Kultuurikaja alustatud. Ma usun, et olen seda raamatut juba väga kaua oodanud võib-olla 10 aastat, võib-olla kauem. Võimalik, et taipasin hakata seda ootama alles hetkest, mil ta esimest korda alasid. Ja ma ei oskagi varjata, et saan seda raamatut kätte võtta üksnes fännipositsioonilt. Ja üldse, ega ma ei teagi, nimetada ülemäära palju tekste, mille lugemine tekitab sisekõnet, intiimsed dialoogi pea sees. Kui küsisin Tõnis kahut, kas tal on ka muusika, kriitikutest ja teoreetikutest oma edetabel siis tundus tol hetkel lihtsalt arusaamatult vajalik eta ehk nimetaks nimesid, mis suure tõenäosusega olnuks mulle võõrad kuid kelle teksti leierite vahele oleks põhjust sattuda. Alles tagantjärgi tekkis kahtlus, et võib-olla on mu enda kuskil teadvuse tagamaadel tahtmatult selline doktšart olemas. Teksti singlit top 40. Jah, see raamat on sel nädalal värskelt ilmunud autor Tõnis kahu Pealkiri viis pluss sõnad 40 eesti parimat poplugu isik. Kujundanud Tõnu Kaalep, väljaandja Eesti Ekspressi Kirjastus. Täna saates intervjuu Tõnis kahuga. Berk Vaheri kommentaar. Veel saates Tallinna kunstihoones avati eile Hiina kaasaegse kunstinäitus sitsi Eksprations. Linna ülimad tutvustab näitus eestipoolnekuraator Reet Varblane. Urmas Vadi käis Vanemuises vaatamas Norra näitemänguelling, millest 2001. aastal valmis ka samanimeline film millega tegemist selles saate lõpu poole. Tänase saatemuusika valis kaudselt ja üsna otseselt Ki Tõnis kahu. Juba siis, kui 40 lugu järjekorra numbrid ette said ning 18 neist raamatuga koos CD kettale kõrvestus. Täna ainult parim Eesti popmuusika. Mina olen toimetaja. Viis pluss sõnad 40 eesti parimad poplugu, isiklik. Enne veel, kui te võtate kõrvaklapid ja asute neljakümmet lugu lugema rääkisime Tõnis kahuga fännipositsioonist ja muusikakriitikast. Üks märkus veel. Seekord ei kuulame ainsatki tekstikatkendit sellest raamatust. Võib-olla sellepärast, et predetermineerida tekstiga tekkida võivat dialoogi kuulaja peas. Kuid võib-olla hoopis sellepärast, et see tekst on isiklik. Fännipositsiooni all ei, mina ei mõtle küll kunagi ei mõelnud jumaldavad ja allaheitliku positsiooni, seetõttu on fännipositsioon eeskätt küsiv ja nõudlik positsioon ja seda, et kas kriitik tohib endale seda lubada neil tingimustel, mis me äsja ütlesin, ma arvan, kriitik võiks seda lubada küll. Selge on see, et fännipositsioon sellises mõttes seda on suhteliselt raske läbi viia, kui kriitikuks olemine on kellegi töö, see tähendab, kui ta peab lehes kirjutama igapäevatööna muusikaarvustusi ja, ja noh, see on väga kindel formaat, sellel nõudmised, ta peab ütlema lõppkokkuvõttes praegustes kapitalismi tingimustes seda, et inimesed, kas ostke ärge ostke seda plaate, inimesed kas ei osanud või ei. Aga kui ruumi on rohkem nagu raamatu puhul on, siis, siis paratamatult saab seda proovida minu fännipositsiooni ja kriitikupositsiooni liit trumisel. Mitut nüüd eeskujuks, aga noh, üks näide ameerika kriitik Lester bäng seitsmekümnendatel aastatel, tänaseks on ta juba surnud kriitikaga. Seitsmekümnendatel aastatel oli ta Ja ühtlasi tema kriitik selles mõttes, et esitas Luriidile tema muusikale tunduvalt suuremaid nõudmisi, tunduvalt teistsuguseid nõudmisi, võlurid ise ja neil oli ka kohtumise proovimiseks intervjuu katsed ja muusik pidi taluma ära selle, et et keegi, kes on fännikriitik, kipub nii-öelda tema nahka elama või sunnib talle peale teatud kommunikatsiooni, mida ta ise ei on planeerinud. Ma arvan, et, et seal peab olema muidugi oma mõõdukas ei saa olla nüüd see, mida kõik kirjutajad tõesti teevad, aga aga see on üks viis, kuidas muusikaga suhelda. Iseenesest on see muidugi loov lähenemine. Sa ise oled ka olnud oma varasemate seisukohtade suhtes teinekord tagantjärgi üsna kriitiline ja, ja varmalt on valmis tunnistama, et ajad muutuvad, seisukohad muutuvad. Mis saab sellest raamatust? Järgmine nädal? Järgmine aasta? Raamatul on oma tervik, kuju, sinna ei saa midagi parata, tal on seal 40 seal reas ja olen mõnevõrra selle eest vastutav, ükskõik mis ma