Kallis. Tere algab Kadrioru 300.-le sünnipäevale pühendatud saatesarja kallis Kadriorg, teine saade, mina olen Peeter Helme ja mul on hea meel, et siia vikerraadio stuudiosse on sel puhul tänasel palaval suvepäeval tulnud ajaloolane Toomas Hiiob. Tere. Tere. Eilses saates Jaak Juskega andsime ülevaate Kadrioru ajaloost. Võib öelda, et tegime väikese rännaku ajast, mil Kadriorg kujutas endast linnavälist heinamaad kuni hetkeni, millal sellest sai Tallinna kesklinna asum. Aga selles saates sai mainitud ka mitu märksõna, millele tahaks täna lähemalt peatuda. Nimelt tänase saate teema on kadrioruga seotud kroonitud ja kroonimata pead. Ja loomulikult juba Kadrioru algusest rääkides ei pääse me mööda Vene tsaar Peeter Esimesest kellega, kelle tegevus ju selle 300. sünnipäeva võimaldabki. Ja ma mõtlesin siin saate alguses kohe küsida ka nii, et miks just Kadriorg. Peetril oli teisigi loss, oli teisigi põnevaid kohti. Mis plaanid Peetril, Kadriorg olid ja kui palju Kadriorg talle üleüldse korda võis minna. Kas oli puhas võimu poliitikaid kinnistada seda ala, mis veel ühegi rahulepinguga ei olnud ju Venemaa koosseisu läinud enda võimu alla või oli siin ka mingeid romantilisi maid, kaalutlusi? Seda on juba tagantjärele raske öelda, kuigi sellest arvatavasti on rohkem kirjutatud ka mina tean, aga Kairo lossi ehitamise ajal tegelikult ehitamise ajaks olid siiski rüütelkonna Liliu Vene keisrile või sellele tsaarile alistunud. Ongi rahu, see rohkem oli selline vormistamine aastal 1007 21. Ja teiseks, kui me mõtlesime Rootsi riigi peale, siis Rootsi riik oli saanud poolt taevalahingus hävitavalt lüüa, Rootsi kuningas oli ise ka ei teadnud, kus ta on Türgis ilmselt sel ajal. Ja vähemasti Venemaa vaates ja võib olla ka suurem osa. LähiEuroopa vaates oli ikkagi Peeter sel hetkel võidumees. Kolmandaks Peeter, tema üks eesmärk, nagu vene propagandasõda on viimased 300 Ast rõhutanud, oli ju raiuda aken Euroopasse ja sel ajal oligi Soome laht selleks aknaks mõnevõrra Peterburi. Ja siis tuleb ka silmas seda, seda, et Tallinn oli tegelikult, et tolle aja mõistes üsnagi lähedal Peterburi, sest laevaga sai siia mõne päevaga teed olid sel ajal üldse ja ka siinkandis eriti küllap viletsamad kui Euroopas kombeks. Nii et siin oli mitu praktilist argumenti selleks, aga loomulikult oli tegemist võimupoliitikaga, sellepärast et tsaar lihtsalt näitas, et Venemaa on tulnud selleks, et jääda. Aga see ei olnud ju ka peekri ainuke palee selles mõttes, et loomulikult oli tal palee Peterburis palee oli ju Moskvas ka. Et miks oli vaja siia veel palee ehitada? Ma siin enne siia tulekut vaatasin, et tegelikult, et oli Vene keisrile palee kas kõigis, aga enamikus liider tud maades ja vallutatud riikides, eks nii Kiievis kui Krimmis kui ka Poolas. Ja mingisuguseid hiljem, seitsmendal sajandil ma pean silmas, oli õukonna ministeeriumi halduses ka mitmesuguseid kinnisvarasid kaugemates paikades nagu Kesk-Aasia ja küllap ka Kaukaasia. Aga kell 18. sajandi alguses maailmale ikkagi tükk maad vaesem kui pärast raudtee leiutamist ja ka reisivõimalused olid teistsugused. Et tegelikult, kui Peeter esimene otsustas Venemaa pealinna tuua ära Peterburi siis muutus selle otsusega Eestimaa kubermang hoobilt ju venepealine mees õues. Nii et ka siin on see argument, miks ta selle lossi just siia käskis rajada, isegi kui ta siin ise võib-olla kordagi käinud või mõnikord käis ka tema järeltulijad. Üsna harva käisid. Et eesõu, aga vaadates 18. sajandi huvi õigemini huvipuudust pean silmas õukonnapoolset huvipuudust Kadrioru vastu, siis tundub, et pigem oli siin tegu taga õuega. Noh, see Venemaa tagaõue võime käsitleda ka seda, mis ja ida poole meie vaatenurk on ikkagi selline võib-olla euroopakeskne aga see on sõltumata sellest, kuhu me paneme oma vaatamise keskpunkti. Kuid muidugi saab siia lisada seda, et ega Venemaa tegelikult noh, tol ajal oli riik hoopis midagi muud kui 19. sajandi teisel poolel, kui Vene riik ikkagi hakkas tsentrile ennast tsentraliseerida modifitseerima jälgedega. Venemaa riigil tegelikult ei olnud ka väga palju seda kuidas nüüd öeldagi administratiivset inimjõudu nende vallutatud alade haldamiseks, nii et selles mõttes oli keisel võib-olla isegi kõige optimaalsem lahendus tema jaoks, et Ryder, konnade linnad alistusid ja seda kohalike asja ajasid siin ise edasi oma keeles oma seadustega oma luteri kiriku all. Võib siis öelda, et kus inimesi ei olnud, seal pidid kivid ehk siis keisrivõimu sümbolina ehitatud lossid asja ära ajama. Noh, kivide sõjaväe sõjavägirikka kohal, aga