Aeg peatub. Aeg peatub. Tere, head sõbrad. Te olete asunud kuulama 90.-te Eesti muusikaelust pajatava saatesarja kümnendat osa, minu nimi on Taavi Libe. Aeg peatub, seitsmendas saates meenutasime, kuidas 93. aastal võeti Eesti vähemalt ühe jalaga Eurovisiooni perre ning Jaanika Sillamaa ja tervikuna kogu Eesti sai tuleristsed Ljubljana telestuudios, kus eurovisioonile pürgida soovinud endistele idabloki riikidele peeti eelvoorud. Eesti Eurovisiooni teekonna avas Andres Valkkoneni. Mäletatavasti oli 93. aasta Eesti eelvoor omalaadne selle poolest, et kõiki lõppvõistlusele pääsenud lugusid esitas Jaanika Sillamaa. Kaheksa laulu seas jäi konkurentsitult viimaseks pala pealkirjaga lauluma. Autoriks mees, kelle nimi praegu paljude jaoks kohe eurovisiooniga seostub. Priit Pajusaar. Ma arvan, neljandas viiendas klassis nagu ikka Soome telekast vaatasid seda Eurovisiooni ja, ja minu meelest olid seal enamikud lood jube nõmedad oli muusikakeskkooli ülbe väike poiss ja vaatasin seda ja ja mäletan, kui ma ükskord kõva häälega teadsin, et mina kirjutan ükskord eurovisioonile palju parema loo, kui, kui kogu see jama siin kokku oli. No kuskil 76 70 sõita, sealkandis võis see mõte peas mul käia. No vot siis 93. aastal oligi võimalik esimest korda katsetada siis eesti heliloojatel lauljatel Eurovisioonile pääsemist, aga, aga see oli kõik sedavõrd ootamatu, et mina pean küll tunnistama, et minul oli niimoodi, et ma tulin 93, siis jaanuari esimestel päevadel Keeniast olin kolm nädalat Keenias olnud, mitte midagi ei teadnud sellisest asjast, et üldse sinna eurovisioonile pürgimine hakkab. Ja kohe vahetult järgmisel päeval pärast saabumist oli ühe sõbra juures mingi oleng ja, ja siis keegi seal küsis, et kuule, osaled ka või? Ei saa aru küsimusest, millele pean osalema, mis asi? No kuule, nüüd hakkab eesti pürgima eurovisioonile, et Eesti eelvoor toimub. Huvitav, pakun välja, et mõni päev oli jäänud lugude esitamiseni, jaa. Noodikirjast tuli esitada lõugu, mingeid demosid ei olnud? No ära ei olnud ja, ja ma kombineerisin oma mingitest malevalauludest ja, ja natuke uut materjali ka kokku selle laulu. Ja esitasin ja saingi siis finaali nii-öelda ja kolinal ta viimaseks tol korral seal jäi üheksandale kohale oli igavesti keeruline. Imelik lugu küll. Viimane koht ei morjendanud pajusort, liialt olulisem oli saadud kogemus ja veel eriti see, et just 93. aasta lauluvõistlusel tutvus Pajusaar laulutekstide autori Kaari sillamaaga. Aasta hiljem oli Eesti eelvooru lõppvõistlusel juba kaks Pajusaare sillamaa koostöös valminud lugu. Mõlemat esitas Evelin Samuel soovide puu sai kaheksanda ja praegu kõlab Unelind kuuenda koha. Eesti eelvooru võidulugu Silvi Vraidi esitatud nagu merelaine piirdus Dublinis peetud Eurovisioonil eelviimase kohaga, mis tähendas, et Eesti jäi 95.-ks aastaks suurelt eurokarussellil teemale. Toonane projektijuht Jüri Pihel meenutab, et vaheaastal ei lastud sugugi jalga sirgeks. Tegime Eesti laulu, tal oli küll vist natukene see pealkiri erinev, aga põhimõtteliselt tegime oma kontserdi, kus me teadsime, et me edasi ei saa. Saime väga hea kogemuse võrra rikkamaks ja istusime ikkagi päevade viis ja see Eesti nii-öelda korralduskomitee maas ja sõnastasime tookord mõned väga tähtsad reeglid enda jaoks. Esimene reegel oli siis see, et lugu peab kõlama nii, et ta on täna tehtud. Ta kõlab aktuaalsena praeguse aja muusikale, mitte kellelegi. Mälestus on eurovisioonist, mida ta lapsepõlves kuulas ja ka see, et me kasutame rahvusvaheliste konsultantide abi. Et hindavad ainult