Täna, head kuulajad, alustame uut saatesarja oma programmis. Kolm küsimust kirjanikule. Järjepanu kutsume stuudiosse vabariigi kirjanikke ja esitame neile kõigile kolm ühesugust küsimust. Muidugi olgu juba ette öeldud, et, et me ei kavatsegi piirduda nende ainult kolme põhiküsimusega vaid kus meid, uudishimu ajendab õigus vestluse käik meelitab, küsime ka midagi lisaks. Esimeseks vastajaks selles sarjas on meie Kirjanike Liidu juhatuse esimees Ivan Smuul. Esimene küsimus. Mida te peate kõige tähelepanu vääriva mars sündmuseks oma elus ja seda eriti viimastel aastatel? No mida pidada elus kõige esmajärgulisem, oleks kõige tähtsamaks küsimuseks sellele võib-olla on üsnagi raske raske vastata. Võib-olla tuleks minna tagasi väga kaugesse lapsepõlve. Võib-olla tuleks piirduda võib-olla kõige viimase ajaga? No missugused võib-olla on inimese elus murrangulised sündmused, mis meid kujundavad kõigega rohkem, mis meile meile avaldavad kõige tugevamat mõju ja mis meisse jätavad oma oma jäljed. Ma mõtlen, et üks säärane murdepunkt näiteks minu elus on ikkagi suur isamaasõda. Suure isamaa sõjaga te tulite kirjandusse? Seda muidugi nooruse kirjandusse tuleks, see oli vähemalt sel ajal tundus mingisuguse teise või kolmanda järgu tähtsusega sündmusena mitte see ei olnud kaugeltki esiplaanil, ma mõtlen just nii kokkupuutumine, sõja halastamata, tusega ja sõjajulmusega. Ja kõik see igatahes vist nii minu põlvkonnal väga paljudel inimestel aitas kujundada nende iseloomu ja nende teed edasi, ükskõik kui kallilt ka selle eest maksta tuli. No ja ma pean nii inimeste hindamisel ja kõige tähtsamaks siiski see, mida, mida inimene ühiskonnale annab tema tööd. Ja paratamatult, kui me hakkame hakkame rääkima nii oma kõige tähtsamatest kõige peamistest Ni punktidest, elust, kõike, mis meie nii tähelepanu koondavad siis, siis on need alati olnud seoses tööga. Võib-olla säärane murdepunkt oli nii minu kui luuletaja biograafias. Üks oli 1951, kui ma hakkasin esimest korda nii tõsiselt kirjutama proosat kirjatse keelate külast. Teine võib-olla oli 57 58 kummaline Antarktise ekspeditsioonist. Ja võib-olla kolmas sel suvel ma lõpetasin esimese enda kinos stsenaariumi nii iseseisva stsenaariumi ja kuna see on minu jaoks täiesti uus ala täiesti uus žanr, siis ma pean seda nii omamoodi, küllalt huvitavaks ja küllalt enda jaoks, õpetlikuks tööks, iga töö õpetab meile midagi, ükskõik kas ta õnnestub või ei õnnestu. Ja teine küsimus. Ma usun, et kõiki neid väga huvitavaid inimesi, kellega eluteed on kokku viinud, muidugi ei jõua üles lugeda. Aga kui nüüd küsida, keda te nendest väga huvitavatest inimestest üles tõstaksite, mida te siis vastaksite? Nii veider kui see ka on. Mul on muidugi olnud väga-väga palju kokkupuuteid kirjanikega nii Eesti Ni, Moskva üldse Nõukogude kirjanikega ja väga-väga palju kokkupuuteid ka välismaa kirjanikega. Kuid võib-olla minu kõige kõige nii teravamad meelde jäänud mulje, et ei ole kirjanikest, vaid just teadlastest, meremeestest lenduritest. Ja kui ma võib-olla tahaks rääkida inimestest, kes nii, nii ise olles küllalt kauge inimene kirjandusest, kes on nii teoreetik ja katsetaja siis minu viimaste aastate saatuses on on mänginud küllalt suurt osa säärane inimene nagu Moskva teadlane Georg Ivanovitš koorošov kellega ma olen