Kirikuelu kätte on jõudnud taas kirikuelu saateaeg ja omalt poolt saan soovida veel kõikidele headele taastat, kuna täna on traditsiooni järgi viimane päev, mil seda teha tohib. Saatejuht on siis Meelis Süld ja tänased saatekülalised on siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo au ja usuasjade osakonna nõunik Ringo ringvee ning majandid kutsunud stuudiosse sellepärast et aasta lõpus tuli välja üks raamat, mille autoriteks te mõlemad olete usulised ühendused Eestis. Ja kui me nüüd tuletan meelde, siis ma olen näinud ka varem sellist raamatut. Et aastal 2000 ilmunud ILO kirjastuses nüüd allika kirjastuses ja oli samamoodi ülevaade usulistest ühendustest Eestis, kui palju on selle seitsme aastaga nüüd juba kaheksa aastaga pilt muutunud, et oli tarvis uus raamat välja anda? Noh, võib-olla see tervikpilt nii väga muutunud ei olegi. Ja ka selle raamatu juured ulatuvad sellest Ilo väikeses teatmikust kaugemale aastasse 1995, kui Eesti instituut tellis meiega käest väikese ülevaate suurematest konfessioonidest, kes Eestis on ja siis ilmus eesti ja inglise keeles üks väike infoleht religioon Eestis. Aastal 2000 ilmunud kirjastuse Ilo miniteatmik, kirikud ja kogudused Eestis andis suurtest kirikutest ja koguduste liitudest väikese ajaloolise ülevaate. Statistikat oli selles kogumikus. Aga aeg on edasi läinud minut ja nüüd sellest raamatust, millest räägime usulised ühendused Eestis mis ilmus siis eelmise aasta lõpus trükist siin on nüüd juba ka teine osa juures, see on siis usuvabaduse teostamise võimalusi taasiseseisvunud Eestis. Nii et ta on läinud mahukamaks, kui alustatakse sellest samast lisatud osast usuvabaduste teostamise võimalusi tänases Eesti vabariigis. Aeg-ajalt ikka kostab viiteid selle kohta, et või küsimusi vähemasti, et millised on need usuvabaduse, et kas meil on usuvabadus tagatud ja tundub, et seda mõistetakse ka väga mitmet moodi, et kuidas selle usuvabadusega meil Eestis on, kui võrrelda kasvõi siin teiste riikidega. Eks usuvabadus on üks põhilisi vabadusi, mis on sätestatud ju enamasti kõigis ja kindlasti kõigis demokraatlike riikide institutsioonides juba, nii ka Eesti vabariigi põhiseaduses paragrahv 40 sõnastab meil usu ja südametunnistuse vabaduse. Kahjuks seda sätet tõlgendatakse ka nii, et meil on kirik riigist lahutatud. Sellist sõnastust meie põhiseaduses ei ole. Meie põhiseaduse kohaselt ei ole Eestis riigikirikut. Aga eks usuvabadus on üks selline vabadus, mille puhul unustatakse ära, et sageli see teine, et inimesel on vabadus uskuda ka, et tal on ka vabadus mitte uskuda. Ja kõik need valdkonnad, millele meie oleme siin tähelepanu pööranud. Eks ta on selline hetke kirjeldus nende peatükkide kaupa, aga oleme püüdnud hoiduda hinnangutest. Jah, võib-olla seda võib öelda, et vaadates nagu Eesti sellist usuvabaduse olukorda, siis sellises globaalses perspektiivis Eesti on ikkagi väga, vägagi vaba maa ja, ja usuvabaduse põhimõtteid nii hästi teoorias kui praktikas on ju ka rakendatud. Tõsi, tähendab me kuuleme aegajalt siit ja sealtpoolt, et võiks olla selle olukorraga paremini teatud usurühmade õigusi kas piiratakse või mitte, aga aga ma arvan, et see ei ole ka päris adekvaatne kriitika tihtipeale. Sellepärast et Freligioon on üks niisugune valdkond, kus tihtipeale inimeste emotsioonid on väga tugevad ja, ja kui ka see kriitika on tihtipeale sellisest emotsioonist ajendatud. Sest kui vaadata erinevaid raporteid või ülevaateid näiteks usuvabaduse olukorrast maailmas, siis Eesti alati selles noh, võiks öelda, et esikolmikus vesi nelikus. Et seal väga väga papp valguses võib väga-väga eesotsas ja päid, kellelegi usulisi vabadusi või religioosset vabadust oleks piiratud. Noh, pea selle kohta võiks öelda, et ega vist selliseid asju eriti juhtunud ei ole. Kui vaadata nüüd seda teatmiku usulised ühendused