rahvusvahelised eksperdid. See oli minu mõte. Me valisime pooled mehed, pooled naised, vaatasime, kuidas ta enam-vähem niimoodi läheks, et eri maailma nurkades eri Euroopa nurkadest mitte liiga spetsialistid, vaid ka siis lihtsalt nagu muusikat tundvad inimesed. Hindaksid ja mõte sellest teaks meie konnatiigi taustu ei tunneks neid inimesi, teagi need heliloojad on, kes on Paulus ja kes on kotkas. Kes on rait, oli seal, Hansolvad, lihtsalt vaataksid niimoodi, et mis on nagu hea lugu ja meedia eriti neiu ei koolitanud, eks me ütlesime ka enam-vähem, mida me tahame saada. Et vaadake natuke seda ja natuke teist ja see süsteem töötas nagu väga hästi. 1995. aasta eurovisiooni võitis Dublinis Norra Iiri Norra duo Sigrit Gardeni muinasjutulise looga Noctorn mis viis 96.-ks aastaks lauluvõistluse Oslosse, kus taas sai kaasa teha ka Eesti Priit Pajusaare looga kaelakee hääl. Aga kõigepealt oli vaja see laul muidugi valmiski. Ma olin sel hetkel, kui see lugu sündis dolla kohta uudses firmas nagu kompuutervisioonprojektijuht ja seal tegelikult tehti videoreklaame ja, ja minu funktsioon ei olnud üldse otseselt helidega, tegeleme vaid üleüldse seal seal nii-öelda organiseerimist ja nagunii-öelda projektijuhtidel produtsentidel on aga, aga igal juhul. See kontor oli raekoja platsi keskel ilusti katusekambri all, oivaline vaade platsile, suhteliselt väiksed kitsad töötingimused, aga igal juhul nii-öelda minu laua peal oli ka minu Rolandi seinte. Ja täiesti suvalisel päeval panin klapid pähe, lihtsalt hakkasin sõrmitsema pilli mingi suvalise Roodes saundiga. Ja järsku jooksis kaelaga meloodia lihtsalt sõrme alt välja ja harmoonia, kõik tuli niimoodi järjest. Või nii-öelda võitluskaaslastele, lähimatele, sõpradele, kellega me hakkasime juba plaanima, iseseisvat stuudiot, lasin seal sõbrale ka seda nii-öelda algset ideed. Mulle endale tundus kohe, et see jube ja ja noh, et kaasvõitlejad pehmelt öeldes kehitasid õlgu, ei saanud midagi aru. Suurt midagi ei saanud aru ka kaelakee hääle teksti autor Kaari sillamaa. Pajusaar tellis teistpidi, Pajusaar tellis kõigepealt sõnades hakkas sellele viisi tegema, ükski teine helilooja ei ole sedapidi teinud, et tavaliselt saadetakse mulle lugu. Kas viis on siis peale mängitud või Tokitud või klaveriga või kitarriga või ümisetud. Ja siis ma niimoodi teen. Aga Pajusaar tellis siis ma tegin talle mingi kolm-neli lugu ja siis tema hakkas niimodi lugusi tegema. Siis kaelakee hääl oli üks väga paljudest selle aasta Eurovisiooni lugudest, mis, mida ma tookord ei teadnudki, et see läheb eurovisioonile. Ma lihtsalt tegin talle loo. Ja konkreetselt seda lugu. Ma nagu ei mäleta, kumba pidime tegema, ma olen ka pajusaarel teistpidi ka teinud. Et on ennem lugu ja siis ma hakkan sinna sõnu tegema. See võis olla täiesti niimoodi ka, et viis oli ennem ja siis ma tegin, tegin sõnad. Ja kuna see oli üks paljudest, siis olin mina jällegi üks vähestest, kes pärast, kui lugu oli nagu Eestis võiduvõitjaks tunnistatud ja hakkas juba sinna päris Eurovisiooni minema, siis oli mina see tark, kes suutis öelda, et mina selles alguses võidulugu ei näinud. Nahk Pajusaar küsib, et taas nii. Aga tegelikult oli ilus lugu. Aga mina olin sellel ajal sattunud täpselt sellise pankri peale, kas mul tuli tellimusi nii palju, et mul oli kogu aeg mingi 10 laulu kotis, mida mul oli tarvis teha. Ja vot, kui sa teed nagu mootor ja niimoodi järjest-järjest-järjest sa ei suuda nagu süveneda ühes ega teises eraldi juba siis ma ütlen, et pigem minu Eurovisiooni sattumine sellel korral oli ka tegelikult