Tere. Head nädalalõpulugupeetud kuulajad, kutsume teid täna õhtut veetma mehega, kelle nimi vist kõigile on tuttav. Eesav Edward puusliku tunnevad eelkõige paljud 30.-te aastate krati lugejad. Kuid ega ka tänapäeva huumorisõbrale senini võõras pole. Ükskõik siis, kas ta loeb kodumaad, pikerit või õhtulehte. Need aga, kes kolmekümnendail aastail veel laste rõõmu austajad olid, mäletavad kindlasti oma eakaaslase Peeter Jaan puusliku lugusid. On ehk ka neid, kellele ütlevad midagi niisugused nimed nagu Eevalt viskel, eo ykso või Mihkel oleks küll. Mees mitme nimega, kelle tõeline isik jäi või on jäänud paljudele tundmatuks hoolimata sellest, et tema debüüdist ajakirjanduses on möödas juba üle 40 aasta. Tutvugem, siis temaga ja eelkõige tema 15 aastase töö ning loominguga kodanlikus ajakirjanduses täna. Meie stuudios on Evald Jalak. Päritolult olete vist üks Anija mehi ja Miami vaktsiooni juhtide järeletulija, Jaanialake nik jalaka, järeletulija, kolmandas põlves ja ema poolt on natukese tuntud suguvõsast Eesti omaaegse kuulsa maadleja Aabergi järeletulija. Nii sündisin Kuusalus, sealsamas käisin koolis esiteks vallakoolis siis uuri ministeeriumikoolis, siis Tallinnas esimeses reaalgümnaasiumis, Anija meeste värk sai mulle lähedaseks selle tõttu, et et isa juba oma palju rääkis oma elukestvas nendest vanaisast, kuidas see oli Anija meeste peksmise järgi. Tallinnast maale sõites seal tee ääres näitas kivi, kus sääres oli, temal näid vitste ja luttide armee ravitud. Vanaema oli ravinud samuti käisime Anija mõisas, näitas vana talukoha ahervareseid, mis olid järele jäänud. Kuule, kohalik parun pärast sõda, Anija meeste aktsiooni oli selle küla täiesti nii maatasa teinud, seal kohal olnud meie esivanemate talu. Kas Vildega ka sellele jutule Vilde käidud oma romaani jaoks sealt aineid kogumas oli palju rääkinud minu vanaema, aga kes veel minu eluajal oli elus minu isaga ja paljude teiste sugulastega, kes ka kõikule talija mehed kuuskmanni Agur raiuvad Muuga mäed ja sellesarnased tõeliselt sealt kõik Anijalt pärit ja hiljem kuvab. Ma olin Vildega palju ja mitmed korrad koos ja õige lähedalt tuttav. Ta nimetas mind ikka Anija meheks koolipõlvest, siis jõudsime praegu vist esimese reaalkooli ja selle ma lõpetasin aastal 1925 ja noorest põlvest peale, õieti oli mul mingisugune niisugune nagu kuidas ütelda, nii kõrge kõlaliselt kutsumus mõtteliselt kirjanduse ajakirjanduse peale eriti ja juba koolipoisipõlvest Tallinnas reaalkoolis hakkasin ma juba väikeselt ajalehtedes kirjutama, esiteks seal Tallinna teatajas mitmesugusi juhuslikus ajalehtedes, ajakirjades ja juba 24. aastal. Siis algasin oma esimest tõsisemat asja. Õppur viiskeli kirjad millest esimene ilmus 1000 924. aastal, 29. septembril, kirjana kiibuse Jaagule, kelleks oli teatavasti August Kitzberg, tuntud eesti kirjanik ja kes seal tiibuse jaagu tiibese Mari ja Jaan vagla raua nime all avaldas selleaegses Päevalehes vägagi huvitavaid vesteseeriaid. Ja hiljem kokku puutudes temaga. Ja õieti temale kirjutades kirjutasin talle isikliku kirja, et mis ta arvab, kas minust saab mõni ajakirjanik või Mercedes. Stav vallutas mind selles kirjas, kahjuks on see mul kaotsi läinud. Jumala nimel, et ma õpiks mõned teised targema ameti äraga andvat leiba ega ei andvat ka rahu hingele need ja