Kallis. Tere, mina olen Peeter Helme ja mul on hea meel alustada neljaosalist suvist saatesarja kallis Kadriorg, mille vikerraadio pühendab Kadrioru 300.-le sünnipäevale. Sel puhul olen kutsunud endaga siia vestlema aja lõpetaja Jaak Juske. Tere, Jaak. Tere. Jaak, sina oled teinud väga palju ekskursioone terves Tallinnas erinevates linnaosades asumites. Lugenud, mõelnud kogu selle Tallinna peale ja mulle tundus, et rääkida sinuga kadriorust võiks sulle endale ka selles mõttes lõbus ja huvitav olla, sest et me valime välja ühe väga pisikese koha tegelikult ja siia raadiomajja jalutades ma ise mõtlesin ka, et äkki me teeme isegi Eesti inimestele liiga, et me hakkame rääkima ühe Eesti linna ühest asumist ei ole isegi mitte linnaosa muideks väga pisikene kant. Kuidas nende inimeste hirme või võimalikku tülpimust lahutaksid. Miks on oluline? Rääkida kadriorust jah, sa kõige pead, ütlesite väga õigesti, et et Tallinn on väga-väga põneva haldusjaotusega linn, et ta on küll üks omavalitsus, kuigi mitte enam pindalalt, Eesti suurim linn, Pärnu on suurem, nüüd aga, aga väga ikkagi oluline suur linn ja mis jaguneb viimased 25 aastat kaheksaks linnaosaks. Ja need kaheksa linnaosa tõesti siis jagunevad tervenisti 84-ks asumiks. Ja Kadriorg on siis tõepoolest Kesklinna linnaosa üksjagu asumitest. Ja samas Eesti ajaloo kontekstis ikkagi väga-väga oluline paik meie väikene versailoss. Ikkagi see nii-öelda side selle vene keiserliku perekonnaga, kus tõesti läbi sajandite on mitmed vene kroonitud pead peatunud ja tegelikult kuni uuema ajalooni välja, et kui Eesti oli eelmine aasta Euroopa Nõukogu eesistuja riik siis ju just nimelt Kadrioru lossis toimus Euroopa riigipeade pidulik õhtusöök ja möstona mõtlesin selle peale, et kui Peeter esimene seda lossi 300 aastat tagasi ehitama hakkas siis ta ka kõige oma kõige hirmsam unenäos ei osanud ette näha, et ühel päeval saabub hetk, kus tema loodud lossis söövad õhtust Priit Läti, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania riigipead ilma vene valitsejate Nojah, see kõlab niimoodi sõnastatena tõesti väga koledasti, aga teistpidi võib ju ikkagi öelda, et tema unelmast sai äkki midagi enamat, isegi kui ta oskas seda uskuda just selle tõttu, et Kadriorg ei ole praegu mitte ainult loss ja mitte ainult see väike park, vaid Kadriorg on ju tõesti üks selline omaette asum oma väikelinnaosa koht, mida tullakse vaatama. Väga kaugelt. Koht, mida jätkuvalt erinevat kroonitud pead külastavad vist viimati Hollandi kuningas, kui ma ei eksi. Et Kadri on nii-öelda oluline mitte Tallinna, vaid kogu Eesti kontekstis. Aga äkki lähme kaugemale ajas tagasi, nagu sa juba ütlesid, 1718. aastal tõesti alustas Peeter esimene sinna lossi rajamist, mille jaoks ta oli tellinud kohale Itaaliast arhitekt Nikola Micheti. Aga enne seda oli seal ju ka midagi, Kadriorg küll, justkui see Kadriorg, mida meie tunneme, algab. 300 aastat tagasi, aga igal algusel on ka eellugu. Just Tallinna üks väga põnev peatükk on omaaegsete suvemõisad. Mida on olnud siin väga pikk-pikk, nimekiri nendest omaaegsetest, noh, rootsi aeg ulatuvatest suvemõisatest on tõesti tänaseks alles, ainult võib öelda riismed. Ja üks nendest suve mõisades tasus siis ka tänase Kadrioru pargi kohal. Et toona muidugi tuleb arvestada, et maastik oli pisut teistsugune, sest Tallinnas on merepiir nihkunud. Et seal, ütleme siis kolme sajandi eest kulges merepiir nagu enam-vähem Narva maanteejoonel. Ja nüüd miks just siis Peeter esimene sellesse Rootsi aegsesse suvemõisa siis asub oma keiserliku lossiparki rajama, see asukohavalik pole sugugi mitte juhuslik. Et selleks tuleb minna siis Põhjasõja aastatesse, kui 1710 ju Eestimaa rüütelkond Sis Harku mõisas alistub Peeter esimesele, kes toona veel on Venemaa tsaar Tonga jo viimane tsaar, esimene keiser, pärast põhjasõja võit võttis endale imperaatori keisri tiitli. Et siis lõpeb 150 aastat kestnud Rootsi võim siin Tallinnas ja algab siis nagu kaks sajandit kestev vene aeg, kusjuures huvitav see on ju Eesti ajaloo kõige pikem rahuaeg kus järgmised 207 aastat Eesti pinnal suuremat sõjategevust ei toimu. Et nendest eelnevatest varauusaegsetest sõdadest oli nii-öelda maale rahval nüüd aega natuke taastuda aga tõepoolest siis Eestimaast ja Tallinnas, sealhulgas toonases Revalist saab osa vene impeeriumist ja Peeter õige pea 1000 et 714 siis hakatakse Peetri käsul täpsemini rajama, siis Tallinnasse uut suurt vene sõjalaevasadamat ja Peetrile