Tere õhtust, siin maris Johannes. Täna jutustame teile sellest, mida saab näha Tallinna linnateatris selle aasta neljal viimasel päeval. Teatrifestival talveöö unenägu on tulekul ja Jaanus Rohumaa selle festivali kunstiline juht meie mikrofoni ees. Tegemist on eesti teatri 100. juubeliaastaga, see kindlasti mingis mõttes lõpetab teatriaasta. See peab olema seotud lugude rääkimisega lugude jutustamiseks, sest et seal linnateatri tugev külg olnud ja see peab olema seotud laiali geograafiaga. Et ja saaksime vaadata siin teatritegijatega publik teistsugust teatrit ja küsida ka sisemiselt, kuhu meie selle 100 aastaga jõudnud oleme kutselise teatriga ja kuhu teised ei jõudnud, on ringi peale tõmmates. Ühe lubaduse endale, et ma toon siia festivalile, siis ainult seda teatrit sedapuhku. Mida meil siin ei ole, ei ole mõtet tuua siia päris sarnaseid Läti või, või, või Leedu või Soome analoogiat. Et pigem ikkagi kaugelt erilist asja. Täna kuuldav muusika kuulub orgaanilise osana talveöö unenäo festivali juurde. See, mis meie juttu praegu saadab, on helipilt Islandi näitemängust. 100 aastane maja. Kas on midagi ühist ka sellel, kui sa asud lavastama oma tööd teatrilaval või kui sa asud lavastama ühte festivali? Lavastuse võib nagu minu meelest jaotada küll meelevaldselt, aga ütleme, turunduspõhisteks nägemus põhisteks lavastuseks siis mõnikord nii ehk teisiti elu jooksul satub ikka mõni töö, mis, mis on tellimustöö, kas siis sellepärast, et teatril läheb antud hetkel nii ja sa pead tegema sellise lavastuse või põhjuseid palju olla, aga teine sfäär on see, et kui lavastuse eeskätt kõigepealt nagu nägemus või pilt või kujutlus, et jah, et ma tahan midagi sellist teha, seda teksti nende näitlejatega taas see festivaliga nüüd on niimoodi, et ta on nägemus põhine, meil tekkis küsimus, kas üldse teha edasi festivali ja siis ma ütlesin, et ärme siis seekord osta sisse enam seda festivali müstilist juhtisime alguses mõtlesime nõnda seda alustades, et võtame väljaspoolt siis eksperdi nii-öelda statuma maja inimesed on niigi piisavalt koormatud, et kes seda festivali teha jaksab. Aga et aastate jooksul on tekkinud väga hästi toimiv süsteem selle festivali kõrvale siis administratsiooni näol siis ma võtsin suure rõõmuga selle kohustuse ja ka rõõmu. Ta pigem jah, sarnaneb lavastuse tegemisega Tartus, toimus draamafestival sügisel ja toimus seminar teemal, kuidas teha festivali, mis oli üsna hõre publiku koha pealt, aga mitte üldse nii väga sisu koha pealt, sest need, kes sinna kokku tulid, olid mõned väga vanad ja vilunud festivalitegijatest teatrifestivalil kohapealt. Ja siis võiks Moskva või Peterburi, küsis et kuidas te saate need inimesed endale siia mängima. Delfist on kohutavalt palju ja, ja siis nad vastasid teed, meil on tegelikult väga vähe raha, ma nimetasin selle summa talle, see oli tõesti väga napimises, aga miks nad tulevad siis teile mängima? Aga me räägime nendega, räägime neile Tallinnast. Me räägime neile eesti teatrist, me räägime sellest, mida me siin teeme, üritame teha. Mõnikord kukub hästi välja ja mõnikord on nagu teistmoodi ja meil on, me oleme selline rahvas, kes tahab teatris käia teatrit ja me oleme natukene nagu Segisele teatri järgi ka, et see on meile tähtis. Aga kui see oleks ka uhke, kui ta tuli siia mängima, tuleksite kahetseda festivali teevad ise teatriinimesed, et et mina olen tegev lavastaja ja kogu meeskond on hommikust õhtuni tegelikult mitte nagu festivali tegema, vaid ikkagi nagu linnateatrit tegemas ja see on meie nagu hobivad vastus siin kõrval on ka tunda. Ütleme, kui proovida teha nagu teist tüüpi või suurema osalejate arvuga või veel pikema programmiga festivali, siis nõuab ilmselt palgalise meeskonna juurde tekkinud Talveunenäole annab oma hääled Aafrika Need jutuvestjad on pärit Ghana maalt. Aga et see lähtekoht, kus inimkond alguse sai ja ilmselt ka siis, kui teater oli, oli Aafrika ja seega esimene ja ainus kinnisidee oli see, et üks kindlasti Aafrikast olema kes ka täidaks selle talveöö sellise unega näoga, kui mustad mehed ja naised enda trummide laulude ja tantsudega siia seal lume sisse Tallinnasse tulevad. Enda lugusid oleme hakanud, et see oli nagu Belgia, siis