just võib-olla siia tema hoiatas, oligi selleks sädemeks, mis mind lõpuks selle ajakirjanduse töö peale välja viis. Evalt viskili kirjal olid vist kurvad tulemustel endale vahel nad oleksid võinud kurvemad olla, aga siiski nii palju oli arusaamist, sel ajal oli meil reaalkoolis, oli inspektoriks kirjanik Ernst Särgava. Ja tema esiteks oli küll kurjalt selle poolt, et mind koolist välja visata, selle ühe kirja eest tulles veidi arvustasin saldada kooli korda ja kõik nii edasi. Ja aga hiljem tema sügisel ise tuli üle käsi õiel vastu, et ootel jäätegi meie kooli edasi. Nii, aga see mõnele mehele teisel ehk oleks võinud küll, aga kuna särge Varoli kahjulikust asjast juba arusaamist ja ise selle ala mees nii-ütelda, siis õieti Muttika kooli tagasi samuti aitas seal kaasa kooli direktor Nicole ka. Kuidas sa siis päris kutseliseks ajakirjanikuks hakkasite? Lõpetasin keskkooli 1925 midagi olnud peale hakkab, ta oli niuke juhuslikul tööl põllumeeste seltsis niisutatud katsepõldusid, käisin külvamise ja siis kutsuti mind äkitselt sel ajal üksikule bulvaari leht rahvale ja kutsuti mind sinna toimetuse liikmeks seal. Noh siis oli juba töö käes, kiiresti palk tõusis aasta pärast, 11 kuu pärast, tegelikult oli jälle üks eesti kirjanik Jakob Mändmets, kes töötas sel ajal Päevalehe toimetuse, kelle pojaga ma olin ühes klassis ja tema kaudu õieti ja tema soovitusel ja Kitzberg kolima, sõna ütelnud. Mind kutsuti siis Päevalehe toimetusse, kus ma jäingi tööle tuli 1000 940. aastani. Ja missugustes osakondades. Võib ütelda kõigis alates õnnetuste kuritöödest ja lõpetades suurpoliitikaga, rahvasteliidust ja, ja muust seal veel kõrgematest asjadest. Mida kujutas endast tolleaegne Päevaleht Päevaleht, see oli Eesti selle ja kodanluse aegne suurim, aga kogu selle ajajärgu ajakirjanduse kõige tüüpilisem esindaja. Näiteks kui teised ajalehed olid rangelt ühe või teise erakonna sagedasti lihtsalt kodanliku kliki hääletorud, saades dotatsioone oma peremeestelt ja selle eest, siis ka Läänes fraktini ütelda ühes kindlas suunas, siis Päevaleht pärast tema majanduslike pankrotti ja saneerimist. Aastalt 923 25 muutus lihtsalt ringkonna panga- ja erituusade omanduseks, seega ka nende häälekandjaks need mehed kuulust õige mitmesse erakonda. Seega oli Päevalehe poliitiline kurss, kui seda üldse võib nii nimetada mitmeti varieeruv alatistes parteivahelistest tülidest ja tehingutes kuid alati kindel oma üldsuuna tragurlikkuse ja kodanliku meelsuse suhtes. Teisest küljest aga oli Päevalehele veel üks erinevus teistest ajalehtedest. Tali ärilisel tulu toovus, ausel seisev ja arenev leht. Kuid teiste lehtede majanduslikuks aluseks olid toetused. Erakondadelt sai Päevalehest omale jalad alla oma selle aja kohta küllaltki suure tiraaži ja kuulutuste peaaegu monopoli tõttu. Sellelt seisukohalt Päevalehe omanikud, kavalad ärimehed kunagi lasid vahest päevale leheküljel küll vilksatavad tõepoolest vabameelsete vaadetega kirjanduse teostel eesmärgiga muidugi, et leht tõmbaks, see tähendab, oleks huvitav, leiaks lugejaid ja tooks kasu. Ja üldse lugejaid huvitavat. Lugemismaterjali toodi sellepärast näiteks tõlkeid, kirjanik lonkas Bryboy sussi imas ja muud taolist. Võib-olla räägime nüüd natukene ligemalt ka ees Edward puusliku sünnist. Esimese puusliku kirjutasin ma aastal 