tõesti meeldis, ta on siin korduvalt käinud, ma arvan, ta järgnevates saadetes ka sellel teemal räägiti pikemalt. Aga 1714 alguse saanud sõjasadam on Tallinn ajalugu tõepoolest väga palju mõjutanud, sest toona ju Vene impeeriumis meeste ajateenistus kestis 25 aastat. Et sisuliselt see, kuhu sind siis isevalitseja määras aega teenima kusest parasjagu lahingus surma ei saanud seal terve elu elasidki ja toona sellest perioodist on pärit meil tatarlaste kogukond, võib öelda meie kõige põhilisem islami kogukond, kes on meile pärandanud siis ka tatari linnaosa Tatari tänava sealkandis siis tõepoolest just samal aastal siis 1714, kui algab siis sadama ehitus siis Peeter valibki välja selle siis tulevase lossipargi asupaiga seal Lasnamäe, ütleme veerul siis, sest sealt veerult, kus oli siis rootsiaegne suvemõis mis on tänane Peeter esimese majamuuseumi. Et sealt avanes imeline vaade siis Tallinna lahele, kus parasjagu olid just alanud siis sadamaehitustööd ja kuna ka veel sõda Rootsiga jätkus, siis sealt oli ka hea hea jälgida siis võimalik võõralaevastiku liikumist siis merel. Nii et 1007 14 Peeter ostab renternite suguvõsal tau verd, aadliperekond sealkandis 100 hektarit maad, mis ka siis hõlmab rootsiaegset raesekretäri, Heinrich von suvemõisa nii-öelda kinnistuid. Et siis tehakse tehing ära 1070 14 ja nüüd me jõuamegi siis sellesse aastasse 1718. Ehk siis täpselt 300 aastat tagasi see ajalooline kuupäev, mida siis pidada Kadrioru lossi ja pargi nagu sünnipäevaks, mida me ka see aasta tähistame, on siis 22. juuli 1718, kus siis imperaator täpsemi toona veel saar saabub päev varem Tallinnasse Tallinna reidile ja koos siis Itaaliast pärit ja Peterburis tööd teinud Itaalia Sis arhitekti, Nikkolo, Metschetiga nad siis nii-öelda mõõdistavate panevad paika tulevase pargi ja lossi siis nii-öelda piirid. Ja selle kohta on ka valitseja tegevust kajastanud kroonikaraamatus, ka ülestähendus, mida ma siinkohal nüüd kuulajatele ette loen. Et kõlab siis nii. Valitseja oli oma linnalähedases majas ja mõõtis selle lähedale kohta maja vundamendile ja aiale, mille tarvis oli tema kõrgus juures Peterburis kaasa toodud arhitekt mütscheti. Et see sissekanne siis tähistabki Kadrioru lossi ja pargi rajamise algust. Nii et ma sain sinu jutust aru, et Kadrioru ilusa looduse ja romantikaga on sellel ainult osaliselt pistmist, osaliselt oli see ikkagi võimu akt ja, ja soov olla nii-öelda sündmuste keskel, vaadata, kuidas tema laevastik valmib, vaadata, kuidas vastvallutatud linn kib tema plaanide järgi ja olla nii-öelda sellises kohas, mis oleks kõrvaline, et see ei olnud mõeldud tagasi. Tõmbumise kohaks jah, kindlasti mitte, et see on seal väga õigesti öeldud, et see oli nagu nagu võimu akt millega tegelikult ju siis valitsev perekond kinnistas selle siis nii-öelda alistunud territooriumi kuulumise impeeriumi koosseisu. Ehk tegelikult see Kadrioru rajamine on osa sellest Peeter nii-öelda noh, Euroopasse akna aknaraiumises, eks ole. Et ta täpselt nii-öelda toob siia ju Euroopa arhitekti Itaaliast, eks ole, ja hakkab siis Itaalia ja prantsuse eeskujul sellist kaunist barokkparki ja lossi siia rajama. Kunstiajalooliselt ongi Kadrioru loss kui tahta nüüd selline nagu tige või küüniline olla, täiesti sobimatu, Eesti arhitektuurilukku ei ole varem ega hiljem siia barokk lossikesi ehitatud. Meil prokstilis mõisaid on aga niivõrd noh, kas noh, suurejoonelist ta ansamblit kindlasti mitte. Ja noh, seda nii-öelda olulisem on Kadriorg jällegi Eesti arhitektuuriajaloos ja siis nüüd tulles selle siis pargi nüüd rajamise lossi rajamise ajalise perspektiivi juurde, siis Peeter ise selle lossi ju ja pargi nii-öelda noh, terviklikku valmimist jõua ära näha. Et kui lossi ehitustööd, mis siis koosnes ekspeahoonest ja kahest tiib hoonest algavad siis 1718, siis saavad nad valmis vahetult pärast imperaatori surma 1725. On ka arvatud, et Peeter juba jõudis ka siis ühes nii-öelda varasemalt valminud lossi tiibhoones ise ise ööbida, aga ise juste tol perioodil siis krossi ehitus käis, ta peatus siis selles vanas suvemõisamajas, mis siis on, mida me täna teame, siis Peeter esimese maja muuseumina? Aga kui palju me üldse teame seda, et kui palju Peetri enda käsi oli mängus selle lossi valmis, kas tema oli see, kes vaatas tõesti need Nikola Micheti kavandid üle või, või oli see ikkagi arhitekti enda soov ja kui palju see loss, nagu me teda tänapäeval näeme, interjöörist? Me ei räägi, see teine teema, eks