole ainude ajaloost kuigi palju teada sellest perioodist, mil ainudel ei olnud veel otseseid kokkupuuteid jaapanlastega. Ja põhjus selleks on väga lihtne. Nimelt ainudel puudus kirjakeel ainult oli olnud tähestikku, ainult ei märkinud midagi kirjalikult üles. Kõik anti edasi suulisel teel ja see tähendas seda, et sellest varasemast ajaloost ei ole sisuliselt midagi teada. Nende aastatuhandete jooksul on see suuline informatsioon lihtsalt kaduma läinud ja, ja seetõttu ongi täna olukord selline. Täpsemalt teame me ainudest alles kusagil alates 15. sajandi keskpaigast. See on see aeg, kui Hokkaidot hakkasid aktiivsemalt hõlvama jaapanlased ja nad tegid seda siis lõuna poolt ja esialgu oli see pressing ainudele suhteliselt tagasihoidlik, algul isegi üsna sõbralik. Aga ajapikku muutus press suuremaks ja ainud olid sunnitud taganema järjest põhja ja põhja poole. Ja see taganemine ei toimunud mitte vabatahtlikult ja seetõttu ainult olid korduvalt sunnitud ka ennast meeleheitlikult kaitsma. Kahjuks on aga nii, et kõik suured lahingud, mis ainude jaapanlaste vahel peeti osutusid ainudele väga negatiivseteks selles mõttes, et nad kõik need lahingud kaotasid. Kolm suuremat lahingut on siis pärit aastastest 1000 457669 ja 1789. Nii et tegelikult see Hokkaido saare vallutamine jaapanlaste poolt kestis õige mitu sajandit ja alles 1789. aastal olidjaapanlased püüdnud saavutada Hokkaido saare üle täieliku kontrolli. Ehk siis ainude kõige olulisem asuala oli läinud täielikult jaapani valdusesse. Ainukesed hävitati üsna jõhkrale moel ja, ja ka tagakiusamine oli täiesti igapäevane. Nii ei ole siis ime, et ainult arv kahanes üsna kiiresti. Kui 19. sajandi algul akti olevat kusagil natuke üle 26000 ainu siis 1854. aastal natuke üle seitsmeteistkümne 1000 1931. aastal umbes 16000 ja ainude arvukus on tegelikult hakanud suurenema alles kõige viimastel aastakümnetel, no omal ajal olid põhjuseks mitte ainult siis jaapanlaste poolne otsene ainult hävitamine, vaid ka näiteks ainult märkimisväärselt suur suremus kõikvõimalikesse haigustesse, sest ainult asuala oli suhteliselt mahajäänud. Ja, ja, ja tõepoolest selline meditsiin, mis Jaapanis oli juba ammu ja kõrgel tasemel ainult seas oli praktiliselt olematu ja seetõttu kõikvõimalikud epideemiad niitsid, ainusid sõna otseses mõttes jalust. Et nad tegidki ränka tööd, sest jaapanlased kasutasid neika orjadena. Tõepoolest tegid ränka tööd ja orjadena kasutati neid eeskätt kalanduse valdkonnas ja, ja ka jah, selles orjusesse üsna palju ainusid suri. Aga mida aasta edasi, seda olulisemaks põhjuseks ainult arvukuse vähenemisele osutus asjaolu, et ainult lihtsalt segunesid jaapanlastega, et oli jaapanlasi, kes olid nõus abielluma ainudega ja, ja selliste abielude puhul noh, praktiliselt alati ainuda lakkasid olemast, ehk siis ainult selleks, et vältida kõikvõimalikku tagakiusamist, püüdsid kõik teha selleks, et nad muutuksid jaapanlastakse. Et see ei olnud mitte ainult väline surve, vaid see oli ka sisemine surve. Ja põhjuseks oli just asjaolu, et kuidagi oli vaja ellu jääda. Kuidagi oli oma elu lihtsamaks teha ja lihtsamaks oli teda võimalik ainult niiviisi teha, et oma ainupäritolu täielikult hüljata või sellest täielikult lahti öelda. Ainult välimus reedab ka nende päritolu. Paraku on jah niimoodi, et lahtiütlemine selles mõttes väga kerge ei olnud, et ainult välimuselt olid jaapanlastest siiski väga selgelt erinevad ja seetõttu oli noh, väga kerge eristada, kes on tegelikult ainukes jaapanlane võrreldes jaapanlastega on puhastverd ainud oluliselt heledamad ja sarnanevad pigem Siberi põhjarahvastega kui jaapanlastega. Aga noh, muidugi need hilisemad segaverelised ainult siis on omandanud ka teatavaid jaapanlastele iseloomulikke jooni ja neid