Mati Unt, kes hiljuti võeti vastu Kirjanike liitu ja kes praegu siin minu kõrval stuudios istub on iseendast huvitav noorjõud meie kirjanduses, kas või selle poolest, kuidas ta meie kirjandusse tuli. Minule sai tema nimi tuttavaks turja pealt kui noore kunstiharrastaja oma. Tartu kaheksas keskkool annab teatavasti välja väga huvitavat ja sisukat almanahhi. Tipa-tapa ja selle illustreerijate hulgas paistis silma kaunis nii viljaka töömehena Mati Unt. Ja kui tipa-tapatoimetus andis välja esimese raamatu nimelt kuula otsuse luuletuskogu ellu pöördujad siis oli selle illustreerijaks samuti Mati Unt. Kas sa praegu ka kujutava kunstiga tegemist teed? Praktiliselt küll väga vähe. Sellepärast et niisugune kunst nõuab, nõuab ikka eelkõige aega ja kohta on tarvis värve ja paberit suurt tegemist, mida neil üliõpilasena on kaunis raske leida niiskust, vaba. Need kirjandusega on nagu lihtsam tegemist teha kui kujutava kunstiga. Nojah, seda saab vahel isegi nii põlve otsas teha. No igatahes oligi teatud üllatuseks, et tipa-tapatoimetus andis välja äkki Mati Undi romaani, Mati Unt oli siis juba keskkooli lõpetanud, esimese kursuse üliõpilane, see oli vist neli aastat tagasi. Ja romaani nimeks oli hüvasti kollane kass. Pärast ilmus see ka ajakirjas noorus. Nii et jällegi oli niisugune huvitav fakt et enne ilmus raamat ja alles siis ilmus ta järgneva jutuna ajakirjas. Kullane kas kooliväljaandena muidugi piiratud tiraažiga 2000 vist? 1000 kullast kassi on kindlasti paljud kirjandussõbrad lugenud ajakirjast noorus. Omal ajal äratas see üsna nii positiivset tähelepanu. Et hästi, nii intrigeerivalt mõjus romaani alapealkiri niisugune žanri määratlus naiivne romaan. Mida sa sellega mõtlesid? Naiivne romaal, seda sinna alla kirjutades? No see asi on umbes nii et kui ma ta kirjutasin, siis ma kirjutasin ta küllalt siiralt ja ausalt, tähendab tarkust ma siis rohkem ei olnud, aga nii palju arvatavasti oli seda tarkust natukene maos ained, see asi võib ikkagi päris naiivne olla. Nii. Mõne vanema inimese seisukohalt vaadates ja kuna ma teadsin, et siis seda niikuinii öeldakse, siis ma mõtlesin, et ma ütlen selle juba pagamise ära. Umbes niiviisi võiks seda öelda. Aga kas see naiivne romaan sai sinna märgitud siis, kui käsikiri oli juba valmis, töö oli lõpetatud või juba kirjutamise juures tekkis kahtluseta, et, et lugu on naiivne. Nii umbes ikkagi nii. Kahe kolmandiku Joe's. Keda natukene sihilikult naiivsete asja, midagi vaevalt? No sellest on nüüd neli või isegi viis aastat mööda, kui sa selle kirjutasid, kuidas sulle praegu tundub nii asjast üle olles? Nüüd ise kah nagu vanemate lugejate hulka kuuludes, kas on naiivne või ei ole? No mõnda lehekülge lugedes tekib küll niisugune tunne, et see on täis otse öeldes üks su jama, aga mõnel lehekülje juures selle vaatatud poiss on poiss andres kenasti kirjutanud, aga üldiselt muidugi. Nojah, seal ma teda lugeda enam ei taha ja tõesti, see on niisugune asi, mis näib, näib väga-väga möödunud etapp olevat. On ju kuulda olnud, et seesama hüvasti, kollane kass ilmub koos hilisemate proosateostega ühise köitena kirjastus Eesti Raamat väljaandena, kas need kuuldused vastavad tõele? Selle asja kohta on mul raske midagi öelda, palju kindlamalt. Ma võin öelda, et kirjastuse maletaja kvardja väljaandel peaksid ilmuma nii kollane kaskiga võlg. Malad aja kordi ja annab siis need mõlemad jutustused või lühiromaanid siis ühise raamatuna välja. No ja asi on esialgu nii kaugele, et tõlkija on olemas, seda toimetatakse. See on ka kõik, mis võib öelda. Ahaa nojaa, järgmine etapp Mati Undi loomingus ehk ongi nii kõige markantsemalt esindatud jutustuse või lühiromaaniga võlg, mis mõni aasta tagasi Loomingus ilmus äratas väga suurt tähelepanu ja, ja ka teinekord üsna teravat poleemikat tekitas kas lühiromaan või