selleni me jõuame. Aga kui palju see loss, nagu me teda täna teame, vastab? Sellele, mida Peeter soovis, et jääd toonaseid allikaid nagu lugedes, et nii palju, kui me teame, nii palju kirja pandud on siis Peeter ikkagi nagu me ka sellest nii-öelda ava sissekandest lugesime ise kohal. Ta ise mõtles kaasa nii-öelda, ütles, et kuhu saab loss olema, eks ole, kuhu tulevad pargi piirideta, kindlasti elas sellele kaasa, seda enam, eks ole, et aga selle ehituse ajal käis korduvalt ise Tallinnas on üks kuulus lugu, kus ta siis oma järjekordse Tallinnas viibimise ajal osales ka selles protsessioonis, mustpead tõid siis jõulupuud Mustpeade majast turuplatsi, raekoja platsi, siis on see lugu sellest Tallinna jõulupuust. Aga et ta nii-öelda kahtlemata tema käsi oli siin mängus ja teatavasti on ka ju lossi siis peahoone müüritise seatud nii-öelda krohvi alt välja kolm telliskivi, mida siis olevat isevalitseja ise oma kätega sinna ladunud. Sest me ju teame, ta noore mehena oli ju nii-öelda käinud Hollandis ka reisimas, eks ole. Võib-olla selle Hollandi eeskujul kardetakse Kadrioru park ja see kanalite süsteem, mis on omaette põnev teema, see veevärgi kujunemine. Et jah, et ta ja elas ja mõtles kahtlemata kaasa. Aga nüüd tema surmaga tegelikult ju jõuabki Kadrioru ajalugu mingis mõttes ühte palju kurvemasse perioodi. Loss jäi üsna nagu maha jäetuks. Tõsi, lossi ehitamine oli endaga toonud kaasa ka Kadrioru kui asumi kujunemise, sinna tekkis ju kohalike tööliste ja teenijad, et väikelinnaosa, mida nimetati, toonast lobu tahaks. Aga igatahes jäi see natuke nagu noh, ütleme fookusest või ajaloo. Kui sellest välja nüüd järgnevaks paarikümneks aastaks jah, et siis tõepoolest Peetri ajal oli siis peaaegu valmis saanud see nii-öelda Brok stiilis loss koos oma tiibhoonetega oli asutud rajama siis kolmele tasandile, seda Niukest korrapärast Euroopa mõjudega, siis barokkpark nagu sa ütlesid õigesti, siis tekkis sinna kohe kõrvale siis tänase Poska tänava piirkonda, siis ka tööliste jäänud siis Kadrioru teenistujate niuke eeslinn loba daam, lossi alev, nagu seda kutsutud on. Et me tegelikult selles piirkonnas on alles ühe Tallinna kõige vanemad puithooned just nimelt elu majadena. Seda eeslinna alevit laastas 19 sajand ka suurem tulekahju, kus seal Poska tänavas ja ka üksikud majad kõrvaltänavatest on tõepoolest pärit sellest sügavast 19.-st sajandist niuksed ühekordset kõrge viiluga tarekesed. Et sealkandis tasub jalutada, need majad üles otsisid, neist on ka tehtud mitmed päris kenasti korda. Nii et see niukene vene küla tekkis sinna suurde, siis juurvilja ja puuviljaaedadega, et ka see kant on otseselt seal Kadrioru pargi ja lossi ka seotud. Ja nüüd, kui Peeter sureb, ju siis tõuseb mõneks aastaks Venemaa troonile Katariina esimene siis Peetriga abikaasa Se Katariina lugu on üldse omaette põnev lugu. Et vaieldakse, et kust ta siis täpselt pärit oli, et kas Leedu, Läti või Eesti aladelt, igatahes nende nii-öelda kohaliku rahva seast pärit siis lihtsalt sooste neiu, kes sattus olema õigel ajal õigete meeste juures ja kes ongi ju Kadriorus. Mul on nime andnud just et Jüri Kuuskemaa on väitnud, et oli tegemist ikkagi eesti soost neiuga Rõngu kandist. Et arvatavasti tema nimest saab ka sissepark oma uue nime, sest kuni 1740.-te aastateni seda tunti Phonen Taali nime all. Ehk siis selle rootsiaegse suvemõisa omaniku nime all ja alles siis 1700 neljakümnendatel siis kinnistub see uus Katariinentaali ehk siis Kadrioru nimetus eesti keeli. Et pärast siis Peetri aegade poolest, kui loss nagu valmis saanud, siis algab natukene süngem periood, kus loss on niisugune nii-öelda jäetud unarusse ta laguneb 1000 et 745 veel kalossi laastab, tule kahi. Kuigi loss muidugi taastatakse ja keisrinna Anna Ivanova ajal siis viiakse ka osa Kadriorus olnud skulptuure Peterofiia, siis lossi aga Kadrioru niuksed taas tulemised järgnema, siis paari sajandi jooksul on seotud alati selle hetkega, kus siis Revalit külastas mõni siis Venemaa kroonitud peadest 18 sajandi teises pooles tehakse loss korda, kui siis Tallinnat Kadriorgu külastavad kaks järgmist Venemaa ajaloos olulist naisvalitsejat. Jelizaveta Petrovna ja muidugi Katariina suur, sest on ju 18 sajand üldse niuke Vene majandust, naiste sajand siis edasi 1804 on oluline, jällegi tehakse loss korda, kui Tallinnat külastab imperaator Aleksandr esimene ja 1837 jõuab siia siis ka Nikolai esimene. Aga aga mis siis vahepeal oli, sa ütled, et