nii viibinud koos Antartises, kellega ma olin koos Jaapani merel ja kes mind 1000 965. aasta talvel saatis kaugele-kaugele põhja seal Dixonile, nii et mitte ainult ma ei austa teda kui väga tarka ja suurepärast inimest, vaid ka suurepärast organisaator, kes suudab meid kokku viia terve rea huvitavate inimestega. Ja muidugi, kui rääkida teistele teisest huvitavast inimesest, siis on järgmine see, kellest ma hakkan kohe kirjutama uusi monolooge. Aga tähte te muidugi ei taha öelda mõnda sõna juba ette, kellest te hakkate kirjutama, nii tõusime, ei too. Aga võib-olla veel mõne sõnaga lähemalt, mis teid köidab selle teate juures? Eeskätt inimesena. Muidugi köidab see, et see on inimene, kes täpselt teab, mida ta tahab. Ja see on inimese juures siiski tähendab väga palju. Ma ma tunnen teda väga kaua juba juba palju aastaid. Ja muidugi on olemas lihtsalt käid inimesi, väga häid inimesi. Ja see on nii. Kuigi kirjanduses peetakse ebamoodsaks sellest rääkida, et on häid inimesi siiski elus, neid on ja tema on üks neist. Teades teie vana vaenu kõige tagasikiskuva vastu inimese arengus missugusele kohale, teie paigutaksite siin ükskõiksuse No kui iseloomustada ükskõiksus, siis ükskõik missuguses elu eas, millal või kust ta ilmneb siis võib ju nimetada ükskõiksust lihtsalt vanaduseks enne noorust. Sest et ükskõik, see ei ole sugugi Nad ei kõrgete eluaastatega, vaid väga sageli hakkab pihta juba koolipingist ja tema on Midagi, mis võrdub ühiskondliku skleroosi Huvitav oleks teada, missuguseid raamatute ise loetava talajad. Aga vist igasuguseid, loen palju raamatuid ajaloost, üsna palju populaarteaduslikku kirjandust ja väga palju reisikirjeldusi, need mul juba vana armastus. Ja muidugi noh, eelkõige ilukirja. Ja kui juba lugeda nii väga palju ja aastate kestel, siis muidugi no on raske esile tõsta. Mille juurde sa ikka ikka ja uuesti tagasi lähed, on on nii halbade päevade raamatu tonni heade päevade raamatud kuid ma mõtlen, et meie elukutse juures Ilmselt kõik need, kes on lugenud muhulaste imelikke seiklusi, teavad, et teie taaselustasid vana Wiedemanni hüve sõnamängus. Jah, nii see oli. Kuigi ma ei usugi praegu jätma, elustasin seda, sest et selle sõna ma ikkagi kuulsin esimesena saartel ja alles pärast leidsin ta Wiedemanni. Ja muidugi mulle see sõna sõna väga meeldis, seda kasutas üks väga vana inimene. Ja õieti sealt, niiet rahvakeelest nii Wiedemanni sõnastiku nei uuesti tagasi kirjanduse säärane lõiguse teen. Võib-olla ma kasutasin teda esmakordselt üle hulga ajakirjanduslikus keeles. Aga, aga see sõna rahvakeeles oli olemas ja nii väga, kui mulle meeldiks uue sõna, Luhja osa ei saa mitte seda, kirjuta endale. Mis on teie arvates lõnguslikkuse juured? No selleks on juuri on kindlasti väga palju selleks, et vastata, tuleks võtta endale küllalt palju aega. Aga võib-olla ühest küljest on siin tegemist sellesama ükskõiksusega, millest me juba rääkisime nii noorte vastu kui noorte enda sisemise ükskõiksusega. Ja teiseks on siin minu arust tegemist säärase nähtusega, mida, mida mina nimetaks humanismi inflatsiooniks. See on mingisugune tädilikult hale suhtumine küllalt tõsistesse asjadesse ja karjumine. Kõikide igasuguste nähete õigustamine nii enda kui kui teiste juures. Ja muuseas, taoline humanismi inflatsioon on sisemiselt