Jätkame saatesarja kolm küsimust kirjanikule. Täna uue aasta esimesel päeval on mees külaliseks meie stuudios Egon rannet. Ja pöördume tema poole oma traditsioonilise küsimusega. Missugusel huvitaval inimesel jäi viimati peatuma teie kirjaniku pilk? Kui nüüd päris aus olla, siis olen ma huvitavate inimeste jahil olnud peaaegu kogu möödunud aasta. Ja ma võin tunnistada, et see jaht on olnud päris tulemusrikas, aga nyyd ühte eriti huvitavat välja tõsta ei oleks Jüril jäänute vastu nagu päris augusti. Nimelt ma olen kogu möödunud aasta kokku korjanud ja minule vajalikus liinis tegutsema pannud minu uue näidendi tegelasi. Siinkohal lubage teha märkus selle kohta, et Egon rannet Onjus panemas punkti oma uuele näidendile nast jaganega raadiokuulajaga uue näidendi põhiküsimusi ja Misson näidendi nimi. Näidendi nimi on mulle tükk aega juba valmis ja näidendi nimi on. Võib-olla natukene pika võitu, aga noh, eks selle jõuabraga ütelda uue, neile nimi on kriminaaltango ja väga korralikud inimesed. Selles näidendis ma püüan käsitleda mõningaid meie noorsoo ja mitte ainult noorsoo ees seisvaid probleeme. Näidend on just nagu noorsoonäidend, kusjuures ma kaldun arvama, et ta on noorsoole alla 16 aasta keelatud. Aga miks keelatud? Ma pean selle teie küsimuse juurde tulema väikese kaarega? Mina püüan vaadelda ja kuidagimoodi natukene selgitada, kuskohalt tuleb mõningates see Meie noortesse sadismi ja amoraalsuse pisik. See ei ole kui küsimus oma ülestõstmise liinis, eriti uus, meil on tükk aega juba selle üle ajakirjanduses ja raadios ja televisioonis pead murtud ja kogu maailm murrab selle üle pead. Kogu maailma noorus on mõnes osas natukene paigast ära liikunud. Lääne. Või nimetame seda välismaa nooruse seisukohalt. Niisugune paigast ära nihkumine on minu arvates arusaadav. Nimelt seal tõukab noori õigelt teelt kõrvale tihtipeale tööpuudus. Tööpuudus ja ümberringi vohav küllaltki nii pealetükkiv kuritegevus väga mitmisilts. Meie tööpuudust ja ka seda teist nähtust ei esine. Tööpuudust absoluutselt ei esine. Rohkem võib-olla esineb meie noorte juures töö tegemise tahtmise puudus. Tööd jätkub küll, aga igal noorel ei jätku töö tegemise tahtmist. Miks too esialgu nagu natuke kummaline põhjus? Meil aga siiski tõeliselt aset leiab. Seda ma püüan oma näidendi kaudu vaadelda. Ja näha, kus on juured. On ju mõnigi kord meie, ma mõtlen siin meie all väga lai ja ringkonda ka raadiokuulajate tutvusringkonda ja mõningate juures oma väikest kitsast kodust ringkonda. Kuidas väga korralikud inimeste lapsed kalduvad kõrvale õigel teel. Isa, ema ja kogu just nagu kogu kodune keskkond ja seal liikuvad inimesed. On tõesti väga korralikud ja järsku on probleem, poja, suitsetasin ma tuleksin sammu natuke kitsamasse ringi siin noore teatavas vanuses, tavaliselt tuleb see viie 16 17 aasta vanuses nurite kerkib probleem, et kõik see, mida teda just nagu sunnitakse õppima seda kõike ei ole talitlust nagu tarvis. Ja kui kooli poolt seatud ülesannetelt kõrvale pöördunud pilk noorel on jäänud püsima teistel tol korral just nagu palju huvitavamatel küsimustel siis on noor oma sisemaailmas järsku ummiku ees. Ta tähelepanu on jäänud kooli probleemidelt eemale, selle tõttu tulevad halvad hinded, võib jääda isegi klassikursuse kordamine. Muidugi sellega ühenduses suur ehmatus ja pettumine. Ning samal ajal lausa hakkavad vohama teised probleemid. Tahetakse koolist ära tulla, tahetakse tööle minna tõeliminikuga juhend siis, aga ongi nüid nuris niisugune tema seisukohalt. Võib-olla isegi nagu õigustatud küsimus. Ta ei teeni nii palju, kui on temal järsku tekkinud võrdsed. Ta nagu tahaks hulga rohkem teenida. Ta leiab, et noori nagu surutakse kõrvale noorte töötasud, noorte arvates on väikesed. Nad ei tulegi just nagu sellele. Et kui oletame, kõne all oleva noore isa on juba nimekas kunstnik. Ja poeg vaatab, et isa paari-kolme tunniga tee valmis. Sellise maali, mille kunstinõukogu hindab, ütleme ma toon lihtsalt näite 300-le rublale. Ja kui noor samal ajal kusagil õpilasena töötades teenid neli, 50 rubla või ka kuus, 70 rubla alles kuus siis tekib temal niisugune