tulevikus arvan sellest täpselt samamoodi nagu. Ma ei tea inimesele, keda sa armastad öeldud sõnadega, nad jäävad mingis mõttes alles, mis siis, et ta võib hiljem sinu suhtes käituda halvasti või sina tema suhtes veel halvemini. Need asjad on loomulikult ühest küljest muutuvad, aga teisest küljest nad on siinkohaloluga selles suhtluses fikseeritud inimesed muidugi muudavad oma arvamust ja see on täiesti loomulik. Ja tore on veel see, kui seesama, mille kohta sa arvamust avaldasid, ise paneb sind muutma, noh näiteks antud juhul siis Eesti muusika paneb mind muud tegelikult selle raamatuga on ju see lugu, et noh, kui ta oli mul juba idee tasandil valmis üht-teist valmis kirjutatud, siis ma sain aru sellest, et ega ta võib-olla ei ole praegu õige aeg seda teha, ainult et ma sain ka aru sellest, et, et võib-olla õiget aega ei tule, sest mõte on ju see, et miks ma seda räägin. See, et Eesti popmuusika praegu on hästi muutlik, hästi hea, hästi kirev. Ja et noh, muusika iseenesest ei võta küll aega maha selleks, et teda saaks fikseerida, luubi alla panna järjekorda panna nelja 10-l erineval kujul, siis välja tuua muusikal liikuv asi selleks samal ajal, aga seda ei tulegi, siis hetke ei tulegi, kui me räägime ikkagi normaalsest kultuurikontekstist nagu Eesti popmuusika miks ta peaks seisma jääma ja laskma mul mul talle hinnangut anda, nii et juba üksi see tähendab see, et ma ütleme selle 40 see loetelu kindlasti teeksin ümber, mõne aja pärast tuleb uusi asju lihtsalt peale juba see loeb ja uued asjad rõhutan veel, ei ole mitte lihtsalt uued, kes asuvad näiteks eelmise, 22. koha asemel nüüd 22.-ks vaid, kui lugu on kasvõi 22. kohal, siis ta annab. See on mänguline moment, see komponent, aga et kui Lukond teataval kohal, siis ta kiirgab endast mingisugust teistsugust maailma, mis sunnib kas või siis minu peas või jumala pärast ükskõik kelle peas, kes muusikat kuulab kutsub esile teatud reaktsioonid ja nende reaktsioonide kaudu saavad veidi teise värviga kõik need teised laua tähendab nii ma seda mikromaailma kujutanud avatud mikromaailma, seal. Mulle tundub nii, et muusikakriitika nagu üldisemas tähenduses popmuusikakriitika, nii nagu mina tunnen, et aga ma ei, sellest valdkonnast tunnen mingisugust osa, et ma ei teadnud klassikalise muusikaarmastust avadest praegu kuigi palju ikkagi juhuslikult olen lugenud, aga nüüd üldistada ei riskiks. Ja mis popmuusikasse puutub, siis jah, seal on üks oluline probleem ja nimelt see, et kui see probleem, mida Eestis muide ei ole probleem seisneb selles, et rahvusvaheline niuke pop, Surnalistika on väga formaadi keskne, tal on väga täpselt etteantud tähemärgid suurused, pikkusega kohustus olla tarbija soovitus ja Eestis on see tunduvalt ja hulk neid, selliseid sisereeglistik, mis soovitavad sul mitte mina vormi kasutada, rääkides ja nii edasi ja Eestis on see asi natukene teistsugune. Ja siin saab arvustaja olla mõnevõrra vabam, kuigi piirangud on ka olemas. Ja piirangud ei ole alati halvad, aga ütleme, et kui see on ühtlustatud igal pool siis ei ole, sellest on suur, et abi, mida sa kirja paned, siis kaob koheselt samal hetkel, kui see ilmub. Selle raamatu puhul võib öelda seda, et siin võib olla mitut sorti reaktsioone, võib olla. Võib-olla see on üks viimane katse seda vabadust nüüd hästi aktiivselt ära kasutada ja võib-olla pärast seda, kui inimesed loevad ja ja eeskätt mingisugused inimesed, kes määravad Eesti meedias kõneviisi, leiavad, et vot see, mismoodi kultuurist rääkida, nüüd küll nii personaalne olla ei tohiks, et tõmbaks õige, tõmbaks ei käsitlenud otsi kokku ja põhimõtteliselt, kui otsida pretsedenti sellisele raamatule, siis kindlasti nagu siin Lester Banksi mainisin, ütleme seal väikse ajastu selles mõttes popmuusikakriitikas läbi saanud. Küll juba mõnda aega tagasi, aga et paralleel, kus nagu vain elab või sellised pretensioonid elavad, on muidugi blogides. Ma juba aastaid ikkagi loen muusikakriitika väärtuslikumat osa blogidest, see algas peale siis kui algas sõda Iraagis suurel hulgal muusika