Tartu järgneva pooltunni jooksul helistame teile vabariigi teenilises teadlasest akadeemik professor Johannes Voldemar veskist. Aeg on hiline eema, palun vabandust, et keeritan teid öödunny künnisel veel kuulama. Kuid tänane päev ja selle päeva sündmused siin Tartus eile homset ootama jääda. Vaevu paari tunni eest vaibus Alma Materi aulas vabariigi teenelise teadlase, akadeemik professor Johannes Voldemar Veski 90. sünnipäeva. Pidulik elevus jõudis lõpule, mitme tunni pikkune õnnitlejate rivi ja mõtted suisa käivad nüüd peale, et neid teiega jagada. Mõtiskleme siis üheskoos. Eesti kultuuriajalugu on olnud rikas suurte inimeste hiiutööst rahvusliku kultuuri edendamisel. Rahvusliku liikumise koidikust kuni sotsialistliku kultuuris sünnini. Seisad terve väes, allkirja poliitika, mehi, kunstnikke ja teadlasi, kelle elutööks on olnud rahva teenimine. Teid moderetan eestimaa pojad. Nii süütas Emajõe ööbik siinsamas Emajõe kaldal rahvustunde lakke. Carl Robert Jakobsoni mehised, isamaa kõned aitasid orjadel selga sirgu ajada. Kreutzwald Köler õpetasid rahvast iseennast Jaama tulevikku armastama. Seda tulevikku, mis koitis alles kaugelt Kalevipoja kojutuleku mailt. See töö kestab tänaseni ja üks nendest, mees, kelle ees võtaks Toomemäel mütsi maha ka siis, kui tead, et ta ei tunne sind on meie tänane juubilar. Ma seisan küll leiaks eemal keeleteadusest, et Kaalude, akadeemik Veski 70 aastase väsimatu tööga loodud paranduse suurust eesti rahvale. Kuid ühe mõttega tuleksin siiski teie ette. Tema töövili on jõudnud meist igaüheni. Teie kodus ja mina praegu siin mikrofoni juures ei saa läbi tema arendatud, reeglistatud ja rikkamaks loodud eesti keeleta. Risk eesti keel. Nii on mõnelgi pidulikumal ihul nimetatud tema taotluste järgi arenenud eesti keelt. Te, võib-olla küsite, kas suudab üks mees jätta jälje miljonilise rahva keelepruuki? Suudab püüdke kokku lugeda, kui palju tööpäevi on 90-st eluaastast. Akadeemik veskile on aga kõik päevad olnud tööpäevad. See on kõige suurem õnn, kuid töö on inimesele ka huvialaks, harrastuseks jää koguni puhkuseks. Juubilariga just niiviisi ongi. Kas tuleb meelde, kus küla Vainutel teie oma karjasepõlve jooksvaid jooksite oma sünnikohas Maarja-Magdaleena kihelkonnas Vaidlavere külas seal hõimuisal talu? Ja vaevalt ta siis mõteldagi teadsite. Et on inimesi, kelle ametiks ei ole mitte sulane, peremees, mõisnik, kaupmees või rätsep vaid koguni keeleteadlane. Mul sel ajal midagi, nii et. Siit saamegi juba üsna noorena mitu kiindumust loodusrahva keel muusika ja pärast siis Tekkis mul huvi ja võimalus ülikooli kaudu eritab Härme kaudu õhutas saada keeleliseks süvenemiseks. Mul on õnne olnud olla üks sadadest professor Veski õpilastest. Alatiseks jääb meelde esimene kohtumine temaga. Kulupäine lüheldane vuntsidega teraste silmadega, sest ta ei kasuta tänaseni prille. Tulite meie loengule? Istusime hiirvaikselt, see oli meie esimene kohtumine nii eaka ja nii auväärse õpetlasega. Mäletan, ta seletas midagi kreeka nimede õigekirjutusest. Tõenäoliselt saime sellest siis üsna vähe aru. Kuid sellel loengul ma usun, sai meile kõigile selgeks, kui tark, võib-olla inimene ja kuskil mõtete tagamaadel sündis ettekujutuse vari, missugune on tee, mis teadusse viib. Kunstimaailma võib tulla särava tähena tulevärgiga plahvatava talendilaenguga kuid teadusse tullakse kogu elu. Ja siis, kui kõik hakkavad