nagu juhus, et ma ütleks niimoodi, et laul oli ilmselt see, mis võttis. Mina lihtsalt sattusin sellisele laulule sõnad tegema. Oligi Evelin pidi selle laulu saama naisartisti poole ja oli üks hoopis teine teine vend oli. Oli siis seda mehe, nüüdset Ifi rolli laulmas, kes oli, ei taha öelda, natuke natuke, see on pingeline lugu oli selle muutusega, et aga lihtsalt tollel hetkel tundus siis, et vahetus ja muidugi arusaadav ja, ja mul on sellest kahju ja ka natukene oli tol hetkel tänapäevani nagu paha tunne, aga aga see on konkurents, karm, karm olelusvõitlus ja, ja ja Evelin kukkus kalagee laulmise tagant selle tõttu ära, et oli ju, oli ju selline aeg, kui kõik otsisid oma nii-öelda teed ja ja Evelinile pakuti, samal ajal kui see, see eelvoor siin toimuma pidi oli temal teada juba, et on Jaapanis tööl dramaatiliseks selle asjaolu, et Evelinil Evelinil jäise ära. Tegelikkuses ta ei läinud ära ja pidi vaatama seda pealt, kuidas kuidas Maarja-Liis linna if siin ära võitsid ja said eurovisioonile. Maret, ma kuigivõrd juba teadsin, et seal lasteekraani laulustuudios laulis, oli igavesti kõva tegija ja ma isegi ausalt öeldes ma ei mäleta, miks ma juba teadsin ja tema teadis mind, aga mäletan, et sõitsin autoga mulle üsnagi suur mure, et just olin selle infi saanud teada, et Evelin ei saa osaleda ikkagi kaela peale laulmisel. Ja mis vahe tänaval siis praeguse Muusikaakadeemia sealt vahelt läheb? Rävala puiesteele, selle vahe tänav seal Tatari tänavalt sealt mäletan, sealt jupi pealt keerasin ja sealt patseerib mulle maarjavastu, pidasin auto kinni, pea lõikas kiirelt ja, ja ütlesin, et nüüd on selline lugu, et pakun sulle sellist lugu laulda, et vot kas sa tahaksid. Kas ta mulle ütles kohe? Vaevalt kohe, aga igal juhul õige pea juba suhtlesime ja oli selge, et et tema seda laulab. Kõigepealt tunnen mina, Maarja-Liis sellest ajast, kui ta oli väike juba tema ema on minul hea sõber. Ja kui Maarja-Liis oli mingi kaheksa või üheksa või tuli ta minu sellesse Colombina teatrisse ja no tema ema sõnul, kui ta oli pisike lapsis, siis Merle on öelnud. Ta nagu väikeste laste mänge või nukkudega või selliseid mänge, ta pole nagu mänginud, et tema kogu tegevus on olnud laulmine, siis tal oli oma mingi väike raadio, niisugune vajutas nuppu ja Rauli sinna raadiomikrofoni ja ta neid laule teinud sellest ajast, kui ta nagu sisuliselt sündis lauljana. Ja kui ta oli siis kuhugi maani laulnud ära need ETV need lastekoorid ja olnud seal koori solist ja siis ta oli, oli juba ju karussellis ka ja ja ikka võitnud ühte või teist kohta alt üles, kogu aeg igas vanuseastmes midagi silma jäänud selleks ajaks juba ammu. Kui ta sai sellise Elle ealiseks, et et minna lavale nagu suuremate muusikat tegema siis minu meelest oli ta 15, kui Raul Rink tegi talle ettepaneku, et teha mõned sellised poplood hästi noortepäraselt, mina kirjutasin jälle talle sõnad, siis jälle ja ja Maarja-Liisi jaoks oli see kuidagi nagu hästi loomulik, seal lavale minek. Ta ei kartnud lava. Natukene ta nagu kurtis ka, et tal on nagu väga võib-olla kõik need tümpsu asjad ei meeldi, aga samas Raul oli jälle nii tore inimene. Me lihtsalt tegime hästi koostööd ja need laulud läksid ikka väga populaarseks tol ajal. Ja sellel ajal, kui Maarja-Liis oma niisuguste lugudega oli juba oli juba nagu avalikkusesse tulnud siis sealt edasi sinna Eurovisiooni minna, see oli nagu ikka, väga lühike samm mõne teise inimese puhul või teise lapse puhul, kes nii noorelt sellesse karusselli läheb, ongi võib-olla varaga. Maarja-Liis jaoks lihtsalt ei