ma vaatasin, kuhu inimkond edasi rändas, siis sealt Aafrikas ta liikus siis Jaapanisse sinna üks seltskond pidama. Ja läks ka Islandile vahe peatusena küll pärast pikka teel edasi, teine valik oli juba selline, et ma ma teadsin, et ma tahan saartelt teatrit saada veel nagu juhtunud nagu maailma otsa välja. Ja just täna hommikul ma kuulasin Tõnu Õnnepalu Ülikooli saadet saartest ja saartele põgenemisest ja mõtlen, et need rahvad, kes on saartele pidama jäänud, ehk siis meie festivalil on viiest külalisest kolm saartelt siis Iirimaalt, Islandilt jaapanistakse. Ja lisaks sellele veel noh siis Aafrika, kust kõik alguse sai ja meie sõbrad venelased kõrvalt, sest venelaste puhul juhtus lihtsalt see, et ma alguses tegelikult ei kavatsenud mitte kedagi sealt kutsuda vaid uurisin väga innukalt just seda Balkaniserva ja seda osa kokku vist 12 15 lavastust, mis nii-öelda vaatamist siis väärisid või kuidagi nõudsid ükski neist ületanud künnist Balkani teemast võiks kunagi pikemalt võib-olla rääkida, kindlasti on seal ka head teatrit, aga see, mis mis kuidagi ette sattus, oli pigem selline nii-öelda müügiteater või et mõeldud selleks, et läbi lüüa mingitele Euroopa festivalil. Aga enda lugu nad nagu väga ei rääkinud ja siis ma sattusin sellele Dmitri rõõmugi toki Hoti otsa mis hämmastas mind täiesti, sest et olles siiski viimastel aastatel väga hästi vene teatriga varustatud, siin Eestis meie kultuuriüldsus, salat Moska pluss vas trollide ja ka võimalus tegelikult saatmine Peterburi või Moskvasse teatrit vaatama sisse krõmu veelavastus hämmastas mind, sest on väljaspool igasugust maatriksit igasugust skeemi, millega mõlemad harjunud Vene teatrile lähenema. Ja mõtlesin, et see on siin, ta on seda siia kutsuda, seda enam, et Dmitri moodustamisele vene etenduse Doncychot lavastaja on tegelikult just graaf, ehk siis lavakujundaja kes on õppejõud ise Kitises. Head annetajad, etendused teinud tudengitega laval on enamjaolt hoopis stsenograafia tudengid, ütleme see mateeria, millest see teater, koorsem on ikka täiesti teistlaadne, see ühelt poolt selline postmodernne pillar saare teiselt poolt väga lihtne, loogiline, storytelling, väga õrn ja ootamatu. Väga visuaalne teater. Kaugi eriline siiski annab kätega selle märksõna, et nad on nagu natuke piiripealsed, seda päris klassikalisel dramaturgia põhinevat võib harjunud dramaturgiat põhinevat lugu vist sai jutustage. Lahkesidki komistama näeb, eks kui sa hakkasid püüdma defineerida, milline on klassikaline ja eks see on see, mida me oleme klassikaliseks teatriks harjunud pidama, eks ju. Küsi, mida eestlased pidasid 250 aastat tagasi klassikaliseks teatriks. Oi milline küsimus mulle. See oli mardipäev ja nad ei nimetanud seda. Tead, see oli, see oli seal jõulusokk, eks seal sai seal jaanipäev, eks ju. See oli meie atrasid, mis me tegime, pikad regilaulude ja üksteise tagaajamine võpsikus. Sa väga hästi sõnastasid selle, et siin ei ole seda, seda, millega me nii-öelda harjunud olema, sest et seda on meil Eestis üldse. Talveunenägu see on festival teatrigurmaanidele Tallinna linnateatris 28.-st 31. detsembrini pajatab kuraator Jaanus Rohumaa. Seonsul lugude jutust. Tamisena välja hõigatud ütleb alleti, jutustatakse lugusid, kas on siis mõni teater, kes seda lugu ei jutusta? Siis on pigem nagu lugude rändamisest kaasa jutt, kui me vaatame inglisekeelse sõna, võtame storytelling, mis võib-olla tuttavam siis peaaegu nagu iga teatrietendus on ikkagi nagu narratiivne, meie räägime rohkem nagu sellest, et millised on viisid, kuidas seda teha. Serv antase küllaltki paksu ja kirjanduslikult õnnestunud teostega lingvistiliselt väga keerukat teost esitletakse ilma sõnadeta variatsioone, sellest isse jagata, räägib ihuüksinda paljude inimeste lugusid ja aafriklased ei kasuta ka peaaegu üldse sõnu, vähemalt mitte sellisel viisil, nagu me oleme harjunud seda tegema. Vaatame need lugude jutustamise viise ja seda ka, kuidas lood rännanud on, kas me tunneme ära nad sealt ja pealegi veel see ka, et, et me võib-olla saame aru, kuidas me ise siin enda teatris võiksime ja me oleme ära unustanud mõned asjad võib-olla, mida me kunagi oskasime, või mõned asjad, mille me võiksime juurde