kõnelema, on sageli suurem osa elutööst juba selja taga. Et tuua teieni ülevaate killukese akadeemik Veski eludest suurusest. Ma palun nüüd mikrofoni juurde meie teise eesti keele professori Eesti NSV Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikme doktor Arnold Kase. Juba käesoleva sajandi algul asus Veski seisukohal, et keele arendamise põhiprintsiibiks peaks olema otstarbekus, tähendab kujundatavad keelendid peaksid olema sellised, mis rahuldavad kultuurkeelenõudeid on kergesti omandatavad. Se printsiip haarab ka teisi printsiipe, nimelt rahvakeelsuse printsiipi, mida veski samuti on oma töös rõhutanud. Kogu tema tegevust iseloomustab taotlus ühtlase ühtse kogu rahva poolt harjutada kirjakeele järele. On avaldatud mõtet, et Johannes Voldemar Veski, et võib küll pidada maailmas üheks kõige produktiivsemaks sõnavara rikastajaks. Tänu sellele tööle, mida Veski keegi aastakümnete jooksul nii õigekeelsussõnaraamatu koostamisel kui ka oskussõnastikud, Eesti keel on saavutanud oma tänapäevase taseme, sõnavaralise taseme ja see töö täiesti arvukas on, seda näitavad kas või need väljaanded, mis veski kaasabil on trükist ilmunud. No me teame, et üle 35 mitmesuguse oskussõnastiku väga mitmesugustes komisjonides on tema käe alt läbi läinud ja kui võtta kokku c sõnade hulk, siis see arv ulatub üle 100000 võib-olla isegi küünib kuni 150000-ni. Nii et see on tõesti tohutu suur töö, mida veski aastakümnete jooksul on teinud eesti kirjakeele rikastamiseks. Professor veskilt on üle 160 teadusliku töö. Missugused nendest pidada monumentaalseid maks? Ei ole vist kahtlust, et eesti kirjakeele tänapäeva kirjakeele kujunemisest seisukohalt kõige silmapaistvamaks veskitööks on tema poolt loodud Eesti õigekeelsuse sõnaraamat. Tegelikult oli Veski juba esimese meie õigel sõnaraamatu nimelt eesti keele kirdus. Sõnaraamatu kaasautoriks toimetas selle trükisilmas 1919-l aastal kuid see oli veel väikene sõnaraamat ja vajadused olid palju suuremad. Veskile tehtigi siis ülesandeks asuda suurena raamatu nimelt Eesti õigekeelsuse sõnaraamatu koostamisele. See raamat Aneti tänini jäänud kõige ulatuslikumaks eesti sõnavara koguks käesoleval sajandil. Peab märkima, et ka hiljuti ilmunud õigekeelsussõnaraamat oma sõnade hulga poolest ei küüni selleni. Pärast kuuldut jagate kindlasti teie kõik minu imetlust ja lugupidamist. 150000 uut sõna. Kus nad siis on? Me oleme nendega nii harjunud, nagu olnuks need alati meie keeles. Kui teie saite just kätte oma puhkekodutuusiku. Aga missugust sõnade oleksite kasvatanud siis, kui professor Veski ei oleksite loonud seda sõna tuusik? Või tema poolt keelde toodud sõnad süstel, tõend väljend, omand, üte sete maak aretama, arendama, kehtima, sõltuma töötlema ja nii edasi tuhandete viisi. Pealegi oli see ääretult raske aeg, kui tänane akadeemik alustas oma keelemehe tööd soome-ugri keeltega ülikoolis, siis ei tegeldud, õppejõud ei olnud, sakslastest õpetlased ajasid aga rinna ette ja kuulutasid, et eesti keelest ei saavat iialgi teaduse keelt ja mõisatrepil moonakat sõimata. Selleks ta kõlbavad. Aga rohkemaks või mitte? Ja noored eesti teadlased tundsid ennast loengusaalis tõepoolest otsekui umbkeelsetena. Mõtted ja mõisted olid, aga kuidas neid väljendada? Ja siis tulid kokku noor meedik tänane professor Valdes ja ülikooli eesti keele lektor veski. Et kõigepealt alustada arstiteadusliku terminoloogiaga. Ema, paluksin