olnud nii. Aga sel hetkel veel oli mees lauljana ikkagi paigas, see noormees, kes, kes siis seda, seda temagi oli laulnud või noh, algset varianti nii-öelda. Ja me olime juba nii-öelda lõppviimistluse orkester oli salvestatud bänd, kõik Maarja oli salvestanud juba siinsamas Eesti raadio stuudios laulu sisse ja kuulame seda varianti, kus ei olnud olisi ja teed, keelman oli siis helirežissöör ja Ernst Tael. Oli estraadiorkestri direktor või? Ma ei mäleta, mis, mis amet täpsetavad oli, kes oli selle salvestuste nagu nii-öelda juures ja jälgis ja, ja kuulame, vot ei ole. Ei ole see ja siis järsku see Ernst Tael ütleb, et mina helistan tihvile. Ivo linna jaoks ei olnud see esimene kord eurolaulu õhku nuusutada. 94. aasta Eesti eelvoorus saida Heini Vaikmaa kirjutatud looga elavad pildid igati kõrge, kolmanda koha. Tahtmine minna eurovisioonil oli kõikidel tegelikult väga-väga sees. Ja 94. aastal ma mäletan linnahallis toimus eelvoor. Ja see lugu, mida mina seal laulsin, see jõudnud mitte kusagile. Aga ma laulsin seda lugu ikka törts aega pärast ka veel. Ja ma nägin, millised kired tegelikult möllasid nagu iga võistluse puhul seal taga koridoris, siis kus olid pandud lauad, inimesed seal seal kohvitada ja kes mina juua ja süüa. Ja kui need tulemused siis selgeks said, oi, seal oli võidurõõmu ja seal oli pisaraid ja, ja seal ikka tõsine võistlus. Ja noh, mina vaatasin seda kõrvalt ja mõtlesin, et noh, püha müristus, et nad olid juba siis kõik need osavõtjad ikkagi tükk maad nooremad kui mina tollal. Mul on isegi hea tunne, et, et see lugu tollal ei läinud edasi. Aga siis möödusid ajad. Ja, ja kui me hüppame nüüd kaks aastat edasi siis mind hämmastas Pajusaare Priidu kõne, kus ta ütles, et kuule, ma mõtlesin ka, et kirjutan siin ühe loo. Et Eesti filharmoonia valvelauas on suletud kassett ja tollal autodes olid ka kassettmakid, eks ole. Läksin mõtlesin selle kasseti sealt ära, kaks noort inimest olid laulnud selle nii-öelda tema lindi peale. Panin selle mängima ja ma mõtlesin. No mis tilulilu lugu, see niuke on? Temadest tegelikult alati aru ei saa. Ja, ja ma mõtlesin, hea küll, et Pajusaar võta nüüd ikkagi noored inimesed ja las nad laulavad, Te peate hinged täis hindu. Aga vajus äralikku nägevat endale pähe, mina pean seda Maarja-Liisiga laulma. Ja Maarja-Liisi tundsin sellest ajast peale, kui ta oli väga väike laps, sest et mul õnnestus omal ajal ka koostama emaga esineda Tartu päevil. Ja jõudis kätte see lindistamise aeg. Ja mina jäin haigeks, üle tüki aja nohu ka, kõik oli pahasti, palavik. Aga tuju oli mul hea. Sest ma sain helistatud Pajusaarele ja öeldud, et väga vabandan, aga ma olen täiesti haige. Et nüüd sul tuleb valida seal täht Ajad jo kukkusid ja tuleb sul valida, keegi teine seda laulu esitama. Ja Pajusaar vastas täpselt sama rõõmsa häälega, aga kõik on haiged, nii et sa ei pääse. Ja vai pääsenudki. Ja siis, kui see lugu sai Lentisi, ma sain tegelikult aru, et pajusaarel lugu õnnestus, sest et see lugu hakkas kohe kummitama. See lugu jäi meelde. Eriti refrään, eks ole. Ja kui siis jõudesse Eesti tolleaegne eelvoor, mis oli ju rohkem televisiooni saade lihtsalt kätte, siis minul oli üks sõit tees, mina seal osaleda ei saanud ja lahendati tegelikult väga osavasti. Maarja-Liis läks sinna kohale, mind võeti ennem üles ja näidati siis seal oli selline suur ekraanide ruudustik oli taustaks ja ja minu osa tuli siis sealt ekraanide pealt. Ja selgus, et, et ma loodan, et ma ei eksi. Et Kadri hundi lauldud laul sai sama palju punkte. Ivo Linna mäletab õigesti. Lõppvõistluse