õppida, et ikka selleks, et enda publikule näidata head teatrit. Mulle nii meeldivad need, need lood Nendest eesti kunstnikest, kes käisid õppimas enese ja eesti näitlejad ja publik armastab ka neid lugusid väga, kas või sama ainus igavene elu või nüüd siis Rühka või ütleme, kogu Viinistu triloogia, mis ka ikkagi räägib ju nagu käimisest tagasi tulema, sest siis need on nagu vanaindia veedad, kus kangelane läheb ja üritab jõuda kuru meistri juurde või tegeleb hoopis taastumisega palvetamise meditatsiooniga, et jõuda järgmisele teadvuse tasandile. Et siis seda minega teistele edasi pakkuma või kuulutama. See on väga rõõmustav olnud minu jaoks selline, nagu suundumus nendest asjadest räägitakse. Ja väga eestlaslik on ka see, ma arvan, see on ka üks õppimisvõimalus, sest mõtiskleda selle peale, et ahaa, et võib-olla võtaks midagi veel juurde, kuskilt hankima või omandama, mitte väsida ära sellest, et pakkuda ka nende aastakümnete jooksul teatri vaatajale külastajale nagu lakkamatult uut asja jäädes küll iseendaks. Sest eks see on meie, meie, see Eesti küsimus, et just aga tagasi Londonisse teatrit vaatama Heats'e trupp, keda ma vaatasin, oli just lõpetanud Austraalia. Kas trolli segase võimalused, kui sa nagu kodumaal oled selle etenduse ära mängida, siis sa mängid järgmised viis aastat, Kanada Ühendriigid, briti saarte saab niikuinii pikalt ringi konnata, siis on veel Aafrika vabariiki ja sinna-tänna veel ikka seal viis aastat ma võin ära käia ja ikka sedasama laulu laulda siis Eestis üldiselt inimesed nagu kaotavad huvi ja tõmbuvad teataval määral nagu turri. Ja ütlevad nad, aga kuule, sa rääkisid alles kaks aastat tagasi, kas sa oled midagi uut? Ei ole vahepeal välja mõelnud. Sellepärast ma arvan, see festival anes ärgita ja imitseerijana uute asjade sünniks väga hea asi, tegelikult vaheline Tiina Lokk, ma vaatasin kõrvalt selle PÖFFi eestlaseid. Ta sai niimoodi sõimata seekord ja ilmaasjata ja vastu päid ja jalgu. Küll see filmi rullikene ei olnud seal kaameras õigetpidi ja, ja siis juba ära poputatud kapitalistliku ühiskonna nagu noored käisid juba saatsin nurisema, et miks saal poleks soe ja, ja miks ekraan on nagu viltu natuke ja, ja üldse. See oli veider. Ma loodan, et ta sellest ära ei kohkunud, et seda tegemata jätta. Järgmine kord mul on meeles väga hästi minu lemmikfestivalist kõigi aegade lemmikfestival on Peeter Jalaka tehtud Baltoscandal 92. aastal. Või oli see kolmas Maran, pigem teine Pärnus see oli fantastiline festival, sest et festivali käigus toimus rahareform ja mäletage näljaste nägudega tüübid, Peetri Peetri samas käisid ja siis Peeter pidi lihtsalt andis sahtlist, aga raha ja ühel hetkel kahtlases müüs auto maha ehk inimestele süüa anda. Karksist toodi paagiga leili, kuskilt toodi seda leiba ja tohutult palju väga head teatritele. Ja see on see, mille pärast ma ega Peetrit nagu hindan ja austan ilmselt elu lõpuni, mis iganes ta ka hiljem teed, see oli kõige parem asi, mis ma nagu festivalide koha pealt niimoodi meeleolu suhtes näinud olen, aga ju ma ise olin ka noor ja vähenõudlik. Aga ja ma arvan, see oli objektiivselt uhke. Võib-olla Islandi etendus kannab sõnateatritraditsiooni, kui sa tahad seda niimoodi öelda võib-olla endas endas kõige tugevamalt, sest seal on nagu näitemäng, aga seal on ikka näidanud ja et kõikidel on tegelikult tekst. Kui sa võtad tongi, hotellile rehkesid vaks, romaan taga, aga Island on, on sellepärast põnev, et kui me, kui me vaatleme Islandi teatrid ka näiteks kui, kui Gibseni strintergi ja, ja varasemast ajast noorema vanema Eda järeldusi tulijad, loo Westmise kunst ja samal ajal ka Skandinaavia dramaturgia on, on leidnud nii-öelda uue elupaiga, ma arvan Islandil, nii kummaline kui see ka ei ole, on võib-olla seal praegu Ibsenite seda sama, seda Põhjala painet võib olla palju rohkem kui Norras, näiteks Virootsiski jätan piiriala küll jah. Aga jonnatli, kas on, on kõike muud kui marginaalne autor, kes siis on Islandi näitame kui kirjutanud. Ja mis on siis suvemiili teatris lavastatud, teda on nagu võrreldad siin juba meelevaldselt. Jaan Tättega, Jon nakil on küll ette näidata palju rohkem rahvusvahelisi festivale. Nad on käinud tegelikult ühend eelmise