No siis tuleb lugu, mille saatel on selline, olen mina, julge laul, sangar muidugi olen mina sõjaväes, komistan oma suurt trummi siin Tallinna sisevägede orkestris ja tuleb toimetaja Reet Linna sinna väeosa punkti ja ütleb, et režissöör, karpin ja Talvik hakkavad tegema muusikalist film Eesti telefilmis. Mille toimetaja siis, et oli tollal duett-duell. Et vot Tõnis Kõrvits leidis ühe loo. See lugu oli tal muide poolikult saadud kuskilt jaamast. Et see võiks sobida, selline lugu, Heldur Karmo tegi teksti. Ja siis nad said selle väeosa juhatusega niimoodi kokkuleppele, et ma sain ikkagi ütleme päev või kaks haaval seal teatud perioodi käia, nagu linnaloa siis olid, olid need filmi ja laulsin selles oma ära. Aga ma sain seal väga palju uut kogemust ja nendele põhimõtteliselt kõige esimesed korrad ma sain esimest korda elus hobusega ratsutada. Ma sain esimest korda peale ütleme, lapsepõlvepuust, kade käes hoidmist, vehklejatel nõu vehkis seal mõõgaga. Siis sain ma hoida siin samaskonseri nurga peal pandi tööle siis tuletõrje, voolik seal pargis ja ma ei uskunud elu sees, et selle Töötava vooliku käes hoidmine ja sellega mööda redelit ronimine on nii raske, müts maha ja kiiver ka takkaotsa nende meeste eest. Niisiis ma olin küll elus teise purjetanud, aga ma olin ikkagi mingi jahiga seal Kuressaare laeval ka sõita saanud. Aga ütleme, niuke suurem kogemus oli siin Pirita lahe peal. Filmis on näha, kuidas triibulises madrusesärgis Ivo linnakene lehvitab. Aga sealt nos andis ka selle pommiga vasta pead, mistõttu see mõju mu mulle tundub, et kestab siiamaani. Ja siis oli üks esimene asi, mis on küll ikkagi eksimise koht. Ma sain esimest korda elus autot juhtida. Ma ei olnud autot juhtinud, meil kodus ei olnud autot teha, kus sa seda ikka juhtub. Ja ma võin alati ülbitseda, minu esimene auto ei olnud mingi Zaporožets või isegi mitte Volga, vaid oli vormel. See vormel, mida Eestis toodeti Lasnamäe vanal lennujaamal, mis oli tol sõjaväe lennuväliselli maha aetud ja siis seal pealsele võtet tehti. Tõugati see masin käima ja sõitsin see vist Estonial sel autol ja Estonia kolm võis olla. Ja siis oli pull oli selles, et ma sõitsin sellega teise otsa. Aga seal sees sa oled põhimõtteliselt selili. Ma ei tea midagi sealt jälle valesti. Vahetasin neid asju, et see jäi mul seisma, aga seal ei olnud mingit Saltri vutite, eks ole, keerata selle kuramus käima siis võta kramp, tuli mulle järele, tõukad lõuate siis uuesti käima ja siis ma siis ma olin nagu natuke targem, et see on see lugu ja ja see lugu, uinus, uinus kuni 96. aastani, kui me tegime joale Mäksiga tuuri, otsisime oma vanakraami välja ja siis ma mõtlesin selle loo võiks ta nüüd uuesti üles soojendada, laulnud vahepeal kordades, nüüd laulan iga. Ja seda küsitakse ja aga see oli kihvt taheks filmimisega rahastas, oli, säilitatakse 70 jajah. Ma ei julge olema. Kuule silmi ei taheta ja jäta. Ta ta.