Aeg peatub. Aeg peatub. Tere, head sõbrad. Te olete asunud kuulama Eesti 90.-te muusikaelu lahkuva saatesarja üheteistkümnendat osa. Mina olen Taavi Libe. Selleks, et seekordse saatega jõuda 90.-tesse välja, peame alustama varasemast. Kaheksakümnendatel oli tekkinud olukord, kus Eesti artist oli Nõukogude liidus kõva valuuta. Staadionitäite kaupa kulutasid publikut Anne Veski, Marju Länik, apelsin, vitamiin, Tõnis Mägi, Gunnar Graps ja muidugi eestlaste jaoks selle liini võimsalt avanud. Kaheksakümnendatel nii Gunnar Grapsi ja Magnetic Bandi kui Tõnis Mägi ja Muusik Seif iga Venemaa avarustes tuuritanud trummar Jaak Ahelik meenutab, et kui kord õnnestus Nõukogude liidus juba püünele pääseda, tähendas tööd pikaks ajaks. Vanasti oli ju, võtad isegi terve Venemaa peale, siis kesktelevisioonist oli ju üks kord nädalas muusikasaade seal pühapäeva hommikul oli mingisugune hommikupostide pooletunnine muusikasaade üks nädalas kesktelevisiooni Leningradi televisioon olidki, eks me siin nägime Eestit ja Soomet, eks nagu privileeg, aga Venemaal oligi see, et kes oli ükskord telekast läbi käinud, siis sa võid selle ühe lauluga 10 aastat rahulikult teha, sest et kõik olid need juba näinud. Saadet vaatasid kõik. Aga nüüd, kui tuli neid bänd ja kõik läks vabamaks saateid tuli juurde, siis venelasele lihtsam võtta see vene artist, et Eesti oli ikkagi rohkem välismaa nende jaoks. Seda ei loetud kuskil nagu, nagu Venemaaga. Et pigem oli see, et kui sa läksid Ameerikasse ja ütlesid, et ma olen Eestist, siis sind üritati ikkagi nagu nagu promoda, kui, kui, kui vene artistina veeres eestivenelase jaoks oli Eesti oli väga paljud olid ju käinud siin ju Lätis või Leedus või Eestis ja näinud seda teistsugust elu. Kuskilt vene külas tuli siis satasidki nagu välismaale ja ja võib-olla sellepärast oli ka üks põhjuseid, miks need eesti bändidel lasti seal vabamalt hingata, see võikski olla see, et sotsima ansambleid kallis tuua. Ja siis millastigin seal vabamalt tegutseda ja siis meid müüdigi välismaa ansamblite keskeltläbi. Gorbatšovi perestroika tõi kogu Nõukogude liitu vabama hingamise. Seda oli tunda ka muusikatööstuses, meenutab nii muusik seifis kui vitamiinist trumme mänginud Mikk Targo. Venemaal muutus pilt ka üsna äkki see nii-öelda eestlaste e mingisugune edu, eks ole. Ja me töötasime ikka nii, et, et mul on kodus kaart, kus ma olen teinud linnukesi 173 linna läbi sõitnud. Reeglina Me mängisime selliseid kaala kontserte, kus oli kaks, kolm, neli bändisaalid sellised 6000 ja pluss Moskvas 30000 inimest saalis. See oli see meie töökeskkond. Ja, ja kuidagi oli nii, et Jaak oli jah, kõige suurem neist, aga samas kõigile nagu jagus ja kõiki hoiti sõbralikult väga hästi võeti vastu. Kõik said nagu oma ja kapp ka muusikaliselt jääb kuidagi nagu pillimehed vaatasid eesti bändidel nagu natukene alt üles. Sest Venemaal oli ikkagi väga ränk kord majas, selles mõttes, et noh, kui kui restorani bändil oli playlist oli seina seina peal klaasi alla ainult neid laule sa võidki mängida seal kõik ja see on mingisuguse täielik jurade jura, mida sa pead mängima, eks ole. Siis noh, nemad olid nagu käest-jalust seotud väga kõvasti. Aga meie tulime, laamendas, me seal niisama teeme siin rock n roll ja ma ei tea, mida iganes meil pähe tuleb Tsees Brauni Man's World mingeid probleeme, eks ole. Ja noh, see oli nagu nende jaoks, et vau, aga siis siis hakkas see kõik nagu sealpool ka nagu lahustama, ütleme nii ja, ja, ja nad tulid üsna kõva tempoga, nagu järgi seal oli, mängis ka muidugi rolli see, et, et ka Venemaal muutus nagu see riigikord selliseks, et hakkas järsku raha liikuma nagu meeletutes kogustes. Mis tähendas seda, et tekkisid ka parem varustus. Nii pillide kui tehnika osas. Ja sellega nad sõitsid meist kohe üle. Ehk siis seal tulid mingid