jutustus, kuidas sulle. See on ükskõik, passiski lühiromaan kuigi see kõlab võib-olla natuke jälle liiga pretensioonikas ja ma ei tea, kahe romaani piirid on väga udused asjad, vaevalt saabki siin üldse selgust. No asi on ju, ehkki just selles romaanil on iseloomulikuks tavaliselt peetud seda, et ta kuidagi püüab anda läbilõike mingisugusest sotsiaalse tähtsusega küsimusest või, või laiema kandepinnaga olustikukirjelduse või siis tervikliku inimsaatuse. Mind huvitab see küsimus just sellepärast, et võla puhul on joon eriti vaieldud, just tema ühiskondliku funktsiooni üle. Vaidlust on, on tekitanud eriti teos kui teatud pilt tänapäeva noorusest ja on arutatud seda, kas autor on tahtnud nüüd luua tüüpilisi tänapäeva noori või mitte, et ja, ja milline on selle tema antud pildifunktsioon ja nii edasi, nii et ühesõnaga, kui tegemist oleks romaaniga, siis oleks need pretensioonid esindusliku pildiga noortest õigustatud. No kuidas sellest seisukohast see küsimus tundub? Siin on jällegi väga raske nüüd öelda. Vahel mulle tundub, et võib-olla teose, kas viga oli selles, et ma püüdsin mõneti kirjutada niisugust sotsioloogilise ankeetliku kallakuga asja, aga, ja selle tõttu võib-olla jäi teose peaprobleem tähtmist aktuaalsete momentide varju? No ma ei taha mätta olla, kui ma ütlen, et vaevalt keegi üldse märkaski tehakse, pea probleemi eelkõige just tõusid esile niisugused täiesti kõrvalised probleemid mitte täiesti kõrvalise taga võib olla antud seejuures mitte nii oluliselt probleemid nagu komsomoli probleem, seksuaalprobleem, need nagu muutusin diskussiooni objektiks, kusjuures ma keevitamise ajal olid siis ilmselt nii naiivne, et ma ei aimanud niisugust tulemust. Ja sellise tekkinud diskussiooni mõnes suures osas üllatuseks. Kas ma tõlgin seda õigesti, kui ma püüan lähtuda sellest pealkirjast võlg et tegemist on kõige üldisemas mõttes noortevõlaga kogu ühiskonna ees, kas võib nii lihtsalt? Nojah, võib alati võib lihtsalt näkitseda tähendab auto üle metsa väga raske ju oma teost kommenteerida. Tegelikult ju Göttiquide lugejad leiavad lõppude lõpuks, millest seal juttu on üldiselt. Ja võib-olla, kui ma peaksin midagi ütlema, siis ma ütleksin, halva, Valtoni sõnadega pess kõige nii huvitavamalt minu jaoks asja mõistis, mulle ta seletas, tegemist on muidugi noortevõlaga ühiskonna ees väga natukene üldisema asjaga võib olla sellega, et nagu alati oleme kuidagi võlgu, kuigi ma ise võib-olla selles süüd ei olegi, kuigi ei ole võib-olla laenanudki aha. Tähendab nii, et mitte ainult noorte, vaid, vaid üldse iga ühiskonnaliikme võlg ütleme ühiskonna või kasvõi inimkonna ees, kui veel pidulikumalt öelda. Sina alanud õigus, nii pidulikult käsi ta nina nii pidulikult ei julge vastata, aga noh, üldiselt nõustun sinuga. Kas asi ei ole mõnel määral ka selles, et et on olemas selliseid autoreid, kes lähtuvad täiesti kindlast eesmärgist ja neil on algusest lõpuni täiesti selge, milleks ja kuidas nad nad teost kirjutavad, nad arvestavad või loodavad esile kutsuda tingimata teatavat mõju lugejate hulgas ja kui neil külaliselt meisterlikkust on, siis nad selle eesmärgi saavutavadki ja teiselt poolt ehk on olemas sellised sellised autorid, kes suhtuvad oma ülesandesse nagu uurijad või teadlased, käsitlevad teatavat materjali. Neil ei tarvitse isegi päris selge olla, mis sellest materjalist lõpuks välja tuleb. Mis on eksperimendi tulemuseks. Ja nende eesmärgiks on siis lugejaid informeerida teatud eksperimendi toimepanemisest. No kui kujutleme autoreid, püüda kahte sellisesse osasse jagada ühed teatud kindla tõekuulutajad, teised aga materjali abil tõeotsijad, uurijad, siis võib sinu ehk siis sinna teise liiki paigutada. No seal on jällegi väga raske joont tõmmata, väga raske ennast hinnata, aga mulle tundub tõesti, et kuna kirjanduse