tekstiga, siis teisel lavastaja käetehtuna hüppamist Tampere festivalil aasta või kaks tagasi ja enda majast. Me otsustasime näidata meie siis nagu lavastajate meeskonna pesamuna, nagu ei sobi öelda kuidagi mees on peaaegu kahemeetrine. Mart Koldits, lavastuse Rätsep, mis on omal kombel lühikokkuvõte tuunika mingitel parimatel hetkedel, sellest, mida me siin Eestis toimetanud, millisel ristteel me oleme neid hargnemisi võib-olla rohkem kui neli, võib-olla need on kaheksa või 12, et kui sa küsid nüüd selle kõige sügavamas sisima põhjuse peale, miks see festival just selline nüüd väljund Nad on, on see, et ma tahtsin seda tööd alustades eelkõige sellest oleks teatrirahvale, publikule. Ja teatriüldsus oleks ilus pidu mis kestab neli päeva. Viimased festivalid on ära väsitanud sellega, et sa lähed sinna kohale veremaitse suus, siis paned dekoratsioonid püsti, mängid etendusele. Ta jookseb tagasi statsionaari koju etendust andma uuesti et võtaks aja maha. Päriselt ka. Programm on niimoodi koostatud, et kõik saavad vaadata kõikide etendusi on piisavalt õhku selle jaoks, et toimuvad mis oli koksinud tingimust kõikidele osalejatele, seetõttu jäid mõned kõrvale, kes, kes ütles, et neil pole midagi õpetada või nad ei oska õpetada, siis minu meelest on see veider. Ma olen Usprestiga, kelle meelest teater on ikkagi kogu aeg õpetamine, iseasi, kas seal midagi muudab või mitte. Ja festivali kava on õhuline, mis kulmineerub ka siis 31. uue aasta vastu võtta, kui üheskoos, mis oli ka seekord reegel, et et ma ei teinud järeleandmisi kellelegi. Et varasematel aastatel on inimesed ära hiilinud trupid, siis see lihtsalt sai, seepärast see niimoodi, et see on tingimus, et osaleda meie festivali. Sa oled nüüd neli päeva Tallinnas, igal meie anname sulle süüa, paneme su magama. Sa saad teatrit mängida, sa saad teatrit vaadata, sat õppida, mõtelda, lõbutseda ja õhtuti toimuvatel festivaliklubi töö, mis ma arvasin ka, et peaks nagu nagu käima tõmmatud saama ühiste jõududega, et istutakse, mängitakse pillija ja lauldakse. Võib-olla keegi viitsib veel südaöösel mingeid näitemängu teha. Nii et selline sünnipäevakink pigem siis teatrirahvale ja võib-olla linnateatrile vaatajatele, sest vähe on neid, kellel on võimalus sõita Jaapanisse või Islandile või Aafrikasse teatrit vaatama. Tegelikult. Kuidas sina nendega kokku sait, on neist mõni ka su enda sõber või sinu oma teekaaslane olnud mingil eluetapil? Minu enamus sõpru ja töökaaslasi on Inglismaale ja sealt sai nagu üsna karmi käega võetud aastast last, et seda me seekord siiani too inspeiti teatrit iiri teatris. Teine asi, sest seda on palju ja nad niikuinii reisivad kogu aeg üle maailma ja eestlastel inglastel on suhteliselt üks ja sama teatrimaitse suhteliselt samasugune televisiooni maitsev, muidu olen ma ikkagi nagu aru saanud vähemalt eestlase, nende parimatel hetkedel. Ja, aga need valikud, geograafilised eelkõige, ma tahtsin, sellega oleks sellest tulekust sellist muinasjutuga sees, sõpradest kõik need, kes on nii-öelda välja valitud või siia sattunud, on nendega on väga hästi nagu klapp olnud, kuidagi kohe. Selle teema jätkuks, etableerunud ühiskond ja Euroopa teater, siia ta tootki, nüüd kõrvaltharusid sisse. Kas, kas mingil määral siis selline jälle olen ettevaatlik sõnaga klassikaline ja traditsiooniline, aga ma ei oska nagu paremat sõna praegu võtta, et et kas see on nagu ennast ammendanud, et, et ta otsib selliseid kõrvalharusid, kas sa tunned vajadusi nii-öelda nurga tagant piilumise? Ei on sõnateater, mis on keelekeskne siis kuulub enamjaolt ka enda retseptsiooni sellele rahvale, kus tekkinud on. Võtame sellesama Elmo lavastatud tõe õiguse neljanda osa, mis on hiilgav oma maise romaani käsitlus ja ja ma arvan, et ühelgi vaatajale tekib küsimus, miks nad peavad neli või neli pool tundi veetma seal istme peal. Samal ajal, kui see viia mingisse teise keele konteksti, siis, siis see võib olla nagu pisut nagu raske, raskesti jälgitav kellelegi kaks, et see neli pool tundi eestikeelseid teateid, kuigi tõlge on peal, pole see ikkagi ju see, eks ju. Kuidas sellele etableerumine? Praegusele raske vastata sellepärast, et et minu enda jaoks, nagu ta väsis ära, aga