jälle, siis tehti loss korda, mis siis, mis siis vahepeal oli, ma sain aru, et ega ta päris inimtühjalt seisnud. Jah, et eks nii-öelda oligi ametlikult isevalitseja kohalik residents aga kuna need on isevalitseja siin pidevalt ei viibinud, siis enam-vähem hoiti korras, aga nihukest noh, aktiivselt seltskonnaelu siin siin otseselt ei toimunud, et tegelikult oluline niukene, noh, Kadrioru taastulemise sajand on ikkagi 19 sajand kus siis anti see nii-öelda siis kohaliku kuberneri suve suveresidentsiks, et siis hakkab niuke taassünnin, periood, jätkub ka pargi korrastamine. Kusjuures huvitav veel nagu muutus selles, kui pargikujunduses on 18 sajand lõpp, kus algne barokkpark, mis on rajatud nii-öelda prantsuse, Itaalia, Hollandi eeskujudel, kus on selline niuke madalam, ilusasti pügatud, eks ole, haljastus Systona nagu saab popiks inglise hiinapark, mis on oma stiililt pal niuke metsikum, et see siis Kadrioru alumine park, sealsed puud kasvavadki nagu kõrgemaks ja see muutub selliseks pimeaiaks, nagu ta täna on, ehk siis kaotab oma niukse algse barokse ilme. Ja see oli puhas mugavus või oli see mingi ideoloogiline nihe, see oli pigem nii-öelda uus trend pargis, arhitektuuris ja siis 19. sajandil ka hakatakse siis kujundama barokkpargis põhja poole jäävad Metsast ala selliseks vabakujundusega pargiks jällegi et seal on siis ütleme sellest siis Lasnamäe viirusti ülevalpool. On ju olin varasemalt tammik, seal oli kivikülv, seal olid mitmed allikad, et see juba looduslik maastik nii-öelda siis soodustas seda, et sinna siis selles barokkpargis põhja poole tekib selline vabakujundusega pargiala jällegi võtab eeskuju sellest inglise pargis, mis niuke metsikum park võrreldes siis prantsuse parkidega, mis on korrapäraselt kujundatud. Ja 19 sajand lõpus siis ka Kadriorgu parki aitab kujundada ja kaasajastada Riia peaaednik kukalt. Et tema siis tegutseb 90-st saanud lõpuks nii et see pargi kujunemine, selle rajamine kaasajastama ja niisugune pidev protsess olnud. Aga kes sellest huvitatud oli, ma sain aru, et ega keiserlik perekond nüüd väga selle kõigega siin nüüd just kaasa ei viitsinud mõelda, et neil olid muud huvid, et kas see oli siis kohaliku rüütelkonna või kohaliku kubermanguvalitsuse huvi või kust see tuli ikkagi, et katsuti seda asja. Et just nagu ma ütlesin, siis 19 sajand saab Kadriorg siis Eestimaa kuberneri suvenevalossiks. Et see oli ikkagi nii-öelda kohaliku võimu ja kuberneri huvi seda parki korras hoida, lossi kaasajastada. Jällegi, eks ole, kui ise valitsusega Tallinnasse saabus, siis oli, oli nii-öelda loss valmis ka majutama keiserliku perekonda. Ja 19 sajand algus veel, seda kõike Kadrioru arengut mõjutab tegelikult see, et Kadriorg muutub ka selliseks puhkuse veetmise paigaks või niukseks väikeseks ühe kuurordiks seest 1812 siis rajatakse praeguse Russalka kant russalkat, toona veel ei olnud siis Georg Witte supel asutis ametlik supelrand, mis on üks Tallinna vanimatest, mis niux aegse peenema seltskonna jaoks, et ta jääb, ütleme selle praeguse siis Narva maantee piirkonda, et seal nii-öelda 20 sajandi hooned veel ei olnud. Seal tekib uhke supelsalong, niuke, kohaliku seltskonnaelu keskus, rannasalong. Et seal tõesti peenem seltskond käis meres ujumas ja sellesse vanasse superranda, siis 1902 pannaksegi Russalka siis hukkunud laevale mälestusmärk, aga selle Witte supel asutise paremat päevad saavad tegelikult läbi 1800 seitsmekümnendatel, kui Venemaa raudteevõrk arenes sedavõrd, et sai siis nii-öelda peenem seltskond hakata käima suvitamas Tallinna asemel siis lõuna pool juba Krimmis. Aga see supelasutuses tegelikult ei kao päris ära, et linnarahvas käib seal jätkuvalt edasi ja et siis südalinna ühendus selle supelranna supelasutusega parandada siis pannakse käima ju 1888, Tallinna kõige esimene ühistranspordi liin, see oli siis hobutramm konka, mille siis liin algas vanaturu kaelast ja siis mööda Viru tänavat mööda Narva maanteed sinna, kus alko poole siis Kadriorgu kulge, sest tegemist oli hobutrammiga. Mis paneb siis tõesti alguse kogu Tallinna ühistranspordi pikale põnevale loole. Ja nüüd selle supelrannaajalugu saab läbi siis möödunud sajandi alguses kus siis hakkavad sinna kerkima kaasaegsed kortermajad juba sarja lõpus, ütleme seal Weitzenbergi tänava kant, eks ole, ja ja siis juba Eesti ajal juba uhkemat kortermajad siis Narva maantee äärde, kus siis omaaegne superrannaterritoorium oli. Aga tänases linnaruumis on seda isegi kohati