on juba kindlasti märksa raskem eristada. Aga algul jah, oli ainusid suhteliselt lihtne eristada ja, ja too oli neid lihtne ka igapäevases olmes tagakiusatav. Mõnevõrra hakkas olukord muutuma 19. sajandi päris lõpus. Nimelt 1899. aastal võeti Jaapanis vastu Hokkaido põliselanike kaitseakt. See akt oli nime poolest küll jah, väga ilus, tegelikkuses ta nüüd olulist kaitset ainudele ei pakkunud. Selle akti tegelik eesmärk oli ainusid sulandada jaapani ühiskonda ehk tegelikult sisuliselt assimileerida ainud aga mõningat leevendust saks siiski ainudele tõi näiteks oli selle akti üheks eesmärgiks aidata ainudelt tegeleda põllumajandusega ja, ja selleks tarbeks siis anti ainudele noh, meie mõistes kuni viie hektari suurune maa-ala ühe pere kohta tegelikult ainuteoks põllumajandusvarasematel aegadel ei olnud, kuivõrd tähtis tegevus ainult on ikka traditsiooniliselt olnud kalamehed ja kütid. Põllumajandusega tegelenud ainunaised ja põllumajandus on andnud suhteliselt vähe ainult toiduses. Nüüd jaapanlased seevastu olid kõikvõimalike põllukultuuride viljelemisel edukad ja põllumajandus oli nende jaoks väga oluline ja selle põllumajanduse eelisarendamisega just nimelt püüti nagu jällegi ainudele peale suruda sellist jaapanlastele iseloomulikku käitumist. Samas selle põllumaa on see soosimisega üheaegselt, keelas Jaapan ainudel näiteks lõhepüügi, mis ainult jälle seni oli olnud üks kõige olulisemaid elatusallikaid. Ja nüüd selle aktijärgsetel aegadel ainude elu mõnes mõttes muutus nagu lihtsamaks, samas selline jaapanlaste üldine halvakspanev suhtumine ainudesse siiski vähenenud. Veelgi enam võib päris julgelt öelda, et ka täna on küllalt palju jaapanlaste seas neid, kes noh, teades ainudest midagi suhtuvad ainudesse üsna üleolevalt, suhtuvad halvakspanuga ja, ja väidetavalt siis Hokkaido saarel igapäevaelus selline lihtne diskrimineerimine on ka täna tegelikult ainude vastu vägagi levinud. Näiteks võib seda kohata ühistranspordis, näiteks võib seda kohata kaubanduskeskustes, näiteks võib seda kohata ka koolides, mis on ka selle ajaloo juures. Huvitav, et kuigi Jaapani keskvõim püüdis ainusid assimileerida püüdista seda teha sellisel vägagi erilisel moel ja püüdis ta teha seda niiviisi, et ainusid, mitte ei sulatatud jaapanlaste sekka igas mõttes võid, püüti neid jaapanlasteks muuta jaapanlastest lahus hoides. Ja selle üheks näiteks on 1901. aastal vastu võetud kord mis nägi ette seda, kuidas tuleb ainulastele anda haridust. Kuna ainusid peeti jaapanlaste poolt üldiselt sõna otseses mõttes metslasteks vähearenenud inimesteks siis kord nägi ette, et ainulapsi õpetatakse jaapani lastes selgelt lahus. Kusjuures õpiprogrammid olid võrreldes jaapani lastega äärmiselt lihtsustatud ja ka õpiaega oli oluliselt lühem kui Jaapani laste. Ühest küljest küll, nagu prooviti Neid muuta jaapanlasteks, aga teisest küljest hoiti neid siiski eraldi. Ja muidugi, nende õpiprogrammide juures on huvitav see, et ega nendes õppematerjalides ei räägitud mitte midagi ainudest. Kõik see, mida õpetati, oli seotud Jaapaniga jaapani keelega, jaapani kultuuritraditsioonidega ja mis veelgi hullem, tegelikult see jaapani üldine kooliharidus ei räägi täna ainudes sisuliselt mitte midagi. Näiteks ajalooõpikutes Jaapani ajal õpikutes ei ole võimalik midagi tühist lugeda ainult kohta ja seetõttu ei ole siis ime, et väidetavalt täna suur osa jaapanlastest ei tea tegelikult ainult mitte midagi. On küllalt palju inimesi, kes ei ole ainult olemasolust isegi teadlikud ja seda vaatamata sellele, et ainud on vähemasti osa Jaapani kõige põlisem rahvas. Nii et ainudel emakeeles õppida ei ole võimalik. Riiklik kooliharidus tõepoolest ainukeelset haridust ei võimalda, aga viimastel aastatel on ainult ise avanud terve