Laula mu laulu ealisevel. See lugu oleks võinud olla ka olemata, kui ma ei oleks usinasti vaadanud Soome televisiooni. Aastanumber oli 81, kui mälu ei peta. Ja ma teadsin, sest läbi kopeeri last ju soomekavasid võis saada odava raha eest. Ja ma teadsin, et ühel õhtul Kenny Roodsasse kontsert geni Roodsaks mulle meeldis. Ja meeldib siiamaani. Ja panin siis oma Vesna nimeliseks, pakkisin la. Ühendasin ja mõtlesin selle peale. Kenny rootseks laulis seda lugu võit Music Man. Ja jubedalt, mulle see lugu meeldis ja meeldis ja meeldis ja siis ma rääkisin siis rock hotelli poistega, et tahaks seda lugu laulda linti. Ja kus sa ikka abi saad, kui tuleb võitluskaaslaste poole pöörduda. Otsisin üles leelo tungla. Ma ei tea, kui palju selles originaaltekstis ja eestikeelses on kattuvust. Võib-olla on ka mõte, võib-olla on sama, mis seal originaalis. Aga leelo tegi sellele nii imetlusväärse teksti, et ma ei tea, kas, kas tuleb vananemisega või millega ma iga kord, kui ma seda laulan. Iga kord ma leian nende ridade seest midagi, midagi uut. Et see on nii kuidagi pühaks loog saanud, et kui keegi vanasti küsisin. No mis on sinu lemmiklugude näidend ju palju 1000 kõrkidead. Aga nendest, mis ma laulan, see mulle meeldib ikka väga-väga. See kuidagi on läinud niukseks väga isiklikuks lauluks. Et auleelo le ja, ja auga järgmise. Ma tahtsin veel küsida vahele seda, et kui oluline tegelikult tekst on, mulle tundub, et sul on, sest väga sageli öeldakse väga paljud muusikud ütles tekstil üldse tähtis, tead sa, minu puhul on olnud see kuidagi niimoodi. Vanasti heliloojad kirjutasid laul, eks ole, nende laulude hulgas on väga häid, väga heade tekstidega on väga halbu, väga halbade tekstidega. Noh, sa ei saa nagu kõik asju ära öelda, teisel on mingi võistlus tulemas, ta saab selle heliloojate liidus selle loo eest raha, eks ole. On tekste küll ja küll, mis on minu jaoks täielikud jamad olnud. Aga ajaga sa hakkad ise rohkem valima. Ja, ja muidugi, eks ma juba seitsmekümnendad. Ma ei hakka nimetama neid ansambleid, kelle me olime kulla sees. Aimla, käo Ott Arder, kes meile kirjutasid apelsinide tekste, eks ole. Me saime selle õigete tekstide maigu kohe suhu, aga paljud, kes tegid ise põlve otsas teksti nii-öelda tipa-sulle-mulle, eks ole, küll, on tore elada, päike alas muudkui särada. Ja, või siis nii-öelda pseudonaljakas, et teeme, teeme jahedalt pulli teksti ja natuke roperdame ka ja see on jama. Sellest ma nagu sain kiirelt aru, eks ma olen laulnud ka seda jama, aga, aga mitte allapoole vööd siiski, et mida aeg on edasi läinud, seda rohkem ma ütleks, et vana loobud teks mängib palju suuremat rolli kui viis. Absoluutselt see sõltub muidugi, kui seal laval laulad, see sõltub väga palju sellest. Võib-olla see jutt on liiga tark, aga hingeseisundist olekust, mis sul on, kuidas istub asi, kui värske sa oled või kui väsinud. Et kui hästi sa suudad seda teksti mõtet edasi anda, sellepärast et eks see oligi neid aegusa. Kujutad ette, et küll ma olen kihvt laulja küll ma ikka panen vingelt. Sittagi, see ei ole asja mõte, asja mõte peaks olema see, et rahvas saaks aru, mis, mis sa tahad, et sa näed mitte ennast kui ei võta, kui suurt mingit lauljat või mingit tohutut geeniust vaid ei rahvas on see, kes peab asjast aru saama. Sinu imelist laulu keegi kuulamast ei väsi. Puudutab iga üksik. Tuues meel.