eesmärgiks on nagu inimest uurida, siis väga oskan atrjovi inimese kohta midagi öelda. Ja inimese uurimine tähendab ju mingil kombel selle asja endale selgeks tegemist. Ja siis on olemas muidugi ka väike lootus, et keegi teine ka veel sellest aru saab. Mõttevahetusvõla üle muidugi takerdus mõningal määral ka sellesse küsimusse, et hakati arutama, kas võlapeategelane Lauri on positiivne või negatiivne. Oli neid, kes leidsid, et täitsa kena ja aus poiss ja vaatajad positiivse kangelase tüübi temast isegi tuletasid teised jälle leidsid, et et täiesti moraalselt laostunud ja väga tore, et Mati Unt paljastas niisuguse lõdva moraalselt laostunud noore kuju, keda meie nooruse hulgas õnneks vähe on leida. Ja see mõttevahetus tegelikult nagu osutus võrdlemisi mõttetuks selles suhtes, kas sulle tundub kani, tundub küll, aga kui veel püüda natuke võla üle arutleda, kas sulle kirjutades tundus tähtsamana Lauri karakteri kujutamine või Launi karakteri kaudu teda ümbritseva olustiku ja selle probleemide kujutamine? Ma arvan, et viimane, iga viimane ja kuidas üldse lühiproosa kaardu sinu loomingus on, sa oled avaldanud ka mõningaid väiksemaid jutte, novelle, novellete, kuidas soovid ajalehes edasi. Siis nooruses mõningaid, kas on kavatsusel ka nendest valimikku koostada ja välja anda? Liiga vara, need on väga vähe ja nad tulevad munni saava, nii et ja kui juba nii-öelda viimased need on valmis saanud, siis esimesed näevad, et ei kõlba enam kuhugi. Jätta see võib-olla kunagi kauges tulevikus. No edasi, nüüd on Mati Unt kirjutanud draama, mille pealkirjaks on see maailm või teine. Kas selle draama puhul on ka tegemist umbes niisamasuguste mõttekäikudega, nagu me eelnevalt võla puhul rääkisime, et kas ka siin on püütud edasi anda sotsioloogilise kaaluga probleeme? Jah, võib-olla küll, tähendab, no kuna tegemist on noote kurjategijate, kui nii võib öelda eluga siis on siin praegu see oht, mida ma juba praegu ette kaldan. Nimelt niisugune, et tavaliselt iga elukutse inimesed tahavad, et nende tööd või nende tööpõldu oleks võimalikult täpselt näidatud Sanjöögi vana potentsiaal kirjeldusele. Aga tundub, et juristid vähemalt praegu on siin kõige petensioonikamad. Ja meil kujunenud niiviisi, et kui kirjutatakse midagi noorte kuritegevusest siis tähendab see eelkõige midagi nagu sotsioloogilist uurimust noorte kuritegevuse juurtest. Aga minu arust niisugune asi, millega tegelevad üle maailma tuhanded sotsioloogid, psühhiaatrid, pedagoogid, kriminalistid. Vaevalt võin mina öelda, et mul oleks siin midagi lisada, kus kusjuures peamised probleemid on sageli väga raskesti lahendatavad ja väga raskesti välja öeldavat. Ja mind huvitas eelkõige mitte niisugune kitsas mõttes sotsioloogiline aspekt natukene laiemalt. Mind huvitas Est üksikisiku ja niiskuse pseudokollektiive. Teatavasti kurjategijate grupp kujutab endast just pseudokollektiivi, nende vastuolu, nende nende suhted, minu aus, meenutab koja tegijate Cap mingil moel Nikos koodlejal vaadelduna, mingis vast totalitaarsed. Riikliku süsteemi. Mingisugust fašistlikku süsteemi. Jah, mingis mingis suhtes peaks olema bannelk jah, nimelt see bande sellest mark püüdsingi kirjutada muidugi raske öelda, mis sealt välja tuli, ta ei saagi säält. Nii et nii võttes on tegemist õieti laiema probleemiga, kui, kui noorte kuritegevus ise. Nojaa, aga nüüd läheb see jutt jällegi meil lähevad külla, kui oleks eesmärk olnud väga mõistuslik, tegelikult mani hästi mõistuslikult ei oska üldse kirjutada. Ja sellepärast on see jutt meil ka, võib-olla ei olegi päris õige sellest nii palju rääkida, sest ma ei oskab mõistuslikult kirjutada. Nii et ei, ei lähtunud mitte sedavõrd probleemist kui materjalist, antud juhul tähendab kas sind hakkas huvitama noorte kuritegevuse probleem ja siis sa leidsid selles ka hoopis teisi