rida kursuseid, kus on võimalik saada ainukeelset õpet. Selle asja juures on jällegi varaga ja üks aga on seotud sellega, et nagu ma ütlesin, ainudel puudus oma kirjakeel ja tegelikult ka see tänane ainude kirjakeel, on selline laenamine erinevatest maailma paikadest, kohandamine ainude vajadustega ja nagu ainult ise ütlevad, et päris hästi see siiski kohandatud ei ole. Nimelt kasutavad ainult siis ühest küljest kohandatud jaapani tähestiku teisest küljest kohandatud ladina tähestikku ja näiteks ilmub Jaapanis ka üks ainukeelne ajaleht. Ja see ajaleht on trükitud nii ladina tähestikus kui jaapani tähestikus. Kusjuures järjest enam on nagu ainudelt kuulda sellist arvamust, et tegelikult vajaks ainukeel siiski oma tähestikku, sest ainude keel erineb väga märkimisväärselt jaapani keelest. Oluline on siinkohal rõhutada, et ainude keel on isoleeritud keel, mis tähendab seda, et teadaolevalt ei ole ainudel maailmas ühtegi suulas keeld ja seetõttu see jaapanlaste tähestiku ülevõtmine noh, mitte just väga hästi ei ole nagu aidanud seda ainukeelt edasi arendada. Kuigi jah, siin on neid ainukeelele iseloomulikke tähemärke sisse püütud nii-öelda viia. Kas ilmub ka ainukeelseid raamatuid? Vaatamata sellele, et ainurahvas on väga väike, on seal siiski läbi ajaloo olnud tõsiseid entusiaste ja nende entusiastide toel on siiski ilmunud ainukeelseid raamatuid. Muidugi kui me arvestame seda, kui suur on ainult osa tegelikult Jaapani ajaloos siis ainudest raamatuid või ütleme teoseid, mis käsitleksid ainude ajalugu, kultuur ja muud sellist, on Jaapanis ilmunud häbematu vähe, et see on tõepoolest olematu hulk ja, ja seegi on ilmunud tõsiste fanaatikute poolt mitte siis ainult ainudest fanaatikute poolt, vaid ka jaapanlastest fanaatikute poolt. Ja mis võib olla veelgi huvitavam. Ainusid on rohkem uurinud mitte jaapani teadlased, vaid hoopis Euroopa ja Ameerika teadlased. Eurooplased avastasid ainult enda jaoks tegelikult kusagil 19. sajandi lõpus ja mingil hetkel oli Euroopa teatud ringkondades selline üsna tõsine ainukultuuri vaimustus. Noh, see kestnud küll kaua, aga ometi aga loodi need traditsioonid selle ainukultuuri uurimiseks, samas kui jaapanlased sisuliselt ainukultuuri vastu tol ajal mingisugust huvi ei tundnud. Kas võib öelda, et ainud on märksa madalama haridustasemega kui jaapanlased? Kindlasti on ka täna jah, ainult siiski madalama haridustasemega kui keskmised jaapanlased, kuigi see vahe tasapisi ühtlustub. Aga siinkohal on probleemiks ka asjaolu, et need nii-öelda kõige haritumad ainud kipuvad oma ainujuuri unustama või kipuvad sellest lahti ütlema. No näiteks ka see 1901. aastal vastu võetud kord ainult õpetamise kohta. Ta tegelikult soodustas seda, et need ainulapsed, kes jaapanlaste poolt ette määratud kooliharidust said järjest enam ütlesid lahti oma ainujuurtest isegi ütlesid lahti mesivanematest ja muutusid üsna kiiresti jaapanlastega ja, ja seetõttu jällegi see keskvõimu poolt organiseeritud või toetatud haridus on, on selline kahe teraga mõõk, et ühest küljest tõesti annab inimestele teadmiste osas palju juurde, aga teisest küljest ei ole selle hariduse eesmärk olnud kunagi ainu, keele ja kultuuri säilitamine ja isegi tänasel päeval võib öelda seda, et see, mis ainukultuuri arendamise valdkonnas toimub, on suuresti eraalgatuslik. Riik küll viimastel aastatel toetab Hokkaido põliselanike mõningal määral ka rahaliselt. Aga see toetus on siiski teisejärguline. Kui rääkida veel ainult ajaloost, siis üks oluline aasta on ainuteoks 1946 mil loodi Hokkaido ainuassotsiatsioon ja sellel assatsioonil oli esialgu peamiselt kaks eesmärki. Püüdis tõsta ainude üldist madalat haridustaset ja pakkuda ainudele teatavat sotsiaalset kaitset. Nüüd 1961. aastal nimetati organisatsioon