raske ette kujutada, et kus kohas rantselt täpselt oli, on veel alles paar üksikut hoonet Nendest võib-olla kõige kuulsam on 1870. aasta paiku ehitatud puust siis vannimaja ehk ütleme, toonane spaa sisuliselt on täna niukene madal, ühekordne hoone pruuni värvi väga kehvas olukorras. Aga ta on nii-öelda kaitsealune hoone, loodetavasti ta tehakse ikkagi ennem korda, kui ta kogemata põlema ei lähe. Seal. See on jah, üsna äratuntav hoone, tõesti, ma arvan, kui sa ütled vannimaja ja iga inimene, kes sealt tulevikus mööda läheb ja mõtleb, milline võiks olla vannimaja, siis ta tunneb selle mõiste järgi juba selle ära, et tõstics väga ime, imeliku välimusega rajatis. Narva maantee ääres just, aga see vana siis viite superrannaterritoorium on ju nüüd suurte muutuste lävel, et sinna mööda randa hakkab siis kulgema see reidi tee, mis on palju vaidlusi tekkinud esitanud ja selle reidi teel jäävad ette siis need hauakivid, mis on pärit nõukogude aja siis esimeses pooles hävitatud Kopli ja ka arvatavasti juudi kalmistult. Et kui seal Russalka juurest hakata mööda randa südalinna poole jalutama, siis seal, sajakonna meetri pärast on tegelikult näha seda rannakindlustusi ja tõesti ongi näha, selgelt on hauanagu kivid siis toodud seda randa mere vastu kindlustama ja linn on lubanud, et kui need ehitustööd see nüüd lähikuudel lahti lähevad, siis need tik hauakivid, mis sealt leitakse, siis pannakse tagasi kas siis juudi kalmistu asupaika mis on seal magasini tänava ääres või siis ka Kopli kalmistuparki, mis oli üks omaaegseid suuremaid uhkemaid kalmistuid siis Oleviste, Niguliste kogudust, saksa soost rahvale. Nüüd me oleme teinud hästi kiire käigu läbi ajaloo, aga ma tahan veel ajas tagasi minna, aga enne kui me ajas tagasi läheme, siis kuulame vahepeal natukene muusikat ja tänasesse saatesse sai siis muuhulgas valitud tõesti sellist ilusat vanemat muusikat, kuulame modest, mussorski pildid näituselt. Ühte Gadget, mille nimi on vana loss, mis ehk sobib, kui räägime Kadrioru lossist? Jätkub Kadrioru 300.-le sünnipäevale pühendatud saatesarja kallis Kadriorg, esimene saade, mina olen Peeter Helme ja oleme saate esimeses pooles rääkinud ajal õpetaja Jaak Juskega Kadrioru ajaloost jõudsime nüüd juba üsna tänapäeva, tegelikult isegi tulevikuvälja, nimelt hakkasime rääkima reidi tee ehitamisest sellel teemal, võib-olla siis rohkem ei peata ja ma tahan ikkagi ajalukku tagasi hüpata. Nimelt jaak, sa läksid üsna kiiresti üle sellest, et kuidas kadriorust justkui võluväel sai supelrand ja selline supelasutuste kohta ka. Aga tegelikult see nii väga võluväel ei olnudki, selle, sellel on ka üks oma lugu ja see lugu on ju ka tegelikult lossiga tihedalt seotud, nüüd paranda, kui ma eksin, aga mina sain aru, et tugeva tõuke sellele et Kadriorg muutuks tatarlastele pesa osta, nagu seda vahel halvustavalt nimetati 18. sajandi lõpus 19. sajandi alguses peeneks supelkohaks. Tugeva tõuke sellele andis 1832. aasta, mil Nikolai esimese kolm tütart Maria hulga ja Alexandra suvitasid Kadri juures, kui ma seda fakti lugesin, siis ma ise just mõtlesin, et huvitav, kas need kolm tüdrukut põgenesid oma üsna sellise autoritaarse kurja isa eest või saatis isa nad just nimelt igavesse väikesesse Reivalisse pagendusse. Aga olgu põhjus milline tahes nende kolme neiu ja loomulikult nende ilmselt tohutu suurest kaaskonna saabumine Tallinnasse tekitas ka tallinlastest. Uue ärganud huvi Kadrioru vastu ja see on Tallinna ajaloos kuulus lugu, aga muidugi tuleb täpsustada, et kui need kolm, siis vene printsessi siin Tallinnas olid, siis oli see Witte Superand juba päris pikalt tegutsenud, aga see oli kahtlemata ikkagi suur sündmus, kui ka nii-öelda siis keiserliku perekonna liikmed olisi staaž Revalite külastamas ja on ka kirjeldatud, kuidas siis kohalik rahvas käis seal rannas nagu piilumas, et ka neid tüdrukuid nähagi siis seal rannasel pargis ringi liikusid? See on kahtlemata alati olnud toona suur sündmus, kui valitseja perekonnaliikmed Tallinnas käisid ja et, et selles mõttes kõik nagu järgmised Vene imperaatori on Tallinnas viibinud ja kuna ikkagi keiserlik loss Kadriorus asus, siis see oli alati oluline sündmus. Aga samal ajal mul on ka selline mulje jäänud, et ega see ei olnud tingimata just rõõmus sündmus selles mõttes, et lugesin, et kui Katariina teine tuli Tallinnasse, siis oli loss nii halvas seisus, et linnas tuli sinna mööblit kokku tassida ja ma sain aru, et enam-vähem sunniviisiliselt