teid nüüd järgnevalt kuulata professor valduse mälestusi nende ühisest tööst. Keeleteadlase veskiga olen mina kontaktis olnud juba 40 aastat ümmarguselt Me käisime nädalas korda kaks koos. Iga kord istusime mitu ja mitu tundi. Meie otsisime igasugused algallikaid, sõnade varast küll Wiedemanni sõnaraamat, küll mujalt. Jälle leppisime kokku. Jooba professor Veski, me otsime ja siis tuleb jälle kokku, missugust leida vastet sellele. Siis oli, mina olen maalt pärit. Ja seepärast see maa keel, mida Maal kõneldakse, see on väga rikas varjundite poolest. Ja see on palju aidanud meid ka jällegi nõnda ütelda selle tabavamate mõistete edasiandmiseks. Nüüd professor meiskist, ükstapuha mis keeleteadlane. Ei sink, professor vestil on. Suur või eeltingimused selleks teaduslikuks tööks. Professor Veski. Temal ei ole mitte ainult keeleteadlane vaid tema üldsi teadlane, demonstodeerinud ülikoolis loodusteadust. Ta on loodusteaduslikud töödega tegemist teinud, tugevasti teinud, nende sisse, süvenenud. Panin siia juurde veel teise. Professor pysti ei ole mitte ainult teadlane ei ole mitte keeleteadlane vaid temas hõõgub muusika sädev. Temas mängivad helid. Tal on suured huvid muusika vastu ja on seda ise harrastanud. Mis on siin tegemist, muusika üksi, kergendust? Ei. Sest ta keelel on oma muusikaline külg. Kui ma ütlen nüüd, et külgehakkavate haiguste haigemaja. Ja nüüd ütlen teise nakkushaigla, me näeme, üks on nii nagu vana klaver, kus seal keeli palju, olen öelnud selle peale. Ja kui need lihtne viis sõna oleme ära ütelnud, nüüd hakkavad nii nagu undama neil. See kõik oli ainult algusarstiteadusele, järgnesid ajalugu, filosoofia, keele, kirjandusteadus, keemia, füüsika, bioloogia, botaanikamuusika, majandus ja õigusteadus. Kuni lõpuks oleme jõudnud tänapäevase eesti keeleni, milles meie, poeedid võivad kõige kaunimaid laule luua kartmatult sõnades triimidest nappus kätte tuleb ja teadlased väitekirju koostada kosmilistest lennuteedest, tähesajust ja uutest maailmadest mille keeled alles ootavad ümberpanemist. Nagu kord öeldi, tõlkimise kohta. Selle kõige eest oleme võlglased juubilari ees. Kuigi tema elutöö ei ole veel kaugeltki lõppenud just sünnipäeva päeval. Niisiis täna ilmus ajakirjanduses tema järjekordne artikkel keelekorralduse asjus. Ometi võime öelda, et selle mõõtmatuna kaalumatuna tunduva töö jälg on kristalliseerunud, jäävad koha leidnud terve rahva keelepruugis. Siinkohal ma tooksin teieni tema kreedo keele arengu küsimuses. Kuulake palun. Arvatakse, et võib ju säilitav olla peatav paralleelne valgeesi kõrval aga teatav reeglis ta ei mahu ja sellepärast ei tohiks sallida. Teisel puhul ollakse arvamisel, et keel võib ka mitme paralleelvormiga olla. Võib nii ja teisiti kirjutada. Et peaks käima põhimõtte järel pantarrey kõik voolab muidugi keelaline voolab ka edasi, nagu looduses kõik edasi voolab ja areneb. Ja sellepärast peab see põhimõte õige, mitte see, kui veel. Pantareis kõik liigub, kõik voolab aeg, jõed, elu. Need kasvavad aastateks aastakümneteks. Meie juubilar on August Kitzbergi, Karl Eduard Söödi, Miina Härma, Anna Haava, Eduard Vilde, Ernst Peterson-Särgava, Mattia seiseni, Karl August Hermanni kaasaegne. Nende kaasaegne tänapäevas sünnipäev algab hommikuga. Juubilar oli reibas heast unest, kuigi kolleegid kõnelevad, et nad ei ole teda kunagi näinud. Väsinuna tujutuna saabusid esimesed