ümber Hokkaido Utari assotsiatsioonid ja see nime muutus on ka küllaltki kõnekas. Ja põhjus selleks on asjaolus, et sõna ainumis on tegelikult kasutusel väga paljudes maailma keeltes oli Jaapanis ehkki halva tähendusega jaapanlased suhtusid ainudesse halvustavalt ja seetõttu ka see sõna ainuoli omandanud sellise eriliselt halva tähenduse ja seetõttu ainult selleks, et sellest halvamaigulisest sõnast nii-öelda vabaneda hakkasid, nagu ennast rohkem nimetama sõnaga Utari, mida ma siis ka saate algul ütlesin, mis tähendab kaaslast ja sellest ka siis muudeti selle organisatsiooni nimi ära sõna ainuasendati sõnaga urtari ja see organisatsioon olemas ka tänapäeval tegemist on katusorganisatsiooniga, mille hulka ka või mille sisse kuulub vägagi palju erinevaid organisatsioone. Ja kui ma mõtlen sellele, kui väike on tegelikult ainult arv ja kui palju neil on neid erinevaid organisatsioone siis tundub küll, et, et võib-olla see killustatus erinevate organisatsioonide vahel on isegi, isegi liiga suur. Mul on, on teada vähemasti sajakonna erineva ainudega seotud organisatsiooni kohta midagi ja ja, ja mulle tundub jah, et see see number on nagu isegi uskumatult suur ja nüüd täna siis see katusorganisatsioon tegeleb sisuliselt kõikide probleemidega, mis on vähemalgi määral ainudega seotud ja kuigi see organisatsioon loodi algselt jaapani keskvõimu poolt ja loodi siiski, et selleks, et selle organisatsiooni abil ellu viia Jaapani keskvõimupoliitikat ainult suhtes siis viimastel aastatel on see organisatsioon oma tegevuses muutunud väga iseseisvaks. Organisatsiooni tegevust juhivad eranditult ainult rahvuslikult meelestatud ainult ja keskvõim sisuliselt ei sekku, mis tähendab seda, et viimastel aastatel on selle organisatsiooni kasutegur ainult jaoks ka tõepoolest nagu hüppeliselt kasvanud. Nüüd, 1984. aastal otsustas toosama organisatsioon, et Jaapani valitsus peaks vastu võtma ainult seaduse ja, ja seda siis selleks, et asendada see ikka veel kehtinud Hokkaido põliselanike kaitseakt, millel kaitsega oli suhteliselt vähe pistmist. Kahjuks Jaapani keskvõim ei olnud selle seaduse uue seaduse kiiresti vastuvõtmisest eriti huvitatud ja, ja nii see siis venis ja venis ja alles 1997. aastal võeti vastu uus hästi pikka aega keerulise nimega seadus mis siis käsitleb ainudega seonduvaid valdkondi. Peamiselt keskendub ta siiski ainude kultuurile ja oluliselt vähem siiski põliselanike üldistele õigustele. Muuhulgas näiteks ainult tahaksid, et, et neil oleks jälle nii nagu omal ajal lubatud püüda lõhe, aga selles osas Jaapan ei ole ainudele vastu tulnud. Ja ma noh, ma usun, et siin ei ole küsimus mitte ainult selles, et tingimata tahetakse ainusid diskrimineerida, pigem on ka küsimus selles, et lõhe on jaapanis muutunud küllaltki haruldaseks kalaks ja, ja lihtsalt seda püügikeeldu rakendatakse selleks, et seda hävimisohus olevat liiki kaitsta. Samas ainult muidugi näevad selles ka teatavat sellist rahvuslikku diskrimineerimise ilmingut. Ja võib-olla ei saa neile seda ka päris pahaks panna, ainult jaoks oleks võinud kujuneda oluliseks sündmuseks. Saab paraolümpiamängud, sest sappar olümpiamängud toimusid ainude kodusaarel Hokkaido saarel. Paraku nad ei kujunenud selleks selles mõttes, et isegi selle olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia ei puudutanud mitte kuidagi ainude kultuuri ja, ja see oli neile tõsiseks, moraalseks löögiks ja 70.