osteti seda vist linlastel nende hindadega ära, mis ametnikud heaks. Et südamega. Aga seda ma ka ennist kirjeldasin, et pärast Peetri aega oli ikkagi niisugune noh, allakäigu aeglase loss nii-öelda täpselt putitatigi üles siis selleks hetkeks, kui siis keiserlik pea oli siiapoole teel ja alles siis 19 sajand saab nagunii-öelda Kadrioru pideva kasutuse ja ja hoitakse nagu korras. Aga millal Kadriorus saab päriselt ka Tallinna osa, millal ta muutub nii-öelda linnaosaks ja mitte enam eeslinnaks või peeti seda ikkagi pikalt selliseks eeslinnaks, mis nagu on ja mis ei ole ka linnaosa? Jah, et ma arvangi, et see niukene ühendav lüli oligi kahtlemata see siis siis eeslinn, mis tekkis nii-öelda lossi nagu teenistujate alev, mis tegelikult sulanduski ühel hetkel üle juba siis kesklinna aguliteks. Et see Tallinna kujunemise lugu on omaette põnev teema ja kahtlemata oluline ühendustee täpselt oli selle hobutrammi rajamine ja siis juba 120 sajandi alguses see nii-öelda see siis endise superranna hara ala hoonestamine, mis selle lõplikult Tallinnaga liitis ja kahtlemata niukene omaette põnev periood Kadrioru ajaloos jääb juba siis esimese Eesti aega, millest me kindlasti räägime, aga võib-olla veel enne veel üks põnev fakte, mis seal veel tsaariaega, mis otseselt ju kadrioruga seondub, on siis raudtee, mis omal ajal läbi Kadrioru kulges, sest 1091 siis pannakse maha kitsarööpmelise raudteerööpad, mis siis algas Tallinna Sadama vaksalist, mis asus praeguse petrooleumi tänava kandis Narva maantee külje all, siis raudteeliin kulges läbi Kadrioru mööda sealt siis vesivärava tänavat, Türnpu tänavat, odra tänavat, seal siis Tallinn-Väikse jaama kaudu juba Viljandi ja Mõisaküla suunas. Ja see kitsarööpmeline rong, vedurid ja vagunid sõitsid läbi Kadrioru kuni 1970 aastatel. Et sellest on olemas üksikud vanad fotod, isegi kroonikakaadrid, et täna isegi raske ette kujutada, et kuidas läbi Kadrioru võis käia rongiliiklus ja tegelikult üks Kadrioru põnevama saatusega, kui palju üldse kogu Eesti põneva saatusega tänavaid on, on vesivärava tänav mis tekibki linna kaardile 18 sajand ja mis tõi Lasnamäe allikatest joogivee sadamasse, kus oli see sõjasadam, millega varustati laevu, siis tahetakse veel hetkel kinni, tekib sinna siis kahel sajandi alguses raudtee, ehk siis kanalis saab raudtee. Ja kui raudtee võetakse nõuka ajal üles, siis saab sellest tavaline linnatänav, nii et üks tänav kolm täiesti omaette lugu. Nii et võite tänases linnaruumis selle selle matka ettevõtted, kus kohasse kitsarööpmeline raudtee läbi Kadrioru täpselt kulges, olen sellest ka kirjutanud. Teine muidugi oluline teema, mis, mis tsaariaega, mis on nagu Eesti kultuuriloos oluline on ikkagi Kadriorg ja laulupeod. Et neile paikasid Kadriorus, kus on laulupidu peetud on päris mitu. Esimene Tallinna laulupidu, mis oli arvutis kolmas üldlaulupidu, toimub Kadriorus 1880 toimub siis sealsel heinamaal praeguse Köleri tänava kandis ja seal. Kuna Köleri tänava niuke tupiktänav, siis Köleri tänava Poska tänava poolses tupikus on selle laulupeo kunagisel heinamaal ka täna mälestuskivi. Jällegi minge sinna ja otsige kivi üles, seda väga nagu ei teata, kuskohas see üks Tallinna olulisemaid kohti on kunagi asunud. See tähendab tegelikult seda, et Kadrioru hoonestus, nagu me seda praegu tunneme, on oma suures osas ikkagi päris uus. Seal oli kuni üsna hiljutise ajani palju suuri tühje, kui absoluutselt. Eks ole suured suured heinamaad ja ütleme ka need hooned, mis olid, eks ole, oli suurte aedadega, nagu ma alguses rääkisin, et sealses heinamaal esimene laulupidu siis järgmine oluline laulupidu on 1923, see on siis esimene eestiaegne laulupidu, mis toimus siis Kadriorus, rohelisel aasal, kuhu siis kohe pärast laulupidu hakatakse siis ajama Kadrioru staadioni. Tegelikult pidi toimuma seal ka järgnevateks 28. aasta laulupidu siis nii-öelda vastavates staadionil, aga siis tekkis tüli selle staadioni kasutamise teemal siis spordirahvalaulurahva vahel niimoodi, et ei jõutud kokkuleppele ja suure kiiruga siis laulupidu lähenes, tuli leida uus asupaik, kus siis saaks pidada laulupidu ja niimoodi siis nii-öelda niukse ajutise lahendusena kiirkorras kolitigi, sellele niukses üpris märjale heinamaale tänase siis lauluväljaku alale, kuhu loodetavasti jäädakse igavesti. Nii et selline see niuke kiir, tegelikult lahendused, laulupidu sinna, kus ta praegu on toona siis iste keskpaigas kolis, nii et meil jääb siis kolm paikka