Kuuldavasti olete te nüüd ka tuulise ranna neljandale osale juba jõudnud punkti panna? Ja väga ei tahaks mõne sõnaga jutustada raadiokuulajatele, mida neljas osa nendeni toob, mis ajajärgu käsitleb ja kes on peategelased. Ajajärk on kodanluse eesti periood aastatest 1000 923938 39, esimesed kuud. Peategelaseks on Mare ja Sandri esimene poeg endi Edmund tihu. Tema suurte raskustega saab gümnaasiumi. Kas meil on seal juba ka tuntud tegelasi, keda varasematest osadest päesti mäletame? Ja kui mahukas on see neljas osa Praegu ei oska öelda, paks raamatuna tuleb, aga ma arvan, et esimese osa paksune Neljas osa on võrdlemisi autobiograafiline ja selle tõttu tuli nii, kui üks peatükk valmis, oli selle peatüki nii kõrvalt vaadata. Las ta pisut tähista uuesti vaadata. Ja selle tõttu võttis just palju aega sest suhteliselt autobiograafilist romaani mälestan ehk. Keerukalt lähtuda. Kui tervisenäitajad ja vähemalt romaani algus suhteliselt süngevõitu. Meid Saaremaal ahistas säärane haigus nagu pidalitõbi rannakülasid sellest saanud vaikida pärast Tartus kooliõpetajana töötades ja vaadates seal aguli lapsi, neid tingimusi, milles nad elasid Siin ma seisan nüüd ehitama siis nii, et kui me loeme n kihustis. Me teame, et tema tagala tuhi Päriselt seda just ka öelda ei saa. Päriselt sinust ka nii ei ole, sest igast igast tegelasest autorid ja lõpuks igas inimeses on autor, et inimesed on kõik kõik ühe teisele lähedased. Juhuslikult on äkki märkmikus Ricardo uhilause, mis otsime me õieti siit maailmast muudkui inimesi. Meie õnn või meie õnnetus, oleneb meie inimlikkusest suhetest. Nii et igas inimeses on teist inimest ja igas inimeses on mind ennast Loomingu toimetaja Anton Vaarandi lubab hakata esimesi päevi avaldama juunikuu numbris. Täna jätkame sarja kolm küsimust kirjanikule. Mäletatavasti oli oktoobripühade aegu esimeseks vastajaks Ivan Smuul. Täna on meie mikrofoni ees kadu Hint. Meeldetuletuseks veel nii palju, et me esitame igale kirjanikule kolm põhiküsimust, mis aga ei tähenda sugugi seda, et me uudishimu korral veel lisaks kee küsi. Niisiis 70. hind, esimene küsimus. Mida te peate meeldejäävaks sündmuseks oma elus just viimastel aegadel? Käesoleva aasta kevadel grupp kirjanikke eesti kirjanikke ja külla sõitnud vene kirjanikke käisime Tirovi nimelises kolhoosis. Kalurid ei ole mulle võõras rahvas oma esimese raha elus teenisin kalapüügiga. 1900 44. aasta sügisel kuni 45. aasta kevadeni mõned kuud olin eesti kalurite liidu esimees. Nii et tutvusin mitte ainult Saaremaa kalameestega, vaid üle ranna kõikide Eesti kalameestega, isegi järve kalameestega nagu Peipsi kalameestega. No ja vot ometi ei võinud uskuda, et nüüd 22 aastat hiljem sellest ajast kindlust kalurite hulgas tabab kõige erutavam sündmus. Nimelt kiirume nimelises kolhoosis. Siinsamas Tallinna külje all oli tööl kalurikolhoosi konservitehas paarkümmend aastat tagasi mäletavasti täis väga teravdatud pluss selle ümber. Kas kalurikolhoosid sel ajal kaluriühistut, kas nemad tohivad omale jätta abiettevõtteid näiteks konservitehaseid edasi? Tolleaegsetes oludes? Ma pidasin seda veaks, sellepärast konservitehased kaluti ühistud kodanlikul ajal üldse olid progressiivsed ühingud, fenoolid koondunud just kehvemat kalurid, keskmised kalurid, nii nagu vilis Laatsis kirjutab oma kaluri pojas Oskari loos, kuidas nemad püüdsid siiski suurärimeeste vastu kana ülesostjate vastu võidelda, arvutades oma Peegin ühinguid ja müügiühingu diaga ostuühinguid, nisugune kalurite ühist oli just säärane. Nii kehvemate kalurite kaitsja ja kui nüüd natsionaliseeriti nende konservitehased. Ja neid ei rakendatudki tööle, palju nendest lihtsalt jäid roostetama randades, ma