Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Kevadel 2018 lõpetas Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lend. Selle lennu tudengid on valinud raadios lugemiseks eesti luulet, juhendajaks lavakõne õppejõud Lauri Kaldoja. Ursel Tilk loed põimiku. Henrik Visnapuu luulest. Helikujundaja Lauri Kaldoja. Kaks algust minus. Seda ja mu liha neid ühendanud on armastus ja viha. Käib hingel ühes majas saatanaga. Too ohvrit jumalale naine, vaga Tohver, veri, valge altaril. Koera seisab templiuste taga. Toote all, kes veristet, too lille. Sest rõõm on ohvrit tuua jumala lille. Ja süda ära anda küsimata. Ohvriks oma liha saatanal. Õis roosa ihu, anna kiusay alle. Tund tunni järgi sulab püsimata. Su lapse ihu õitseb, rüsimata. Oteetas Tohver, saatan, jumalale. Siis laulda tahan ajaks igaveseks. Su ilu mis on antud üürikeseks. Issanda halestamino hinge. Palava lätete vägevat iha halest ahastust tundva enge hullude mõtete metsikut viha. Ära Willi. Ära hävita, minna ravil, murra. Pärast sõko minna. Jälle, kuis tahab liha alasti naiste ning noorte perregi sopp mahimo. Kõik tiivive sinna värati manu konsivam kerre tõmmaruennast. Et valvata linn. Ma ei saa pöörde eteisi. Tiid, Minne. Your Emery, jälle tulen, ma enestaja su juurde, tulen, silmad, sulen. Nii jänesega. Su jahe mahetus on hingele nihe. Sa juure jälle tulen, meri, märatseja. Su püha rütmi võtab Bergi rahustaja suuvete puudutuse lohutaja jääsummeri tulen jälle juure ohelgetaja kui lind, kes põgenenud poore taevaskleja. Nii hääsu liivaranda panna maha pää. Su juure meri, tulen jälle su vaikusesse. Mu süda võta oma alla kohinasse. Sind eales ei jäta seisust lahkule. Ja meri tuleb randa jutuga. Seda juttu kuulata. Olla inte juttu kuulata. Ei mure elus kergem kanda. Ja meri tuleb randa rutuga. Oos seda ruttu vaadata, olla inte ruttu vaadata. Julgen ennast elule anda. Ja endas üksi meri vihane. Seda viha ihata, mere viha ihata. Sest ilust süttib kauaks veri. Ja meri inimeses lihane. Kas seda juttu imesta? Kas lihajutu Inesta mis merena on inimeses? AEG kärsik on aeg otsa saab. Oh kuulgem löövad kirevaskset kellad. Nähkem hiilgavad silmad, palged hellad, tund tundi nelju taga, Aab kes erkvel heit kui endast töö. Ent kast kui veini, armastuse, läte. Sessiovas saame ihalduse kätte, mis Annabeli meelik ö. Löö lahti, preester, kiri pikk. Kus leheküljel ohvri veriaeg, mis on antud, olgu nagu meri. Kui lainte murduv vahustik. Aeg kärsikon, aeg, nelju, Aab. Ohida endast, kate, naine, tantsi. Siis langetame elu viimse kantsi. Surm lõpu toob aeg otsa, saab. Vaata rusikate üles sirutad mu käed. Seisan julgeks vahiks oma noore liha Een. Kiusatuse kuumanleen, mina seisan nagu tulikivi mustav kalju keskelt tuulevaikust, maru laial mereveen. Aga neetud ole igavene, et nii palju sinu pühavanne inimeste laste pääl Etka noorust, armu lepituseks pole palju võtta iganes, mis sulle anda võin maa pääl. Laske mul olla kurb. Kurbus jumalast on kingitus meile siin. Kurbust kõigile on südamenänn ja piin. Laske mul olla kurb. Laske mul olla kurb. Sina jumala käest nukker ja vaikne ning võtke kinni kõik käest. Tõmmake ümber, Moring. Laske mul olla kurb. Laske mul olla kurb. Sina ken, oled nüüd. Tund on õnnis ning maa. Laske mul olla kurba. Laske mul olla kurb. Kurbusel jumala hääl kõneleb minule hääd. Vaikne jumala hääl hinge kui helin jääd. Laske mul olla kurba. Laske mul olla kurb. Sina jumala käest, nukker ja vaikne hing. Nii palju antud murtud tõotusi maastallatavaid värvilisi roose. Uus päev toob jälle uusi lubamusi. Nii palju kurbi lillelise loose on jäänud meeleheites selja taha. Kui käed ju täis on, uusi Noose. Peaks jääma siiski kõik, mis armas maha ning valge tärdset pudenema vahel käte ja meeltevarad sulama, kui maha ei sulgu eales. Mu armukristall ajate. Ei murdu, tõotus, mis sulle antud on, naine, jumalik tormi ennem murrab mäe. Kõik saared saavad merede laiali kantud. Kui unustan mainsa jälje sinu jala. Mis tulles vastu minu teele pannud? Mu pääl oma silmi, elujooki, vala. Henrik Visnapuu luuletusi luges lavakunstikooli 28. lennu lõpetanud näitleja urusel Tilk teatrikooli lõpu kevadel 2018. Lavakõne õppejõud ja saate helikujundaja Lauri Kaldoja, helirežissöör Külliki Valdma.