Kadrioru piires, kus on ajaloos üldlaulupidu peetud, aga sellel vaidlusi tekitanud Kadrioru staadionil hakati pidama siis aastal 34 39 Eesti mänge ja nende eesti mängude raames siis 34 toime, meie esimene tantsupidu. Nii et ka tantsupidude ajaloos on Kadrioru oluline paik olnud. Ja tegelikult sa mainisid juba üsna moka otsast sporti, spordi aerusi ka, see oli ikkagi ju esimene suur tõeline spordistaadiumis Eestisse rajada. Et oli ikka tõesti nii-öelda oma aja kohta väga, väga niisugune kaasaegne, ka insenertehniline lahendus. Et Kadriorus ühinevad selles mõttes vana Kus võib vist öelda jahetum, et nii-öelda iga ajastu on sinna jätnud oma oma nagu jälje? No siis peaks küsima seda, et kuidas sa hindad seda jälgimist, tänane ajastu sinna jätab, Kadriorgu ehitatakse. Kui praegu uusi hooneid ja et me kindlasti jõuame ka ka tänapäeva, kus Kadrioru on, on jätkuvas arengus Kadri lugu, loodetavasti pole veel lõppenud. Aga tõesti siin vahepeal peaks ikkagi ära rääkima ju ka siis esimese Eesti aja ja nõukogude aegse Kadrioru loo. Sest kui nüüd Eesti riik sünnib, siis, kui nii-öelda keisrivõim läbi saab sajandi eest siis sellele tühjale lossile tuli leida uus funktsioon, sest polnud enam ka kuberneri võimu. Ja niimoodi 1921 siis noor Eesti riik sellesse siis vanasse lossi kolib meie kunstimuuseumi. Nii et see on esimene kord, kui vanas lossis on kunstimuuseum ja see jääb sinna kuni 1929. aastani, kus siis Eesti riik otsustab selle vana lossi muuta meie riigivanema residentsiks. Et riigivanem, siis tuletan meelde, et oli siis tänases mõistes peaminister ja president ühes ametis toonane riigipea Ja see vist peabki vahele ütlema, et ma olen küll ei tea, kas see on põhjus, miks Kadriorg tol hetkel kunsti muuseumiks muudeti, aga kindlasti oli Kadrioru loss noorele Eesti riigile probleem. Mööbel oli ära lõhutud, ära varastatud, loss ise halvas seisus, sellega ei osatud midagi peale hakata ja see oli kallis pidada. Absoluutselt, et ta nii-öelda see, see nii-öelda aeg sai läbi ja tuli leida uus funktsioon ja tegelikult tehti, ma arvan, väga nagu tark otsus. Aga nüüd tõepoolest siis saab sellest riigivanema residents ja ta jääb siis nii-öelda vana loss riigipea käsutusse, kuni siis teise maailmasõja aastateni. Seal vahepeal tuleb siis Pätsi vaikiv ajastu ja just nimelt Pätsi ajal siis kolmandate aastate keskpaik, teine pool, see, see lossi ümbrus muutub selliseks kinniseks alaks siis rahva jaoks, aga samal ajal algab kogu ülejäänud pargiala uuendamine niukseks rahvapargiks rajatakse siis kontserdiaed, kõlakojaga, noorteaed, lastele, mänguväljak, ujula sinna basseiniga et muudetakse siis kaasaegseks rahvapargiks, et seda hoida nii-öelda avatuna sammas teha teda ka korda. Ja, ja samal ajal siis seoses sellega, kui Eesti saab 37 38 presidendi võimu siis rajatakse osana sellest nii-öelda lossi ansamblist siis ülemisse aeda presidendi administratiivhoone, Alar Kotli projekti järgi. Mida me siis täna teame presidendi lossina seal ees oli ikka kaks vapilõvikujudena, mis on sealt tänaseks ammu kadunud. Nii et siis president ise elas selles vanas lossis, aga tema siis nii-öelda meeskond töötas selles tänases presidendilossis ja minu kadunud isa, kes kahetuhande lõpus töötas selles vanas lossis kunstimuuseumis, väitis, et tema kabinetti tasus president Pätsi endises vannitoas. Niimoodi, et, et sel viisil siis rajatakse see uus uus loss aastal 30 38. Aga see esimene eestiaegne Pätsi võim saab teatavasti läbi teise maailmasõja keeristes lahingute ajal, pommitamiste saab ka Kadriorg räsida, kõvasti park räsida, õnneks need mõlemad lossid elavad sõja tervena üle ja siis juba nõukogude ajal tuuakse sellesse vanasse lossi tagasi siis meie riiklik kunstimuuseum ja see siis nii-öelda presidendi administratiivhoone seisis, muudetakse ülemnõukogu presiidiumi esimehe auväärt residentsiks kus siis viimase ülem, nagu juhina oli meil Arnold Rüütel. Ja siis juba aastast 1992 on seal olnud meie uue eesti aja presidendid alates Lennart Merist. Nüüd jälle natukene ajas tagasi hüpata uuesti Eesti aega, sa peatasid palju lossilja pargi arendustöödel, aga kindlasti ei maksa ära unustada seda ka, et tol ajal rajati Kadriorgu ka väga moodsaid stiilseid ilusaid funktsionalistliku stiilis eluhooneid, mis on ka jäänud Eesti arhitektuurilukku ikkagi silmapaistvate näidetena. Ja, ja Kadriorg mulle tundub, on kuidagi eesti arhitekte ikka tõmmanud, siin on tahetud ehitada, sinna on kogu aeg ehitatud