mitte kohalik valitsus tingimust. Aga võib-olla ruttame siis ajas natukene edasi, et kui 18. sajandil tõesti Vene valitsejad külastasid Kadriorgu vaid kahel korral lossis viibis 1746. aastal nädalakese Jelizaveta Petrovna ja 1764. aastal ööbis Kadriorus Katariina teine ma, ma isegi ei mäleta või ei tea, mitu ööd ja igatahes mõlemal juhul oli ju loss enne keisrinna saabumist nii kehvas korras, et seal tuli eraldi remonti teha ja Tallinna linnast osalt lausa sunniviisiliselt linnakodanikelt uuesti mööbel siin osta. Aga et siis 19. sajandil tärkas uuesti tsaariperekonna huvi Kadrioru vastu, kas selleks on ka mingi eraldi põhjus või lihtsalt moed tulevad ja lähevad? Noh, see oleneb ka natuke jõu inimestest, aga me peame seda nägema siin ka, et pärast peaaegu veerand sajandit kestnud Napoleoni sõdu oli Venemaa muutunud Euroopa suunal väga mõjukaks riigiks võrreldes varasemaga ja see suhe on ju alati tee vastastikune, see tähendab, et ka Euroopa mõju jõudis Venemaale võib-olla rohkem kui seni, kuigi me teame, et siin. On kirjutatud, et et Nikolai teises viimases Romanovite keisri sorri võib-olla vene verd üsna väike osa, aga see tegelikult ei tähenda midagi, sellepärast et ta õigeusku Vene keiser. Kuid samal ajal ikkagi õukond ja vene eliit oli 19. sajandi alguse selle sellel selles perioodis, kui Venemaa ürit, kuidas läänele järele jõuda ja võib-olla isegi mööda minna, kui Hruštšovi parafraseerida. Ning selles mõttes muutus ka võib-olla see kõige läänelikum Venemaa osa balti kubermangude just balti kubermangude jällegi oluliseks peame silmas pidama, et ka 1795. aastal liideti Venemaaga ka kurama hertsogkond. Noh, ametlikult oli vene mõju all juba olnud ligi pool sajandit või rohkemgi, aga seega kõik Balti provintsid ehk siis-Eestilise kurama said Venemaa osaks. Ja mõnevõrra muutus ka balti kubermangude roll jällegi Venemaa jaoks tähtsamaks. Kas see ka tsaariperekonna kasvav huvi Kadrioru vastu võib olla seotud ka baltisaksa õukondlaste mõju või äkki isegi otseste soovitustega umbes nii, et tulge suveks meile külla? Kindlasti selliseid kutseid tehti, kui Peterburis käidi ja me peame meenutama ka seda, et vaatamata ta tagantjärelevaatele, justkui kõik balti aadlikud oleks olnud ühesugused ja kõik balti rüütelkonna samamoodi need neli tükki oli siiski Eesti, Liivi ja Kuramaa vahel suuri erinevusi. Ja Eestimaa rüütelkonna all nagu Dellingshausen oma mälestustes kirjutab, oli võib-olla isegi kõige suurem see mõju Peterburi õukonnas just 19-l sajandil. Ja rüütelkonna peamehel oli selline audientsi õigus keisri juures, mida mitte keegi lülikutel, et ei olnud. Ja loomulikult oli ka just Peterburis väga palju. Elitaarsetes sõjakoolides tegid riigiteenistuses karjääri, aga me ei saa seda ka muidugi nii kitsalt vaadata, sellepärast samamoodi tegid karjääriga. Rood, soome, rootsi aadlikud, kuramaalased ja Liivimaa oli lihtsalt nii suur, et ka sealt jõudis ikkagi üks, teine aadlimees alati Peterburi, aga lõpuks oli Eestimaa rüütelkond, Eestimaa kubermang Peterburi ikkagi kõige lähem kindralkuberner. Samas oli jälle Riias kuni kindralkuberneri ameti ära kaotanud miseni 1018 kuuendal aastal. Ja tema istus ja siis lausa Riia lossis, eks. Aga Eestimaa kuberner istus vist mõne aja Kadrioru lossis või kuidas see oli? Siis ma mõtlesin selle raamatu kaasa, Aleksei Bella, Kaardi mälestused, mille son Brigi Raadi, eks ole, siin tohib akadeemiale reklaami teha küll. Akadeemia oma mälestuste sarjas on kümmekond või isegi 10000 2010 2011 välja andis. Kuid selle sissejuhatuseks peaks nimetama sellepärast seda, et seisuslikus ühiskonnas olid, oli ka kõik see territooriumi haldustegelikult, seisuslik oli Tallinn mis allus Tallinna linnale, siis oli Toompea, milles, kus valitses oma õigus, siis olid ümbritsevad mõisad, kus olid omakorda oma õigussüsteem ja lõpuks siis ka Kadriorg, mis allus täpselt Ta ei suutnud järele. Vaata, ma arvan, et see allus hoopis Peterburi õukonnaministeeriumile. Et see oli nagu riigi oma. Kui Tallinna linn oli Tallinna oma ja maa ümber Tallinna kuulus rohkem või vähem rüütlikonnale ja, ja mõisatele ja talupoegadele pärast valdade loomist päriseks ostmisi, siis Kadriorg oli riigi oma. Ja kuberner samal ajal pidas oma ametit ikkagi Toompeale. Ja vähemalt sti pelgalt kirjutab, et ka kuberneri korteri Toompeal, aga siin me peame jõudma veel ühe teema juurde, millest te ju ka eile rääkisite mõnevõrra Jaak Juskega nimetasin seda, et suvitamine oli moes ja kui me mõtleme omaaegsete transpordivõimaluste peale, siis tänapäeval, eks ole, autoga, seal