õnnitlejad. Kodulinna teadvuse mehed, sõbrad, sugulased. Keskpäeval olite mikrofoniga õnnitlejate seas Kadei. Ei ole ju raadiot ilma raadio kuuletata ega mikrofoni õnnesoovi kuulajate õnnesoovita. Lugupeetud juubilar, lubage teid õnnitleda Eesti raadiokuulajate miljonilise pere nimel, kes me iga päev tarvitame. Teie arendatud teie korraldatud teie rikastatud emakeelt. Aite. Jah, kallis professor, see on ju lihtsalt hämmeldav. Kolmveerand sajandit olete juba teinud seda tööd, sest meenub, et kunagi varem te kõnelesite juba koolipoisina kandsite kaasas suurt Wiedemanni, et sinna sisse märkida iga uus sõna või vorm, mida te kuulnud? Nende sõnade kohta ütleb ja hiljem minegi, kui ma Ja nüüd see töö, mis siis kolmveerand sajandit tagasi eesti keele põllul algas, ikkagi jätkub, sest tänase päevani tiainasse Edeldate kogute ikka veel uusi sõnu. Kas ikka tuleb neidudele? Ja ega ma kõige lihtsamaid sõnu ei ole Tseedeldanud, nyyd on igapäevases elus igaühele kättesaadavad, aga igapäevasel lugemisel loen ma ajalehte või raamatut. Teiste seas puudusid, kuigi mul neid sõnu on seal juba umbes 330000. Töö ei lõpe kunagi. Kuigi teie teda veel iga päev teete, kas iga pärast? Ma istun küll iga päev laua taga ja ega mul muud ei olegi kui keelega tegeleda. Ja muuseas on mul sõnaraamatule ja tööalalised käimas muuseas ka vene-eesti sõnaraamat, mis ikka pooleli seisab ja tema lõppu nähtavasti veel ei tea kindlaks määrata. Lugupeetud kuulajad, juttu on vene-eesti suurest sõnaraamatust, millega akadeemik tegeleb juba teist aastakümmet ja mida me võime küll öelda teie suureks elutööks? See töö on paraku ja heade lootustega alustatud, aga mu töökaaslased Braudin ja mannermaa need kadusid, ma näen ma juba 59. aastal septembris ja täpselt aasta hiljem valis Pravdin. Ja siis ma jäin üksinda ja hakkasin otsima enesele abilisi. Kaart töötajaid. Nüüd 90 aastat kõneletud eesti keelt, oma emakeelt, selles keeles laulis teile teie ema, kuid siis ei olnud, see keel on niisugune, nagu ta nüüd. Ja vahe on küll minu enese kirjutatud artiklite keele ja praeguse keelde vahel, nii et mul on nii piinlik tunne, et ma nii halvasti olen kunagi eesti keeles kirjutanud. Ja kuna meil on võimalus tõsta klaasi juubilari terviseks siis tehkem seda kallilt kuulajad, teie kõigi, kuuldes eesti keele ja tema kõige suurema arendaja terviseks ja soovida talle veel palju töökaid päevi. Vahepeal on saabunud pärastlõuna. Raekoja kell kulutab pidulikku juubelikoosoleku algusaega. Ja seal ta tulebki. Uskumatult reipal sammul astub üheksakümneaastane mees üles ülikooli vanu kivitreppe mööda. Teisel korrusel asetseb asse aulasse, kus juba ootavad tema kolleegid õpilased keemiatarvitaja taustal. Kuulete see aplaus on temale eesti keeleteaduses Survaimule. Saan aga lauserõhutu. Professor Veski, istun nüüd aukohale. Tema kõrval on Eesti NSV Teaduste Akadeemia president akadeemik Eiffelt paremal käel ülikooli rektor. Me oleme jälle koos, et pidulikult tuua oma tervitused ja õnnesoovid ning avaldada oma tunnustust ja tänu kallile juubilari mehe päris isiklikult vaadeldes professor Veski elutegevus. Ma mõtlen selle üle ja kadedusega, kui mina ka suudaksin olla kiik, kasulik oma rahvale. Meie vana ülikooli nimel Eesti vanima ja suurima kultuuriasutuse nimel. Tänan teid. Kallis ja lugupeetud Johannes Woldemar Veski kõigi selle eest, mida teie oma elutööga olete teinud meie rahva