Ja siis läks ju aastaid mööda, kui möödunud kevadel helistaski sedasama, Rainer Michelson ütles, et kuule, mul tuli niukene, väike välgatus. Et mõtlesin, et üle tüki aja kirjutan sulle laulu kirjutaski. Ja mina läksin siis Tartusse, kuna Rainer on väga kõrge hääl, sina alguses valisime selle põhja tegemiseks vale helistiku. Ei ole, ma ei oleks seda lihtsalt ära laulnud. Ja siis nad tegid selle ümber esimese variandi, laulsin siis Pärnu Endla teatri stuudios. Jällegi Aarma tegi teksti ja Urmas ütles ka, et, et ära pahanda, et see nagu võtaks sinu maise raja kokku, tead. Lõpetaks ära. Et see ei ole nii mõeldud, et seal lihtsalt tagasivaade ja nii edasi, et karjäär on ju pikka kurat, raibe olnud. Mulle see lugu meeldis kohe. Nii. Mõtlesin, et hea küll, teeme selle loo nii-öelda mundsime üles ja väga tore. Ja siis üllatas siis enne seda Eesti laulu tähtaega Mihkelsoni Raineri kõned. Kuule, ega sul pole selle vastu midagi pakkuma, seda Eesti laulul ka? Ma ütlesin nõukogule teie lugu ise, teate, mis te tahate ja pange. Ja siis tuli võidurõõmus kraaksatus millaski hiljem. See lugu saigi sinna sisse ja ta sai ka finaali, jumal tänatud ja mul on selle üle hea meel, ma ma mõtte streikis tegelikult selle vastu, noh et püha müristus, kui ma nüüd peaks sinna eurovisioonil ka sõitma, kuule nali naljaks küll ja õnneks läks nagu läks. Aga mulle meeldis tegelikult tõsiselt rääkides. See oli Eesti laulul ainuke eestikeelne lugu. Ja mis me oleme pärast seda tähele pannud igal õhtul, kus me ka ei esineks, seda lugu, küsitakse, järelikult selle loo saatust on määratud, see luua jääb tükiks ajaks. Ja nooh, näidonnitlejaid oli palju ja ja kõik see asi läks korda, niiet tõsiselt hea lugu, hea tekst, lihtne meelde jätta, viis hakkab kummitama, eks ole, nüüd tõeliselt hea estraadilaul, noh, Aegi.