Kriitikutest oli selle kohta palju öelda, siis tulid internetti oma plokkidega ja seal on vähe sellest, et see on üks director's katid autoritel, natuke pikemad versioonid oma lugudest, mida kärbitud seal on ka mõttearendusi, millel millel saab olla ainult siis siis hetkel ainult internetis, see on minu jaoks. Äkki sa mainisid, et sul endal olid ka siin veel mõned seosed, missa kriitika ja teooria kohta ütlesid siis minu jaoks on siis isegi mitte sellest, kui väärtuslik on see või teine idee, vaid hetkel huvitab mind, see keskkond võimaldab üleüldse kas või potentsiaalsele selliste ideede teket. Ja selles mõttes seda raamatut võib vaadata, kuidas mingisugust blogi päeviku vormis välja hüüad. Niimoodi see paralleel on siin olemas. Kas sul on ka oma lemmikkriitikute lemmik teoreetikutest edetabel? Edetabelit ei ole, aga neid on üks hulk ja kas tahtlikult või tahtmatult või teadlikult või teadvustamata loomulikult varastada kogu aeg ja kui ma olen selle nagu omateada isegi täitsa puhtalt vahest ära varastanud, et lihtsalt kasutaks seda ja nutikas mõte siis on, pärast loen ja leian, et ma olen ikka selle mõttega teinud veel natukenegi, sisenes vahest vastu vaielnud, mõisis nõustunud kuidagi mingisuguseid nii empaatiline sel viisil, et nad ise ei tunneks seda mõtet enam ära. Et ma arvan, et see on see protsess, mis käib. Ja jumal tänatud, et ta käib. Mõte olgu ikkagi eeskätt vaba internet, vähemalt selle illusiooni, et sa oled vaba. Kui sa aitad mõtte välja, siis ta mõjutab inimest. Mind. Igasuguseid autoreid mõjutavad mitte ainult nüüd ja kriitikat ma ei tea, kõik kestahes kirjanikud ja muusikud iseloomulikud muusika iseenesest muusikal endal on ka tunduvalt suuremad seosed selle tavalise meie argise kõnekeelega ja oskus seda mõjutada. Kriitikute kohus on seda ka keelt ära tundumidele tabada. Spekuleerida on õige sõna, millised muusikateoreetilised raamatud on hetkel eestikeelses kultuuriruumis puudus maitset ei tea, mis, mis oleks olemas, need on kõik puudus selles mõttes, et ega me võime alustada üksik, millest klassikalisest nii-öelda akadeemilisest muusikast on siin John Gates'i teooriat. Ta on alates sellest ristokaoseni omad, on kõik puudu. Räägime 20. sajandi omast. Popkultuurist rääkides on, on olemas jah, mitmed teoreetilised väljendused, sümpadriaari ja mõne teise mõtteid on siin ka avaldada, tegelen emal Adriaal raamatuna ja neid on veel, aga et noh, kui me 20 sajandi juurde läheme, siis kõige suurem lünk raamatuna, mis on puudu, on Walter Benjamini teoreetiliste tööde koha pealt. Et edemadorna York Heimar on ka puudu ja noh, selles osas on ikkagi hästi palju lünki sees, nii et ma ei oskaks öelda, et midagi oleks Ülar olemas. Samas. Ja saab sellega hakkama, nii et küsimus on pigem selles, et kui lugemisel ei mõista keele oskust, vaid seda, et, et näiteks Adorna, keda peetakse popkultuurivaenulikuks tegelaseks samal ajal ma olen kogu aeg väitnud, et ta tarnatan, kasutatud kogu aeg papp kultuuri enda struktureerimiseks tehakse jätkuvalt, nii et on sellest seisukohast mitte raevukas, massikultuurivastane, kuri saksa akadeemik, vaid ikkagi noh, reaalselt seal opereerib tegelane nii et kõike saab kasutada, see on erinevate teoreetiliste mudelite puhul tore, sa saad asju siduda väga suuri hierarhiaid. Internetikeskkond, mis ei luba enam nii hästi kehtestada. Sinu raamatus on lugudel Singlitel siis virtuaalset kujuteldavat singlina. Kujuteldavad singlid kujuteldavad plaadikaaned. Kui palju sa ise nende plaadikaante kujundusliku tausta tegemisel osaleb? Absoluutselt mitte mitte hetkekski. Tõnu Kaalep, kes juhtis seda kujunduse osa tunnistasid, aga ma ei tea, millise loobul ta luges ka seda, mis ma kirjutasin, aga üldiselt oli kokku leppinud, et ükski kujundaja ei tutvu minu tekstiga, saab selle loo. Selles mõttes maitsesin, mõningal oli vaja neid lugusid anda. Emmdeegolmesid vahendasin talule. Aga mitte mingil viisil ei osalenud selles projektis teistmoodi. Ja idee on selles, et ma ei ütle ka isegi, et et kõik need kujundid on nagu