kuidagi juba siis, kui ma kolmekümnene olin ausalt öeldes, et siis nagu veel tegin nagu natuke väevõimuga ise proovis ja nii edasi, seda ilma väga suurt huvi tundmata. Teiselt poolt olen ma näinud ka sellist mass, kus on ainult nagu vorm ja, ja mingid märgid, aga sisu nagu mitte mingit seda inimlikku puudutust nagu ei ole. Ma ei, ma ei ole küll, ma arvan, praegusel hetkel küll veel nagu pädev ütlema, mis toimub Euroopa teatris, praegusest Euroopa on läinud nii suureks. Ma arvan, et. Ma arvan, et endiselt on Inglismaal igal aastal neli viis hiilgavat lavastust ja ma arvan, et et Inglismaal ongi sedasama nii-öelda klassikalist sõnateatrit leida võib-olla kõige lihtsam praegu Euroopa maadest, ma ei oskagi öelda, mis Prantsusmaal toimub. Ma arvan, et seal on üsna tugev araabiamünt tekkinud juurde, mis on, mis on muusikas juba ammu neil olnud, aga see on küll nukuteatris. Lähemalt tuleb jätkuvalt head teatrit, igal aastal näis, et ma arvan, teatritega juhtub nõnda, et kuna ta nagu kunstiks nii-öelda ta liigub sinu soid sealt aga ütleme taaskord jälle muutuste kunstiks ikkagi 19. sajandi lõpus 20. alguses siis ta oli vahepeal väga kunst ja selle revolutsiooniline, et näitlejad on võrdväärsed kunstnikud ehk interpreedid juba siis teistegi fantastiliste lauljate või, või pillimängijatega siis nagu märtsialiseeruseks, nagu ikka juhtub. Tänu televisiooni sünnile tekkis uuesti Tänu interneti saabumisele, kus ma neid siis praegu sinuga viibime, noh, ma arvan, et mis saab selle vastukaaluks alasele virtuaalsuse vastukaaluks olla, küllap ma umbes tean, mis juhtuma hakkab. Ma, jah, tean küll. Aga. Noh, nagu ikka põhimõtteliselt ikka seesama, eks spiraalikeeruteod lihtsalt tulevad peale kõige paremini ikkagi parameeter või näitaja on see, kas inimesed jooksevad erutunud teatrisse, et need etendused, mille peale nagu rahvast tormi jookseb. Ma ei räägi praegu muusikalidest, millel on nagu teine efekt, et seal nagu hullud päevad pigem Stockmannis vaid et ikkagi nagu sõnateater, mille peale rahvas tormi jookseb või Eesti ballaadide peale siis selle kaudselt tunned ära, mis on tegelikult praegu oluline või aktuaalne, et mis on nagu hästi läinud või või mingisugune ütleme noh, ütleme siis nimetame teda siis eliidiks või vaimseks eliidiks või tuumikuks, et kes ta nagu koguneb korraks mingi teatri ümber, et pane tähele, seega liigub ju tegelikult kogu aeg, et et see nii-öelda haritlaskonna intellektuaalide lemmik. Õnneks muutub Karl sellise viieaastase tsükliga. Umbes eks. Noh, ma ei oska praegu siin aasta lõpus midagi, nagu öeldakse, mulle meeldis väga Juhani Juhan Ulfsak kui lause kusagil distantsi vahele lasteajakirjale ütles, et talle meeldib, et Eestis nii palju erinevat teatrit on ja Jumalale tänu, et meie oleme siin linnateatris alati öelnud, et neile väga meeldib, kui on erinevad teatrit ja hoidku jumal selle eest, et ühte nägu läheksime. Aafrika trupp Ghanast mängib lavastust pealkirjaga soomu mängupaigaks Salme kultuurikeskus. Soomu tähendab kohalikus akaani keeles. Hoia hästi seda, mis sul on. Kas see on aafrika tantsuteater ja selle üks liidritest Norrasse sättinud, jagas enda elu siis Ghana ja Norra vahel ta abikaasa Elle-Marii oli norrakas ja see ongi ma arvan, see teater, et et kus tants, trumm ja laul omavahel seotud, see on ainukene suure lava etendus, sest et neid ei ole mõtet väiksele lavale panna see energiahulk, mis tulema lihtsalt hiiglaslikke. Ja see rütmide maailmas rütmide maagia, mida nemad siis endas kannavad, kuidas nemad lugu räägivad, et see on, see on muidugi täitsa uskumatu. Aafrikale on ikka seesama küsimus, mis ka meie oma folkloorist tuleb, see eheduse ja mõistlikkuse piir. Kui nad tulevad tavalisele teatrilavale ja noh, nimetame seda nõnda teevad läbi enda rituaalid, see rituaali tegemise koht võib olla muutunud, rituaali sisu jääb ikka samaks. Mõned rituaali elemendid võivad olla vanad, tuhandeid aastaid, mõned võib-olla mitukümmend 1000 mida nad võib-olla ei, keegi ei tea, kust see pärit on, kust see tulnud on siis Richard on sidunud siis Nende kunstiline juht sellesse etendusse ka nii-öelda ümberkaudsete maade laule, traditsioone, pisut traditsioonid tuleb uuesti luua. See ei ole