padjad, tulid kohale, panid klotsid laual inimestel ajam, poisid, me ostame teile kõik olgu olla nüüd hakkame bändi tegema nüüd maailma üleüldse. Et siis siis neil oli see kurgi parkia või mis need pundid olid helipundid mis, mis siis nägidki välja täpselt nagu Bon soovid ja jaa, jaa ja pillimeeste tasemelt olid nad ka enam-vähem samas kategoorias, seal toimus kiire ülevõtmine jõuga toore jõuga ja meie omadel nagu jällegi samal ajal oli juba jälle vot seesama hetked, et et nüüd on seda kõike nii palju tehtud, et nüüd hakkad juba nagu väsima, et sul ei ole nagu seda tuld silmas, eks ole. Ja teised tulevad siin jälle suure mühinaga selga ja, ja, ja hakkaski kuidagi ära kustuma see, see turg kui niisugune Aga täiesti selleks hetkeks oli paljudel tekkinud juba põhjalik väsimus. 80.-te teisel poolel loobusid Venemaal tuuritlemisest nii Joala kui Mägi. Armastatud Eesti artistidest oli juba tunduvalt varem käega löönud Ivo Linna. Mina tulin ära apelsini ansamblist aastal 1980, olles siis selle ajani. Laias laastus ütleme, kahe aasta jooksul käinud mööda seda Nõukogude liitu küll ja küll võib-olla oleks õigem öelda, et ma ei, ma ei pidanud seda vastu noh, 30 kontserti reis oli väike asi, aga kui sul on 70 kontserti. Lõpuks ma sain aru, et ma tahaks oma oma oma last näha, mõnikord eks ole, ja elada, elada pereelu tulin täitsa vabatahtlikult ära, sellepärast et paralleelselt hakkas hakast tekkima nii-öelda see rock Hotell ka. Kaldrolli ja rockabilly laine oli just 80.-te alguses sinna Põhjamaades ja ja meil ka oli, oli kõrgel, siis me nautisime seda, seda kisa-kära ja aplausi päris korralikult. Eks me rock hotelliga tegime selle põhitöö ära, kaheksakümnendad sellel kümnendil. Ja juba ütleme 80 viis-kuus siis hakkas aimama sellist, sellist tunnet õhus, et midagi hakkab muutuma oma noh, Gorbatšovi poliitika uuendamine, perestroika, kõik see asi. Mis seal 80.-te keskpaigas ja lõpus eduka bändi jaoks kasvõi esinemiste kokkuleppimisest selle eest tasu saamises hakkas nutma? Ununesid neid ametlikke Tarifitseerimisi, ansamblid ja solistid käisid ju ette laulmas, et tõsta oma nii-öelda iga igale ühele olnud punkti ütlema ja et olid solistipunktid nii-öelda ühekordne esinemistasu olid ansamblite tasud, need nagu onusid ära. Kõik see asi käis täiesti vabal kokkuleppel, kui keegi sind ikka kutsus, lepiti summa kokku, maksti ka lepingu alusel, kui mälu ei peta. Ta aga maksti ka sularahas kätte, sest et väga palju oli ju neid pidusid mida nimetatakse süldipidudeks, eks ole, ja see oli kokkulepe mõne asutusega mõne kolhoosiga. Esimees ütleme helistas raha, pandi lauale ja, ja lepiti kokku, kui kaua ansambel peab esinema ja nii need asjad käisid, et seal enam sellist suurt jälgimist ei olnud. Ennem oli ju tähtis osa, oli sellel Sorbol, eks, sotsialistliku omandi riisumise vastase võitluse osakonnal. Kes siis jälgisid finantsdistsipliini, ei oleks ikkagi täidetud, nii nagu Nõukogude seadused ette nägid. Aga see asi, asi kõik kuidagi vajus ära 80.-te lõpus, sest et üks üks tähtis element 80.-te eesti muusikas oli teadagi iga-aastane Tartu festival, Tartu muusikapäevad rokifestival veel levimuusikapäevad, kuidas, kuidas neid hüüti? Vot, see oli teatud mõttes selline lakmuspaber keda sinna kutsuti, kellel seal kuidagi läks see võita seal see nii-öelda peaauhind seal ikka suur au seal Vanemuise lava taga nuteti, kallistati, rõõmustati, kurvastati korraga. Ja minu jaoks Tartu festival oligi kahel korral, oli, oli nagu uute aegade näitaja, see oli 87, kui me laulsime siis kambakesi seda ei ole üksi ükski maa raekoja platsil ja muidugi läheb viis isamaalist aasta hiljem 88 siis oli kõikidele selge, et, et noh, tuleb mis tuleb. Kas see asi läheb pauguta ja lillede ja lauludega. Või teistpidi kõik said aru, et, et pöördumatult tegelikult