selles mõttes head või mulle meeldivad mõte oli luua plaadipoekeskkond, kus inimene läheb plaadipoodi saab väga erinevate inimeste poolt väga erinevad kujundatud asjad. Need on paremad ja halvemad just nii, nagu sa seisad plaadipoes leti juures ja vaata, maailm ongi selline lood, ongi sellised motiivid, põhjused, miks mõni on natuke retro, mõni ei ole, mõni isegi vana lugu on suhteliselt moodsa ümbrise, noh, nii see käib, siin puudus selline ühtlustatud käekiri või kontseptsioon, jumal tänatud, et see ei olnud. Eriti jahe, ühtlustasime mina seda kontseptsiooni. Ikkagi oli positsioonist üldse rääkida või kirjutada positsiooni, siis sellele on omane teatav ja minu arvates jultumus. Jultumus seisneb selles, et. Inimene, kes muusikat kuulab, mina kuulan seda siis kirjutamise kaudu, antud juhul sekkub teiste inimeste nende eneste poolt hoolikalt välja arendatud ja, ja planeeritud isegi karjääri ja tõstab seal mingid rõhud ümber ja antud juhul ma ju sisuliselt ütlesin kasvõi näiteks Sven Grünbergi üle või või Rein Rannapi-le kes mõlemad olid oma esimeseks kahe tippkohale jõudnud loo valmimise aegu, 21 aastased. Ütlesin neile sisuliselt, et minu jaoks on see hetkel nii-öelda teie loominguline tipphetke ja sellest ajast peale on läinud mööda, eks ole küll küll juba aastakümneid ja see tundub natuke jultunud väide. Ma ei oleks võib-olla üldse rõõmus või enamik inimesi oleks rõõmus, kui meile öeldakse, et tipphetk oli 30 aastat tagasi, aga seda tuleb mõista, ma arvan, kuidagi loovamalt, kui ma seda praegu vist sõnastasin, et küsimus ei ole selles, kui vana keegi seda muusikat luues oli. Küsimus on mõista anda. Mingid lood on jõudnud oma algtõukest natuke kaugemale kui teised seda tõuget erinevalt näiteks siis suusaib tornist alla laskub, seda tõmmet ei saa planeerida. Sven Grünbergi ka oli mul veel täna telefoniühendust, miskipärast tahtis veel sellest konkreetsest filmist, millele ta muusika sellest loost rääkida ja see oli juhuste rida, sest algul pidi Arvo Pärt tegema selle filmi, aga Arvo Pärdi lehel ütles julgeolek, et Iisraeli lahkumine on võimalik kas nüüd või mitte kunagi enam. Ja põhimõtteliselt. Sven Grünberg oli enam-vähem isegi mitte teine varu, vaid vaid esimene, teine varu. Puhas juhuste rida ja Kromanov ei olnud rahul selle filmi eriloominguga algusest peale, seal oli küllalt palju tülisid ja Arvo Pärt seal aitas Grünbergi pärast mingisuguses niukses nii-öelda kraanaga ära leppida, ent terve saaga seda filmi ümbritseb, mis teda ilmselt selle filmi, seda muusikat ja, ja enamasti on see juhuste rida ja helilooja ei kontrolli neid, seda juhuste rida ja nii-öelda teed surematusele ei kontrollimist nii-öelda mitte keegi, eriti mitte. Kui minu eesmärk ei ole seda surematuks kuulutada seda teost Grünbergi oma, mõtlen siis seda ma loodan, ma tegin, et ta mingil moel on jälle nagu kõneväärsem, kui ta oli, võib-olla ei olnudki hetk tagasi ja eks ta siis jälle kaob ära, sealt tuleb jälle mingi 700 asjaoludel kunagi jälle tagasi, et nii see asi käib. Õnneks need asjad ei ole planeeritavate, sellepärast ma ei nimetaks tegelikult seda mis neil seal kunagi oli nii-öelda. Tõnis kahu raamatut kommenteerib Berk Vaher. Popmuusika vastu olen mina ka ka aega huvi tundnud ja kuigi võib-olla aastad kustutavad leegi, siis popmuusikast lähtuvad või üldse muusikateooriast lähtuvat kehendust loeme praegu päris palju, sellepärast et Mulle tundub, miskipärast on muusikast lähtuv kultuuriteooria praegu kõige huvitavam. Ei tea, kas ta peab ennast õigustama muude ja vanemate kunstide ees, aga näiteks võrreldes kirjandusteooriaga, mis tükk aega ei tundu mitte millegagi suhestuvad, kaasa arvatud kihendusega on muusikateooria ikka üllatusi pakkunud ja ma ütleks, et see Tõnis kahu Raamat ei ole mitte ainult muusikaline või muusikakriitiline teos, vaid ka kihendus, teos, suhesti. See idee on ju tegelikult häbematult lihtne. Võta oma isiklik edetabel teha ta raamatuks, ma tõesti ei saa aru, miks keegi teine ei ole seda veel teinud Eestis, aga kuna Tõnis kahu võtab