Vana kohati minu lugu ottidekst tegelikult see lugu, ütleme, see mina olen alati nimetanud minu muusaks ei ole mitte mingi kaunisti blond tiivuline ingel, vaid meenia tromboonimängija Ants Nuut nuut, kes ehitab ju siiamaani töötavaid auruvedureid niukse kümnesendise raudtee peal sõidavad, võtavad tal seal toas ringi, kõik on viimane jublakas on tal isetehtud. Sae viili kütab ja, ja vaatan. Ja siis me olime ükskord tema juures kodus ja nuut sõitis oma rangikesi seal mööda põrandat ja väga tõsine ja sättis seal kogu aeg mingeid multikaid. Järsku ütles missa kura tolkneb, ma olin täitsa hiir vaid seal. Aga siis ta haarangus suurelt tugevalt Singeri masina õmblusmasinõmbluskäärid lõikas tuka maha pühendunud fanaatik. Ja siis oli mingi aeg, hiljem tuli ott Arder tedre 16 aare tonni juurde, kus me proove tegime. Kuule, ma tegin ühe tekstile mõelda tants, nuudile tõuseb valgeid pilvi Lokomotiv. Ja see oli kuidagi mina võtsin selle teksti enda kätte, see lugu tuli veerand tunniga. Ma ei ole mingisugune heliloojat. Jah, see video oli videoraudteejaamas ilmselt videol ja oli küll, stuudios tegime ka ja ja kuskil kannikese lillepoes esimest korda peale seda ehitasime siis režissöör Peeter Tooma, panime mingit kasukad, joped selleni, panid meid üksteise järele ritta, nagu, nagu rongisõitu imiteeriv meie meil, et oli see väga totakas, aga mis teha? Tõuseb valget. Lokomotiv vartile meil filmiarmastus Ta ei räägi pabeross, rinnataskud punkte saada kuulajale. Ei ole.