-te aastate algul Lewis ainult seas siis ka mõtlemine, et kuna Jaapan on ikka veel ainult suhtes üsna üsna vaenulikult meelestatud, et võib-olla hakkaks siis Jaapani keskvõimu vastu pomme panema ja eeskätt mõeldi pommide panemise peale Tokyos ja, ja võib-olla siis ka Sapporos. Õnneks see pommide panemise mõte jäi siiski ainult mõtteks. Tati selleni ei jõutud ja mul puuduvad küll andmed, et, et ainurahvuslased oleksid kusagil Jaapanis pomme õhanud. Ma ei julge kindlalt väita, et see nii ei ole olnud, aga aga selliseid laiemalt teadaolevaid pommikampaaniast mul küll ei ole. Aga meeleavaldusi on olnud? Meeleavaldusi on muidugi olnud ja, ja neid on tegelikult ka tänasel päeval. Need meeleavaldused on paraku tavaliselt üsna väikese osa võtjaskonnaga ja mis siin imestada, ainult ei ela Hokkaido saarel kompaktselt mingis ühes 205. asulas, nad on küllaltki paljudes erinevates Hokkaido asulates laiali paisatud ja, ja see kogunemine ühte kohta selle jaoks peab olema tõepoolest omaette suur eesmärk. Ja võib-olla see selline hajutatus on ka üks probleem, mis ei lase ainudel oma õigustes tõsisemalt võidelda või, või sellega tõsisemalt tegeleda. Kuigi tänapäeval on tõepoolest internetiajastu ja informatsiooni vahetamisega, ei ole mingisuguseid probleeme. Siiski ma arvan, on küllalt palju probleeme, mis nõuavad ka nii-öelda näost näkku rääkimist ja füüsilist ühtekuuluvuse tunnet. Ja, ja seda jah, sellisel 84-l 1000-l ruutkilomeetril laiali paisatuna see 30000 inimest väga hästi ei suuda ellu viia. Varem elasid ainult ikka üheskoos. Ajud elasid tegelikult varem põhiliselt saare rannaalal, siis suhteliselt kitsal rannaalal ja suuremate jõgede ääres, nii et need alad, mis olid jõgedest ja merest kaugelt, need olid sisuliselt inimtühjad. Samas mereäärsed alad ja, ja jõgede ümbrus oli mõnel pool üsna tihedasti asustatud. Külad olid küllalt, ehkki suure elanike kontsentratsiooniga selles mõttes, et külade erinevad perekonnad elasid üsna lähestikku koos ja mõte oli, oli lihtne. Mõte oli selles, et kui küla ähvardab mingi tõsine hädaoht, et siis tehes hädakisa, oleks naabril seda võimalik kuulda ja seda hädakisa edasi andes oleks võimalik omakorda siis hoiatada või teavitada oma naabreid, nii et need külad olid jah, suhteliselt tihedasti kokku surutud. Samas oli see külade asustus siiski piisavalt hõre selleks, et tuli ühest perevaldusest teise pere valdusesse. Edasi ei kanduks. Ja võõra küla territooriumil ei tohtinud jahil käia. Jah, olid vägagi karmid karistused ette nähtud selle jaoks, kui võõra küla territooriumile saabus keegi jahti pidama, iga küla pidi jahti pidama talle selleks eraldatud territooriumil. Kuna see asustus oli seal ikkagi suhteliselt hõre, siis tegelikult need territooriumid, millel jahti peeti, olid küllalt suured, aga eks neid eksimusi naaberaladele ikka ja jälle juhtus, aga teadlikult siis jah, naaberkülaaladelt ikkagi jahtima ei mindud ja, ja see oli võib-olla ka üks põhjus, miks arvatakse, et ainult enne jaapanlaste sissetungi elasid suhteliselt sõbralikult koos. Täpsemalt muidugi ei ole teada ja ilmselt oligi ainult vahel omavahelisi väikesi sõjapidamisi, aga arvatakse siiski, et ainult on omaette elanud üsnagi sõbralikult koos ja, ja, ja selline omavaheline kokkukuuluvustunne on, on ainudel olnud ilmselt üpris tugev. Millised olite ainude traditsioonilised elamud? Peamiselt tehti maju, bambusest, puukoorest, majadel olid õlgkatused, majad olid sõna otseses mõttes onnid. Klassikalise sellise onni suurus ei olnud siiski mitte väga väike, vaid oli isegi kuni viis korda seitse meetrit, mis minu arvates on üpris suur. Ja see hoone oli vägagi täpselt ära jaotatud erinevateks paikadeks. Näiteks uks pidin sellel hoonel asuma läänepoolses osas ja ukse vastas idas oli nii-öelda pühaaken, mida kasutasid siis jumalad sisse ja väljakäimiseks ja mille kaudu anti välja ka näiteks kõikvõimalikes rituaalides kasutatavaid esemeid. Lisaks oli sellel majal siis veel kaks akent, üks aken idapoolses küljes ja teine aken läänepoolses küljes, nii et klassikalisel hoonel oli siis kolm akent ja uks ja hoone