võimalusi. Või, või oli sul tegemist, ütleme sedasama pseudokollektiivi probleemiga ja sa leidsid, et noorte kuritegevuse taustal on huvitav ja hästi võimalik seda probleemi lahkama hakata. Ma ei oska neid lahti nii hästi kasutanud, tundub, et antud juhul siiski võib-olla siiski esimene võimalus. Noorte kuritegevus on niisugune asi, mis peab meid kõiki huvitama, aga tõesti seal selle uurimisel vaatlemisel võib sealt leida tegelikult väga põnevaid asju just just inimeste suhetest. Et probleeme ühesõnaga on laiem, kui puht nii kriminalistikaalane tahaks loota. No loodame, et lavastus võetakse ka vaatajate poolt hästi vastu. Vot siis huvitaks kindlasti paljusid kirjandussõpru. See täitsa kõneleksid oma tuleviku kavatsustest veel midagi, kuigi ma tean, et seda on väga riskantne küsida, kirjanikud ei armasta eriti rääkida sellest, mis neil on. Sa lõpetad ülikooli ära aasta pärast, jää Spurs jämmel ja no võib-olla võib sellega seoses esitada vähemalt sellise küsimuse, et kas sul on kavatsus kirjutada midagi ka üliõpilaselust? Kahtlemata peaks midagi kirjutama, sest materjal on niivõrd suur. Muidugi Ta oli, ma kunagi kogunud ei ole ja ma ei oskagi seda teha, aga see materjal on juba iseenesest silma torganud peale selle, et ülikoolist nii eetilistel kaalutlustel, enne lõpetamist nagu ei sobiks kirjutada. Peale selle tundub veel, et nii puht üliõpilaselu käsitlev raamat tähendab, kui me lähtume puhtalt õie õpilaselust. Sellest reportaaži kirjutada, nagu on tehtud, sellel poleks nagu mõtet. Võib-olla peaks olema mingi mingi suurem ja üldinimlikum probleem, mille fooniks võiks siis olla, aga praegu on sellest raske rääkida. Seda siis näeb hiljem. Küsimus ei ole selles, et kas lähtuda probleemist või või lähtuda sellest olustikulisest materjalist. Nojah, aga paratamatult põimuvad nad ikkagi hiljem. Garcia Lorca on ju öelnud niimoodi, et ma võin kõnelda kõikidest poeetikatest, välja arvatud Miguel. Tooma see tuleb vägagi ilmsiks. Minul on ESS kidakeelses. No mis nüüd kidapoolsuses, aga ma saan aru jah, et teinekord on üsna raske niisugustele asjadele vastata. Nulli ja reisida ja üldse on väga raske vastata, kui sind nimetatakse kirjanikuks, sest mina isiklikult ei, nagu vähemalt niipea küll ei kavatsen elukutseliseks kirjanikuks hakata, kuigi ma üllatusega olen kuulnud, et et paljud minuvanused ja minust isegi nooremad autorid päris kindlasti kavatsevad vastu elukutseliseks hakata. Ma ei näe sellel erilist mõtet, ausalt öeldes. Sellepärast, et siis tuleb niiviisi lõppude lõpuks välja, et kui sul ei olegi millestki kirjutada, siis ikkagi oodatakse, kui kirjanikult uusi teoseid niiviisi peab siis juba kirjutanud juba lihtsalt selle pärast, et sa oled kirjanikega, mitte selle taastat midagi südamel on ülikooli lõpetamisel soodsa, millise eriala. Õpin suunalistikate diplomile kirjutatakse ilmselt kirjanduslik töötaja oma. Ilmselt maa, tahan edaspidi natukene kinoga tegeleda, mis mind huvitab? Jah, Tartu lugejate hulgas on ju populaarsed sinu filmi kommentaarid iganädalased ajalehes edasi ja need on mõnikord tekitanud ka mõtteid, et kas sa filmi alal näiteks stsenaristina ei ei tahaks midagi teha, kas ei ole selliseid? Plaane olnud stsenaarium on väga raske kirjutada. Sellepärast et teda kihutades tekib endal kujutlus kogu stseenist tema pildilisest dünaamikast ja väga raske on seda nagu välja kirjutada teise jaoks. Selles mõttes on niisugune niisugune asi on väga laske võib olla kunagi soliidsema seas midagi juhtuks, saaks kuidagi ise proovida teha, aga no see on niisugune tulevikumuusika, millest on täiesti vaba rääkida. Praegu. Ma arvan, et nii enda kui ka teiste kirjandussõprade nimel ka meie raadiokuulajate nimel jääb lõpuks sulle üle soovida õnne ja edu jätkuvaks loominguliseks. Konnaks tänan nende ilusate sõnade eest.