ajad on muutunud. Kõigi jaoks vajad nii kiiresti ei muutunud, räägib Jaak Ahelik, kes toona mängis Ultima Thulest ja aastast 1989 kompromisspluusis. Ütleme, siin Ivo Linna ja apelsini, kes olid Eestis ülipopulaarsed Erika soositud kolhoosipidudel, et seal oli see, et kolhoosipidudel tasustamine toimub seal täpselt nii, mis sa küsisid seda sulle maksta. Aga Ultima Thule ei olnud nagu selle selle žanri viljeleja eriti teda kuskile kolhoosi lõikuspeol oleks kutsutud mängima, et meil paar korda võib-olla oli, aga see oli ka nähtavasti keegi ei teadnud täpselt, keda ta kutsub kogemata. See oli ju nii imelik aeg. Ütleme see 80.-te lõpp tegelikult raha jumaldab mingit mingit väärtustena mäe taksoga Lasnamäelt, lennujaama maksis sõit 25 rubla, siis lennukiga lennujaamast Tallinnast Moskvasse maksest sõit 24 50 odavam veel, eks, kui taksoga sinna, et see. Ja see oli see aeg, kui, kui väga paljud eestlased ju käisid Soomes autose ostmas Soomes viina viimaseks 100 marga väärtus rubladesse panna sel hetkel kuni 3000 rubla. Mis tähendab seda, et kui sa viisid sinna kaks pudelit viina, on ju, said selles 3000 rubla, ajab siin kohapeal, maksis pakk suitsu, samal ajal maksis kuus rublaaegses raha, ei olnud absoluutselt mingit väärtusteks Moskva lennukipiletiga, lendan Ameerikasse veel end, ükskõik kuhu sind ei maksnud mitte midagi Arafatiga. Ta oli siis professionaalne pillimehe leib, üldse oli see leib. Oli ikka, sest et meil olid, hakkasid tekkima esimesed kruvida. Klubiline tegevus hakkas aastal 90 pihta 189, kui kui Tallinnas oli, siis eeslitall oli selliseks kohaks, kus, kus bändid mängisid seitse päeva nädalasse tänaseks lahkunud omanik Jens mowskaard, kes tuli seda klubis tegevust Eestis. Arendas otsestased kompromasbloo, mängib esmaspäevastel vajavadel ja Villu Veski ansambel Avicenna mängib Teisipäevastel päevadel, sest et maja oli puupüsti kogu aeg rahvast täis ja siis oligi see, et ei ole mõtet nagu nagu häid pandi panna nädala lõpuks, kui selline nagunii rahvastakse, siis tõsteti nädala algusesse ja see süsteem põhimõtteliselt toimis niikaua, kuni hakkasid tekkima esimesed sellised disco-klubid. Et Hollywood ja myygoya, siis need olid nagu need kohad, mis natukene harjutasid selle eestitralli käijate hulka. Meie edukaimad naisartistid jätkasid Venemaa publiku hullutamist, Anne Veski teeb seda siiani. Marju Länik meenutab, et tema käimised 91. aastal lõppesid. Pool kuidas artistiga tegeleti, kuidas kontserte kokkulepiti, see muutus nagu selles mõttes, et et aastaid oli see olnud, niiet noh, ma olin Eesti riikliku filharmoonia alla 75.-st aastast peale. Et ikkagi need asjad käisid kõik läbi riikliku filharmoonia Moskvas jälle siis läbi raskkontserdi ja koos kontserdi ja siis teiste linnade ja liiduvabariikide pealinnade filharmoonia vahel. Aga 80.-te lõpus juba hakkasid ju ka Nõukogude liidus tekkima sellised kooperatiivide ja ja sellised erakontsertide korraldamised. Just korraldajad, kes siis kes siis organiseerisid suuri turneesid erinevates liiduvabariikides suurtel staadionitel või siis suurte spordihallides. Suhtumine ei muutunud artisti nagu iseenesest mitte kuidagimoodi, ma ei saaks küll öelda, et oleks muutunud. No kui sa ütlesid, et sa käisid veel 90. ka 19. ka jah, miks hiljem enam seal käinud? No me taasiseseisvusime ja kõik need kontaktid ja sidemed ja need liinid, need lõigati nagu noaga ära. Siis oli kutseid enam ei saadetud ja ühesõnaga kõik nagu seiskus, selles mõttes. Siis siitpoolt ka otsinud kontakti vä? No tõepoolest ei otsinud, sellepärast et ma olin väga kaua aastaid Venemaad reisinud, näen ikkagi ka liidus naislauljad ka edetabelis seal eesotsas niimoodi, neljas mitmeid aastaid, ma olin ka väsinud sellest tohutust reisimisest. Kroon tuli, siis ma mäletan, et meil oli poole aasta peale oli