keskel siiski mõnevõrra lähemal. Sissepääsule asus tulease, kusjuures inimeste asumine tuleasemega võrreldes oli ka paika pandud. Näiteks kui istuti tuleaseme ümber, siis mees ja naine istusid tulest vasemal pool lapsed ja külaliselt paigutati Aga istuma tuleasemest paremale poole ja lisaks siis sellele peahoonele oli tüüpilises ainude majapidamises veel ka mõningad kõrvalhooned. Ja näiteks üks huvitav fakt on see, et välja käiklaset oli tehtud eraldi naistele ja eraldi meestele ja, ja siis kindlasti oli igal perel olemas oma toidutagavara hoidmise koht ja tavaliselt oli, oli sellises majapidamises olemas ka oma selline pühapaik või, või niinimetatud altar, mida siis kasutati erinevate rituaalide läbiviimisel. Ainude perekonnad ei olnud väga suured. Ühes sellises majapidamises oli tavaliselt neli kuni seitse inimest, üle 10 oli juba haruldaselt suur perekond ja selliseid oli, oli ikkagi väga vähe. Kui me muidugi arvestame, et ainult tegelikult sajandite vältel olid noh, meie mõistes siiski suhteliselt vähearenenud ja ja suremus oli neil suhteliselt kõrge, siis segase ellujäävate laste arv ei, ei saanudki suur olla ja ja perekonna suurus loomulikult ei saanudki väga suureks kasvada. Vanemad valisid lastele välja tulevased abikaasad. Jah, nagu sa paljudel rahvastel on kunagi olnud, oli ka ainudel, nii et tavaliselt valiti lastele abikaasad välja vanemate poolt, kui lapsed olid üsna väikesed, aga pool oli ka erandeid, osa ainusid, siis valisid tütrele kaasa välja alles siis, kui tütar oli teismelises eas. Ja see kaasa valiti välja nende noormeeste seast, kes siis tütart külastasid ja abiellumise iga oli ainult üsna üsna täpselt paika pandud. Tüdrukud abiellusid 15 või 16 aastaselt. Noormehed seitsmeteistkümne või 18 aastaselt. Selleks, et need tüdrukud võisid abielluda, pidi nende teatud kehaosad olema kaetud tattoodega ja tattoodega katmist alustati 12 kolmeteistaastaselt, näiteks suu ümbrus, käsivarred kaeti tattoodega ja, ja see kestis kuni 1871. aastani, mil Jaapani keskvõim keelas ainudel nende tattoode tegemise ja, ja mis seal. Huvitav, et kui siis sellel ainunoorpaaril sündis laps, siis lapsele ei pandud päris nime peale sündi, vaid seda tehti alles siis, kui laps oli juba kahe või kolmeaastane. Esimesed kaks-kolm aastat kutsuti last ajutise nimega ja kahe-kolmeaastaselt pandi talle siis pärisnimi. Kusjuures tavaliselt pandi see päris nimi selle järgi, milliseid iseloomuomadusi oli see laps välja näidanud või mille vastu ta oli väikese seas huvi tundnud, nii et see nimi pidi küllaltki täpselt vähemalt vanemate lootuse kohaselt last iseloomustama. Vahel panid siiski vanemad lapsele nime mitte selle järgi, mida laps välja näitas vaid selle järgi, mida nad lapsest tulevikus ootasid. Kalapüük ja jahipidamine olid siis ainude kõige tähtsamad tegevused. Kalapüük oli ainult jaoks väga oluline igapäevase toidu hankimisel. Lisaks püüti siis ka suuremaid mereloomi, näiteks delfiine ja hülgeid. Ja kui meie tunneme Jaapanit ja jaapanlasi, suurte vaalapüüdjad tänavu Jaapan on ikka olnud selline traditsiooniline vaalapüüdjate maa siis tegelikult ainud. On olnud iidsed vaalapüüdjad kusjuures mina ei kujuta väga hästi ette, kuidas nad neid vaalu püüdsid sest väidetavalt kasutasid ainud mereloomade transportimiseks ainult kolme kuni nelja meetri pikkuseid paate ja, ja siis tegelikult valdavalt need paadid olid ka veel kanuud üsna sellised kitsad. Mul on üsna raske ette kujutada, kuidas sellise kolme meetri pikkuse kanuuga oleks võimalik suurt vaala merest välja transportida. Räägitakse, et ainudel ja karudel oli ühine esiisa. Jah, karud on tõepoolest ainult jaoks tähtis loom ja, ja tähtis loom, seda mitmes mõttes, et ühest küljest küll oli karu nagu natukene püha loom, sest