mäletan selgelt nendeks sealina Muhus seanina konservitehast, seal lihtsalt kahju, kala on ju niisugune kaup, mis ei kannata liiga pikka vedu kalda Lundoima tarvis kohe värskelt ümber töötada. Mina ise olen oma kõige maitsvam kala saanud, siis kuma poisikesena püüdsin Loona laiu lähedal suurel kuival lesti. Tulime randa. Ma olen nõudsime, võrkud ära, tulime randa ja muia peal tegime ise nõndanimetatud püttingaid, nüüd kõige paremad. Just merest võetud mereadru pääl sai teda suitsutatud, merevees leotatud kõige maitsvam temaali. No ta kala, kui sa vead teda mitukümmend kilomeetrit lahtises veoautos, olgugi mingi kate peal, teinekord suvel tolmuse teega ranna äärest, kusagile südamaale või ka mõnda teise kohta konservitehasesse, suurde konservitehasesse, siis sa lõhud selle kala ära. See on lõppeks pudru. Väike kala, kilusilk ei ole enam endine kala ja kui sa ta purki paned talle üle endist väärtust. Nii et on tähtis, et kala saaks võrdlemisi lähedalt ümber töötatud, seal, kus sa püüad, et ta seal lähedal ka ümber töötatakse on ju mõeldamatu näiteks ka piimaga me kogu Eesti piima peaksime kokku, ütleme, Tallinnasse siin ümber töötaksime. Minu arvates oli see suur viga rahvamajanduslikult, et need väikesed konservitehased nõndanimetatud natsionaliseeriti, aga võiks ütelda, lihtsalt Turu kritiseeriti ja jäeti roostetama. Nende asemel tehti määratu suured konservitehased. Milledel ei olnud teinekord isegi kala küllaldaselt, mis pidasid mulle suure personali. Aga väikestes konservitehastes konservitehastes, mis kuuluvad kalurite ühistutele nüüd kalurikolhoosidele praegu kuskil üksainus, seal on ju suurepärane võimalus. Kui kala tuleb palju kaldele, siis kalurid saavad rakendada oma perekonnaliikmeid, naisi, lapsi, oma vanemaid saavad rakendada ümbertöötlemisele. Ma mäletan selgesti ühte Laksnessi novelli heeringas, kus vana katte alt on 80 34 aastane, ta on surmani väsinud, ta on juba töötanud ligemale ööpäev, aga heeringat ei tohi jätta niisamuti, heeringas tuleb purki panna. Ta oma pojad, oma sugulased, oma tuttavad on selle merest püüdnud, teda ei tohi jätta niiviisi. Aga neil teinekord konservitehases säärane asi tööline töötab oma kaheksa tundi ja pärast seda hakkab tahtma juba ületunde. Ta ei arvesta seda, et kala on bioloogiline kaup, mis nõuab ka bioloogilist, mitte ainult nii bürokraatliku või ametkondliku suhtumist. Kui ta tuleb siis teda, siis on see õnnistus, see õnnistustukas oma oma koormama kohustusi ja temaga tuleb ka vastavalt ümber käia. Ja kui ma nüüd sel aastal uuesti käisin keerulisse äkki nägin, et on siiski konservitehas ühel kolhoosil ja kui hästi see töötas, kui puhas oli, kui rõõmsad olid inimesed. Kohe oli juba sisse astudes oli näha, tootmisskulptuur oli väga kõrge, siin ei olnud bürokraatlikku asjaajamist iga kolhoosi liige, iga tööline oli tõesti huvitatud nagu kata selles Laksnesse novellis. Et kala tuleb ümber töödeta, ei hakka tingimata küsima ületunde. Talun vastutus oma inimeste eest, vastutus kaubatarvitajate ees ja see tegi, tegi lihtsalt, tegi rõõmsaks, kui me saaksime ära bürokraatliku tõttu rööbastelt. Juba Lenin ütles, et, et kõigiga võib hakkama saada ka bürokraatia on säärane vaenlane, mis võib tõesti meile meile saada hukatuslikuks ja vot seal oli tõesti bürokraatiat hoopis vähem näha. Võib-olla polnudki päevidele naa selles kirume nimelises kolhoosis selleks konservitehases kui paljudes paljudes meie riiklikes kalakonservitehastes, mis teinekord on langenud lihtsalt tuimale kroonulikule asjaajamise tasemele, vihastama panevale kroonulikule asjaajamise tasemele. Mul oli kaup koguni kolhoosi esimehega selle kuuliga, et mina kirjutan nende kolhoosiajaloo, sellega