selline stsenaarium oli telesaate seisukohalt tegijatena muidugi tohutu õnnistus. Jüri Pihel. Minu kui sellise eluaegse kaadritaguse inimese kolm minutit tähesära. Sellega juhtus niisugune lugu, et kuigi hindas rahvusvaheline žürii, meie tegelikult teadsime tulemust, kaks inimest teadsid tulemust, üks oli mina nendest ja me teadsime seda, tulemus on viigis ja loomulikult panime niisugusi järjekorda, seal saates jätsime sellise mulje, et see on otsekui me jõelukraid, otse helistamine. Aga need olid ettelindistatud eelmisel päeval lindistatud intervjuud, kus siis need telefoni teel, need žüriiliikmete rahvusvahelised andsid oma oma hääli. Ja me teadsime, tuleb viik. Loomulikult mängisime ta nii järjekorras, et riik tuleb viimase žüriiliikmega ja kuna see ei olnud otse-eeter, kuigi meil oli digi jaoks reeglid ettevalmistusel, ma jõudsin isegi läbi mõelda, mida öelda. Mul õnnestus lavale minna ja lugeda ette natuke reegleid, pidada pikki pause, kuulutada võitja välja. Ja see on nüüd üks nendest kohtadest, kus kaheteistkümned langesid kokku, kümned langesid, kaheksal hakkasid kokku ja siis järgmiste kohtade pealt umbes tekkesse vaheliselt kõige õhk õrnem. Noh, mis mingi siis, kui juba tuhandekesi spordis öeldakse tuhandetki, võitlus fotofiniš. Ja see oli meile väga suureks üllatuseks, sest ütleme ausalt niisugused kaadritaguse meeskonnana me selles teises laulus küll mingit potentsiaali ei näinud. Just nimelt võistlus potentsiaalsele imeilus lugu, väga musikaalne, väga kihvtilt tehtud lugu, aga, aga, aga meile tundus niimoodi, et, et see ei jõua mitte ühegi kuulaja, sest ta oli selline lüüriline, raskepärane, pisut selline aeglane ja mitte väga niuke särablu. Rääkisime, et, et ükskõik kes seal Eesti laulu kirjutanud. Me lihtsalt televisiooni, no siis nagu öeldakse peaprodutsendina, me ei jäta seda meie Eesti teistpidi konnatiigi sisse meie võimalus, oskused sellist rahvusvahelist kõla saavutada lool, et ta, et ta just nimelt kõlaks aktuaalse moodsana, et ei jaga, et veel nii kõvasid mehi ei ole ja ma arvan, tänase päevani ei ole, sest maailmas ongi väga vähe stuudiot, kes suudavad, tootab väga ja seda niuksed, aktuaalsed saundi, nagu öeldakse, mis tähendab tavakuulaja jaoks siis seda, et et lugu kõlab nii, et on nagu väga hea. Sel hetkel sel päeval oli õnn, et on üks tore mees Rootsis, kelle nimi on Alar Suurna. Mees, kes oli sel hetkel arvan ta tänapäevani maailma paremaid, et löökriistade lindistajaid maailma paremad. Kristin, te sel hetkel oli tema kõige kuulsam projekte Saber okset, mille siis kogu saund oli tema loodud. Kui minu üks raadiokolleeg talle helistas ja ütles, et ärge pikalt rääkige, eks ma fethan oma kohvri kaasa, maksate Bakhaasi. Tuli siia, istu siia, sama raadiomaja teise stuudiosse. Panime seadmed üles, neid oli tõesti mitu, Räkinud maksime ikka roppu raha. Ja kes siis nii, et mingid mehed ära, et ma nüüd kuulan toa ära, harjutan oma kõrvad, hakkame tööle. Ja, ja see, mida ta selle tolle lauluga kaelakee hääl tegi, see oli ikka selline maagia. See oli ikka niisugune Spielbergi maagia, et keegi paneb kuldse käe peale. Üks lugu tuleb sisse, teine lugu tuleb välja, nagu poleks midagi muutunud. Aga lugu hakkas elama, lugu hakkas tööle, tekkis mingi liikumine sellesse ja ma arvan, et Priit Pajusaar ja teised muusikud, kes sellega seotud olid, õppisid sel hetkel ka pööraselt. Ja me saime palju targemaks seal terve me olime kogu aeg juures, ta oli hästi-hästi siin aval jagan hea meelega oma oma infot tollel ajal me ei olnud ise teinud ega teadnud, et, et