on mingi 50 minutit Toompealt Kadriorgu, sõltuvalt liiklusest, aga sel ajal oli see ikkagi ettevõtmine. Nii et päris kuigi võis, eks ole, aga päris Kadriorus tööl käia ei pruukinud olla väga mugav, eriti talvel näiteks. Niisiis oli ka Kairo lossil selline suvelossi staatus näiteks kuberneri jaoks. Seda kirjutab Elle Karm, kes oli Eestimaa kuberner enne 1009 viiendat aastat. Ta kirjutab seda ühe tähtsa visiidi kontekstis. Nimelt toimusid Tallinna reidil Soome lahes saksa ja venelasest meremanöövrid, siis olid Saksamaa ja Venemaa veel sõbrad ja lõpuks keelsel olidki sugulased üsna lähedalt. Ja Saksa keiser küll vaatamata Eestimaa rüütelkonna lootustele maale ei tulnud, küll aga käis Maal oma jahtlaeval standard Vene keiser Nikolai, teine tegi ringkäigu Toompeal alllinnas ja lõpuks jõudis Kadrioru lossi. Ja Vello kirjutab siis sellest nii, kus on väga täpselt öeldud, milline oli riigi ja kuberneri suhe Kadrioru lossi. Nimelt tsiteerin, et minule määratud suvekorter Kadrioru lossis ja eriti veranda, millele pidi keisrile teetserveerida tema ja sellega ühenduses olev paraadsaal, mis seni on säilinud endisel muutumatul kujul moodustasid ühtaegu nagu lossi osa, siis meie abikaasaga otsustasime, et tema ei kohtu keisriga ega võta teda vastu. Tegelikult keiser sõitis isikliku temale kuuluvasse lossi. Seepärast tahtsin ma keisri juhtida verandale otse läbi paraadsaali mööda minnes, meie isiklikest tubadest keiser aga nähtavasti teadlikult ja hoolimata sellest, et ma korduvalt osutasin talle otsesemad teed saali, kuidas naeratades miks te siis ei taha, et ma läheksin vasemale ning läkski teisele poole otse mu naise salongi tervitas teda, ütles mõned armastusväärsed sõnad ning läks seejärel juba läbi vastaspoolse uksega rannale. Väga spetsiifilised protokollilist probleemid just. Aga suvitamine oligi, võib üks põhjus, mis tegelikult hakkas tooma Peterburi tee uuesti Tallinnasse, et 1832. aasta suvel puhkasid, et keiser Nikolai esimese tütred siin juba mõni aasta varem oli Nikolai esimene ise käinud. Hiljem kastsin veel õukondlasi, millalgi isegi üks preisi printsess suvitas Kadriorus. Et siis võib-olla peakski mõtlema selle peale, et kuivõrd, et fookuses Kadriorg oli, kas see oli üks selliseid kohti, kuhu minna, või oli see ikka midagi sellist mida kõik näiteks Peterburis teadsid ja oskasid kuidagi hinnata? Noh, eks haritud inimestele oli kadriolemasolu kindlasti teada kogu Peterburi kõrgemas seltskonnas, aga väljaspool Peterburi. Aga me ju teame, et ka teised keisserlikud, lossid, paleed jäävad Peterburist noh, kas just siiapoole, aga vähemalt Peterburist tulles läände või siis edelasse. Nii et bet Peterburist Tallinnasse tulek enne raudteeajastut oli ikkagi tõsisemalt, ettevõtmine sai laevareis ja seda tehti siis ikkagi suvel ja seda tehti pikemaks ajaks, sellepärast et ei ole ju mõtet sõita kaks päeva laevaga siis seal kolistada siin mööda viletsaid teid selleks kahe päeva pärast uuesti tagasi minna. Aga mis puutub suvitamisse, siis tänast saame sellest väga hästi aru, tänasel päeval linnas ei ole hea olla suvisel ajal. Ja kui me mõtleme veel 19. sajandi peale, kus ikkagi veevärk oli veel üsna lapsekingades, kui üldse kahesatsiooni koolina kooli või eriti ei olnudki. Ja ka inimesed olid, noh, ma arvan küll, et vanused inimesed tugevamad võib-olla sellepärast, et nende nõrgemad olid juba selleks ajaks ära surnud, kumanud täiskasvanud oleks võinud saada. Haigused levisid ja sellepärast mitte ainult keiserlik perekond, vaid ka suur osa eliidist eelistas veeta suvel väljaspool linna, sest nagu me praegu teame, puhas vesi, vesi, värske toit, loodus, linnud laulavad. Miks mitte, suvitamine ei muutunud niivõrd moeks, kuivõrd see oli omamoodi vajadus mida siis jõukamate aegade saabuses ja transpordivõimaluste paranedes soodustas ka võimaluse tekkimine. Nojah, tõesti, kui mõelda kasvõi baltisaksa aadlisuguvõsa telekes ju korjasidki oma vaesemad sugulased talveks kokku Tallinnasse Toom peale aadli aadli nii-öelda paleedesse jutumärkides, kus elati üsna pead-jalad koos, siis suveks laiali sõitmine isegi ei olnud mitte luksus, vaid see oli hädavajadus, sest et ilmselt ei kannata tekstist kauem välja. Noh, eks see linna kokkutulekul samamoodi hädavajadus, sellepärast et esiteks oli see muidugi selline seisuse ja taseme näitamine, et iga isegi kaadlike saavad endale lubada maja Toompeal või ka kuskil Trumpi lähikonnas. Aga teiseks oli seal veel üks asi, nimelt selline ühiskond oli siiski hoopis teistsugune kui tänapäeval ja ka jõukates aadliperekondades oli