tal oli ühine esiisa ainudega, aga teisest küljest oli ta ka väga kindel loom ainult toidulaual ja, ja seetõttu Yasse karude püük oli, oli nagu eriti tähtis. Kusjuures tavaliselt püüti karusid varakevadel, ehk siis ajal, mil karud olid talveunest alles ärganud, milland olid uimased, pahurad ja tegelikult ka üsna nõrgad. Kui vanemaid karusid püüti liha saamise eesmärgil, siis nooremaid karusid püüti selleks, et neid kasvatada. Karude jaoks olid majapidamistes olemas spetsiaalsed puurid ja karud olid üsna tähtsal kohal ka mitmesugustes rituaalides. Tänapäeval on ainult elu muutunud ja traditsioonegi palju vähemaks jäänud. Ja ega linnalistes asulates elavate ainude puhul me ei saagi mingisugustest erilistest traditsioonidest täna rääkida. Võib-olla see, et osa ainusid on siiski säilitanud oma kunagise usu, ainult on sajandite vältel olnud animistid ja ja ainult arvates on noh, sisuliselt igal esemel olemas oma jumal või, või jumalate kehastus. Näiteks on jumal olemas päikeses kuus tuules tules, vees, loomades, taimedes, isegi tööriistadest ja nendel jumalatel oli olemas oma teatav hierarhia, kõige olulisem jumal oli nii-öelda vanaema maa, mille väljenduseks oli tuli, teisel kohal oli mägede jumal, selle jumala väljenduseks olid metsloomad ja kolmandal kohal oli merejumal. Selle jumala väljenduseks olid mereloomad, aga ainude jaoks ei olnud jumalas sellised absoluutse võimu kehastused. Inimene oli jumalatega siiski üsna võrdne, inimesel oli täiesti õigus jumalatega asju arutada, Leda ja tegelikult isegi jumalatele vastu vaielda. Ja ainude arvamuse kohaselt olid jumalad olemas selleks, et aidata inimest elada. Inimene omakorda aitas jumalaid sellega, et austas neid ja teenis neid. Ja niiviisi võibki siis öelda, et inimesed ja jumalad olid ainuteoks vastastikku toetavates suhetes. Selliseid uskumusi on siis osad ainult suutnud tänapäevani säilitada ja viivad siis ka jätkuvalt ellu sellega seotud rituaale. No rituaale oli ainudel hästi palju, sisuliselt oli oma rituaal olemas iga tegevuse jaoks, näiteks enne igat söögikorda oli olemas ainudel rituaal, aga ka kõikvõimalike teiste asjade jaoks ja, ja paljudes nendes rituaalides olid olulisel kohal tantsud. Kui me räägime ainult kultuurist, siis tantsud ongi seal väga erilisel kohal ja just sellised rituaalsed tantsud nende tantsudega, näidake jumalatele välja oma rõõmu, aga samas ka kurvastati koos jumalatega, ainult jaoks on olnud tähtsal kohal ka laulud, käesolevaks ajaks on laulud siiski võib-olla mõnevõrra oma tähtsust kaotanud ja kui nüüd mõnel kuulajal on huvi näha ainult tantsu või kuulda ainult laulu, siis selleks on täiesti võimalus olemas. Nimelt on Hokkaido saarel ainumuuseum, mis loodi 1976. aastal. See muuseum tegutseb sisuliselt vabaõhumuuseumina ja külastajatele noh, edendatakse seal pidevalt kõikvõimalikke ainude kultuuriga seotud etendusi, muuhulgas siis tantsitakse põliseid, ainult tantse, lauldakse laule, külastajatele müüakse ka ainude käsitööesemeid ja, ja mis on veel huvitav, et ainult elavad ju tegelikult ikkagi suhteliselt lõunas. Hokkaido saar on küll kõige põhjapoolsem jaapani suur saar, aga meie mõistes on ta siiski vägagi lõunas, samas ainult ise ikkagi seostavad ennast pigem põhjarahvastega. Ja nii on siis ka selles ainumuuseumis lisaks ainude kultuuriga seotule esindatud mitmete Väiksemate põhjarahvaste kultuuriga seotud esemed näiteks nihvide, innu iitide ja saamide omad ja eriti lähedasi suhteid omavad ainult just nihvidega. Nihvid on olnud ainude traditsioonilistest naabriteks põhja pool nihvidon siis Sahhalini saare põliselanikud ja nihvid on asustanud koos ainudega amuuri jõeäärsed alasid ja nihvide kultuurist on ainult palju üle võtnud, ise sinna samuti vastu andes. Jaga nihvide