1930, septembrikuu sees on mul meeles veel. Just sel puhul käis Tallinnas üks selleaegseid nimekamaid kinode tähte Ita-Riina ja siis selle võtsin aluseks nii ja panin tal Bergs Ita-Riina ja minu platooniline armastus. Ja kogu selle puuslikud tüübi valisin ma selleks, et nii kaudselt ütlemise teel midagi ära ütelda, siiski midagi kriitilist arvustavad selleaegsete baseda ja üldse elukorra ja näheta kohta. Esialgu algasin muidugi süütutest nagu platoonilist armastust ja lihtsalt naljas huumorist ja aegamööda sinnas sekka ikka puistates. Nii satiiriolude kohta. Kõva huumori sousti ajal muidugi kõik. Ja see sai kuidagiviisi nii, vist oli õige suunadele tabanud, sai väga populaarseks lugejate hulgas, nii et see esmaspäevane leht, mille kaasandes kratis puhusliku seeria ilmus, enne seda oli just need kängu jäämas väga vähe ning kaks kord vähem oli lugejaid kui harilikul päevalehe numbril. Aga siis selle tõttu hakkas tiraaž tõusma ja siis nii minu kaal tõusis ka seal tegelikult puusiku kaal, millele ei juletud siis enam nii kõvasti raudu suhu tõmbama, nii et sai mõndagi ära ütelda, kuni juba üks algasse tsensuuri ja keeldude ja käskimise aeg 34. aastal siis pandi suuravat, tegelikult siis oli, mul tuleb üks moment meelde. Kirjutasin midagi arvestavat, midagi ma ei mäleta, jälle püüdsin kirjutada, veljas, kutsute mind üles Toompeale politseivalitsusse ja ütelda, et kui asi niiviisi edasi läheb, et siis tuleb mul sõita Kihnu saarel. Ja nii, et siis tuli ka puuslik hullu uus ümbersündimine ära teha, tuli jalg kuidagi kaudselt poole sõnaga kuidagi poole lausega kuidagi nii märku anda, aga rohkem ei saanud ka mitte midagi ära ütelda. Kuidas ta selle nime valisite ja kust randal rada, kes seda illustreeris, selle kuju leidis. Sellega on niisugune lugu, et minul on kaks eesnime, nimelt Evald Abram. Ja siis selle ees abi, võtsin Adami poja jaagu poeg natiivile lugu ära unustanud juba. Ja agasid puuslikke nime võtsime sellepärast, et selle aja, kirjakese või lisaajakirja nimetas, olid kratt, kratt ja puuslik niiviisi. Kas kalamaja kanti panin sellepärast, et ta elama, et seal oli niisugune nagu ütelda, selle lihtsam rahvas ja ma ise elasin ka seal õige suure osa oma Tallinna põlvest. Nii randal rõdu, kust leidis oma tüübi, sellega oli ka niisugune lugu, ma palusin teda valida ja joonistused etüüdi, ta püüdis seda väga ja, ja võib-olla, et nad on õnnestunud ka mõned seal, aga ikka ei meeldinud meile kummalegi ja siis just oli üks must pangaametniku lugu, kes oli seal rahasaadetisi omastanud ja nõmm oli ta nimi veel seniajani meeles. Seda protsessi käinud vaatamas ja sealt läinud mõned nii illustratsioonide ja ma nägin seda ühte, mis talle kõrvale jätnud seda tüüki, nõmme joonist ja ütlesin, et vot stiliseerimine seda veidi või mitte, tema aeglases mina joonistan mees ja vot sealt saimegi siis selle puuduliku tüübi, nii et see on tegelikult Mustveel selle Panga vargad, tüüp või algtüüp. Puuslik sai endale hiljem teise, nii väga ei kurda, Edward. Ja sellega on jälle niisugune lugu. Omal ajal oli ju suur nimede eelistamise kampaania aga siis sõdani püüdi rahvale nii rahva tähelepanu kõrvale, pöördumist, tõsisematest asjadest püüti seda nii kangesti ergutada. Aga need suuremad mehed ise nii-ütelda, palju sellega kaasa ei läinud, Tajale nüüd mõne