Eestis, mis on aga, et nagu käsiraamat, siis neid kirikuid ja kogudusi ja usulisi ühendusi on tõepoolest päris palju üles loetletud. Et kas neid on ka siin viimastel aastatel juurde tulnud või on see seis nii-öelda üsna stabiilne, et midagi eriti ei edasi ega tagasi ei liigu. Juurde tulnud on mõned üksikud kogudused siin paar ühendust taravusele kasvatavad siis väljendit hiis oma ühenduse nimes. Ja on ka muuni kiriku esindus ühe koguduse näol juurde tulnud. Aga üldiselt tundub, et usuelu maastik vähemasti juriidiliste isikute seisukohalt vaadatuna on, on üsna stabiilne juba peaaegu viimased 10 aastat laias laastus palju neid eri kogudusi ja usulisi ühendusi Eestis üldse on. No Eestis on, kui rääkida kogudustest, kes on juriidilised isikud ja kantud sellistena registrisse, siis neid on üle 500 enamik nendest kuulukas kirikutesse või koguduste liitudesse ja päris selliseid üksikkogudusi on veidi üle 70, kes kusagil ei kuulu enamik nendest kogudustest, kes annan kristlikud kogudused. Et tihtipeale, kui siin heidetakse ette sellist kristlikku traditsiooni eelistamist või muud taolist arvestada ka sellega, et kristlase moodustavad nagu valdava enamiku nendest inimestest, kes ennast religioossetest peavadega ja enamik nendest usulistest ühendustest on kristliku taustaga erinevate erinevatesse kristlikes suundadesse kuuluvaid. Aga nende üksikkoguduste hulgas on budistlikke kogudusi, Hare Krishna kogudus või Krišna teadvuse Eesti kogudus ja paljud muud. Aga noh, see on nagu selline valdav valdav osa nendest on erinevad kristlikud haruda. Usulised ühendused Eestis selles raamatus on jaotatud siis need usulised ühendused laias laastus kaheks tõepoolest nagu nimetatud kristlikud usulised ühendused ja mittekristlikud usulised ühendused kindlasti paljude kristlaste jaoks tekib nüüd küsimus, kui nad vaatavad, et mormoonid on kristlaste alla paigutatud ja Jehoova tunnistajad samamoodi. Et ega vist kristlased need, kes kuuluvad näiteks luterlikku kirikusse, õigeusu kirikusse, võib-olla ei näeks seda nimekirja sellisena üldse, et mismoodi teie, selle koostasite noh, nii nagu ma ütlesin, et me oleme püüdnud siin hoiduda hinnangute andmisest, siis ka selle liigitamise aluseks on ikkagi seeme määratlus, kuidas üks või teine kogudus või koguduste liit ennast ise määratleb. Nii et see ei ole bioloogia õpik vaid on, lähtub ikkagi kirjeldus ja määratlus sellest, et tõepoolest nagu igaüks ise seda ütleb, on selle kohta ka tulnud kommentaare kirikute poolt ei ole veel noh, ütleme enne veel trükist ilmumist, et kui paari inimesega rääkisin, et meil on põhimõtteliselt sama alajaotus ja liigendus, nagu oli selle iluteatmiku puhul siis ühe või teise konfessiooni esindajad küll avaldas arvamust, et kas just kõik on kristlikud ühendused, kelle teie seal kristlaste alla panete, aga aga ained leppisid väga kiiresti selle olukorraga, et ei ole meie asi siin jaotust hakata muutma. Ja, ja kui mõelda tagasi selle pilo kirjastuse mingeid jäätmeid kui peale, siis seal oli ta ju põhimõtteliselt sama moodi ja noh, kokkuvõttes mingisugust nagu negatiivset tagasisidet otseselt küll kuulnud ei ole, sest et tegemist ei ole ühegi usulise ühenduse väljaandega, vaid vaid nii-öelda ilmaliku väljaandega. Ja teine asi, mis mind huvitas, oli see, mille järgi on järjestatud kirikut sellesse kristlike usuliste ühenduste nimekirjas. Et algab roomakatoliku kirikuga, läheb edasi õigeusu kirikutega. Et tähestiku järjekorras praegu ei ole ja ja kui mõelda suurust, siis peaks olema ees kas siis luterlik kirik või Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik, et kuidas see on kujunenud eksele järjestusega oli, et siin on ju mitmeid võimalusi, kas panna suuruse tähestikulises järjekorda, tähtsust me ei saa siin hindama hakata, aga selle jaotuse aluseks on ajalooline printsiip, millal üks või teine