hästi palju laps. Ning omamoodi on sellest ääri-veeri kirjutatud ka baltisaksa mälestustes. Nimelt et baltisaksa aadli jaoks, eriti noorte meeste jaoks oli ikkagi suure tõmbejõuga Peterburi Peterburi elitaarsed sõjakoolid mis omakorda tähendas seda, et tihtilugu kleidis noor lipnik või alamleitnant koguni Borodžikamale armastuse ja abikaasa hoopis vene aadlike seast. Siis oli balti aadlike üheks probleemiks on ikkagi see, kuidas oma tütred mehele panna ja selleks muidugi oli see talvine aeg, kui siin kogu see seltskond koos käis. Üks võimalusi, korraldi, palle, pidusid, õhtusöök, raudtee, mida iganes. Siin seostub see asi ka natukene kadrioruga sest kuskil vist 1860. aasta paiku asutati selline aardedaamide asutus Marius tihvt oli selle nimi, tegutses ka Eesti vabariigi ajal veel lõpuni seal just koht, kus asutati ilma elatisvahendite aardedaamide ülalpidamisasutusena, rüütelkonna, otse raha ja küllap siis ka muudest allikatest ja sellise on ta just töötas, nii et ega see seisuslikku ühiskonna luksuslikud elul on ka omad varjuküljed. Kindlasti. Huvitav, kas siis ka sellel, kui siin 19. sajandi esimesest kolmandikust hakkasid keisri perekonnaliikmed ja õukondlased Kadriorus rohkem suvitama võis olla selles mõttes negatiivseid tagajärgi Tallinna eliidi jaoks, et nad tõid endaga kaasa uusi luksuslikke kalleid moode ja kombeid, mis võisid hakata siinsetele inimestele rahakoti pihta käima. No seda kindlasti, aga lugedes nüüd neid mälestusi, mis on eesti keelde tõlgitud nii baltisakslastega, venelaste omi kui ka neid, mis seal ei ole eesti keelde tõlgitud, siis me peame muidugi silmas pidama seda, et kaks seltskonda erinevad seltskonnad ja seeläbikäimise punkt oli läbi, käimisruum on üsna väike. Sellepärast et. Keiss keisri õukond, niivõrd-kuivõrd ta siin üldse käis, eks ole, see oli ikkagi lühikene periood, ülejäänud aja valitses seda Kadrioru lossiost kubernerile selleks palgatud inimesed ning vene seltskonda puutub, siis vähemasti Dellingshausen kirjutab oma mälestustes. Sakker peaks samamoodi. Et need Vene ametnikke, kes siia eriti just venestusajal saadeti need ei olnud seisuslikult, vähemasti balti aadlivaates nendega võrdsed. Ja seda kuni kõrg kõige kõrgemal tasemeni välja. Dellingshausen kirjutab. Et kuberner korrastovetusega karastav ets kes oli siin 20. sajandi alguses et tema abikaasa oli ikkagi nõnda lihtsast soost või lisada tausta, ütleme nii et tekkis suur seltskondlik probleem, nimelt baltisaksa daamid ei saanud oma seisvuse põhimõtete järgi kui venele abikaasaga suhelda. Ja kindlasti toodi Peterburist Venemaa moodi, aga baltisaksa õukond sel ajal pealseks õukond, põltsa seltskond 19. sajandil ikkagi avanes kohe rohkem ju Euroopa Saksamaa poole, mis, mida Moskvas, Moskvas, Peterburis mitte alati sugugi hea meelega ei vaadatud, et jällegi oli tegemist arvatavasti teatud softi vahetusega. Midagi tuli Venemaalt ja midagi tuli koha pealt, midagi tuli Euroopast baltisaksa aadli ja kodanikkonna kaudu. Kas see tähendab siis seda, et seda vene keisri perekonna rolli nende viibimist Kadriorus? Seda kõike ei maksa nii väga üle tähtsustada, see on rohkem selline ilus muinasjutt, mis seostub Kadrioruga, aga mis kohaliku elu niivõrd ei mõjutanud, kui võib. Tänapäeval meeldiks meile mõelda. No ma ei tea, kui me vaatame nüüd äsja lõppenud Trumpi ja Putini visiiti Helsingisse, siis minu meelest on see ikkagi sündmus, mida kõvasti üle täpsustati, muidugi juulikuu ka ja, ja muud asjad, aga kui tänapäeva omapäraks on muidugi see, et sellised asjad juhtuvad tihti, et sel ajal keiser väga tihti Eestis ei käinud ja, ja lõbuks teisel keisrile oli ikkagi teatud niisugune jumalik aura, sellepärast et tema võim ju tulenes otse jumalast jumalalt. Ja kui siis keise saabudes üles rivistati kooli õpilased ja vallavanemad ja aadlikud, siis osaliselt vastuvõttudel, siis vähemasti lihtsamale rahvale on see, kui keiser mõne mehega mõne sõnavahetus või mõnele lapsele või prouale midagi kinkis, see oli ikkagi sündmus, mis oli sündmus terve küla jaoks pikaks ajaks. Nii et see kõik siiski oli vähemalt omas ajas midagi sellist, mida meil võib-olla ongi tänapäeval natuke raske ette kujutada, kuidas need asjad, need võimusuhted, just ma mõtlen sellist, mitte faktivaid tundetasandit, kuidas need toimisid? No aga inimesed on inimesed, aga välja arvatud keiser Keisri on teinud keisriks tema võim. Et annab jumal ameti, annab ka mõistuse, nagu me oleme kuulnud seda lauset ja, ja sellepärast tuleb ka teatava ettevaatusega suhtuda kõigesse sellesse, mida nii head kui