etnograafiamuuseum. Nad on noored inimesed, kes, kes sõnastavad enda, tahaks uuesti, mis tähendab olla mustanahaline selles maailmas, mis tähendab olla aafriklane selles maalis, mis tähendab manalane, mis meiega tehtud on ja mismoodi me sellega edasi elama. Meil, meil on eestlastel võib-olla ennast musta inimese rolli panna raske, kui sa paned ennast küüditatud, trolli või alandatud rolli või selle üle selle rolli, kes on pidanud elama ikkagi nagu teise järgu inimesena või mingit laadi orjuses siis või okupatsiooni ajal, siis ma arvan, meil ei ole neid raske mõista. Nad on täpselt samas seisus kui võib-olla Mandri-Euroopaga, et nad peavad jälle sõnastamata, kes me oleme. Milline on meie identiteet, seal ei ole muuseumit sellepärast olema ka seda tahtnud, et nad figureerisid kõikides festivali elementides ehk et nad osalevad nii avamisel nii lõpetamisel, kui nad teevad töötoa, teevad tööd Ani trummidele tantsudele, nad viibivad festivaliklubis oma õhtu. Ma tahan, et oleks näha ja kuulda igal pool taastavat puhtpedagoogiliselt, meil tuleb hakata harjuma teistest kultuuridest pärit inimestega, ilma naljata. Et see nõgi tibla ja kili Jurka ja et ma seda juttu ikka kuulan veel, mis tähendab seda, et mees vaikselt nii-öelda hingitseb ja hõlmab, seal võib olla koore all üsna kõva rassism. Mingis mõttes kardan seda trupi tulekut, sest et nad on ikkagi neli, viis päeva Tallinnas. Ja kas nad mingite lollide kui satu või kui mõned poliitikud, kes profiiti lõigata ja samamoodi räägivad, et must inimene ei ole sama väärtuslik kui, kui valge. Et see teema ka, et me, ma usun veidi jupi kempaatiadki, et see ei ole lihtsalt nagu Timbulibuja tramburai. Terve Aafrika on ikkagi tohutult kannatanud ja see jätkub seal kõik siiamaani edasi. Muide, mis keeles nad meiega suhtlevad, kui nad parajasti trummi ei löö ja tantsu. Isa keelas ikkagi, see on inimese asuma siis inglise koloonia ja seetõttu nad räägivad päris head inglise keelt ja nii palju öeldud, et viimane Me veel praegune ÜRO esimees ekspangana, Ghana juurtega kaano pärit ta on ikkagi ühelt poolt võib-olla vaesemaid riike ja teiselt poolt jälle on ta seal omas kandis, on veel praegugi stabiilsemalt ja rahvasuu räägib, et kunagi oli Tallinna merekoolis õppinud täitsa suur hulk Ghanas pärit noormehi, sellepärast et briti kolonistide lahkamis saabusid sinna nagu venelased. Ja siis sinna tekkis sotsialistlik režiim, et hetkel on Ghana ajal vistell endiselt tegemist ümbrust rahvavabariigiga, nii et küsides nende ühiskondliku formatsiooni järgi, siis ma arvan, et see sarnaneb sellise. 100 aastane maja Islandi näitemäng mängupaik hobuveski. Tegelasteks on kolm vanainimest, kes üheskoos püüavad hoida ärksana mälestusi maailmast, mis ajapikku hakanud nende jaoks võõraks jääma. Nad otsivad üksteises seltsi võitluses ellujäämise nimel tundes samal ajal igatsust teise elu teise maailma järele. Näidend on kirjutatud Islandi taludes tavapäraste õhtuste koosviibimiste vormis mis puhuti meenutab surnuvalvet. Tegelased pajatavad lugusid, tantsivad, vahetavad mälestusi, kuulavad muusikat, joovad viskit, söövad kompvekke ja üritavad lugeda norrakeelset raamatut surmast. Nii on kirjas kavalehel. See on ka pisut pisut iiripärane lugu ja ta on unenäoline lugu, et see tekst on tegelikult eesti keelde tõlgitult, Arvo Alas on ja mis sellest väga hea tõlke, et tegemist on ikka nagu draamaga ikka, nagu räägivad ka omavahel. Seal on nagu mitu põnevat teemat, ta räägib surmast ja ta räägib vanadusest. Räägib unistustest, räägib sellest praegu Kustal hobuveskis meelnias, kui nad siis seda käinud mängimas erinevates festivalidel või, või siis ka Islandil kasutanud neid vanu Ameerika armee sõjatõlkeid, näiteks. Tohutu kogu liiva on vajalik seal etenduse mängimiseks ja teksti on jälle väga hea, et seda ma arvan, et me leiame võimaluse sellepärast seda festivaliga Ena kaudu või näitemängu agentuuri kaudu kättesaadavaks teha inimestel ta on ka selline mõte, teater ja pigem ütleme metafüüsilise teatri poole liikuv. No ma pealkirja vaatan, siis tuleb kohe 100 aastat üksildust mulle silme hoopis selline, et oli 100 aastat eesti teatrites seal, kuidas kellelegi assotsiatsiooni ja nad Jonathan. Viimasel