üksiku, näiteks oli välisministeeriumis sel ajal väliskaubanduse osakonna juhatajaks Eduard Virgo. Aga tema on näiteks tema õige nimi oli. Puht eesti nimi Eduard Virk eestistada Edward virvaks puuslik, et seda tagada, võttis endale ka teise nimeni eestipärasema Edwardi juba mete tõrjuvaid Fooga. Juba puuslik oli tol ajal rahva seas vist kaunis populaarne. Jah, tuleb tagant kerge tunnistada, näiteks üks näide sellest on see, et olidki linna valimised olid ja siis oli kirjutatud sinna valimissedelite puusliku nii palju juurde, sest oleks jätkunud mitmegi linnavoliniku läbiviimiseks. Muidugi, need hääled läksid kahjuks tühjusest. Füüsilist isikut nii siukest ei olnud. Praegu on maa niisugune aja järgi, et kõik õitseb ja haljendab sellest ilusast perioodist. Osa saamiseks siirdusid maale vennapoja Benjamini tallu kus olen varemgi resideerinud. Kaasa tuli ka mu parem mina köhrusiineese ning pojuke Peeter Jaan. Kuna olen seotud Johannes Solodnik soolillestega lahutamatute sõprussidemete abil siis võtsin kaasa ka tema, Ühes ta perekonnapea ehk proua teelega. Laupäeval ei tõotanud kliima küll midagi head saadas kui Abessiinias sõja ajal ja kogu tee oli nagu üks määratu piik savikast kust oleks saanud telliseid kogu Eesti ülesehitamiseks. Kõik see aga unus, kui sohver peates Benjamini talu väravas, kus meid kohe sauna paluti viisitlesime siis Solodnikuga end laval igat kanti, nii et kärsahais levis kogu ümbruskonnas. Hiljem toas jõime tugevat kannu, teed veel tugevamat koduõlut ja tegime maha, et läheme varahommikul paadiga kalale, et järvest värskeks suupisteks välja kiskuda. Mõned Havidi ahvenad. Vaevu koitis, kui olime jalul, pea küll valudes otsas, sama kangesti nagu ükskord, kui öifrosiine. Aga mis sest rääkida? Meil mõlemal onu humalavee peas, pakitsemise vastu võitlemisel teatud kogemusi. Vinnasime kähku kaevust ühe ankru ning asusime selle sisu vennaliku jaotamisele. Kuule, peremees ütles varsti, Solodnik. Me ei jõua nii suurt ankru teid siin ühe korraga ära juua. Võtame selle paremjärvele kaasa. Võtsimegi. Suur õlleankur andis kahel mehel tugevasti kanda, aga paati mööda saime. Mina võtsin aerud Solodnik lindi ning tõukasime paadi haaralleeveedee väljakul. Arstiaces linti esimene vetevalla elanik, mis osutus Aviks. Solodnik tõmbas selle ilusasti paati, kala oli esialgse silma mastaabi mõõdu järgi oma paar kilu ära. Peremees ütles mu püügipartner. See on tänavu meie esimene kala tuleks vist sisse õnnistada. Kui õnnistada, siis õnnistagem. Tõmbasin aerud paati. Sulodnik lõi ankrult, Brundi laskis kannu õlut täis ja ulatas mulle otse imelik, kuidas head koduõlut juues janu aina kasva. Brundi taastasime avale alles siis, kui kumbki oli kannu kummutanud vähemalt viis korda. Asusin edasi sõudma. Aga mulle näis, et vahepeal oli järve pind hakanud tugevamini kõikuma. Paat igatahes staarlus kahele poole korraga. Seletasin seda nähtust Fata Morgana, mis vahest ilmuvad silma pettusena udus praegu päikese üleminemisel metsalatvade. Nii oligi järvel mahe sinine udu. Nii et see natu realismi looduse nähtus oli väga võimalik. Viis minutit hiljem napsas lanti teine havi. Solodnik vedas kasele paati. Kala osutus kaks korda suuremaks eelmisest, nii et tuli sedagi rõõmustavat sündmust õnnistada. Nüüd oli ankur juba pooleldi tühi, neeristasimioneeristasime