usuline ühendus Eestisse jõudis. Siin selle raamatu alguses on siis toodud usuvabaduse teostamise võimalusi tänases Eesti vabariigis. Päris mahukas ülevaade ka mitmetest pingutest, mis on kiriku või kirikute nõukogu ja valitsuse vahel. Kuidas need on, et kas põhimõtteliselt kõikidel nendel registreeritud usulistel ühendustel on sarnased võimalused või väljavaated suhtes riigiga kas või rääkides vaimulikele abielu sõlmimise õiguse andmisest, mis on ju ka üsna kasutatav, õigus? Noh, siin need üksikud peatükid on, on ka põhimõtteliselt see olukorra kirjeldus ajaloolist tagasivaadet, noh, näiteks välislepingu alusel tegutsev kirik on Eestis roomakatoliku kirik ja see on riikidevaheline kokkulepe ei anna roomakatoliku kirikule teiste kirikutega võrreldes mingeid eeliseid. Riik ei suhtu temasse sugugi nüüd teistmoodi. Aga just nimelt, et Vatikani ja Eesti vabariigi vahel on siis 98 99 aastatel nootide vahetamise teel selline leping sõlmitud. 95.-st aastast on valitsuse ja Eesti Evangeelse luterliku kiriku vahel moodustatud asjatundjate komisjon nimetatakse seda ka valitsuse ELK vaheliseks ühiskomisjoniks. Et kõik erinevad valitsused on otsustanud seda komisjoni tegevust jätkata, tuleneb ikkagi sellest, et luterlik kirik Eestis on kõike ütleme põhjalikum laiali haardelise struktuuriga mis annabki riigile sellise kindlustunde, et tal on tugev ja toimiv koostööpartner. Aga ka siin on aegade jooksul väga erinevad teemad käsitlusel olnud selles komisjonis ja, ja ta on tänaseks teine võrreldes sellega, mis ta oli 95. aastal. Aga kõige suurem selle ühiskomisjoni vähemus on riiklik pühakodade programm, mis tähendab siis seda, et riik rahastab Kultuuriministeeriumi kaudu pühakoda renoveerimist ja siin ei ole küll mingit vahet, millise konfessiooni pühakojas aga on tegemist. Tähtis, et kui pühakoda remonti vajab, siis riik selleks ka püüab oma rahalisi vahendeid eraldada. Nüüd, mis puudutab abielude sõlmimist, siis see õigus on vaimulikel antud aastast 2001 ja tänaseks on pisut üle 150-l vaimuliku abielu sõlmimise õigus. See õigus laieneb ka kõigile vaimulikele, kusjuures riik omalt poolt ei defineeri mõistet vaimulik, vaid see on iga usulise ühenduse Enda määratleda, keda ta vaimulikuks peab. Vabariigi valitsuse ja kirikute nõukogu vaheline ühishuvide protokoll, et kui palju on neid ühishuvisid üldse kirikul ja riigi selle protokolli järgi päris palju ja see protokoll on üles ehitatud põhimõttel, et need ühised valdkonnad on ministeeriumite kaupa üles loetletud. Ma arvan, et siin ei ole mõtet hakata eetriaega kulutama, vaid seda ühishuvide protokolli teksti saab sellest raamatust näha. Seda saab näha näiteks kirikute nõukogu koduleheküljelt siseministeeriumi koduleheküljelt meie osakonna juures. Nii et see on üks selline dokument, mis annab ka ministeeriumi ametnikule, ükskõik siis, millises ministeeriumis ta töötab. Ühe kindlustunde, et jah, valitsus on heaks kiitnud dokumenti, mis on baas edasiste suhete arendamiseks edasise koostöö arendamiseks. Mainisite, et tegemist ei ole siin mingisuguse dialoogilise õpikuga selle raamatu näol usulised vähemalt Eestis, aga aga mõeldes kasvõi meie religiooniõpetuse sellisele ainekavale, mis on pandud kokku ikkagi põhimõttest, et tutvustada erinevaid religioone, siis küllap võiks seda raamatut siiski soovitada lugeda kõikidel, kes, kes tahavad saada suuremat ülevaadet või laialdasemat, ülevaadet sellest, missugused kogudused Eestis tegutsevad. No eks me kirjutasime ka siin eessõnas, et raamat on jah, meie oleme teda mõelnud ka üldhariduskoolide selliseks täiendavaks lugemiseks, aga ma arvan, et ta on lugemiseks ka väljaspool koolisüsteemi olevatele inimestele, sest eks usuelualane haridus on meil ikka üsna puudulik. Et kes ei taha siis kätte võtta leeriõpikuid üks, kaks, kolm, neli. Et ma arvan, et sellised