väär mõte, et need asjad ei ole kõik korras, et kindlasti on olemas niisuguseid väga häid kohti, väga häid teenimisvõimalusi, mis on aga täisealiste poolt ja nagu nemad nimetavad vanade poolt juba üle võetud, nii teenivad kõik head raha ja meie ei teeni. Kuskohal mõningatele mõtetele olen tulnud. Ma olen viimase aasta jooksul väga paljude noortega juttu ajanud. Ma olen ajanud juttu just nende noortega kelledest praegu jutt oli. Aga ma olen mõtteid vahetanud ka nende noortega, kes on vabanenud karistuskolooniatest, kes on aga uuesti sattunud kuritegevuse teele. Ma olen rääkinud noortega, kes ei taha õppida ega ei taha tööd teha. Kes on juba karistatud ja keda tõenäoliselt veelgi karistatakse. Ma olen nende probleemidega kogu viimase aasta jooksul pidevalt tegelenud. Ja nüüd uues näidendis ma proovin jõudu selle väga raske piimaga see kerge raha teenimine, see on üks niisugune, ma ei teagi kohe, kuidas seda nimetada. See kerge raadi, inimesel isu mitte õpina, tahtmise isu. Kuidas ja mismoodi sellest küsimusest üle saada? Mulle on hakanud korduvalt kõrvu, et siin on süüdi kool nuhka, vanemad komsomoliorganisatsioonid. Aga ma vaatlesin neid küsimusi, niiet ma jätaksin esimese ja viimase praegult peaaegu mängust välja ja võtan luubi alla vanemad kodu. Ma tooksin ühe niisuguse väikese näite selle näite peale, ma tulin peale selle, kui mulle terve rida lihtsaid tublisi emasid kõneles, mismoodi nemad oma lapsi kasvatavad. Ja kõigi kõne all olevate emade pojad ja tütred on tõepoolest tublit töökat, mitte mingisugust suurt kõrvalekaldumist ei ole väikesed, need olla ka väga lihtsalt suunatavad. Ja nemad rääkisid nii, et meie kasvatame konkreetselt. Mina kasvatan oma poega selgelt. Kuni kooliminekuni kuni kuuenda eluaastani. Ma väga tähelepanelikult jälgisin, et laps saaks aru oma ja võõra isikliku aususe, vastutuse tekkimise vajadusest. Ja kui ma teda kuni nelja viienda eluaastani nii kasvatasin et ma teda ainult näpu näitamisega ja sõnaga püüdsin vääratustelt õigeks keerata, siis viiendast kuni seitsmenda nii. Ma olin mõnikord küll väga valutava südamega, aga sama karm, kui oli minuga minu ema ja temaga. Tema ema. Taikesed kuiva Eduard Vilde rääkis minu esimestest triibulistest. Siis võib-olla jäid need Vildele ainukeseks, aga võib-olla oli veel mõned üksikud triibulised. Ja kuni seitsmenda eluaastani ma võtsin vitsa. Siis ma hiljem ainult ähvardasin pitsa võtta. Kuid ma märkasin, et lapsel oli tekkinud juba mingisugune noh, see on nüüd minuga autoripoolne tõenäoliselt oli tekkinud lapsel mingisugune väike kompliks kompliks hirm vitsa eest, kartus, kurid vastu. Ja kui siis mul ema edasi kõneles, kuidas ta jälle ja jälle oli ainult rääkinud. Ainult hoiatanud ei ole kunagi enam peaaegu tarvis olnud nendel kümnetel emadel ja isadel vitsa ega rihmavõtmiseks. Ainult hoiatused olid last edasi suunanud. Ja siin minu arvates ongi väga suur ja oluline vaekodude ja kodude vahel emade ja isade ja emade ja isade vahel. Minu näidendi tegelast noornist on kasvatatud väga moodsalt väga liberaalselt väga suure vabaduse andmisega. Just nagu väga suure noore mõistmisega. On siin väga suur mõista tahtmine ilma vajaliku kontrollite ja muuga, mis sealjuures peaks käima viinud aga nüüd mingisugusesse ummikusse niisuguste trastiliste sündmuste ette kus peavad juba karistusorganid vanimate õiguste vaelasta ja vae laskma mitte nii palju selleks et karistada, kui, et kogu antud keskkonda korrale kutsuda ja suure õnnetuse eest hoida. Ma sattusin oma näidendi tegelasi otsides väga huvitavate inimeste peale. See 36 aastane miilitsa alampolkovnik Üllatas mind oma äärmiselt avarate teadmistega kirjad, siis. Tema tundis meie luuletajate luulet, ma ütlen teile, ta tundis paremini kui mina. Ta oli Tägisti kodus, kui räägiti, kas seal kõne all Beekmanni luule või oli seal August Sanga luule. Ja kui ma teda juba tundma õppinuna tahtsin natukene alt vedada ja tõin paar luulerida sanga luulest siis ta jätkas sama kindlalt, nagu ta jätkas peekoni luurele. See oli mulle avastus. Ja hiljem ma mõistsin, et niisugune väga haritud ja väga omapärase mõttemaailmaga