esiteks siis teisigi kannu teie. Kuid pikapeale läks asi igavaks. Kuule poemees ütlesin, päike tõuseb järjest kõrgemale, parim kalastamise aeg on varsti möödas. Kui kaua me sedasi Jaagutame anname, võtame ankru põlvedele ja kallutan. Niiviisi jookseb õlu jõudsemini. Zolottik oli kohe nõus. Raaksubjal kahmasin ankru kõrgemale, see toiming aga võitis meie vesi sõiduki veelgi tugevamini kõikuma. Kuni seisukord stabiliseerus sedavõrd, et istusid ilusasti sõudepingile ja valasin Zolotikule kolm kannutäit mis tema Joy jala pealt pilgutamata oma puhtsüdamlikke silbidi. Nüüd on sinu kord hoid ankrud ja mulle valada, ütlesin. Ta tõusis pingilt sees köeldi Jaye arsti ühele ja teisele poole ja Kõrblauti rutem, kui et oleksin jõudnud kiruda ühe sarvi isegi. Olin üle paadiäärejärves ankurika veel tugevasti käte vahel. Samal ajal paadi äkilisel jõnksamisel teisele poole lendas Solodnik omakorda üle parda süüvides järve põhikihtidesse. Esimesel saatuse silmapilgul surmahirmu nagu polnudki sest mees on mees ja peab olema valmis iga silmapilk andma oma elu kas kellelegi heaks või üldse niisama. Muudkui et järves oli kangesti külm ja lõin nina valusasti vastu ankru raudvitsu ning vesi oli kõikjal ümberringi ja vajusin kuhugi igavese lõpmatuse suunas. Aga siis hakkasin taas ülenema valguse poole. Korraga tuli vee asemel suhu jälle õhku ja põrutasin vägeva appihüüu sest ümbritsevad asjaolud selgitasid, et mul on tegemist päris tõsise juhtumiga. Enne peatset surma. Samal ajal kuuldus ka lähimast ümbruskonnas Sulodniku Iseloomulikku karjumist. Niisiis suremegi seltsis, nagu oleme olnud sõbrad viimasel viivisektsioonile elu lõigul mõtlesin kurvalt. Sealsamas märkasin, et hoian veli kramplikult õlleankrud oma tugevas haardes ja ankur pooltühi ja Brunud tees püsib veepinnal põis kus vull sealsamas korrabelt sügavas südames paisus suur tänutunne selle alkoholismi vastu, mille olime jõudnud ankrusse ära juua. Nii et see oli nii poolenisti õhustiku ja õllelõhna täis ega vajunud seepärast põhja vaid kandis minugi keha ja elu selle asjaliku järve pealmisel pinnasel. Aga KUS OLI Zolotnik? Olen truu sõber. Ja niipea kui nüüd surma külm käsi oli pooltühja koduõlleankru kaasabil minust eemaldunud ehmatasin kohe, et kasva, Johannes vajus juba ja, või? Hua. Taoli enesele kummuli paadi põhja näol leidnud Archimedese tugipunkti kus nüüd võitles mitte maakera ülestõstmise, vaid oma elu eest ohule vastava vahvusega. Peagi sobis meil jälle ühistöö üheaegse appikarjumise näol. Varsti kuuldi meid Benjamini talus tuldi teisel paadil appi ning viidi kaldale. Ka õlleankru õngitsesin välja ainult neut, kaks savi jäid kadunuks. Nii et nüüdsest peale võlgnen maa oma elu ainult Benjamini heale koduõllele. Ja kui keegi kõneleb alkoholismiga juust, siis maa vaid vangutan oma sügavamõttelist. Mida te ise loeta oma kõige õnnestunumalt lahjaks kõige õnnestumiseks asjaks pean oma üht koolikirjandit aastast 1916 ega täpselt 50 aastat tagasi. Kolga uuri koolis, kui seal hakati juba eesti keelt õpetama. Siis kirjutasime vabateemalise kirjandi nimelt milles kirjeldasin, ahvenat, õngitsemis ja pealgi läkski, panin ahvi. Jutustage sellest isiklikust elamusest, kuidas näkkas prisked Tore ahvenat, aga siis õnge otsas kadus jõkke ja juurikate vahele ja ühes mu kalli õngega ja kui