poole aasta, siis see oli pakutud kolm esinemist, mis, mis tähendas muidugi nälga ja ma usun, et paljud pillimehed paljud ansamblilt ka loobusid, paljud otsisid mingeid muid võimalusi. Aga kus on häda suur, seal on abi mõnikord lähedal. Ja tänu ühele minu Soome sõprusele me saime ootamatult tööd Soomes, see oli uskumatu töö, sest meid kutsuti Pauligi firma poolt esinema. Suusakeskustesse ja Soomes neid jagub. Seal oli üks selline joogikampaania, mille nimi oli tatsan, ma ei tea, kas seda kakao tüüpi jooki praegu üldse toodetakse ilmselt, ja selline täitsa kampaania ja me olime nagu kuninga kassid, sest meil oli ütleme, kolm nädalat kusagil suusakeskuses kohapeal. Igal õhtul mängisime kuskil kolm tunnikest. Meil oli söök tasuta. Me saime palka ja me saime tasuta ka suusavarustust. Et mina olin, ma olin vist juba üle 40 vanad aastat, kui ma siis hakkasin mäest alla laskma suuskadega. Nii et meie elasime selle kõige hullema aja tegelikult päris hästi üle. Pluss tekkis üks periood ja ma arvan, et see oli 1992. Kui siis Anti Kammiste ansambliga mängisime Tallinna Helsingi laeva peal. Kõige pikem tuur oli kaks ja pool kuud järjest sellise väike Corbyeri nimeline laev ja Ma ei tea, mis saatuse sõrm see oli, aga, aga mul oli tööd. Vedas, vedas, lihtsalt ropult, vedas, mina elasin selle üle. Alguses oli kõikidel kindlasti tohutu teadmatus, et mis nüüd edasi saab, et mis vormis nüüd üldse tuleb oma tööd edasi teha kellena tegutseda. Ja filharmoonia ju ka 94. aasta esimeses pooles lahutama kas tõsise ja, ja nii-ütelda siis levimuusika. Kõik levimuusika artistid pidid leidma oma tee sisel harmoonia alla ainult klassikaline muusika, olgugi et tegelikult nii palju aastaid oli just levimuusika see, mis lõviosa sissetuleku filharmooniasse tõi ja ja tänu sellele sai funktsioneerida ka meie süvamuusika klassikalise muusikakollektiivid. Kas ma olen ju väga hästi meeles, kui see kroon meil tuli ja olid meil need talongid ja ja kuidas nende eest tuli käia, süüa ostmas ja siis, kui sul leti peal midagi ei olnud, siis, siis mõne poe tagauksest ikka mõni mõni müüja. Aitas Ta vaatas, et tutta, nägu, laulud meeldivad, et et siis andis head ja paremat, aga, aga tegelikult tegelikult oli algusaeg oli muidugi kohutavalt keeruline, jah, mis seal salata, minul läks nõnda, et mind kohe kutsuti Viru varieteeprogrammi solistiks. Ja siis mulle tegi veel restoran Astoria ettepanekut, ma õhtuti annaksin sellise pooletunnise soola esinemise seal restoranis, mis oli tolle aja kõige ilusam restoran meil. Et ma tegin mitu korda seal Ostoorias tegin nädalas, kas ma tegin neli või viis ja siis ma sealt kihutasin siis Viru varjates, kus ma siis lausun veel programmis kaks laulu. Ja peale selle, noh siis seal hakkasid liikuma ka need laevad. Mäletan, et oli aas Ta 92, kui meil hakkas käima see eesti tähendab Tallinna ja Rootsi vaheline laev, mul õnnestus, nii et sõitsin Stockholmis ise lepingut sõlmima. Siis selle laevaprogrammijuhiga, kes kahjuks Estoniaga vetesügavustesse läks, kristalliine, esimene artist, kes sai siis nagu niisuguse kahenädalase reisi Tallinna ja Stockholmi vahel, ma palusin endale nagu bändiks, praegused ju kõik starti, kes tol ajal seda nime ei kandnud, siis nad olid regati baariansambel või midagi sellist. Aga see laevade minule ei istunud sellepärast et see see ei olnud minu jaoks. See tõesti ei olnud minu jaoks ja ja rohkem ma ühtegi reisi ei tahtnud teha. Marju Länik meenutab, et 90.