midagi, aga õnneks on siiski neid vanu asju alles. Jah, et me leiame tegelikult kõikidest ehitusperioodidest viimase kolme sajandi jooksul seal, eks ole, väga eredaid näiteid ja juudes selles sinu eelmise küsimuse juurde, et mida ma arvan nii-öelda siis tänastest arengutes Kadriorus et iga elav linn peab nagu arenema. Ja kindlasti on ka Kadriorus neid vanu hooneid, mis teil tegelikult jätkuvalt ootavad korda tegemist, on mõningaid ilusaid näiteid, kus on vanu hooneid ka ilusasti korda tehtud on ka uut arhitektuuri ja samas on oluline see, et Kadrioru park, mis ikkagi noh, nõukogude ajal oli üpris niukses noh mitte nüüd halvas seis niukses natukene kulunud seisus. Et seda on uuel Eesti ajal ikkagi linn, on sinna päris palju raha investeerinud, järk-järgult seda tegelikult päris ikkagi suurt pargiala korrastanud, on tehtud ka välisabiga korda vana loss kaunilt, eks ole, nii-öelda president hoidnud selle oma oma nagu lossi lossi korras ja kõige suurem muutus Kadriorus on kumu ehitus siis meie kaasaegse kunstimuuseum mis ehitati otse pank nagu rannikusse, seal toodi tegelikult ohvriks siis pätsiaegsed, vahtkonna hooned, ilusad näited pae funktsionalismist, mis olid muide kaid saaled, tuligi tehas raske otsus, et siis nii-öelda selleks, et saaks kumu kerkida, tulid need kaitsealused kasarmuhooned sealt siis Lasnamäe üleval veerul maha maha lammutada, et see oli see hind tegelikult. Aga kahtlemata kumu on ikkagi uue Eesti aja ükse niukseid olulisemaid esindushooned, mis siis projekteeritakse juba aga üheksakümnete aastate alguses Soome arhitekt aga aga siis Tabori projekte realiseerub alles aastaks 2006. Nii et linn on just niukse kindla vaatega sellesse tänasesse hetke, kus on kolm sajandit, saab Kadrioru pargi sünnist nagu mõelnud, investeerinud ja park on saanud ikkagi kenasti korda, aga eks need nii-öelda arendustööd seal ka kindlasti tulebki. Seadkuvad. KUMU. Väga hea näide, ma arvan, isegi mitte nagu eraldi võttes arhitektuurinäidisena, vaid ka kumu on kahtlemata üks neid rajatisi, mis on nii-öelda uue huvi jälle Kadrioru vastu tekitanud. Koos kumu avamisega on kahtlemata ju palju rohkem külastajaid Kadriorus KUMU, Kadrioru kunstimuuseum, Mikkeli muuseum, need moodustavad ju sellise Kadriorgu muuseumikompleksi, mis on ju ikkagi unikaalne Eesti mõistes, et ühel väikesel territooriumil on kolm nii erinevat ja kõik võrdselt stiilset muuseumi koos. Nii et selles mõttes tõesti sul on õigus, Kadriorg elab ja areneb. Aga mida sa ise tahaksid seal näha, mida seal äkki ei ole? Issand, see on kindlasti põnev, põnev küsimus, ütlevad, ütlen seda, et see tegelikult tõesti on täna väga palju teha, et oma oma perega oma lastega väga tihti käin. Väga tore on see mängumuuseum Lastemuuseum jah, see neljas muusele lusteks saada need kirjanike muuseumid, mis seal on Vilde muuseumi, Tammsaare muuseum, et et me oleme kõik need muuseumid korduvalt läbi käinud. Trammiühendus on väga hea, et selliseid niukseid, kultuurialaseid, vaba aja veetmise võimalusi on tegelikult seal hästi palju, aga võib ka lihtsalt käia pargis jalutamas, jooksmas, seal tehakse Surju ka suuremaid üritusi. Nii et matk Kadriorg on kindlasti asja mitte ainult külalistele, vaid ka kohalikul rahval Eesti Eesti inimestel. Just oluline on see, et hoida Kadriorg korras, hoida teda avatuna ja samas mitte teda nii-öelda konserveerida, et ta siiski areneks ja vastavalt sellele, kuidas linn areneb, siis võib sinna tekkida ka uusi uusi nagu võimalusi, mis rahvas siin uuesti võiksid nagu meelitada juurde. Ma tänan, Jaak Juske, selle jutuajamise eest, ma arvan, et sa andsid nüüd järgnevaks kolmeks saateks väga hea sissejuhatuse. Homme on siinsamas stuudios juba uued jutud, siis tuleb ajaloolane Toomas Iio rääkima kroonitud ja kroonimata Ta riigipeadest ja riigimeestest, kes on Kadriorus tegutsenud, kadrioruga seotud. Aga lisaks soovitan kuulata ka kolmapäeva hommikul kell 10 huvitaja saadet, kus Krista taim räägib Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra murrega, siis oli rohkem kunstijuttu. Ja siia saate lõppu jaksa palusid veel muusikapalaks presidendi marsi, mis mingis mõttes seostub siis ju tänapäeva Kadrioruga, võib vist nii öelda. Jah, et et alati on põnev käia lastega vaatamas, kuidas vahtkond seal presidendilossi ees vahetub. Ja samas ma loodan, et president sinna lossijate tara ei ehita, vaid hoiab ka selle lossi esise siiski nii-öelda avalikkusele avatuna. Ühinen selle sooviga kuulmiseni.