kuidas näiteks tavalise kui nagu trummiga mängitud biit siis said sinna, siis saab miksida ka valmis luupe veel kavalalt, mis eriti ei vasta tegelikult sellest originaalvariandist välja, kuid ometi annavad mingisuguse omapärase draivi või kruvisime juurde sellel piiril, et ta Ta tegi selliseid teeneid väikseid nihkeid mida meie näiteks Gleniga ei teadnud selleks ajaks. Me olime stuudiot teinud olles mingi aasta, see oli, oli kihvt kogemus ja ja ma arvan, et, et see ei olnud üldse väheoluline, tema, seda, miks ei tegijat, kõlas adekvaatselt, igal pool, kus käima pandi, pabin oli tohutu. Sest küllap nad ettevalmistus, tööd praegu on, on veel palju suuremad, aga siis õmmeldi riideid ja lõigati juukseid ja tehti videosid ja. Ja proove ja seal oli ju see õnn tookord veel laulda koos orkestriga, milleks oli Oslo orkester, Tarmo Leinatamm, dirigeeris seda. Ja pajusaar ja Pilvre, aga seal olid kõik ju oli, bänd oli laval noovat ja siis läksime sinna osasse koha peale. Ja ma pean ütlema, et see on üks nendest kordadest, kus sa saad aru, et eeltöö on poistel tehtud perfektselt. Tegelikult orkester mängis live is aga, aga siis nii-öelda lavapildis olid ka näiteks meil olid eksbänd, bassimees Taavo Remmel, Roland Puusepp mängis nagu trumme kel Glen Pilvre oli sündi taga, et, et oleks siis ka nagu mahtu laua peal ka ja ja kui, kui proovid olid seal eelproovid, siis alati salvestati proov, pilt, et ja, ja audio ja siis mindi kuulama üle siis spetsialistidega, kes seal helirežissööri assistendi ja siis vastava ma siis lauljad. Heliloojad, kes seal produtsendid olid, mindi kuulamas ja seal siis saate helirežissöör ütleb. Kuulge, teil on bassi vähe selle fonogrammil ja siis üritad, kas see bassimees tegelikult ikka passi oskab mängida, kes teil kaasas on? Taavo Remmel teatavasti oskab vägagi passi mängida, aga, aga no ega ta ei olnud ju seda passi sisse tegelikult mänginud ja ta nagu partiit jänes ja mis seal lava peal järgi teha ju Pole ju probleeme, seda, kes jälgib passimist eraldi seal kaamera või midagi, et see selle hetkeni oli kõik olnud nagu tema jaoks hästi kõigi jaoks. Aga siis oli vastu võetud otsus ja ta oli sellega näos ka, et, et ja, ja et me teeme, öeldi korraldajate poolt me teemidele eri võimalused, bassimees saab laval otse mängida passi peale, siis läks tramburai lahti. Tavo ostis oma raha eest osast tollel ajal ma ei tea, palju see maksis mingisuguse väikse võimu või monitori, ta sai harjutada ja harjutaski harjutas selle partii niimoodi endale pähe, kenasti. Aga lisas närvipinget kõigile, eriti tavale, muidugi see oli võib-olla. Vaata et läbi aegade üks kõige uhkemaid lavasid, kus ma üldse olnud kujunduslikult, aga helitehniliselt seal oli kerge seda lava peal olla, välja arvatud see, et närv oli nii kohutav. Seal oli ju kolm kontserti. Reedel, siis ütleme üks ja laupäeva hommikul, teine kontsert ja teine oli tegelikult kõige tähtsam, sellepärast et siis kasutades tolleaegsed sidekanaleid või asju. Rahvusvaheline žürii panin tegelikult asja paika. Ja Mul oli laupäeva hommikul oli selline närv sees, ma nägin täiesti füüsiliselt, kuidas mu põlv väriseb. Aga Maarja-Liis nagu raudnael noor tüdruk ta kuut teistki veel. Ja saime selle ära lauldud. Ja siis õhtul pärast vähemalt Maarja-Liis väitis, et tema pabistas õhtul kõige rohkem. Minul oli siis nagu närv läinud. Kõik see nii-öelda rohelise toa seltskond, Tago tagaruumide seltskond, kõik artistid seal istusid ja ootasid oma oma surma Rohtlast, eks ole. Seal tekkis kohe ühise pered. Kui need punktid hakkasid