ma olen muidugi väga päri, kui ainult bahti saab, siis tõesti, seda ma teen. Aga juba see pilt sellest konservitehasest oli säärane, et tööliste toolid olid just töö kohaselt neid klaveri tuulise saad tõsta ja saab langetada. Aga seal oli ka niiviisi, ta tahab pöörata. Ja need olid nende oma konstruktsioon. Lintsüsteemid, mis tõid kalatöötajatele ette jälle, töötasid laitmatult, nad olid seda ise välja nuputanud. Tööliste riietus äärmiselt puhas, tööliste rõõmus meeleolu. Kõik see. Sa nägid kohe, et inimesed teevad tööd, teevad innuga, tahab seda kalaga süüa, mis on niisuguse rõõmsa meelega. Tundub, et nagu nelk sellest rõõmust ja sellest puhtusest on jäänud kas nendesse konservikuldkala konservidesse jäänud sisse ja kui ma Tallinnasse lähen, ma elan nõmmel, kui ma Tallinnast tulen, siis ma ostan kala ikkagi just sellest Kirovi kolhoosi kauplusest, sest see rõõm oleks nendesse kalakonservi purkidesse sisse jäänud. Ning testi nägin, teine küsimus. Missuguseid huvitavaid inimesi te olete viimati kohanud? Vahest mitte nii, viimati aga ma tahaks rääkida teisest kalurikolhoosi esimeest, nimelt Ruhnu kolhoosi esimeest Teutrausist. Ma Ruhnuga olen lähemalt seotud ligemale 10 aasta jooksul sellest ajast saadik, kui ma ehitasin Ruhnu omale väikese hüti oma tehase oma lossi, mis on 16 ruutmeetrit, suur ja 16 ruutmeetrit põrandapinda ja kus on ja mõnusam kirjutada. Majanduslikul üldse üldse igasugusel halval tasemel, nii halval tasemel, et inimesed hakkasid kolhoosist ära minema, juba univematelad. Kohapeal oli mees, Teodor Aus, kes oli rahva sees, on lugupeetud ja keda inimesed tahtsid esimeheks kuid mingipärast teda. Esimesteks oli senini saadetud Ruhnu niisugused inimesed kes olid suurel maal mandril oma tööga hätta jäänud läbinlikut. Ja muidugi nende töö oli, oli halb, Nad istusid oma kohvrite otsas, mõtlesin siit ära minna uuesti jälle kui tausing on teine lugu, ausum saarlane tunnet, põllutööd tunneb hästi, kalapüüki, tunneb mootoreid, tulite elektrit. Ja peale selle, tema on oma nime väärt oma ausalt nimi ja suurte raskustega. 100 asja siiski nii kaugele, et rahvas viis oma tahtmise läbi jaa, aust valiti kolhoosi esimeheks. Ja sest ajast saadik hakkas kolhoosi olukord tublisti paranema. Ruhnu on ju üks kõige kaugem eesti mandrist olev saar. Pärnusse näid Elumeetrit Kingissepast 70 kilomeetrit. Kõige lähemal on ta Liivi rannale 45 kilomeetrit, aga sellega temal õiget kontakti ei ole. Ja peale selle saar oli ju päris uuesti alustatud, sest 44. aasta sügisel Saarne senistest asukatest rootslastest peaaegu tühjaks jäid. Ainult kaks perekonda. Ja kokku tuli selline väga juhuslik rahvas. Ja nüüd selle rahva seas hakata looma, kordan selles rahva seas hakata looma kollektiivi. See oli küllalt raske ülesanne muidugi senistele esimestele, aga aus on sellega siiski toime tulnud. Ja tänu sellele, et tema väga paneb kogu oma jõu. Ja isegi isiklikud vahendid paneb saare kolhoosises. Peale selle ta kuidagi saab hakkama iga tööga. Ma mäletan ükskord kala kalatraali, väitasitraali viltvint oli tagant ära läinud, oli vindid midagi viga. Oli juba sügisene külm aeg, keegi ei läinud alla pinti parandama. No lihtsalt iga mees kartis külma. Aus tõmbas humala üliriided seljast ära ja ise läks sinna jääkülma vette. Mändis tuukrit ilma ühegi tuukriülikonnata akvalangist, ilma et oleks mingit akvalandi olnud. Ja midagi ta seal ikkagi parandas, on kusagil pul. Kartulipõllul on abi vaja, on Ausi käed küljes. Ja selle juures ei tundu üldse ette, mulle ongi mingisugune väliselt mingisugune esimees, tal ei ole mingisugust nihukest välist esindusliku hoiakud, kuigi ta on saarel üks pikemaid mehi ja aga ta oma välise hoiaku poolest ei