esmased teadmised ja eriti just eestikesksed teadmised saab inimene siit sellest raamatust kätte küll. Et iga koguduse kohta ja kiriku kohta on siis kirjas lühidalt, mida on tema tekk, lugu Eestisse jõudmise lugu ja on ka statistilisi andmeid. Kiriku koguduse juhtide nimed on siin ära märgitud, kellel on oma perioodilised väljaanded, need on ära märgitud. Raamatu lõpus olevas lisas on ka rent, kõigi kontaktandmed ja ka viited nüüd interneti kodulehekülgedele mõelda veele sellisele suhteliselt avatule usuvabaduse olukorrale Eestis siis kui raske või kui kerge on, võiks nii pigem kui sidet, kui kerge on Eestis üldse uut kogudust asutada uue koguduse asutamise kohta ka saab ka siit raamatust informatsiooni sest siin on avaldatud ka praegu kehtiv kirikute ja koguduste seadus. On kõigepealt koguduse moodustamiseks kahteteist inimest, nagu seadus sätestab ja siis tuleb kirjutada põhikiri. Millised nõuded on põhikirjas kirikute koguduste seaduse paragrahvis 12 üles loetletud punkthaaval. Aga kui on toimunud asutamiskoosolek, kus on siis see põhikiri vastu võetud, siis asutajad sõlmivad omavahel asutamislepingu lähevad notari juurde, vormistavad notari juures registrile esitatava avalduse ja täna siis registreerivad kohtute registriosakonnad kõigi usuliste ühenduste põhikirju. Siseministeerium seda enam ei tee. Nii et põhimõtteliselt võib seda raamatut jah käsitleda ka sellise õpikuna õpikuna, kuidas, kuidas luua ja registreerida kogudust. Kas Eestis on puudu mõni nii-öelda maailma pildil olevast arvestatavast kogukonnastega kelle nime me siis raamatust usulised ühendused Eestis ei leia? No kindlasti on. Ega meie siin ei leia, kame Eestis eriti ei leia näiteks sikke või Hiina traditsionaalsete usundite esindajaid selliseid, selliseid religioone, mis on seotud konkreetsemalt teatud rahvusega, näiteks, et neid ei pruugi pestis leida. Aga vaadates Eestit üldisemalt, eks siin on põhimõtteliselt festis kõik olemas. Saientoloogid, ütleme seal lääne poolt Jah, sai antoloogia ei ole või see antoloogia kirikut ei ole aga aga ajaks ehk see kuulub rohkem sellise väiksemate, kes küll leiavad meedias väga suurt kajastus, tihtipeale. Aga rääkides sellistest suurtest usulistest traditsioonidest, siiski enamik, enamik on on Eestis olemas ja tulles korraks tagasi selle usuvabadusele olukorra juurde Eestis siis nendel inimestel, kes leiavad, et nende põhiseaduslikku õigust usuvabadusele on rikutud neil on alati olnud võimalus pöörduda kas siis õiguskantsleri poole või kohtu poole ja vaadates neid juhtumeid, mis, mis Eestis on aset leidnud siis üldiselt võib öelda, et nad on kõik leidnud ka nii-öelda positiivse lahenduse, puudutagu see siis näiteks oma nimede kasutamist, usuliste ühenduste nime täna siin mõned aastad tagasi, see oli probleemiks ja nii edasi, et tihtipeale on see, et ta on nagu kurtmine aga seda järgmist sammu, et oma õigusi nii-öelda kaitsta, et seda ei tehta. Et see jääb sellise kurtmise tasandile. Ja mis puudutab, ütleme seda registratsioone, mida riik teostab, siis registreerimine ei ole kohustuslik, inimesed võivad ühineda koguduseks või mingi muu nimega ühenduseks oma usuvabaduse teostamiseks usuliste talituste läbiviimiseks. Nad ei pea selleks registris olema kantud, sest registreerimine annab ühendusele juriidilise isiku staatuse. On ka neid, kes tegutsevad, aga nad ei soovigi seda staatust omada. Aga Ma täpsustaks natuke seda valdkonda, et kui on olnud seda kriitikat, et Eesti riik suhtub kuidagi üleliia soosivalt Kristlastesse ja, ja nendel on antud kuidagi suuremad õigused ja kas või seesama pühakodade programm siis päris nii see nüüd ikka ka. Ja siinkohal suur tänu Taara ja maausuliste maavalla isale kelle kaasabil ja eestvedamisel on eelmise aasta lõpus valminud selline dokument, mida nimetatakse looduslike pühapaikade arengukava. Ja ka