jaoks. Ülevaatega akadeemik Veski tööst eesti keele põllul esineb eesti keele kateedri dotsent Juhan peegel. Piiratud ajaruum lubab sellest teieni tuua kahjuks ainult helikillu. Auväärne juubilar lugupeetud külalised, igal rahval ka kõige väiksemal on üks vaieldamatu eelisõigus, mida meil Nõukogude liidus sügavalt austatakse mitte sõnades, vaid just praktikas. See on õigus armastada oma emakeelt ning pidada seda kõige kaunimaks keeleks maailmas. Me austame suure Lenini imetlust vene keelerikkuse ja võimsuse ees. Me mõistame koloniaalikkest vabanevate rahvaste taotlusi luua oma kirjakeeli ja emakeelset kirjandust. Meid vaimustavad alati Kristian Jaak Petersoni ja Lydia Koidula sõnad, milles nad ülistavad meie oma kodust eesti keelt. Tänapäeval, millal enneolematu kiirusega järjest kasvab rahvastevaheline vaimse kultuurivahetus, millal kommunismi ehitamine on saanud igapäevaseks. Praktiliseks ülesandeks on emakeele kui ideoloogia ning kultuurivahendaja osa tohutult kasvanud. Just sellepärast võitleme praegu keelekultuuri eest. Sellepärast me austame nende tööd, kes on aidanud meie emakeelel jõuda kaasaegse kultuuri keeletasemele. Sellepärast on meil vaja tänasel pidulikul aktusel ütelda tänu ja tunnustussõnu akadeemik professor Johannes Voldemar veskile Meie kõige vanemale keelemehele, keda täna võime õnnitleda tema 90. sünnipäeva puhul Paljon lilli kõneleb Teaduste Akadeemia president akadeemik Eiffelt. Eesti NSV Teaduste Akadeemia presiidium tervitab Teid südamlikult teie suurel tähtpäeval ja avaldab kogu vabariigi teadlaste nimi teile austust, tee väsimatu hoole ja sügava vastutustundest, millega teie aastakümnete vältel olete eesti keeles uurimisest juhtivalt osa võtnud ja keeleuurijate uusi põlvkondi kasvatanud. Soovin teile tervist ja jõudu veel paljudeks paljudeks aastateks. Sõna on läti keele esindaja taanlane. Sõna on Tartu teise keskkooli õpilasel Ellen lepikul. Lugupeetud juubilar, vahepeal mina meestele tervitus, teise keskkooli õpilastelt on tavaks saanud tähtpäevadel soovida ikka õnne. Aga eks ole ju meie eneste kätega teha meie tööga. Nii oli kohasem, soovidasin raugematut, tööindu ja veel palju-palju aastaid. Üldistavaid sõnu. Oleks mu meelest nagu kokku räägitud, et kahetseksin võistelda Superdadkeelsete väljenditega omavahel. Ja see on tõepoolest liiale minek. Kui mina seda oleksin tõepoolest teinud, mis nõu kohta öeldakse, siis oleksin ma tõepoolest fenomenaalne isik. Aga ma olen töötanud koostöös. Tänini minu soov on, et edaspidiseks keeleteadlane, eesti keeleteadlast enam koonduksid üldse ühte ründesse ja üksmeelselt hakkaksid edasi arendama seda poolikul teel olevat eesti keelt. Kui pidulik koosolek lõppes, lähenes õhtu. Praegu läheneb aga juba päeva viimane tund. Aeg on lõpetada enne veel ainult viimased mõtted. Ta on olnud nagu metsamees sihirajaja. Kui püüdja nüüd võrdluspilti luua juuris kände tegi alet istutas uusi paremaid puid, tegi töödega märganudki, kuidas vanaks sai. Nagu olnuks üksainus hunnik ja üksainus päev. On kasvanud uued sihirajajad, uued teadusemehed, kes jätkavad tema tehtud tööd. On jäetud mehine jälg tulevastele põlvedele, mis kaduda ei saa. Nii nagu ei ka rahvas. Ja tema keel Meie kuulajad koos Ivar Trikkeliga, te viibisite vabariigi teenelise teadlase, akadeemik, professor Johannes Voldemar Veski 90. juubelisünnipäeval saade Tartust on lõppenud. Tartu soovib teile head ööd.