alati seotud ükskõiksusega, mitte määrida käsi halbade asjade juures minna minna rahulikult mööda ja jätta jätta asjad nii, nagu nad olla. Ma mõtlen, et need on ainult ainult mõningad põhipunktid, tegelikult on asi palju laiem ja palju sügavam. Tuleme nüüd lõpuküsimuse juurde, selle igavesti vana ja ikka uue tee loomingulised kavatsused. Rääkida loomingulisest kavatsustes tähendab alati välja anda mingi katmata veksel, mis alles tulevikus tuleb välja lunastada. Nomilist töö ja ma räägiks sellepärast ainult kõige kõige lähematest. Alustasin möödunud aastal. Tähendab monoloogidega ja kohe järgmine töö, millega ma peale oktoobripühi alustan. Tähendab viimased monoloogid olid ärni monoloogid rääkima, üks minu väga vana ja hea sõber, vana meremees, väga huvitav, huvitav inimene, kellelt ma elus olen väga palju õppinud. Emagi tahaksin kirjutada mõned tema monoloogid. Muidugi Need, monoloogid, haaraksid veel rida teisi inimesi, näiteks lavastajaid, kellega ma olen koos töötanud. Kuidas ükski lavastaja räägib, kuidas ta oma tegelasi iseloomustab, kuidas ta avab nii kunstiteose mõte? Ma arvan, see on äärmiselt huvitav, sest et ma olen ikkagi elus kokku puutunud üsna huvitavat lavastajatega. Ja muidugi, et need monoloogid ei muutuks mingisugusteks kitsasteks ainult muhu monoloogideks, kus üht-teist on suunatud hiidlaste vastu. Siis võib-olla tuleks sõitama, suvel kord käisin, aga tuleks sõita juba üksi ja pikemaks ajaks Hiiumaale. Ja kuulata õieti. Mesilased räägivad, minu arust hiidlased võivad ükskõik missugusele autorile, kui tal on küllalt visadust ja aega anda, anda ainet vähemalt 1000-ks, heaks monoloogiks, nad on selles suhtes suurepäraseid meistrid ja inimesed väga sooja, väga Terava, väga toreda huumoriga. Ma lihtsalt olen, olen vaimustatud nende huumorist ja oleks vaja viiega nemad. Minu tulevasse monoloogide raamat, kus. Ja järgmiseks ma tahaks kirjutada näidendi. Kuna ma seda Moskvas rääkisin, siis avaldas üks Moskva ajaleht teate, et Smuul pöördub tagasi oma vanasse armastatud Antarkisesse. No Antarktika ei ole siin mitte midagi tegemist, pingviinid arutavad muidugi oma pingviini perspektiivist küllalt elulisi probleeme. Noorsookirjanduses sotsiaalseid, psühholoogilisi, igasuguseid, aga et mitte sattuda säärasesse ossa, nagu ma ootamatult vahel satun seoses polkovniku lesega siis kuna näidend võib tulla mingil määral satiiriline valima, tegelasteks pingviinid. Sest et alati leidub inimesi, kes võivad öelda, et nemad on polkovniku lese prototüübid. Neid on tahtnud autor hõivata. Kuid ma tahaksin näha inimest Eestis või väljaspool Eestit. Kes julgeb öelda, mina olen sebinud. Viin vaevalt nüüd on. Ma ei tea, kas ma järeldan õigesti teile töö stsenaariumi juures. Pakkus oma rõõmu, kas te ei galatiga, seda? Ei olnudki jätkata. Asi. Idioot võib jätkata, aga. Ma ei ole kunagi suutnud kirjutada kahte ühes vormis teostjardi mööda. Lihtsalt pean, pean vahetama work, sest et ma ei tea, milleks seda nimetada, kas nii tüdimus või väsimus vormist aga peab, peab olema nii vormidel mingi mingi kirjureida. Stsenaarium, monoloogid, siis näidend ja võib-olla peale selle proosa tõsine. No selleks, et saada romaani, mida ma juba ammu mõtlen, on mul vaja teha veel üks väga-väga pikk reis merele. Ja ma loodan, et see algab tuleval aastal.