-te esimeses pooles tegi ta väga erinevaid asju, juhtis moeshow sid, tegi kaasa Estonia muusikalis, juhtis reklaami televisioonis teid ning osales ETV telesarjas mullikesed aga koostöö tulevase Two Quick Starti tuumiku, Paulus Laisaar Kotkas aga sai uue hoo sisse 93. aastal Mikk Targo vastloodud stuudios, kus sündis diskurite rõõmuks kassett. Ma olen ju naine. Seda võib nimetada vaibakloppimise ajastu esimeseks pääsukeseks. Nad tegid ettepaneku, teeks mu bändiga tehtud lood nagu uuesti, kuna tegelikult meile oli hakanud jõudma ka siis nagu elektrooniline muusika ja selle selle tegemine ja meralid tekkinud esimesed pisikesed, sellised kodustuudiot või mingit keldristuudiod ja ja neil olid hakanud jõudma juba ka mõned sellised kaasaegsemad süntesaatorid ja ja mõned Champlid ja ma olen ju naine, oli selle kasseti nimi, siis see sündis koplis ühes keldristuudios täiesti keldris, nii et et kui keegi välisuksest käistes pidi vait olema, ma ütleks, et ma lause selle linti esikus. Seal oli üks mingisugune niuke keldri, mingisugune väike pisike korter, Mikk oli need ruumid endale seal leidnud. Ja mina laulsin esikus ja, ja siis. Lindistamine siis ja kus siis oli nagu see arvuti ja mu pillirjasid, sa isiklikult köögis? Ja no see oli kõik selline koplirand. Et, et nii on need asjad, meil sündisid tõesti kõige esimene selline tantsumuusika pääsukese karikakra uus versioon, sisese kaver siis oli raadiojaamad, hakkasid seda mängima ja seitsmesse aprasse kutsuti, sellega. Sain VII Vapras ainult sai niimoodi natukene sinna sinna ruumi linna. Seal mingi lava ka veel siis ma nagu mõtlen, et kas ma tean seda siin lava ees on veel täitsa lava peal. Ühe korra nagu proovisin seda lugu ja siis ütlesin, teeme nüüd linti, ei, valmis on juba salves täpselt. Kuidas siis toimetasime, kas ma siis laulan seda siin lava lava ees, lava oli niukene kõrge, mingi 60 sentimeetrit lähevad, et mul oli nagu sinna nagu küllaltki paha kleidiga astuda, mingeid astmeid ei olnud. Vahepeal läksin sinna kaevu, katsetasin kosmosega, nagu teen, teen ühe korra läbi. Ei, juba ongi lindis ja see seda videot näidatakse siia siiamaani ja nii Youtube'is. Ise naeran ja, ja imestan, et noh, olid aja tehes. Karikakar muidugi, see läks nii ülimalt popiks, et et ma mäletan, kus kus tihkaredzis Tigaadeekides, kus nad siis diskoteegid siis seal oli, oli ükskord oli Viljandis igatahes ta lugu küsitud 68 korda siis õhtu jooksul. 94 loksused asjad paika, sest et vaadates peolaudu on pilt väga selge, kui Eesti NSV saadeti ära, ütleme, lookas praadide ja, ja tohutu arvu pudelite saatel siis ka juba tekkinud, ütleme asutuste, uute asutuste mingi jõulusiis väga palju tehti jõulupidusid, mitte et neid vähem praegu oleks, aga siis oli see uus asi. Need lauad olid üsna kõhukesed ja noh, peenemelu pakkuda tee rahvale võib-olla klaasike vahuveini ja tikuvõileiba või mingeid juustuvalikut. Ja, ja, ja kõik, aga siis hakkas tulema jälle. Vaatasin, et ohoo, juba on tekkinud peenema nimega Keite ringid juba rahvas sai üht ja teist paremat maitsta. See näitas tegelikult, et rahva ostujõud on, on kõvasti kasvanud. Ma võin siin kuupäevaga eksida, aga kuskil 94 oli juba asi paigas ja minu meelest ka muusika tööstustegemine. See läks uutele alustele. Selleski mõttes, et peale meie armsa raadio või televisiooni veel linnalist stuudio hakkas tekkima väiksemaid stuudioid. Aparatuuri hakkas tulema, kui ma. Et see oli nagu suur märk, sest et muidu ma ei ütleks, et me ei oleks pääsenud nendesse stuudiotesse tollal ka nõukogude ajal. Aga see oli ikka igavene igavene gamma ja ütleme, igavene tegemine. Öised lindistused aega stuudios olla oli vähe, aga 90.