halba kirjutatakse keisrit teiste keisri nendest, selle pärast, et me siin täna elame tõejärgsel ajastul ja propagandamaailmas, aga keegi ei peaks arvama, et see 200 aastat või 300 aastat tagasi teisiti oli. Ning omamoodi asi, mida me tänapäeval muidugimõista on see seisuslikus ühiskonnas ikkagi kuni 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguseni peeti seda loomulikuks, et on aadlikud, on talupojad, on linnakodanikud, igaühel on nende jaoks ette nähtud ruum, õigused, omand ja see aadlikud on mitme suurusjärgu võrra rikkamad kui talupojad, et see ongi loomulik. Et seda me tänapäeval, kui me oleme ikkagi elanud juba rohkem demokraatias alati võib-olla tunnetada ja tajuda, ei suuda ja mälestusi lugedes ka mitte hoomata. Ja teine asi on muidugi omandiküsimused, et tihtilugu meil vaadeldakse seda eesti minevikku läbi sellise seitsmesajaaastase orjapõlve vabadussõja ja kultuuri ja laulupidude ja, ja muu prisma. Aga kõigil on ikkagi väga tähtis ka see, mis neile tegelikult kuulub ja mille üle nad ise otsustada saavad ja selles mõttes on väga tähtis ja mis eristab võib-olla natukene Eestit ja Lätit ülejäänud endisest Vene impeeriumist, on see maa Väike-omandi moodustamine 1008 viiekümnete kuuekümnete Astaurahwa seadustega mis tegi tegelikult talupoeg, aga ta ei teinud kohe, aga ta andis Talurahvaseisusele balti kubermangude õiguse olla väikeomanik. Sest varem oli ainult suur maaomand ja rendisuhe. Suur maaomand omakorda tulenes case rist alguses olid läänid, mille tagasi võt hiljem muidugi said need eramõisateks päris valdusteks. Ja nüüd me läksime kadriorust juba päris kaugele, aga vaatan, et kell on ka seal maale, et peaks sellele teemale punkti panema ja selle punkti paneme ühe muusikapalaga, mis sobib väga hästi kõige selle juurde, mis me oleme rääkinud keisrile keisri perekonnast, nimelt kuulame nüüd Revaalia kammerkoori võitluses vene keisririigihümni jumal, keisrit kaitse, sa. Jätkub Kadrioru 300.-le sünnipäevale pühendatud saatesarja kallis Kadriorg. Teine saade, mina olen Peeter Helme ja saate esimeses pooles vestlesin ajaloolane Toomas Hiioga vene keisrite Vene keisri perekonnast, kes on Kadriorus käinud Kadriorgu seotud ja jõudsime sellest teemast üsna kaugele. Jõudsime seisuslikku ühiskonna ja selle omandisuheteni ja mulle tundus see päris hea üleminekuna järgmisesse perioodi, nimelt et kogu see keisrite aeg, mis tõi keisri perekonnaliikmed jõukondlasi Kadriorgu puhkama, saiu üsna ootamatu, koleda lõpu, kusjuures just täna möödub ju mitu aastat, siis 100 aastat päevast, mil keisri perekond mõrvati. Ja, ja seesama nii-öelda koledusi jõudis ka Eestisse ka Kadrioru lossiga juhtusid halvad asjad nimelt. Kadrioru lossis oli 1900 seitsmeteistkümnendal aastal tööliste ja soldatite nõukogu tööliste ja soldatite nõukogu muu tegevuse kohta ma ei hakkagi pikemalt rääkima, aga muuhulgas kuulus ilmselt siis mitte nende ametliku, aga mitteametlikku programmi ka see, et nad peksid puruks kogu lossi mööbli. Muuhulgas rikkusid selle saali keti, kuhu jäid saalis küttepuude raiumisest kirvejäljed ja loss oli see ka selleks ajaks, kui Eesti vabariik selle 1918. aastal üle võttis, väga nukras seisus ja, ja tegelikult ei olnudki ju sellel Eesti vabariigil, mille kohta võib vist küll öelda, et tegu oli vähemalt oma algusaegadel ikkagi üsna vasakpoolse riigiga säärase lossiga, sellise keisri perekonna nii-öelda reliktiga suurt midagi peale. Hakata seda küll, me võime ju seda asja võrrelda ka laiemas vaates, nimelt et kui üks või teine impeerium siit meiega lahkub, siis ta ikka üht ja teist maha. Pärast seda, kui Vene sõjaväge ära läks 94. aastal jäi siia ka ühteteist maha, millega alguses riik ise midagi peale ei osanud hakata. Samasugune olukord oli ka 18. 19. 20. 20 alguses tegelikult enne vabadussõda ja siis kohanud üldisemalt aega selliste asjadega ilmselt tegeleda arvatavasti maja siiski köeti, sest meie kliimas ju on muidu jutt lühike. Aga ega selleski kindel ei saa olla, teiselt poolt jälle vana maja kõvasti ehitatud. Nii et. Kui see tööliste Saadikute Nõukogu sinna Kadriorgu asus, siis seega on mõnes mõttes loogiline, sellepärast et kui toimus Venemaal veebruarirevolutsioonijärgse valitsuse võimuletulek keiser loobus troonilt, siis kogu keisri vara läkski riigile, aga kuna see Kadriorg ajuloss Toompea ja need olid ikkagi ju Vene riigi sellised asjad, mitte mingisuguse kohaliku võimu omad, siis on ju loogiline ka see, et see üks osa sellest võimust eksisteeris, Sollate saadikute nõukogu sinna Kadriorgu kolis. Jaan Poska oli küll kubermangu komissariks nimetatud ja tema majagi oli tegelikult ju Kadriorus paar maja, edasi võiks tänapäeval isegi öelda teisel pool seda rohelise aasa kompleksi. Aga siiski tema tegutses mujal. Ja. Ma vaatasin kinnistusraamatu kinnistusraamatusse vaid kinnistute registrist järele, et tegelikult Eesti vabariik kuidagi ametlikult vormistas oma suhte Kadrioru lossiga, olles kuskil 20.