popmuusikat tõsisemalt kui paljud Bagnoosika kriitikutki, siis põlevast ime, et tema selle ära tegi. Ma olen Tõnis kahud siiski pidanud üsnagi vaimseks intellektuaalseks kirjutajaks. Ja kui ma selle raamatu kätte võtsin ja esimese hooga lõin lahti just selle tabeli osa võisid neile lugude nimekirja osa siis esimene asi, mis ma hoiatasin, et see nii sentimentaalne valik. Ja kui ma seda raamatut lugema hakkasin, siis tuli välja, et, et kase sõnase sentimentaalsus mõiste kohtub siin raamatus ikka ja jälle ja see ei ole sugugi probleemi vabase mõista. Õigupoolest Tõnis kahu natukene häbeneb seda senti mentaalsust, aga mis on väga vahva, ta toob kasele häbenemise sisse või toob selle nendes tekstides välja. Ta ei püüa seda maha vaikida ja, ja see annab sellele raamatule kindlasti juurde veel see lugude valik. Ma seadsin ennast valmis, et ta on tüki maad igavam. Ma mõtlesin, et ootused on nii kõrgele selle raamatu suhtes ja siis seadsin ennast ka valmis selleks, et ta äkki ei olegi väga huvitav. Õnneks need kahtlused ei olnud õigustatud, kuigi teatud mõttes mingisugust sellist ühti hoiab kahu ikka. Ta tegelikult ei lähe ka väga kaugele, isegi oleks tahtnud natukene rohkem sellist asja, mida inglased ütlevad, et kilti plases mingisugune tõeliselt maitsetu lugu, mille ta üles tunnistab, et talle väga meeldib, sellepärast et tunnistada nüüd, et talle mõne nurga alt Vanilla Ninja meeldib. Ma ei arva, et oleks väga šokeeriv sellega või, või isegi mahavoki mägede hääl ma iseenesest paljudele inimestele meeldib. Võib-olla kõige ootamatum on selle raamatu juures hoopis see, et ta nüüd üle aastate julgeb tunnistada seda õhinat ja vaimustust, mis ikkagi üsna laialdaselt oli mistrale vahenduse suhtes. Seda mulle tundub, on hakanud inimesed natuke häbenema, Mihkel raud sealhulgas võib-olla kõige enam aga Tõnis kahu tuletab selle vaimustuse meelde ja miks ka mitte. Mis veel viis ja sõnad on selle raamatu pealkirjaga. Tähelepanuväärne on see, et ega sõnadest nii palju tolku ei olegi laulusõnadest. Et suurelt jaolt on tema eelistatud palakas instrumentaalsete või siis koosneb tekst sellistest Klossulaarsetest häälutustest ja see on ka oma tähelepanu väärne või ka see, et kui laulul on sõnad, siis need sõnad ei edasta ilmtingimata mingisugust suurt tõsis sõnumit. See on muidugi paratamatu, et kui kahu on intervjuus juba öelnud, et talle ei meeldi, kui popmuusika headus kõneleb mingisuguselt autosid teiselt positsioonilt või kunstipositsioonilt, siis see on nähtavasti paratamatu, et see raamat hakkab kõnelema autoriteetset positsioonilt. Ja ma kahtlustan, et ta ise ikkagi teab väga hästi, et on maitsekohtunik. Ta on sellisele intellektuaalsemale popmuusikast huvitajate ringile arvamusliider ja võib-olla sellest tekivad ka võib-olla teatavad probleemid selle raamatu puhul. Minu meelest on väga tänuväärne, et keegi paneb poplugusid ja popartiste ajaloolisse konteksti kultuuriloolisse konteksti, seostab neid lähiajalooga paneb nad üksteise suhtes mingisugustele positsioonidele. See on väga vajalik ja tänuväärne töö, mida ei ole piisavalt tehtud. Aga ma avastasin, et need kohad raamatus ei olegi minu jaoks nii huvitavad. Selliseid popmuusika, faktikogujad ja tabelipidajad. Nähtavasti hakkavad need Tõnis kahule kõvasti pähe andma selle eest, et ta mõnel juhul kaugeneb jutustatavast loost või sellest artistist või laulust. Nii et nendest õieti ei olegi juttu. Minu meelest need on raamatu kõige huvitavamad kohad. Mida kaugemale ta läheb, artistist, mida kaugemale ta läheb sellest laulust, mida sügavamale ta läheb omaenda fantaasiatest, omaenda metafüüsilistesse vaevustesse, mis ta selle looga seoses tekitavad või mida see vastav lugu vallandab, seda huvitavam ta on. Ja kui eksin, kõige läbivaks teemaks on see, et poplaul ideaalne poplaul on kättesaamatu ihalusobjekt. Et justkui ma kuulan teda, ta meeldib mulle, siis on ta nagu minu oma. Aga ega ta ju ei ole ka. Armastan seda poplaulu, palju sa tahad, ega ta sind vastu ei armasta. Ja tegelikult mõnel määral on