keelest on ainukeelde tulnud palju laene ja siin mõnikümmend aastat tagasi oli isegi juurdumas selline arusaam, et võib-olla et nihvidi ainud on ühe päritoluga rahvad. Täna on see siiski kõrvale heidetud ja öeldakse, et see kultuuride sarnasus on tingitud sellest, et need rahvad on pikka aega kõrvuti elanud. Aga nihvid ja ainud on siiski erineva taustaga rahvad. Aga nihvid on ainude jaoks jah olnud kaua aega selline eriliselt südamelähedane naaberrahvas ja seetõttu ka ainumuuseumis on, on küllalt palju just seotud nihvide kultuuriga. Kui Krusenstern külastas 1805. aastal ümber maailma reisijuhina Sahhalini rannikut kohtustega ainudega ainude heasüdamlikus, külalislahkus ja tagasihoidlikkus, jättis talle väga sügava mulje. Ainult on tõepoolest olnud selline hästi sõbralik rahvas ja ja, ja ma olen päris kindel, et see selline suursõbralikkus ja selline looduselähedus, et see on üks oluline põhjus ka selleks, miks ainult oma naabritele alla jäid, sest jaapanlasi me ikka teame ajaloost sellise üsna sõjaka rahvana ja kui selline heatahtlik ja, ja võib-olla sellisele materiaalsele kultuurile vähe rõhku panev rahvas kohtab sellist sõjakad rahvas, siis ei ole mingi ime, et sõjakas rahvas üsna kiiresti selle äärmiselt heatahtliku ja võib-olla ka üsna naiivse rahva territooriumi vallutama. Sahhalini saarel elab tänagi ainusid. Saali nii on ka täna jah, mõningaid ainusid ta teadaolevalt viimane ainukeele kõne Lea suri Sahhalinil 1994. aastal. Ja saha liinil elavad ainult on muidugi üsna tõsiselt venestunud ja kui okkaidal olevad ained on küllaltki hästi säilitanud oma vanad uskumused, siis Venemaa territooriumil elavad ainud on valdavalt õigeusku ja, ja tõepoolest räägivad üksnes vene keelt ja, ja, ja ma olen üsna kindel, et sellest ainude kultuurist või traditsioonist teavad nad ilmselt veelgi vähem kui nende kaasmaalased Hocaeedal. Millised on ainude tulevikulootused? Eks need lootused on muidugi seinast seina, aga, aga nii väikese rahva puhul nii suures riigis on muidugi ilmselge, et mingisugust oma riiki ei saa ainudel olema ja ja ilmselt sellest vägagi unistata, kuigi olen lugenud 1900 seitsmekümnendatel aastatel oli küll vahepeal õhus selline idee nii-öelda ainuvabariigist Hokkaido saarel, see oli siis selline eriti radikaalsete ainurahvuslaste kaugem eesmärk. Aga noh, see eesmärk on mõistagi täiesti utoopiline ja seetõttu, eks ainude peamised ootused tulevikus on ikkagi seotud sellega, et jaapani riike, jaapanlased kui rahvas ei püüaks ainusid kuidagi maha suruda mitte ainult saaksid oma põlisel kodumaal elada sellisel viisil, nagu nad tahavad kindlasti koos jaapanlastega, aga samas piisavalt eraldi selleks, et mitte olla igapäevaselt jaapanlaste poolt alla surutud. Kahtlemata on siin oluline osa ainude koolihariduse arendamisel ja, ja tegelikult olen lugenud ka seda, et on olnud mõtteid siin ainukeelse raadiojaama väljaarendamise kohta. Samas esimesi raadiosaateid ainukeeles on, on juba tegelikult ka tehtud ja, ja päris viimastel aastatel on Jaapani televisioonis näidatud ka mõningaid saateid, mis ei olegi ainukeelsed, aga mis on seotud ainudega, mis on rääkinud jaapanlastele, ainude keelest ja kultuurist. Ja võib-olla see, kui jaapanlased teadvustavad endale rohkem ainult olemasolu ja seda igas mõttes aktsepteerivad see on võib-olla ainult jaoks täna isegi suhteliselt suur saavutus ja, ja kindlasti eesmärk, mille poole peab liikuma. Eks selle jaoks peavad muidugi ka ainult ise palju ära tegema, sest et naine on vist loota, et Suur Jaapan hakkab ainude keelt ja kultuuri väga propageerima, eks ainult peavad seda tegema ikka eeskätt ise. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord oli juttu ainudest, stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.