Siia otsa võiks kahe panna loo Saaremaale, mis on käo, teine selline Saaremaa kuudext. Selle originaali kirjutas Tõnu Aare ja laulab seda teiste sõnadega jaaniööl. Ja onud ja ka siis käo, kellele see viis meeldis, kirjutas sellele hoopiski Saaremaalt ülistama ja sellise teksti hetki, kui sul ikka hing on väga valus, siis võta oma kodinad ja me siis jääb üle ainult minna Saaremaale, võtta valutav hing ja ruttu teele ja et need võiks olla nagu ühe ühendatud need lood. Et käo oli selles mõttes kohad ja ma mäletan tema neid peoleo aegseid tekste ja Kukerpillidele ta miljon lugu. Jube vaimukad ta oli, ta oli väga vaimukas, aga kuna ta elu lõpupoole oli ka oli väga tali nagu usklik inimene, nagu selgus, et ta ja ta teadis, et ta ühel ilusal hetkel selle vähi kätte läheb. Siis ta kirjutas väga, väga sügavaid, nagu üks lugu, mida apelsin laulisuse kauge. Väga seda seda lugeda, isegi laulda. Ja, ja, ja et jah, mis ma oskan selle kao puhul öelda oli see, et et. Kehast on õudselt hea mälestus, ta oli jube pikk mees. Recerca meeter üheksakümnene lüüa, ma arvan ja siis tal ei tekitanud mitte mingisugust. Valu ega piina, eks eks ta oli ka vahepeal lõbusas tujus lihtsalt tõsta üles parem jalga panna, segada ja vasakuga hoida. Klaasi edasipääs. Niuke värk.