ma lõpuks selle veski Tammedalt õnge ja ahvena kätte sain, siis veel tahtis Mölder mulle naha peale anda. Aga kõik oli kirjutanud nii-ütelda südameverega ja isegi mina-vormis, nagu neid on moes. Aga õpetaja ei anna, võttis selle kirjandi panimulaka, kes ütles, et seda ahju või isegi üks tassi ei või olla kirjutanud. Nii et ja see ei ole mulle pärast enam pärastiselt iialgi õnnestunud, et keegi oleks ütelnud ei sina, teda pole ette kirjutatud, ikka olnu stiilist ära tuntud. Nojah, hiljem siis kuni tõsisena asja juurde minna, peaksime tunnistama, et õnnestumiseks astiks peale siiski mitte Jenna puusliku vaid puusiku poja Peeter Jaani lugusid, mis sel ajal ilmusid selleaegses lasteajakirjas laste rõõmus aastatel 1935 39. Ja miks ma just nimelt Seda seepärast, et neid tuletakse mul ikka veel meelde. Võib-olla on see seletatav sellega, et juba selleaegne täiskasvanute põlvkond on nüüd juba nii näitelavalt kadunud ja on just need selleaegsed lugejad, need põngerjad, lugejad ellu või praeguses nyyd täies mehe eas võib-olla sellepärast, aga siiski on nii kuidagi vanal inimesel rõõm tunda, et just nooremad sind veel mäletavad. Te olete kindlasti oma ajakirjanikutöös väga mitmesuguste huvitavate inimestega kokku puutunud? Jah, on olnud küll niisugune, mida nii harulduseks tuleb lugeda niisugusi kohtumisi. Näiteks aastal 1088, kui ma olen nagu nõukogude liidus, käisin pikalt, vestlesin selleaegse haridus, rahvakomissari luna, Chaovskiga. Tolle aja ja vist kõikide aegade parima niisukese väljetonistliku humoristliku kirjanduse esindaja Mihhail Sošenkoga. Temaga küll see jutt oli kaunis lühike kirjeldama igale küsimusele vastase lõpmata haige inimene. Aga siiski vahest viskas mõnusat nalja, mida ma praegu ei mäleta, siis kuulsatest näitlejatest Katšaovica ajasin juttu hoolda Jehoovat Hitleriga ja siis Leo Tolstoi aedniku eestlasel Luigi kes mulle kõige otsesemad andmed andis Tolstoi elukäigust ja perekonnaelust isegi samal matkal veel. Olin koos Pärksalt kellermanni. Olen kokku puutunud niisuguste kuulsustega, nagu seda austria kirjanik, ajakirjanik Rodal Rooda. Hiljem käis siin Tallinnas ka. Jälle kuulus Nõukogude ajakirjanik Mihhail ja kirjanik Mihhail kvaltsov. Ja no eesti kirjanikest muidugi, Eduard Vilde õigel lähedal. Tema elas Kose lae 10. kodus selleaegses sagedaste vahest õhtuti võtsime konjakit, seltsis meenutasime vanu aegu ja vanu sündmusi siis veel Kitzbergist, kellest ma rääkisin juba siis Anton Hansen Tammsaarega. Tema, muide kui ma väike poisipõnn olin veel ja kord sattusin hobuse alla lõhkuv hobuse alla, kiskus mind sealt välja, nii et ma olen talle omane nii-ütelda elu päästmise Jeski tänu veel seniajani võlgu. Siis veel tuntumatest nii minu alameestest jälginiest Tammlaan, kellega olime väga lähedased sõbrad ja perekonnasõbrad. Eksootilistest tegelastest on näiteks meeles mul kohtumine, suur muhti, see on nende muhameedlaste, kõrgema vaimulikuga Jeruusalemma siis käigud selleaegsete araabia partisanide häälikute juures seal Palestiina mägedes siis Belgias, seal trügevib rüüs linnas, nagu nad ise nimetavad seda seal ma nägin praegust Belgia kuningat Bodueni, kui talle veel nii kolmeaastane poisikene istus, seal turu ääres tooli peal. No Varssavis Pill sutski juures, Hitlerit olen ka näinud Hamburgis 1000 97. aastal kubjas