see raamat ka seda et ta näiliselt räägib Tõnis kahust väga palju, näiliselt haigi popmuusikast väga palju. Ja kui see ükskord läbi saab, kui see plaat kuulatud saab, siis lõpuks oled ikka selle küsimusega silmitsi, et mida ma nüüd siis õieti rohkem tean kui enne. Aga see ei ole üldse halvasti öeldud, see on pigem just see, et et midagi popmuusika kohta väga olemusliku tuleb sellega välja. Et see ei ole ilmtingimata kunst või, või loomevaldkond, kus tingimata ammutada teadmisi. Ja popkriitika ei ole ilmtingimata valdkond, kus ammutada teadmisi muusika kohta. See on pigem üks teatava kogemise viis või või kui veel seda ühte Tõnis Enda läbivat kujundit kasutades peeglisse vaatamise viis. Palju sa seal ikka rohkem näed kui seda, mis seal, mis seal sinna näidata on. Lõpetuseks Tõnis kahu ise ei ole suur naljamees, mulle tundub, talle ei meeldi muusikaline huumor, on seda mitmeid kordi öelnud. Aga Tõnu Kaalep, kes seda raamatut kujundas või õigemini selle raamatu kujundamist juhendas on piisavalt naljamees, et sisustada see raamat kujuteldavate plaadi kaantega hulga disainerite osavõtul. Ja see tuletab mulle meelde selliseid vanu häid karikatuurikogumikke nagu händikäp nõukogude ajal, kus ellidesse olümpiateemalised karikatuurid. Ma pole ammu näinud nii häid ja nii vaimukaid ja nii ma kasutaks seda sõnades prii, isegi need on seal väga hea intellektuaalne huum, plaadikaaned ja õnnelikud on need, kes aru saavad. Nagu ka sellest raamatust, tähendab. Berk Vaher kommenteeris kahu raamatut viis pluss sõnad. Tallinna kunstihoones on täna esimest päeva avatud kaasaegse Hiina kunstinäitus süttiks Brations linna ilmed. Sõna on kuraator reetvarblasel. Me mõtleme Hiina praeguse kunsti peale siis need inimesed, kes vähegi on ringi käinud Euroopas, kes seal ringi käinud suurtel näitustel alates Veneetsia biennaali, st nad on tuttavad Hiina praeguse kunstiga, Hiina praegune kunst on jumala pärast In väga põhiliselt tuli ta välja 1997. aastal Veneetsia biennaalil ja see tegelikult on järgnenud ka järgmistel Venaalidel eelmisel suvel see oli siis 2005. aastal oli esimest korda väljas ka hiina oma paviljon, nii et selles mõttes selle hiina praeguse kunsti niisugune väga tugev energia on midagi niisugust, mis on pannud siis Euroopa ja loomulikult ka Ameerika, sest mis ta muud on, kui raudtee laiendus Hiina vastu suurt huvi tundma. Ja peaaegu igal aastal on toimunud midagi, mille kohta me võime öelda, et see on Hiina kunstinäitus teda need tüüpilised näitused, mis käivad saatkondade kaudu ühest saatkonnast teise ja mis väga palju ei räägi tegelikult sellest, mis Hiina selles praeguses kunstielus toimub. Kui me räägime nendest tõepoolest miljoni ja miljonite linnadest, nii nagu on pealinn Peking Shanghai aga täpselt samamoodi nagu on siis Hongkong nagu siis kva Guangzhou, mida siis eurooplane kõige tunneb siis kantoni nime all siis ka seal. Me võime raudselt eristada seda noh, tõepoolest niisugust äärmiselt mitmekihilist kunstielu. Minu kogemus eelmine aasta Pekingis oli see, et kui mu vastuvõtja oli hiina rahvuskunstigalerii või rahvuskunstimuuseum mõlemad nimetused on kasutusel, siis nende jaoks olid seal täiesti tundmatud niisugused nende praeguse kunstinimed, keda me võime ükskõik millisel suurel näitusel näha. Mis puudutab neid uusi keskusi siis ühelt poolt Neil uutel keskustel on Nende oma ärimeeste tugi. Seal oli päris kummaline tegelikult väga meeldiv kuulda. Ja teiselt poolt, mis aitab neid ikkagi elus hoida, on see, kes selle hiina praeguse kunsti tähendus on väljaspool niivõrd suur. Et kõikidel nendel kaleriidel on oma nii-öelda ema või tütar või sõsargalerii, olgu siis Milanos või New Yorgis või või mõnes muus niisuguses, noh, läänemaailma keskuses Tallinna kunstihoone näitus on kokku pandud siis nende lõuna ühe suurema maakonnas on siis tongi i maakonna pealinna Guangzhou või siis kantoni Kunstnikke loomingul põhinedes võib-olla taustaks niipalju öelda, et kuna Pekingis käies ikkagi niisugune ametlik partner oli rahvus, kunstigalerii, rahvuskunstigaleriis praeguses kunstist huvitatud ei olnud, siis need sidemed jäid kergelt pooleli ja kuna see näitus toimub siis kahe riigi, see on siis suure Hiina ja väikese Eesti selle ametliku kultuurivahetusprogrammi raames, siis ei olnud võimalik endale partneriks saada mõnda erainstitutsiooni. See näitus hõlmab Sis kunstnikke, kes on kõik sündinud siis kuskil 60.