-te aastate keskpaiku, kas siis ta kuidagi kinnistati või kanti kinnistusregistrisse, mis ei tähenda, et seal varem päris eravaldus oleks olnud. 1921.-st kuni 1920 10 kaheksanda aastani oli loss Tallinna Eesti muuseumi käsutuses ja lossis oligi August Weitzenbergi ateljee. Tallinna Eesti muuseum eksponeerib lossis siis nii kunsti kui ka etnograafilist materjali ja ja toimusid seal erinevad kunstinäitused. Nii et, et lossi üritati siis justkui kunstimuuseumi teha, aga see kõik muutus 1929. aastal, millal siis pärast ikka pikka pausi vist lausa paarkümmend aastat kestnud pausi külastas uuesti üks kroonitud pea Kadrioru lossi. Jah, kahe 29. aastal käis Eestis Rootsi kuningas Gustav viies ja see oli Eestile iseenesest väga tähtis sündmus, sellepärast et kuigi Läti president ja Soome president käisid siin enam-vähem ikkagi kas just igal aastal, aga sageli siis Rootsi kuningas ei olnud Eesti vabariigis varem kunagi käinud, mõistagi jaa. Ja teiseks ka seda, et Rootsi me selle aja maailmavaates oli ikkagi tähtis riik. Soome, Läti Need olid riigid, mis olid tekkinud Vene impeeriumi lagunemisele, samasugust nagu Eesti mõnevõrra, kuigi soomlased natuke rohkem edasi jõudnud, võib-olla omariikluse ehitamisel. Ja selleks tehti ka loomulikult suuri ettevalmistusi ning kui me mõtleme 1920. aasta lõpu eesti peale eks selles käes tore ju välismaalaste mälestusse kirjutatud. Eestil vaene maa ja Eesti oli talupoegade maa, kus suurem osa elanikest elas maal ja kuidas talu ja nende väärtushinnangud olid vastavad selline talupojatarkus kui seal mõlemal lihtsalt asjad. Ja lõpuks, nagu sa ütlesid, Eesti oli vasakpoolne maa 20.-te alguses vähemalt mis tähendab seda, et sellisele suurejoonelisus sele ei pööratud üldse nõnda palju tähelepanu kui hiljem ja võib-olla isegi tänapäeval. Ja lõpuks oli Eesti väga demokraatlik, võib-olla natuke liiga demokraatlik meistrile siia riigipead, ordeneid ainult kordoni vabadusristide, sellegi annetamine ära lõpetatud. Ning diplomaatilise suhtlemise kogemust oli ka ju ikkagi napivõitu. Ning see põhjendab ka seda või see aitab meil mõista seda, kuivõrd siiski. Suur ülesanne oli värvilise vastuvõtu korraldamine Rootsi kuningale, sellepärast et Eesti pidas mõnevõrra võib-olla isegi ebaõiglaselt, aga siiski ajaloolises plaanis Rootsi aega hulka paremaks kui järgnevad Vene aega või eelnenud orduaega. Ning see hea Rootsi aeg. Seda sisust, kui sümboliseeris ka kaudselt Rootsi kuninga külaskäik Eestisse. Ja sel puhul siis loss remonditigi, et ikkagi tundub, et, et just sellise väga demokraatliku, natuke vasakpoolse talupojariigi jaoks oli ühe kuninga saabumine ilmselt ka midagi veidi muinasjutulist ja sellega olid seotud ka võib-olla natuke utoopilised ootused. Jah, kuigi vist eelmine suvi või sügis, tegelesin selle asjaga mõnevõrra ja siis ma Päevaleht oma kokkuvõttes kuninga visiidist oli oli lakooniline, ütles, et ega rootsi meile küll appi ei tule, kui mingisugune tõsine olukord tekib. Aga siiski on tore, et me rootsi meid oma kuninga visiidiga austab või midagi sellist. Ja Eestile loomulikult tuli kasuks võib olla ka see, et et sellele riigivanemaks väljanägemise poolest kõige aaderliku ministri Jaan Tõnisson ja need pildid, need on ju ajalooraamatuis ja mujalgi päris palju ekspluateeritud, kuidas Tõnissoni, Rootsi kuningas autos istunud. Ja siis edasi ei olegi siin kadrioruga seoses tükk aega põhjust kroonitud peadest rääkida, kuigi seal lossis valitsesid kas jutumärkides või ilma ju erinevad, et väga ambitsioonikad mehed, alustades Konstantin Pätsile, kes seadis Eestis sisse presidendiameti ja leidis, et president peab ikkagi uhkes lossis elama ja selle puhuks ju lossi ehitati niimoodi ümber, et tänapäeva kunstiajaloolased ainult oigavad valust. Aga omamoodi on jäänud Need, pätsiaegsed, ümberehitused, koguse, rahvuslik sisustus ka väga heaks tolle ajastu meenutajaks. Jah, eks ole, nii ja naa, tundub ka, et teatav kurtmine on kunstiajaloost palga sees, aga aga päts. Loomulikult tuli võimule ju. Riigipöördega 1094. aastal, kuid juba enne seda, eks ole, oli ta korduvalt peaminister või riigivanem. Ja, ja Pätsi nägemus Eesti riigist oli kindlasti natukene teistsugune kui 20.