tulema alguses mul kui mälu ei peta, oli päris hea seis. Ja siis nagu parata, kogu Eurovisiooni hääletustega on, eks ole, regiooniti antakse omavahel punkte rohkem. Ja küllap see sõltub ka muusikalisest maitsest. Siiski siis vahepeal oli kuidagi selline tunne, et noh kui me esimese 10 hulkagi tuleksime, siis oleks väga hea. Mina oma oma paanilises unes olin millegipärast näinud kaheksandat kohta. Lõpuks selgus, et Me saime viienda koha. Meie jaoks oli võit selle absoluutne võit ja, ja läksime siis õnnelikena hotelle, mis oli tegelikult seal päris selle saali kõrvale vahetada riided ja sest pärast oli tohutu järelpidu sealsamas spordihallis. Ja siis Eesti diplomaatiline asjur härra Naberistus seal ütles, et ototot, ototot kohe-kohe ühendame. Ja sealtsamast hotelli fuajeest haaras ta telefoni, midagi ta seal tegi ja ütles Parun. Ja toru eestipoolses otsas oli president Meri. Ja see kellaaeg oli päris hiline, see lõppes kusagil, ma ei leia pärast ühte teist ja ma mõtlesin, et väärikas vanuses inimene ja eurovisioon ka veel, et kas ta nüüd seda ikka siis vaatas, aga agana Eesti asi oli talle tähtis. Ja see kuidagi mõjus. Mõjus ah niimoodi see presidendi õnnitlused, mul oli küll konkur. See oli muidugi muidugi ikkagi seal, nüüd. Ja aasta Igapäevase niisukese rabelemise ja sellise rahata rabelemise ja ja lihtsalt suure entusiasmi ja kolleegide tohutu heade suurt kolleegide niukse ennastsalgav rabelemise tulemusena ikka eriline pühapäev, ma ei tea, kas mul elus endal nii palju neid pühapäevi olnud rohkem ongi kui see Lennart Meri kõne tõkketoru ei ole. Et see oli uhke selles mõttes, et, et seid asju vaata, meil on nii vähe väiksel maal, kus meil õnnestub edu saada. Noh, võtame võib-olla jääpurjetamise ja ammulaskmise kõrvale, ega palju neid need rahvale paistvaid asju ju pole. Et seda ma arvan, on vaja nii suurel kui väikesel rahval ega siis võtab kõrval olev Venemaa, kui nad Eurovisiooni lauluvõistluse võidavad, siis ikkagi ma arvan, et seal külamehed joovad järgmisel nädalal. Me olime ju nagu olümpiavõitjad, kas te kujutate ette keegi täna, kui keegi mingil alal viienda koha, et peaminister korraldab vastuvõtuala Tiit Vähi korraldas meie tiimile vastu võtta ja see oli pöörane, et me olime nagu võitjad, tulime lennukilt maha selline armaada, rahvast oli vastuvõtt täpselt nagu maailmameistrid või olümpiavõitjad oleks saabunud ja noh, see on naljanumber, aga noh, nii-öelda teine raks olla finaalis ja tulla viienda kohaga maha oli muidugi väärikas ja ja kihvt. Pärast nii edukat käiku sul ei tekkinud mõtet, et võib-olla aitab mõneks ajaks. Nad ei tekkinud ja, ja tean, et paljudele oma arust tõsisematele muusikutele seal eurovisioon nagu käin närvidele ja, ja omajagu võib-olla ka teataval määral nagu kadedusest või et nagu ise ei olnud seal sellesse rattasse nagu satutud. Aga põhjus on hoopiski milleski muus. Mis võimalused olid meil, et üldse oma nina välja pista, eks ju? Tänagi on keeruline, 22 aastat hiljem on keeruline, kuigi meil on onlain võimalused kogu maailmas ühe hetkega olla nähtav ja kuuldav, eks ju. Loomulikult see ainult üks asi terendas peas, et kui sa saad eurovisioonile, see võib osutuda mingisuguseks hüppelauaks kuskile edasi ja, ja, ja tõsi, see on ka, et et sedasama kaelagi häälegi häälegagi oli see, et väga kiirelt, kui selgus, et meie lugu on pääsenud edasi hakkasid erinevad kirjastajad ühendust võtma ja lõppkokkuvõttes kaela käel läkski tähendaks USA kirjastuse kätte küll skandinaaviaosakonna kaudu, eks ole, ja ega kohe tekkiski selline mulje, et ohoo, et