miilitsatöötaja Võib-olla väga paljudele noortele ka selline avastus. Selline ma isegi ütleksin päästerõngas et seda paari sõnaga rääkida, ma usun, et raadiokuulajad seda hästi taipavad tema haigi opereerinud üldsee seadusega. Tema käsitles elu nii nagu olukord seda nõudis. Ja paragrahvid seal taga said uppis tükis. Mõnigi kord noore sõprade ja tuttavate näevad. Ma ei ole kunagi nii suurte raskustega silm silma vastu seisnud kui selle näidendi kirjutamise ajal. Nüüd, kus mul hakkab töö juba lõpujärku jõudma, nüüd maa ei tea isegi, kas ma olen õnnelik, et töö hakkab lõpule jõudma või isegi natuke õnnetu. Kirjutamise ajal on kirjalikule minu arvates see just see kirjutamine, see kõige suurem lõbu. Eks näeb, kuidas see asi kõik laval välja tuleb. Probleemid on väga valusad ja teravad. Ja millal te mõtlete näidendi teatrile üle anda? Ma mõtlen üle anda võib-olla paari nädala jooksul. Aga tegelikult jään ma mingisuguse kännu taha seisma. Ja kahe nädala pärast seisan ma täpselt selle sama koha peal ja murran pead. Kergekäeliselt veksleid välja anda. Vot seda ma ei söö. Ja meie traditsiooniline kolmas küsimus. Missugusest hiljuti aset leidnud huvitavast sündmusest tahaksite vesta raadiokuulajatele. Mul on tõepoolest üks üks küllaltki omapärane sidus. Kas te seda võit ka selliseks loete? Meesi lugu juhtus minuga tol samal hilissügisel. Ma olin oma näidendi materjalide kontrollimise käigus sattunud Tallinna miilitsalinnaosakonda. Kui ma läksin sinna toimikutega tutvuma ja nõu pidama siis oli kell õhtul umbes kella 10 paiku. Mul läks seal paar tundi aega ja ma tulin osakonnast ära. Osakonna ülemaga koos ja pidime minema Tallinna restorani Tallinna restorani, õigemini Tallinna hotelli vestibüüli, jällegi mingeid minule vajaliku kontrolli teostab, tulles seal trepist alla ja tulime korrapidaja ruumi oli vahepeal toodud sinna kokku. Nüüd ma vist mainisin, et kell oli 12 ringis. Kümmekond. Lõbusas ja rohkemgi lõbusas tujus tegelasi neidis, leid seal avaral ruumi seinte ääres ümberringi ja, ja too miilitsatöötaja, kellega ma kuus pidi minema, läks korrapidaja juurde midagi pärima. Ja mina jäin üksinda ruumi keskele seisma. Järsku lausa karjatas keeli ja tõusis krobinal tuuri pealt üles, siia tuli nii kerge tuikava sammuga, aga väga kerge tuikava sammuga ja päris selge jutuga minu juurde sinna laevalguid alla. Ja hõikas suure. Meed. Kaaskannatajad vaadake, ka Egon, rannet on siia toodud. Mitte see, mida ta hüüdis, sellest ma sain veel kuidagi aru. Aga kui ma vaatasin mehele näkku ja ta ära tundsin, vot see oli mulle tohutu hämmastus. Ma loomulikult ei taha ütelda ta nime. Aga me oleme seda meest mitmel korral näinud televisioonis esinemas. Me tunneme seda meest kui väga tublid ja väga head töömeest. Väga tugevat organisaatorid. Ja kogu see loetelu libises mul hetkega silme eest läbi. Isiklikult ma tundsin teda napilt, aga küllalt nii palju, et, et olla samamoodi hämmastanud nagu tema, mina ei hakanud temale, ta oli jah, natukene rohkem vintis, kui oleks tohtinud olla. Ma ei hakanud talle tema eksitust seletama. Ja kuna minu miilitsatäitjast tuttav tuli, sime, väljusime. Hiljem ma kuulsin, et temale määrati tolle pisieksimuse eest. Nimelt oli ta Snelli tiigi ääres pingil midagi pühitsenud kahe sõbraga koos ja ta sai selle eest lõbustusmaksu 30 rubla. Järgmisel päeval aga tabas mind uus üllatus. Kui ma ajalehe lahti lõin siis ma nägin autasustatud tee pikas nimistus tema nimi. Tal oli antud tööpunalipu orden. Suurepärase töö eest. Ja vaadake, nüüd ma jäingi mõtlema. See mees ei kaotanud oma tolle kõrvalekaldumise ka minu silmis mitte midagi. Ja ma olen kindel ka mitte oma tuttavate silmis. Ta oli ja on praegultki. Meie poolt väga lugupeetud inimene üks nimekas ehitaja, aga näitan, mismoodi võib, võib ka niisugune väga tubli mees vääratada. Kui nii lõbusaid vääratusi meie noortele mõnikord ette tuleks, sellest mina isiklikult saatsin küll. Aga nende suurimate asjade vastu püüalla kogu südamega võidelda. Vot see oli minu elu tähendab minu elu tolle möödunud aasta kõige huvitavam ja minu arvates mõndapidi lausa hämmastav sündmus.