-te alguse selline väiketalupoja ühiskondlik ajad olid ka muutunud ja ja pätsid tees sellesse, et rahvas on haige ja poliitikute lehmakauplemine tuleb ära lõpetada ja Eesti asja kindlamal käel edasi viia. See ju meeldis ka suur osa rahvast. Ning loomulikult rajas päts oma residentsi Kadrioru lossi, praegusesse lossi ja Kairo lossi taha ehitati seal missal tiiv hoone. Lihtsalt minul nõukogude ajal läksid need asjad segamini, sest ma ei saanudki aru täpselt siis lapsena või noore noore inimesena, et kumb siis see Kadrioru loss on. Ja kuni 1009 40. aastani oligi Kadrioru loss, alguses siis riigivanema presidendi ülesannetes, kuidas peaministri, riigivanema üles, kuidas siis riigihoidja ja lõpuks siis vabariigi presidendi residents, tal oli teine suveresidents veel. Me teame, urgas seal kohe märgata teatavat sellist aja muutumist. Kogu Euroopa oli kosunud esimese maailmasõja tagajärgedest ja jälle hakata rohkem tähelepanu pöörama sellisele rahvuslikule suurusele ja ka esindusrikkusele. Ning nagu selle kohta, kuidas Päts Konstantin Päts Kadriorus elas ja tegutses selle kohta me võime ju väga põhjalikult lugeda Elmar Tambek mälestused, kes oli Konstantin Pätsi kantselei direktor, kogu selle aja. Ning kontoriruumid olid jah, no vähemalt administratiivhoones ehk siis praeguses vabariigi presidendi kantseleis ja päts ise resideeris elas praeguses lossis. Jah, ja tegelikult sellest rääkis Jaak Juske eile ka, et Kadriorus viidi sel ajal nii-öelda Pätsi näpunäidete järgi läbi üldse suuri ümberehitustöid mitte ainult lossis, vaid ümbruses osaliselt siis lossi vahetu ümbrus, ümbritsetuna müüriga, nii et sinna ehitati aed, mis oli mõeldud presidendi tema külaliste jaoks, aga samal ajal ehitati laiemat Kadriorgu veel noortepark, mis tegelikult oli siis lastepark mänguväljakutega ja korrastati üleüldse kogu seda laiemat inglise parki, millest kindlasti tuleb juttu siinse saatesarja viimases osas. Ja, ja kui nüüd patsist edasi minna, siis kohe tema järeltulija valitses lossis ju võib öelda jutumärkides või kaks järeltulijat. Jah päts oli lossis veel kuni selle ajani, kuni Eesti okupeeriti ja natuke veel pärast seda sellepärast et me ju teame, et kas 18. 19-l juhul jällegi täpselt 78 aastat tagasi peeti Kadrioru staadionil Läti ja Eesti jalgpallimatš, mille Eesti võitis ja siis ülemeelik rahvas. Tas tervitame vabariigi presidenti, mida siis omakorda okupatsioonivõim käsitles nõukogude vastase manifest sotsioonile tõeliselt hirmul vangistati inimesi. Aga 21. juulil tuli kokku nukuparlament ja otsustas juba enne üles pandud Marx ja Engels Stalini ja Lenini piltide alla. Et Eesti astub üksmeelselt Nõukogude Liidu koosseisu ja pärast seda siis ka päts viidi lahkus sellest lossist lõplikult, kuigi ta võis sealt juba varem lahkuda, tal oli talu Kloostrimetsas ja sealt ta siis ka juuli lõpus juba Venemaale lülitati. Nüüd järgmine Eesti nüüd mitte enam valitseja oli seal Moskvas, aga asevalitseja oli asevalitseja oli tegelikult Vladimir Boscarioff, kes oli meeste nõukogu või kommunistliku partei või siis kommunistliku partei keskkomitee, mis nagu volinik Eestis tema oli asevalitseja ja siis kohaliku omavalitsuse moodustasid siis ülemnõukogu ja rahvakomissaride nõukogu ning ülemnõukogu presiidiumi esimeheks sai nukuvalitsuse peaminister ja hiljem mõnda aega presidendi kohusetäitja Johannes Vares-Barbarus. 41. aastal tema siis oligi seal, 41. aastal lahkusid. Võimuasutused ja võimukandjad sakslaste survel Eestist. Ja siis võttis lossi üle Silne kindralkomissar Karl Sigmund Litzmann. Siis 44. aastal tuli punaarmee koos nõukogude võimuga jälle tagasi ja vares jätkas oma nukku nukuriigipea ametikohal kuni 1046. aastani, kui ta ennast maha laskis. Aga nüüd, et oleks selge, et me ei aja siin kahte hoonet sassi, kus kohas ta siis asus, kas ta oli selles administratiivadministratiivhoones, kus praegu vabariigi president resideerub või oli ta Kadrioru lossis? Vares oli vahelmise tiibhoones ja omal ajal kui seda administratiivhooned või siis praegust kantselei remonditi, siis üritati ka osutada selle kohale, kus varasemast täpselt maha laskis, aga aga see oli ka rohkem selline. No ja kroonitud peadeni jõuame uuesti alles uuel ajal, sellepärast et vahepeal Eestit nad ei külastanud või kui, siis vähemalt mitte Kadriorgu. Minu meelest vist Pärsia šahh Kadriorus ei käinud, kui ta Tallinnast Tallinnat külastas. Mina mäletan per Pärsia šahhi visiiti, et minu emale avaldasid sügavat muljet tema abikaasa valged sukksaapad. Aga minu meelest nii palju, kui seda tollases