nüüd hakkab siis juhtuma. Ja, ja selles mõttes ka juhtused. Seda lugu mängiti palju ja, ja ka võib öelda, et jääloo kohta tol ajal laekus täitsa korralikult autoritasusid. No kui praegu nooremad artistid, kes kehas eurovisioonil hästi palju, näevad ka võimalust rahvusvahelisel tasandil silma jääda, kas sinu jaoks tekkis ka mingisugust rahvusvahelist? Taktisele eurovisioonil ei lekkinud ja see oli täiesti selge, et ei tekigi. Sest vaata, vanus paneb asja paika. Ja Maarja-Liisil oli ju rahvusvahelist tagasisidet, kus ta Jaapanis käis ja, ja plaadilepingud mängitakse selles tööstuses nooruse peale ja see on sõna aamen kirikus. Sellega läks tegelikult väga hästi, ma olen mõela lillem, et sa ei pruugi ja kus me saaksimegi teada, et mõni lugu muudab Su karjääri või, või elu või aga kaela käel pani pani minu elu küll hoopis kiiremate tuuridega käima, noh, nii nagu seda oli teinud ka Alo ja Mattiiseni, Jüri Leesmendi ja isamaalised laulud, eks ole. Hoomamatu märgiga laul. Kas ma oleksin võinud arvata, et ühekordseks ettekandeks, lindistatud lugu kätte on jõudnud suvi? Et sellest võiks tulla laul, mida ma laulan terve elu? Sa ei tea seda ette. Kaelakee häälega, noh, see on nii spetsiifiline kooslused siis, kui ongi vahepeal sellised ümmargused tähtpäevad, siis te olete Maarja-Liisiga lauludega tihti vist esitusele tule. Seda tuleb Maarja-Liisiga tõsiselt harva ette, aga kuna me praegu härra kammistega teemega koolides loenguid, mille noh, ütleme suhteliselt udune telgjoon, on lauluvõistlused Eestis läbi aegade. Lauluvõistlused algasid ju tõsiselt juba 57. aastal võib Stahli. Ja kõik need Aarne Oidi vestluskontserdid ja raadio lauluvõistlused ja ja niimoodi, et me natuke räägime tänapäeva lastele mis on olnud, laulame laule ja siis põikame ka kaelakee hääle juurde külla. Ja me oleme ennem ette teatanud, et kui mõnes koolis ja neid on olnud igas koolis on mõni tütarlaps, kes tahaks meiega koos seda laulda. Ja nad tulevadki, laulavad, imeilusasti, laulavad, tänapäeva lapsed laulavad hästi ja me oleme siis laulnud erinevate kooli lastega dueti ja pesen kuidagi võimas, võimas tunne, nad teevad seda tööd väga kenasti. Nii et see laul vaikselt susiseb kogu aeg edasi. Maarja-Liis osales eurovisioonil uuesti juba aasta hiljem, kui harmo kallaste kirjutatud lugu keelatud maa sai suurepärase kaheksanda koha. Ivo Linna pürgis eurovisioonil uuesti aastal 2017. Lugu suur loterii sai Eesti laulu finaalis noorte artistide vahel viienda koha. Priit Pajusaar on eurovisioonil osalenud pala autor olnud veel kolmel korral. Edukaim oli koos Evelin Samueli ka, kelle esitatud taimondav näit sai 99. aastal Jeruusalemmast kuuenda koha. Aga kaelakee hääle aastal 96. võitis Oslos taas kord Eurovisiooni edukaim riik, Iirimaa seitsmendad ja seni viimast korda iimer punni esitatud Loogate voice. Minu jaoks oli see ikkagi väga tõsine nii-öelda hüppelaud, et kui ei oleks saanud edasi, oleks ilmselt ka minu elu läinud hoopis teistmoodi. Võib-olla ma teeks üldse midagi muud, võib-olla oleks lihtsalt kuskil muusikaõpetaja või, või mingi taidluskoori. Dirigent Mul hakkas järsku tööta, äkki mul hakati pakkuma tööd pärast seda kohe pärast seda telliti laulupeole juba lugu. See oli jube oluline pöördepunkt igal juhul minu arust ma kirglikult tahtsin luua ja tahtsin jõuda nii-öelda inimeste südamesse ja väiksest peale teisest klassist peale. Mul mingi vaev olnud muusikat kirjutada, aga igal juhul jah, see oli oluline verstapost. Te kuulasite saatesarja aeg peatub, kümnendat osa, aitäh. Saate pani kokku Taavi Libe.