seal laeva dokis kraana otsas kõnet. Palju kuulda ei olnud seal kaugel, aga nii et eemalt nägin ice Genfis nägin. Tallinnas Rootsi kuningat Tallinnas nägin ka seda omaaegset poksi maailmameistrit tšekkentsi, võitjat Tõnnid ja ajasin taga veidi oma murtud inglise keeles ka juttu. Noh, keda veel tapaaniniga intervjuu võtnud, mullandama temaga ülesvõtted koos oleme professor Adolf Schmidti akadeemik. Ja siis veel üks huvitav nii huvitavate inimestega oli 1930 seitsmenda aasta märtsi algul Lõuna-Prantsusmaal. Kui ma ise tahtsin ka Hispaania sõtta minna, siis rahvusvahelise brigaadide ja kuidas neid nimetati, sinna ninjad nendega kohtunud perpenjani, väikestes kohvikutes tahtsin ise kaasa minna, aga mind ei usaldata mitte, sest mul ei olnud mingisugust soovitusi, kaaslaseid jäigi minemata. Te olete vist teinud õige mitu välismaareisi, nagu välja tuleb, on matkatud, nii omal ajal kui uued biograafilise leksikoni jaoks andmeid koguti, siis ütelda kirjutasin sinna, et kõik mu raha on kulunud raamatuteks, matkadeks ja võlgadeks. Ja nendes, niiet matku matkad on kaunis palju, nagu ma ütlesin, esimene matk oli nõukogude liitu. Teatrites see kaamera on nii suur, siis Leningradis Kirovi teater, muuseas nägin seal sataks, laulad Ivanovi soomusrongi, jaga, kus mängeskadžalov ja Olgak, Chief niitor. No käisin siis veel Leningradis terve nädal otsa ringi Tuula Jasnaja paljanas puuskinud peatav Turatsion, edasi kirjeldasin neid ka omal ajal kõiki ja peaasi, mis mulle kõige rohkem seal mõjus. Inimesed, selleaegsed, nihukesed, kuidas ütelda, karmid, mille otsusega inimesed. Ja see mitmete mõjutas ka mind minu maailmavaadet. Siis suurem reis oli 1000 937. aastal, kus terve Euroopa mööda diagonaali pidi läbi sõitsin. Lõuna-Ameerikas Tšiilis Boliivias vaikne ookean iseenesest tagasi juba Belgias ja Saksamaal, Hamburgis, kus Hitlerit nägingi 38. aastal, aga siis oli jälle mul üks pikem reis nimelt Balkan, Vahemeri, Palestiina, Egiptuse püramiididega. Kõike seda muidugi ma olen kirjeldanud. Aga oma parimaks matkaks pean ma siiski jälle 1000 927. aasta suvel, kus jalgsi rändasin võrust kubjas Suur Munamägi, Anja Võhandu, Petseri Peipsis. See oli kõige ilusam matk, mis ma olen ma elus läbi teinud. Muide Palestiina reisil oli mul kaks kriitilist momenti õieti niisugust. Üks kas ma sõitsin autoga surnumere äärde ja sealt tagasi sõites sattusin nende araablaste ise sellised võitlejad nende tule alla seal igas sõitvat autot tulistati näitama, et meie, meie autole ka automaadituli peale, nii et nii kui õmblusmasinaga laiskus peale pea kohal vastu kaljude, heina seal või liivase liivaseina õieti ja teinekord tagasitulekul juba tagasi ka siis ma tegin nii lennuõnnetuse läbi, mis kanne sel ajal oli üldse lendav reporter, väga haruldane värk, mitte nii nagu praegu. Aga seda vist pole seniajani Eesti reporterid läbi teinud, et nad võiksid nii isiklikud elamuste põhjal lennukatastroofi kirjeldada, mida mul on tulnud siiski läbi teha. Seal nimelt Rumeenias Bukarestis tagasi lendama, lennuk läks õhus põlema, tulime alla muidugi langevarjudega Jane. Kaunis hädapärast nii-ütelda viimasel sekundil veel. Ja siis see oli ka üks vist omal ajal Eestis kõige parim reportaaž, Wilbur, kuidas tuleb lennukist põlevast lennukist välja hüpata, siiski eluga veel maale pääseda?