-te keskpaigas ja seal oli juba juba nii, et poisid, tulge, kui tal taskus on raha, siis lepime kokku ja olge vigu. Poeg on. Ka seal vargaks õppida algul sello ääri vaid keel. Muidugi ööklubid ei pääsenud ka kogenud artistid neist kuidagi üle kanda. Muidugi testivad ja, ja vaatavad, mida publik tahaks. Me tundsime rock hotelliga mitugi korda esinedes kusagil väga hilisel või siis Maide varasel kellaajal kusagil ööklubis, kus möll oli käinud juba neli-viis tundi ja kui me läksime siis lavale, kellel oli, ütleme varahommikul kell kaks või ütleme öösel kell, kas siis tegelikult me saime aru, et mitte kedagi ei huvita, mis muusika sealt tuleb, peaasi, et oleks vali. Peasid trumm seal Matsuks ja, ja nii edasi, me mitu korda omavahel rääkisime. Kus see oli, ma ütleks, see oli 90. Et äkki seitse. Mul oli kaks väga kihvti tantsupeo, siis mul olid vahepeal olid, olid ju tantsijad, külmal olid olid need tantsijad. Ja siis vahepeal oli ka nii, et oli üks mees tantseegaks naistantsijat ja, ja siis jälle kaks naistantsijate igat moodi olnud. Võib-olla olid need, kes hiljem tegid juhik selli, eks ole, selle sellise koosluse ja siis me tulime Atlantisest välja esinemast. Aga õnnetuseks tulime ees uhke uksest, ma ei mäleta, miks meie siuksest tulime välja. Et istuda minu punasesse autosse ja tantsupoisid sõitsid ka minuga, Nad istusid tahaistmele ja siis tulidki, lähed kantpead Atlantises juurde ja ütlesid mulle, et nüüd lähed Emajõkke ujuma. Mina olin vait, ei osanud nagu midagi ütelda. Aga minu tantsupoisid siis semi ja, ja Indrek ka hakkas nagu rääkima. Milles nüüd asi on ja ja tegelikult nad lihtsalt hirmutasid, noh. Nad olid ilmselt sellised. Nad olid harjunud, et neid kardetakse, nad olid harjunud, et nad võivad olla süüdimatud, nad olid harjunud, et nad võivad kasvõi lasta, eks ole, selle me teame ju, väga palju oli neid tulistamisi. Mina ei ole kohanud, klõbistad, selliseid asju oleks olnud, aga ma tean, et on olnud ööklubides selliseid tulistamisega. Et mul ma olin ikka õnnesärgis sündinud, ses mõttes, et mul tollest ajast see ongi nagu ainukene selline kogemus, kus need kantpead tulid auto juurde. Siis ma ei jõudnud seda kinni keerata. Et nüüd lähed Emajõkke ujuma. Aga ma säilitasin rahu, säilitasime viisakuse. Ma ei hakanud häält tõstma, ma ei hakanud ülbitsema, vaid ma väga kannatlikult lihtsalt ütlesin neile, et mul on raske meile ära sõita ja nii see lõppes. Päris hirm oli kohe pärast omavahel rääkisime siis ikka. Ega kohutavalt ebameeldiv, kohutavalt ebameeldiv. Sest see oleks võinud nii minna ka, kui oleks ainult ühe ebasobiva sõna vastu öelnud. Siis ma ei kujuta ette, mis oleksid teha. Aga oli artiste, kes ei suutnud kohaneda. Meenutab ajakirjanik Vahur Kersna, kes 90.-te esimeses pooles töötas Eesti televisiooni kõrval ka Top Raadios. Kõige rohkem on mul kahju Gunnar Grapsist. Kui ma olin seal top-raadios tööl, siis see aeg oli väga-väga segane, kõik oli sassi löödud ja me võtsime tööle näiteks Alo Mattiiseni kes oli täiesti ilma peale jäetud. Me võtsime tööle Gunnar Grapsi, kes oli tulnud just Rootsi vanglast, kuhu ta narkootikumide smugeldamise eest olles laevadel diskor oli sattunud. Me võtsime tööle Jaak Joala, kellel ei olnud ka tegelikult noh, mingisugust sellist avalikku väljundit, need olid inimesed, kes olid tõeliselt tuule peal ja ma arvan, et kui ma olen elus midagi head teinud siis võib-olla nende inimeste tööle võtmine oli üks olulisemaid asju, noh, rahaliselt see oli muidugi Kuki muki, see ei tähenda, et kellelgi ei meile ega neile midagi. Seda enam, et top-raadios meil jäi lõpuks saamata töötajatel seitsme kuupalk ja minul üheksa kuupalk, et keegi ei teinud seda raadiot. Raha pärast, et ma mäletan, kui kõik oli juba laiali löödud ja Makarov oli selle raadio lukku pannud, siis Jüri Liim oli toonane üks kõva tegija, käis ja muutis selle luku lahti. Käis ikkagi seal öösiti saateid tegemas, et inimesed tahtsid jubedalt raha asemel teha saateid ja midagi öelda. Ja nii oli ka nende nende superstaaridega, kelle me saime eetrisse. See, see oli raske ja segane aeg, aga meie elus tuleb kõigil Moosun keerulisemaid aegu ette ja nende puhul on ainult üks võimalus, tuleb üle elada, sai peapäevast päeva laulma olema staadionite superstaar. Joala sai sellest aru. Alo Mattiiseni jaoks oli