aktuaalses kaameras mustvalgelt näidati külastas ta vist pigem Kirovi kalurikolhoos ja muid sääraseid objekte. Kas seda kunstimuuseumi viidi, seda ma ei tea, kas seda saab? Kindlasti tuleks lehtedest järele vaadata. Aga kõige viimane kroonitud pea, kes Kadriorgu külastas, oli Hollandi kuningas. Kuigi ma ka ei tea, kas ta külastas seda lossi või ka iseenesest presidendi külas, aga aga see võib-olla polegi nii oluline, vaid pigem pigem see, et kuidagi mingisugusel veidral moel on justkui üks ring jälle täis saanud. Jah, Kadrioru lossist on saanud peale selle, et ta on väga ilus ja huvitav kunstimuuseum on saanud ka järjekordselt Eesti vabariigi esindushoone kus korraldatakse pidusöök. Olen seni näinud seal minagi nagu luuletus Aleksander Puškin. Ja toimub ka muid üritusi, näiteks muuseas, 2006. aastal toimus Kadrioru lossi saalis ka Lennart Meri. Selline teie üritus. Aga nagu kuskil juba nimetati nats. Jaak Juske vist eile ütles, et seal peeti ka Euroopa Liidu tähtis lõunasöök kõikide riigi peale osavõtul. Ja ma arvan, et sellega Kadrioru loss on jõudnud sellisele kohale, nagu ta tänapäeva Eestis sobib. Et ei ole enam kuningaloss, ei olnud keisri loss, ei ole ka natuke liiga uhke presidendi residents arvesse seda, et meil on endiselt loodetavasti kaua demokraatlik riik ja demokraatlik ühiskond. Aga samal ajal on ta korras, seal käib palju inimesi, mis on tähtis. Ja see on ka üks meie riigi ja maasümboleid võiks nii öelda. Seda kindlasti ja ja ilmselt on kindlasti Kadrioru lossi puhul just oluline ka tema selline arhitektuurilooline väärtus ja kunstiajaloolise külje puhul, ma arvan, ongi oluline see, millest me praegu rääkisime, et mingis mõttes peegeldub Kadrioru Kadrioru lossi ajaloos ka Eesti selline heitlik ajalugu. Põhimõtteliselt kõik perioodid, mis Eesti ajalugu tänasel päeval mõjutavad, et on alates 18.-st sajandist väga selgelt Kadrioru lossis ka oma kajastuse leidnud. Seda kindlasti, sest kui Kadrioru loss on ikkagi olnud 200 aastat Vene keisrivõimu sümboliks Tallinnas või Tallinna külje all siis on paratamatu, et ka selle võimutõusud ja langused lõpuks ära kadumine on Kadrioru lossis oma peegelduse leidnud ja samamoodi ka tegelikult hilisematel aastatel. Ja kui me vaatame samasuguseid loss teistes riikides, siis ka paljudes teistes linnades on impeeriumide omaaegsed lossid ka pärast vabariikide ja palju väiksemate vabariikide väljakuulutamist leidnud kasutust president brittide või ka valitsuste residentidena. Nii et võimule on ikkagi omane teatav taotlus sellise suuruse ja uhkuse ja silmatorkava sellele lõpuks peab, peab see ka nii olema, sellepärast et, et me võime olla tulvaga talupojad ikka demokraatlik rahas, aga me Rootsi kuningalt ikkagi Kärde majakeses vastu poleks võtnud seal kuskil piiri maantee ääres. Seda kindlasti suur tänu veelkord selle vestluse eest. Ajaloolane Toomas hiieoja enne alguses rääkisime ka sellest, et vastukaaluks sellele väga pidulikule vene keisririigihümni-le peaks saate lõpetama mõni nostalgilise sellist kas siis aja kaduvust või kõige kaduvust iseloomustav lugu ja selleks sai siis valitud helilooja Erik satii lugu, mille nimi on Simmnopeedee number üks, mis tegelikult on siis võimlemisteemaline muusikapala. See kõlab meil Daniel Parzano esituses, aga, aga ma siiski veel korraks küsin, et et kas see siis peab iseloomustama just seda. Et mis kõik on kadriorust üle käinud ja miski ei ole püsima jäänud. Ühelt poolt seda aga teiselt poolt-mall muusikainimene ju ei ole ja sellepärast tuli see mulle lihtsalt meelde, sellepärast et siin Antiga eesti keeles välja üks. Raamatut üheksa 13, mis. Ma tean, et see on eesti keeles, ma lugesin seda originaalis käsitletakse just seda kõige selle lagunemist enne esimest maailmasõda. Sellesse ajastusse kuulus ka noh, see oli kuidagi sellise pika 19. sajandi nagu mõnikord nimetatakse selline kõrghetk, kui kultuur hakkas väga kiiresti muutuma ja tulid kõik need uued kunstivoolud, mida tol ajal mõnevõrra põlastati alustati. Kuid meil on tänapäeval koolis õpetatakse nagu ikka kultuur ja kunstiga on üks nendest sellise impeeriumide kõrgaja, teiselt poolt languspunkti erinevatest oli ka see Ericsatii Selge kohe karabki, siis Eriksiatii ja homme kell 14 null viis on taas eetris, kallis Kadriorg ja siis on minu saatekülaliseks juba kirjandusteadlane Maarja Vaino. Ja siis räägime kadrioruga seotud kunstnikest, kirjanikest ja muusikutest ning sellest, kuidas Kadriorg on nende loomingut mõjutanud ja milline roll on kirjandus ja kultuurielul Kadriorul tänapäeval kuulmiseni.