Siis on üks lugu, mida ma laulsin aastaid hiljem pärast jälle sündi ja see on jälle minu venna tantsi lugu pealkirjaga igatsus. Kuigi vist on ka apelsin, apelsin on ka jagada, ajalugu on seal. Ja see on lugu, millele kirjutas Henno Käo teksti. Ja Henno Käo, kes oli väga noh, ütleme tugeva Saaremaa lõhnaga mees ta juurikas oli väga Saaremaa, aga ta tuli mandrile, õpiskuntsija tegi laulu ja laulu, no ja kirjutas lasteraamatuid ja mida ta kõike tegi, eks ole? Kalligraafiat, isegi kui ma juhtusin seda kuskil bussis või, või ka tema juurde minnes kohtumistel esimese viie minutiga ta jõudis mitu korda öelda küll tahaksid kivide vahelt ära, oi, ma ootan seda järgmist neljapäeva siis maale. Ta väga põdes seda, et ta oli kuidagi oma elu sättinud nii et ta pidi olema Tallinnas rohkem kui maal ja ja see oli, see oli uskumatu, see tema koduigatsuse värk. Ja jällegi peoleo tegi siis laulu. Ma ei tea, kas selle kena keegi plaadi peal on, selle nimi on kaugel kodusaar või midagi taolist ka olla, tont seda teab. Igatses igavesed. Ja siis ta juba 66. aastal täitsa noor poiss, tegeldvate noormees, kirjutas siis laulumis, hakake sõnadega kaugel. Kodusaar, kaugel kodutare, elan üksinda linnas nii suitsuses ja siin on kõike halba head. Aga on, ei ole siin ja noh, see oli tema elu või selle mõtlemise selline kreedo.