see natukene raske. Aga Gunnar krapsile mõjus hävitavalt. See olnud nõus kuskilt otsast järgi andma, et oleks ta läinud, selle mitte ma ei pea silmas, et oleks pidanud hakkama tegema nüüd mingit vaibakloppimis muusikat, niisugust, tuleks ta muutvat natukene oma stiili, mida ta tegelikult ju oma elu jooksul veel korduvalt teinud siis sellest sellest niinimetatud sellisest raskemast muusikast enam loobuda ei tahtnud, et see oli ta kuidagi selline, nii üks siht silme ees ja põhioligi see, et mind ei huvita ja see mind ei huvita, lõpuks ta siis areenilt kõrvaldades krõpsu käis ju ka kaks korda ära, seda ju üritas ju, Ameerikas mõtlesin, et kui ta Venemaal populaarne olnud ütlemistes Ameerikas võiks populaarne olla, kas see nii lihtne olnud? Lõpus rääkis sedasama juttu, et see oli veel tegelikult see aeg, kui, kui hevimuusika oli veel Venemaal populaarne, et see ei olnud veel. Ta on siiamaani tegelikult kraps väga lootis, et ühel hetkel pääseb Venemaale tagasi ja ja kui ta oleks teinud siin mingi muutusi, oleks hakanud tegema siin mingit teistsugust muusikat ja siirast Venemaal tahtnud seda heli teha. Oleks tekkinud siuksed käärid lihtsalt, et ma arvan, et seal on pigem see, et tahtnud kahestadalist. Ja ma tegin temaga intervjuu tema 50. sünnipäeval, see oli väga-väga kurb elukaaslane, kes tal tol ajal oli, oli ta praktiliselt paljaks teinud, kõik tema säästud ja ta ehitas maja ja ja mis, mis tõenäoliselt ta ikka teenis seal rootsi vahelt käies, enne kui ta vahele jäi, päris korralik rikult. Sest nafta sõiti mingisuguste selliste sportautodega ja seda ehitas maja ja mis kõik veel, noh, ei olnud vaja, aga tahtis välja elada sellist rokkstaari imagot. Ja ta oli paljaks tehtud ja ta elas mingisuguse järgmise pruudi juures kööktoas kuskil agulis ja, ja see intervjuu oli kurb. Tema silmad olid väga-väga-väga-väga kurvad, Grapsi tappis kaan, mitte miski muu, kuivõrd meeleheide ja kurbus ja lootusetus temasugune õrna, õrna hingega looja. Väljast võid sa olla ju raudmees. Aga seest oli ta hästi-hästi õrn, hästi habras. Ja siis muidugi Venemaal kõige suuremat kuulsust nautinud Jaak Joala. Joala oli sisimast nagu selline tugevam. Ta oli väga hea huumor ja irooniameelega, mis teda ilmselt ka päästis seal Venemaal talitark talikaval. Ta ootas ära ja noh, talle oli pakutud ju Venemaalt ju, mis rahasideta tuleks seal esinema. Me ei oska uneski näha ja tegelikult eks ta oleks saanud ka hakkama, kõik teised said tema põlvkonnakaaslased, kõik need Leonterid ja alla Pugatšovat ja suplevad rahas ja kuulsuses. Aga jaak võib-olla ei tahtnud, ta ei viitsinud, eks ta oli mugav ka. See kõik oli tema jaoks juba läbitud. Ühel hetkel hakkas ta uurima neid, et UFO saladusi ja telegrammi asju ja see maailm nagu köitis teda. Ta ei tahtnud teha, mis asju, mis teda ei huvita, mis teda ei paelu. Ja mulle tundus, et, et kui ta läheks Venemaale tagasi, ükskõik kui suur see raha on. No mis sa teed sellega, ostad endale 100 särki, ostad endale kuni 17 jaaguari, no ja siis sõidad ikka ühega, kannad ikka ühte särki ja ühtesid pükse, et see oluliselt võib-olla tema õnne suuremaks ei oleks kasvatanud. Samas Ühel hetkel raha oli siiski mingil määral elu üks tarvis, siis tegi ta selle kontsertturnee. Kontsertturnee pealkirjaga las jääda kõik, mis hea, toimus 96. aastal solistideks Jaak Joala, kümnendi alguses paar aastat Rootsis elanud Tõnis Mägi ja Ivo Linna, kes meenutab tuuri kahetist tunnetega. See idee tuuris juba kuskilt otsast 90.-te alguses, kui oli see kollane allveelaev G ja see oli minu vana sõbra ajakirjaniku Andrus Esko väljamõeldis, aja kamp, kes oskavad laulda kokku ja laulge 60.