ole mingisugune ülemus või üldse hallitama, on inimene rahva hulgast ja ajab oma asju väga demokraatlikult ja ajab meid nii, et ta ta kuidagi on, on selle oma kolhoosi eest valmis peaaegu kõike tegema. Ruhnu on tohutult palju muutunud, ütleme sellega, mis tema oli. 25 aastat tagasi sel suvel käisid Ruhnu tulid rootslased endised Ruhnu asukad ära jaagu kraan proua Maria Blomkvist ja proua Eva Stevenson ja nemad olid väga üllatanud praegusest rummust. Nendest Run töödest, mis unus on Ruhnu uuest rahvamajast Ruhnu traallaevastikust, autidest, traktoritest, kombainist, aga mitte ainult see, mis tehnika poolest on Ruhnu muutunud. Tehnika on igal pool tunginud ka läänemaailmas põllumajandusse ja kõikjale, vaid ka Ruhnu rahva olukord on palju muutunud. Kui aastaid neli, viis tagasi Ruhnust veel inimesed läksid ära. Praegu Ruhnu tahavad inimesed tulla. Sest inimeste töötasu on väga palju tõusnud. Kultuurilised olud on muutunud, toimuvad Ruhnu Kihnu mängud, vist ainsad selle laadilised kogu Eestis ja võib-olla kogu nõukogude liidus, kus kaks saart võistlevad mitte ainult spordis, vaid ka kultuuris. Ja nüüd viimane küsimus. Missugused uued loomingulised plaanid on teoksil? Praegu töötan näidendi kallal. Näinud on lõpetamisel. Loodan, et ma sel aastal tulen sellega toime. Aga järgmiseks aastaks? On säärane plaan, tahaks sõita kord tagasi Kanadasse. Ma Kuu aega tagasi alles tulin Kanadast, olin seal turismireisil kolmenädalasel sõitsin Atlandi ookeanist kuni vaikse ookeanini välja. Aga tahaks kord uuesti Vaikse ookeani äärde pääseda, nimelt prints supporti linna, kus elasid ja osalt praegugi elavad uue romaani prototüübid. Nimelt saarlased. Inimesed, kes pärast 1000 905. aasta revolutsiooni mahasurumist põgenesid Eestist Soome, Rootsi ja teiste maade kaudu algul Ameerikasse ja pärast sõda Kanadasse jäid peatuma Prints suppordi linna. See on vaikse ookeani ääres Vaikse ookeani Flordis. Nende inimeste saatus on väga huvitav. Nad tõid oma pered naised-lapsed Saaremaalt sinna järele 1000 970-lt 908. aastal ja elasid seal kuni 1924. aastani. Siis nad moodustasid Kanadas oma kommuuni Ostjaid kommuuni tarbeks masinaid, panid oma väikesed teenitud kopikat kõik mängu istusid New Yorgis uuesti laeva peale ja sõitsid tagasi nõukogude liitu. Saaremaast mööda. Ja asusid elama kusagile Aasovi mere kaldale. Ma tahaksin kirjutada romaani Nende inimeste elust. Romaan peaksid tulema kaheosaline, esimene osa talitaks asumist Kanadasse põgenemist tolleaegsest Eestist tsaaristandardite eest nende esimese alumise raskusi perekondade järel tulekut, kirjavahetust, mis on meeste ja naiste vahel. Mulle on juba käes terve pahmakas kirju, mida on usaldanud minu kätte. Melania rauk, kes praegu elab Eestis. Tallinnas disson mineniaga. Melania raudtee on minu tuulise ranna vallakirjutaja saaretütar. Aga selle saare õigemini ei raut. Ta oli tol ajal pärasema vallasekretär pärsema vallakirjutaja, nagu tol ajal öeldi. Ja tema oli ka üks nendest, kes sõitis koos isaga just nõukogude liitu. Ja temal on just annab mulle väga palju materjali. Ja tema oli ka esimene, kes mulle sellest rääkis ja ja koormust vendadega väga ka soovib, et ma sellest kirjutatakse. Nii et seda kordon prototüüpide poolt, nagu öeldakse, nõudmine nendest kirjutataks. Aga kuivõrd näidend on juba lõpetuses kas te tahaksite ka võib-olla mõne sõnaga teda kuulajale tutvustada? Raske on ju rääkida sellest lapsest, mis on nii pooleldi Aga no sisuliselt paar sõna ütelda, et ta on Põhijoontes ebausuvastane. Aga nagu Luts ütleb, laseb Tootside ütelda, et ebausk õigeusk ongi nii, et sellega oleks nüüd nagu nagu suvastani igasuguse usuvastane, ükskõik mis mestimilaadise uskaris oleks.