PÖFF-ilgi oli näiteks kaks filmi, Islandi filmi, mõlemat ühel oli ta stsenaristide teisele kaasstsenarist, mis on väga viljaka noormehed, on käinud ka Tallinnas siin meie juures me oleme kohtunud ja tuleb suure meeskonnaga. Linnateatri kammersaalis pajatavad oma lugu iirlased, neil malligan ja Vincent uuds. See on sõbralik ja Rõõmus kokkusaamine kus iidsesse pärimusse kuuluvaid lugusid, luuletusi ja muusikat esitatakse kaasaegse muusika ja kirjanduse äramistuses. Kui sa küsisid, et kas, nagu keegi on kellelegi sõber või kes siis Niili malligalane küll kõvasti Eestis käinud tema mees, kes ka sinu lavastuses ka seal ei ole, teeme mõni teine seda mingil juhul iiris. Loogiline mulle lapsest pealemeelsed iiri muinasjutud ja et see Niilimaligan ja pitsat Vuts tegelikult, et kes on hoopis poeet ja näitekirjanik, et nemad tulevad sellise klassikalise Iiri stoori tellinguga siia, mis on omaette fenomen iiri lugude rääkimise kunst iiri pubides, ma toon näite lihtsalt veel 10 15 aastat tagasi oli selline asi. Olin muusikat, ei olnud, telekat ei olnud. Ja parimat jutu vestlust lihtsalt rääkisid, kuid tõesti püsti räägiti lugu ära, rahvas naeris ja nuttis. Ja niimoodi Nad treenisid ennast aastasadade kaupa ja see oli veel hiljaaegu elusse vorm. Et nad on head jutuvestjad ja mina tahan erg iirlaste puhul, et noh, nüüd ma olen ise Niilit kuulnud mängimas pilli. Seal on omavahel seotud, see on, räägib on täiesti uskumatult hingeminevad lood iirlaste tegemisest, saatusest, 19. sajandi näljahädast. Aga need on ka kuidagi seotud nende endin perekonna lugudega või, või, või see on juba mingi küüditatud. Räägime ikkagi noh, vanu lugusid selles mõttes, mis iirlastega juhtunud ja nad ilmselt räägivad ikkagi nagu suuri lugusid iiri rahvalugusid mitega, muinasjutte veeb selliseid asju, mis, mis teinud on, kuidas elu praegu Iirimaal on, kuidas nad enda majanduskasvuga toime tulevad, kuni selleni välja, aga kõik kõik etendused on tegelikult sellega seotud, aafriklased esinevad ka manifestid. Ja samamoodi iirlased räägivad tegelikult sellest, kuidas Iirimaal elu on ja ma loodan, et ka nii-öelda ülejäänud töötubades ja isse joovata teater ehk mis siis jaapani teater on ju nüüd on ju täiesti sotsiaalne, tead siis ikkagi käib nii-öelda linnas ringi, korre, karaktereid ja elunähtusi teeb sellest ise nii-öelda siis koos selle lavastaja Moritaga siis etendust. Ütleme, sinagi oled ju mitu, mitu improt nagu jutustanud ja vaatajana, mida edasi, seda huvitavamaks mulle lähedaseks lähed, võib-olla osavamaks ka jutustajane sõlmijana ja poenteeriana, aga kas võid sa oma improdes leida mingisugust sugulust? Seda pead sa ilmselt nagu kõrvalvaataja ütlema, maise kumanud, kutsun siia siis jooma, tajun tantrafestival on kuskilt otsast ka selle just enda enda kunstilise juhi nägu ja juma kutsusin seda teatrit, millest ma nagu aru saan või mis mulle tundub, et, et peale minuga kellelegi teisele võiks korda minna, nad on jutustavad, nad on mängulised pigem sõbralikud. Võiksid olla, ma loodan, fantaasiarikkad ja kokkuhoidvad ja tegeleda nagu suurte küsimustega, et ikkagi, kes muu kui, kui kunstirahas teatrirahvas peaks küsima. Aga mis edasi saab, see mitte, kas see on õige või vaatame seda suurt pilti ka ikka mõlemat. Et lõpuks kogukudele. Aasiat esindab talveunenäos linna elukataloog ja isse ogata Jaapanist. Mängupaiku taevalava isse jogata kehastab oma etenduses hommikusi reisijaid täiskiilutud metroos. Kelnerid, kes teenindavad rõõmsalt kliente peaaegu tühjas restoranis. Häbematuid, pitsa, kullereid või armunud lesknaisi libisedes publiku silme all, kameeleon kergusega ühest rollist teise. Need peategelased on täiesti tavalised jaapanlased kuid mitmedki neist satuksid argielus põlu alla. Aga kui issi annab neile hääle, liigutakse publikut naeru ja pisarateni. See on ühe mehe teatria, ta mängib väga erinevalt tere, tavaliselt nad on väga meisterlikult esitatud võrreldud Mil Robert lepaažiga kui ka Charlie Chaplini ka, nii et ta näitab meile seda jah, milline võib olla nagu selline näitlejameisterlikkuse kõrgtase ümberkehastumise kõrgtase ja millest see koosneb ja põnev aga meie näitleja kooliga vaadata, kes et me oleme sellise küllaltki