-te aastate meie lemmikmuusikat eesti keeles. No ansambel karavan, kõrvitsapoisid, Joala ja mina tegime kõvasti proovi ja tegime siis selle esimese kasseti seljas aasta 90 91. Ja Esko Andrusele oli väga hea turundamise nipp. Tollal olid igas külas olid ajaleheputkad ja, ja ta pani igasse putkasse viis laiali kassette. Eleid, kassette osteti 40000 tükki. Et see on minu elu rekord. Me tegime tuuri ja vot siis kuskilt sealt, kas see jutt nagu pihta, et võiks veel midagi teha, me tegime teise kasseti ka, aga see sellel nii hästi ei läinud nagu tüüpiliselt ikka järje järjejuttudel. Siis tuli ükskord tuli välja kadunud sõber Pihlap pidarma, tuli ideega välja, teeks niukse kontserdi. Aga need jutud kuidagi jäid, kui siis 95 võis olla. Joala elas Pärnu maanteel seal viadukti juures ja otsustasime, et saame kokku, arutame asja, läksimegi sinna, võtsime vigurijooki ka kõrvale ja ja mõtted siis tekkisid, seal oli kohe selge, kes on, kes on boss Evossari joale, sest tema esitaski oma seisukoht vastuvaidlemist mittesalliv toonil. Tuur läks väga hästi, rahvast oli palju. Miks kahetised, tunded sellepärast? Me läksime võib-olla natuke sellele liimile, et hakkasime oma vanu lugusid natuke ümber tegema. Me ju lindistasime need lood uuesti, võib olla, oleks pidanud rahvale tegema siiski kummarduse, sest et asjad on ikka nii, et kui sul üks lugu jääb kõrvade vahele, siis sa tahad seda kuulata nii nagu see vanasti on olnud. Või enam-vähemgi sellisena Mann lugu me tegime siiski natuke kui natuke liiga ümber ja ma sain aru, et rahvale see peale ei lähe. Väga hea variant oli, oli Mäksil ju vanast jõest. Aeglane mõtlik ja Mäks ongi tark inimene ja ja tema tunded olid, olid selleks ajaks sellised, nagu nad olid. Aga rahvas vaatas kuidagi pika-pika näoga, et no miks, miks nad selle looga nii tegid? Vot sellist suhtumist oli lava peal, oli, oli tunda. Ja mul on natuke kahju, selle aja kohta oli see asi isegi isegi väga hästi korraldatud. Ainuke asi, mis, mis oli, oli jäänud kahe silma vahele, oli see, et tõepoolest rahast tuli palju ja kõikide kontsertide algus hilines. Nad ei suutnud pileteid müüa. Kui sul kaks sümpaatset vanaprouat müüvad pileteid, aga järjekord on kilomeetri pikkune, siis see asi mitte kiiresti ei lähe. Ja ei läinudki lauluväljakul meil siin Tallinnas. Kontsert hilines kolmveerand tundi, aga muidu see seeria läks hästi. Me saime isegi omavahel vist aasta hiljem kokku. Jaagule oleks meeldinud, et teeme veel meene, komexiga ei haakunud. Sest Tõnis ütles, et tema seda vana värki enam ei tahaks teha. Ja me teame, et Mäks on suurepärane laulu kirjutada, ütles, et mul on nii palju oma materjalid, ma tahaks laulda omi laule. Ja me ei suutnud leida enam ühist keelt ja minu vastuväide oli, põhines sellel et noh, me ei saa nii lühikese distantsi järel teha koheteist tuuris. See ei oleks õnnestunud. Nii et need, kes suutsid pisut oma aega oodata ja kohaneda, mahtusid uue muusika generatsiooni kõrvale ära aja möödudes aina paremini. Paljud tegid edukalt ka uut loomingut. Näiteks Marju Länikule ilmus 97. aastal album naerdes ja naeratades, kust mitu lugu on praegu sama armastatud nagu tema suuremad hitid 80.-test. Ja meil on tagantjärgi mõtelnud, et inimesed olid vist meie sellest noh, niinimetatud raudse eesriideajast niivõrd väsinud et kui see tantsumuusika tuli, mis oli nagu selline rõõmus ja hoogne, selline positiivne, see kuidagi tuli nagu nendele väsinud inimest telekuidagi õigel ajal seal servalt tõstis no festivali või andis neile ilmselt väga palju jõudu ja energiat sõna otseses mõttes, et et see muusika ei olnud nagu mingisugune selline soigumine või, või mingisugune selline oigamine või või, või, või nutmine, vaid et need, need lood olid reeglina kõik sellised ju hästi hoogsad ja tempokad ja ja sellised rõõmsameelsed, et mina hääletan ka selle ära, et miks see hakkas nii kohutavalt hästi peale. Aitäh kuulamast. See oli sarja aeg, peatub 11. osa. Saate pani kokku Taavi Libe.