-test kuni 80.-teni kes kõik kuuluvad ikkagi sellesse põlvkonda, kes siis on kunst ellu tulnud pärast kultuurirevolutsiooni lõppemist nad tõmbavad selle joone aastaga 1985 ja kes tõepoolest on siis oma loomingus asunud siis defineerima seda, mida see hiina, mida Guangzhou, mida siis need kapitalistlikud muutused on neile siis kaasa toonud. Ja ilmselt selle tõttu on ka vast päris õige, see näitus on siis kokku pandud siis kontseptsiooni ümbermisse, kaasaegne suur linn, kaasaegne metropol on selle kontseptsiooni pakkus välja siis Guangzhou-poolne kuraator zoo Ženja ja kõige olulisem Vensen ja Wen fänni kosunud tulevate kohe silme ette, Venfeni need väga suured fotod, kus inimesed on seljaga, kus tegemist on nende väga noorte tüdrukutega, keda on siis kujutatud nihukeste hiidlaslikke, tõepoolest, illusoorsete pilvelõhkujate taustal teine nimi, mis ka väga paljudel tuleb, võtab ette, on Safei no videokunstnik ja ilmselt teon. Ja meil siin on väljas tema väga kuulus töö Kosklejas. Tähendab, kui me nüüd räägime sellest nüüdiskunstist siis ja ühelt poolt me võime öelda, et see on see kunst, mis kasutab seda kunstikeelt, mida me kõik tunneme ja mis ilmselt on, eelkõige pole siin midagi öelda ikkagi alguse saanud Euroopast. Aga seal on ikkagi veel midagi muud, see mingisugune sisemine energia, mis on ilmselt seotud kaikaks selle kultuurkihiga, seal on nad ikkagi mõtestavad oma seda praegust maailma siiski läbi selle, nad teavad, et neil on see tuhandete aastate pikkune niukene kihistumine seal all olemas ja see on midagi niisugust, mis neid siiski loodan, päästab sellest, et kõik läks aga ühesugune välja. Reet Varblane tutvustas Hiina kaasaegse kunstinäitust, mis jääb kunstihoones avatuks jaanuari lõpuni. Elling on norra näitemäng, mille Vanemuises lavastas Ain Mäeots. Samanimelist filme on näidatud ka Eestis. Urmas Vadi. Oma jutu alustuseks võiks kohe välja tulla mõne vana tõega nagu näiteks, et lapsed, loomad ja hullud laval panevad publiku kaasa elama ja tundma ja just laval, muidu nad alati nii toredad ja kaasa kutsuvad, ei ole ellingu neist kolmest kaks esindatud. Esiteks kassipojad, mis tagareast inimesi kiikama panevad, et kas ikka on päris, kas elus kassipojad jah, tõesti on. Ja siis muidugi kaks peategelast, elling ja Kjell, kes on, ei, pole ilus öelda, hullud, viisakas on sel puhul tõdeda, et igal inimesel on oma maailm. Niisiis on lisaks kassidele esindatud kaks peategelast, elling ja kel kel on oma maailm, Nad saavad haiglast välja, neile antakse kahe peale ühine korter ning nad peavad selles väljas olevas maailmas kuidagi hakkama saama. Jah, see on armas kurbnaljakas ja kuigi mingi oht valitseb terve etenduse kestel õhus. Sest selle Põhjamaade kaasaegse dramaturgia aga on tihtipeale selline asi, et lõpeks hakkab keegi ikkagi hoolimata sellest, et neil on paremad palgad ja sotsiaalhoolekanne, kui meil hakkab keegi ikkagi tagasipöördumatult jooma, peksma oma naist ja lapsi, kapist kukub välja juba mõni aeg tagasi surnud vanaema. Aga ei, midagi sellist ei juhtu. Kell ja elling on suhteliselt turvalised oma maailmaga, mehed, kes ei krigista hambaid ega aja suust vahtu välja, kui, siis ainult Kjell ajab vahetevahel seosetut juttu söögist ja naistest. Kuid ka sellest ei tasu ennast häirida lasta, sest see mõjub väga vahetult siiralt jõusutavalt ja need on ka märksõnad, mis iseloomustavad väga hästi Riho Kütsari elling ja Margus Jaanovits i Kell rolle, nad ei mängi baasi, et olen kohe selline huvitav, hull, saab palju nalja. Kõigi potentsiaalseid kohti selleks on näidendis küllaga. Muidugi tingib mõneti selle napi vahetu mänguga koht, milleks on Tartus saksa kultuuri instituudi