klassikalise Stanislavski liku siis näitlejatehnikaga, mis tähendab, et see peaks olema väga usutav, et Need oleks hea näha, kuidas Jaapani meister seda teeb, kui palju seal on võib-olla tajuda Alt sellist klassikalist jaapani teatrit ja kui palju on selles nii-öelda moodsat lääne näitlemist, kuigi viimase aja Aasia kino vaadates tundub mulle, et siin ei ole suht ammu enam vahet, et pigem on aasia näitlejad omandanud perfektselt tegelikult sellise psühholoogilise mängulaadi ja Euroopa näitlejadki pole lahmi viimasel ajal. Et huvitav kohtumine, pealegi on ogatav vene publiku huvi on ka väga suur tema suhtes on mänginud mitmes shokuurovi filmis suuri osasid, nii et teda nagu teatakse Venemaal nagu üllatavalt hästi. Aga kuidas sina temal temaga kokku said või temani jõuda? Sest mind aitas selles Rein raud ja ilmselt ka suurelt tänu Reinu autoriteedile on ta üldse siin sellepärast et on nüüd neid veenda selles, et nad peaksid sõitma ühte väiksesse mikroskoopilised balti riiki mängima suhteliselt väikses saalis etendust tegema nii pikka reisi, selleks et see ei ole lihtne. Me pidime veenma, et neid väga pikalt selles, et, et see on selline festival, ühegi artisti siia saamine ei olnud kuigi noh, nii-öelda eriti kerge. Söör vantes tanki Dimitri rõõmovi loomelaboratoorium Venemaalt. Mängupaik linnateatri põrgulava tanki hot on fantaasia servantese. Ta ongi teemadel lugu armastusest, vihkamisest, üksindusest ja surmast. Ühtaegu koomiline ja kurb käsitlus inimesest, kes on teistest erinev. Nad tegutsevad kindlusele suure Kuru Vassiljevi teatri juures. Kui palju sa ise nagu tunnetad või arvad olevat seda Vassiljevi fenomeni? Kindlasti on see tema mõju sellele teatrile väga oluline sest Vassiljev on Vene teatrit nii ehk teisiti mõjutanud viimase 20 aasta jooksul massiivselt just endal akoonilisusega just enda väga puhtana kulaadiga võib-olla mingites aspektides näitlejatehnika pisut sarnaneb sellega, mida on teinud Lembit Peterson püüdnud teha Theatrumis. Siis ka teemad, mida Vassiljev käsitleb, kuluvad sageli pigem filosoofia ja religiooni valda. Nüüd see etendus, dokifoton, tegelikult teatri, stsenograafia, tudengid, improvisatsioonidel ja kursusetöö teema. See on selles mõttes nagu tavatu, nad ise ei arvanud, et sellest saab mingisugune selline etendus, selle, nende kursusetöö. Vassiljev nägi seda, sattus sellest vaimustusse, ütles, et see peab tema teatris, hakkame nüüd olema ja nüüd on nad teinud juba kolm-neli lavastust mis päädinud sellega, et sellesama lavastusest sai siis Dmitri krõmov siis nende lavastaja ja õppejõud ja siis stsenograaf, kellel ei ole lavastaja ega näitleja haridust. Siis sai Venemaa kõrgeima reži autasu ehk siis Stanislavski preemia mis on tekitanud juba väga palju furoori ja imestust ja kadedust ja küsimärke ja tulised poolehoidjad, et julge samm Vassiljevi poolt. Probleem on omamoodi selles, et Lusgow siis Moskva imperaator võttis nüüd viimaste andmete järgi Vassiljevi teatri ja panin oma mehe pukki, et niimoodi käib see asi, siukene trass, pulbaasi, mina sinu sünnitasin, mina tapan. Kuna tema kunagi andis ka Vassiljevi nii-öelda selle, teatavad sellest selline selline bütsantslik suhtumine, mina sulle annan teatri ja sina tee teatrit ja kui mina tahan, mina võtan sinult teatri jälle ära. See on jube muidugi, aga nad peavad toime tulema. Ma väga soovitan vaadata seda etendust ja kõiki etendusi, aafriklasi kui ka jaapanlasi. Tola iirlasi kuulama, mattide peale külitama ja ja lasta ajal kulgeda ja mediteerida koos Islandlastega mõtelda, mis trikiga on 260 tuhandeline natsioon sellise kultuuri üles ehitanud, nagu neil seal praegu on ja ja vaadata talveöös, tähti? Täna rääkisime talveunenäost. See on teatrifestival, mis toimub 27.-st 31. detsembrini Tallinna linnateatris ja festivalid tutvustes sele kuraator, kunstiline juht Jaanus Rohumaa. Saates kõlasid ka helindid, mis on pärit festivali lavastustest. Oli iiri, torupilli ja aafrika tamm, tammi ja kõik ülejäänu, seda veidi segast töödeldud helimängu võite kuulda Islandi lavastuses. Veel kord, olgu öeldud siis, kes meile külla tulevad, need on aafriklased. Jaapanlased ja venelased. Kohtumiseni talveunenäos. Toimetaja maris Johannes.