sellest arengukavast on siin väike ülevaataja küll mitte täisteksti. Selle täisteksti peaks leidma Kultuuriministeeriumi koduleheküljelt ja maavalla koja koduleheküljelt. Ja, ja see on nüüd üks dokument, mille alusel võib rääkida, et siin jätkub aastaid kestev töö, kuni me saame lõpuks kaardistatud Eestis paiknevad looduslikud pühapaigad ja hakata välja töötama neid põhimõtteid, kuidas neid pühapaiku hoida ja säilitada. Nii et selles suhtes üsna palju sõltub inimeste või usuliste ühenduste endi initsiatiivist, kui oluliseks ühte või teist küsimust peetakse ja kui palju sellega nii-öelda välja tullakse ja tähelepanu sellele nõutakse. Et kui me siin vaatame kas Eesti kirikute nõukogu või evangeelse luterliku kiriku koostööd riigiga, siis see initsiatiiv tuleks siiski suurelt osalt nende usuliste ühenduste usuliste organisatsioonide poolt, mitte niivõrd riigi poolt. See, kes, kes tunneb, et tal on jõudu, tehase tuleb ja ütleb seda. Kui see usuliste ühenduste üldpilt on suhteliselt sama andnud, siis kas on märgata ka seda, et mõni kogudus või koguduste liit või usuline ühendus on hakanud järsku kasvama Eestis? Noh, eks sellist liikmelisuse kasvu võib vaadata küll, kui võrrelda kasvõi aastal 2000 ilmunud teatmiku statistilisi andmeid ja ja siin selles raamatus esitatud noh ütleme selline sadades kasv on hormooni kiriku kogudusel Eestis. Sageli aetakse statistiliselt andmete juures segi liikmeskond ja Need numbrilised näidud, mis tulid aastal 2000 läbi viidud rahvaloenduse puhul. Rahvaloenduse juures küsiti inimese usulist eelistust, mitte tema kuulumist ühessegi teise kogudusse. Need numbrid, mis meie raamatus sees olnud, on kirikute, koguduste ja koguduste liitude käest saadud. Just nimelt liikmelisust väljendavad. Arvud, mis jällegi omakorda peale peegeldavad rahvaloendust, nii kummaline kui see ei ole. Et kui me räägime sellest liikmeskonnast, siis erinevad kirikud ja loevad erinevalt erinevad usulised ühendused loevad erinevalt oma liikmeid, kellel on need ainult täiskasvanud aktiivsed liikmed, kes loevad oma liikmeteks kõiki, neid, kes on kunagi ristitud. Et need ei ole ka selles suhtes võrreldavad. Et nende numbritega on selline mõningane probleem. Aga kas teil on pilt selge, et mis kirik on Eestis kõige suurem, ütleme, ristitud liikmed hulga järgi arvestades julgeksin pakkuda, et Eesti evangeelne luterlik kirik et lihtsalt kirikute nõukogus oli ühel hetkel küsimus, et kumb siis suurem on, kas Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik või eestikeelne luterlik kirik siin on selle võrra, ütleme, luterlik kirik kõlvast eelistatumas olukorras, et nemad on läbi aegade niivõrd-kuivõrd, aga pidanud oma liikmeteni ajakirja õigeusu kirik ja Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik tema esitab oma liikmeskonna arvu hinnanguliselt toetades pühakirja kirjakohale, nad ei pane neid liikmeid kirja painiks. Lõpetuseks nii palju, et need lähemat trükised, mis meilt on nüüd ilmunud aastal 2000 ja 2007. Need on ikkagi sellised üldtutvustavat konspektid. Inimesi abistavad, informeerivad käsiraamatut. See ei ole kiriku ajalugu. Ja kirikuajalukku on nüüd küll selline teos teoste kogumik, mis alles ootab oma kirjutamist. Sest kui meil viimati trükis ilmus aastal 1995 Olaf Silla ja Vello Salo Raamat lühike Eesti kirikulugu, mis baseerub suuresti Olav Sillateosele Eesti kirikulugu, mis ilmus enne teist maailmasõda 1938 siis pärast seda ongi tükk tühja maad ja, ja see on nüüd küll kirikuloolaste tegemata töö, et meil sellist raamatut ei ole. Kirikuelu aitäh teile tulemast vikerraadio stuudiosse. Siseministeeriumist usuasjade osakonna juhataja Ilmo au ja nõunik Ringo ringraja. Mina olen saatejuht Meelis Süld ja tänases saates rääkisime siis põhiliselt raamatust usulised ühendused Eestis, mis on heaks lugemiseks, enesetäiendamiseks kõigile.