saal, kus näitlejad on sust mõne meetri kaugusel ja polegi vaja 20 meetri peale karjuda. Kui seesama lugu oleks, kas siis Vanemuise väikeses või suures majas, oleks need tegelased vajunud kuhugi lavasügavusse ja mingist kohalolust poleks siis midagi rääkida. Aga veel sellest saksa kultuuri instituudi majast, mis on ju uhke juugendstiilis maja. Lavastaja Ain Mäeots ütles ühes oma intervjuus, et tema taotluseks oli publik panna istuma ellingu ja Kjell-i korterisse. No esimese asjana võiks muidugi veidi kadedusest kantuna küsida, et no kuidas neil seal Norras nii hea elu on, et sotsiaalkorteriks antakse avar juugendelamine kõigi, mis siin salata, ka ellingu filmiversioonis on neil suur ja uhke korter. Aga kui sellest esimesest ehmatusest üle saada, võib nende kahe oma maailmaga mehe juugendelamist võtta võõritus, efekti või märgina. Ei, mitte juugendornamentidega, palju lehti ja kasv ning väändunud oksi. Ja need kaks meest ongi need kaeblikud oksad meie kaasaja ühiskonnamudelis, kus ei ole kombeks omada oma maailma, vaid korralikku ametit, lõhet ja kalamarja ja ei, ei see oleks liiga tendentslikult. Ent see küsimus muidugi jääb, et miks selline keskkond see iseenesest asetab ka need kaks peategelast veidi teistsugusesse olukorda, kui mehed oma maailmaga olla võiks, nimetan elling, intelligentne inimene, ta keelekasutus on teravmeelne ja tabav. Tema arutlused annavad tunnistust, et ta on peale kohustusliku kirjanduse veel midagi lugenud. Ent selle juurde või kõrvale tulevad ärakukkumised, ta kardab minna tänavale, poodi, võta telefoni toru läheb endast välja ja laua alla, kui kohvikus on otsa lõppenud kartulid ja sealiha, millega Kjell ja elling olid arvestanud. Küll aga meeldib neile ka ikka aknast vaadata. Aknaid, aga nagu Mati Undi sügisballist teada on palju ja nende taga on inimesed palju inimesi kellest me aga ei tea, kuivõrd pädevad nad on ja kas neile meeldib suhelda või ei. Aga siinkohal oleks vist paslik mälu järgi ära tuua üks ellingu mõttekäik ja see kõlas nii. Ma olen terve elu arvanud, et ma olen kirjanik. Aga täna ma avastasin, et ma olen hoopiski luuletaja. Peale sellise avastuse tegemist hakkabki elling luuletama ja mis tema tekstide avaldamise juures eriti oluline. Ta võtab krõpsupakid, lõikab need lahti, paneb oma luuletuse sinna sisse, kleebib kinni tagasi ja viib uuesti poodi. Vaat selline salapärane poeet, kelle sünnist linn ei tea veel midagi. Ja need luuletused krõpsupakkides, mis isenesest näib olulise kirjandust populiseerivad. Täna on justkui teated kuhugi kellelegi kindlasti sellele intelligentsile lugejale. Niisiis need kontaktid selle aknatagusega tekivad. Aga tooksin ära veel ühe ellingu mõtteavalduse. Norralased teevad selleks kõik, et nende filmidest puuduks sotsiaalne mõõde. Sedasama võiks ka selle lavastuse puhul küsida ja siis kohe nentida, et ei, lavastaja ei näidanud selle loo vahele või taustaks slaidiprogrammi inimestest, kel pole midagi süüa, kel pole haigekassakaarti, küllaga katkised hambad ja nad kardavad buss, elektrit, trid, telefoni, teisi inimesi ja iseennast. Lugu on ikkagi turvalistest oma maailmaga meestest ja seda saab minna ülikonna ja naisega kenasti vaatama. Esiread ei saa pihta vere või solgipanges lendavate pritsmetega. Hiljem võib juua klaasike konjakit, nagu ikka teatriskäigu puhul kombeks. Ja kuigi sellist konkreetset veritsevad punkti lavastuses tõesti ei näe, ütleks selle kohta vanameister Vaino Vahing, et isegi kui konkreetset põhjust ei pruugi olla. On motiiv tingitud näiteks sootsium ei mõjust taga. Ja on tõesti Urmas Vadi Norra näitemängust elling Klassikaraadios on kultuuriga eetris nagu ikka täna õhtul veerand seitse kordus vikerraadios kolmapäeva südaööl. Eesti raadio kodulehelt saab kuulata igal ajal. Tänase saatemuusika tuli Tõnis kahu raamatuga kaasas olnud CD-plaadil. Helirežissöör oli Külliki Valdma, mina olen toimetaja Esta Tatrik. Saata jääb lõpetama Grünbergi ball. Eesti parim poplugu Tõnis kahu järgi ja parim Eesti küberpunk lugu mumeelest. Kohtume nädala pärast.