Pere pühade-eelne kultuurikaja on meri saada pühendusega eesti kirjanduse suurmehele. Lõppeval aastal voolas karatult nii-öelda tema 70. sünnipäev. Ta on võimsaim eesti keeles kirjutav romaanikirjanik, nii siis see kultuuri kajanud pühendatud Nikolai batuurimile. Tänases saates räägivad batuurimis need, kellele kokkupuude meistritekstiga ja mehe endaga on olnud kuidagi eriliselt tähenduslik. Batuurinist ja tema tekstidest räägivad Juku-Kalle raid, Andreas v ja Peeter Laurits. Selles mõttes on tänases saates tegemist väga isiklike kokkupuudete, aga aga enne veel meenutuseks mõned pealkirjad. Kartlik Nikas lõvilakade kammija, noori, kuningaonni, kuningas, leiud, kajast, oaas laiuvad Laanet, kaugemad kõrbed, Centauri Karu süda apokalüpsis. Katkendeid Nikolai batuurini tekstidest loeb Hannes Kaljujärv. Helikujundus on täna Andreas veelt. Mina olen toimetaja Esta Patrick. Juku-Kalle Raidi esimene kokkupuude batuurinud tekstiga oli juba keskkooli päevil. Siit jätkab juba Juku-Kalle raid. Nikolai batuurinte iseenesest ma arvan, ma olen lugenud kusagil keskkoolist saati ja ma mäletan ühte täiesti kindlat asja, et, et see oli ka meie kooli kirjandusõpetajale selline natukene kohutav asi või liiga keeruline, see on loomulikult sinna tulen hiljem tagasi kindlasti üks batuurini märksõna, ta on iseennast keerulises kirjutanud tema väga keeruliste konstruktsioonide taga peituvaid tegelikult äärmiselt lihtsad asjad tihtipeale. Aga see oli aastal 96, kui minus tärkas tema 60. juubeli puhul vastupandamatu kihk teha ajakirja luup temast niisugune portreelugu juubelilugu luupi ei olnud asjast eriti huvitatud. Ajastu oli natukene teine, ma mäletan just igasugused kultuuriväljaanded või kultuurilisasid parasjagu suleti. Ja ütleme, see ei olnud üldse trendi. Ma arvan, kui vaba Vaherit poleks seal olnud, siis oleks see mõte ajanud lihtsalt mõtteks, igal juhul batuurinitma tundma poleks saanud. Kuid siis juhtus niisugune lugu, et sattusin mainima seda batuurini muret sellisele inimesele nagu Rudolf Rimmel inimesed mäletavad teda küll aastakümneid ajakirjast noorus, küll on teda siis tituleeritud ju eesti noor luule parimaks toimetajaks 10. tituleeritud noor luule vägistajaks. Aga nagu selgus minule ääramiseks üllatuseks olite batuurin ja Rudolf Rimmel, on nad siis kunagi klassivennad, vähe sellest pinginaabrid minu jaoks oli see sihukene kultuuris. Et niisugune suhteliselt punane Rudolf Rimmel ja tõsise kirjandusliku tekstiga selliste aukartust äratav Nikolai batuurin. No igal juhul, Rudolf Rimmel ajas selle asja kuidagi nii korda, et, et mingil hetkel siis 96. aastal õnnestus mul sõita siis Võrtsjärve äärde batuurinile külla. Minu jaoks vähemalt ma ei tea, mis tema ja palju ta sellest mäletab, oli see kohutavalt meeleolukas, esiteks. No mul oli ju väike hirm, mis tema, nende tekstide pärast nihukese taat ise ka on. Vaimusilmas kujutasin ette sellise Piredaja suhteliselt ülbe inimesena. No ei olnud ta muidugi pire ja suhteliselt ülbelt ega väga ei mäleta, millest me nüüd seal täpselt rääkisime, küll aga kindlasti lemmikkirjandusest sisse. Minule koorus nagu esimest korda välja batuuriminiku isiksuse mitu tahku, mis on tema raamatutes ka absoluutselt näha, see on siis võime või soo öelda äärmiselt lihtsaid asju keeruliselt. Siis ta mainis, et tema lemmikraamatuks on Tiina putsati tatarlaste kõrb, mis on ikka äärmiselt minimalistlik teos või selline ainult ootusele tugineda ainult sellele ühele kõrbekirjeldusele tuginev seisakule tuginev, kus mitte midagi ei juhtu. Niisugune teos ja Ta on ikkagi mõnes mõttes batuurini oma kirjanduse vastand, batuurinan, mängija, keel, aga noh, seda ei ole ju mõtet lisada, me kõik teame, batuuril on loonud oma eesti keele, see eesti keel on selline, mis kardan, et see on tõlkimatu või see nõuaks nagu niivõrd head filoloogiat, mida pole nagu kuskilt võtta. Võib-olla oma klausi keerukuse või pigem keele tähendusrikkuse poolest võib teda võrrelda William Faulkner iga, kes ühest küljest kunagi mingis intervjuus ütles, et ah kurat, mina tahtnud üldse kirjanikuks saada, aga teisest küljest suutis ta tekitada noh, täiesti uue keelemaailma ekspatuurinigale eesti kirjanduses eesti keelendusest täpselt sama asi. Tema uus keel on muidugi selline ka, ega nagu folkneril inglise keeles kega sisse juurdunud ei ole, laiadesse massidesse. Need on siis mingite sõnad, mis on kas kahest-kolmest või neljast sõnast kokku pandud, et sa justkui tegelikult kui sa peaksid selgitama või, või kirjutama kuhugi õigekeelsussõnaraamatusse või, või siis noh, nagu eesti-eesti sõnastikku, mida tähendab, siis on pagana raske vastet leida, ent tema nagu teksti kontekstis see sõna omab mingi kindlasti mingi teatud Pataljon on maailma kirjandas oma mastaabilt mõtlen vaimselt, sisemiselt mastaabilt on ta kindlasti maailma kirjandus ja noh, mis teeb kirjandusest maailma kirjanduses mingi eripära või siis mingi vana asja teistmoodi ütlemine, batuurin on nagu selle pärast kindlasti maailma kirjanduses, ma arvan, ta on Eesti kõige rohkem missiooniga kirjanike ei ole temalt möödunud mitte ühtegi raamatut, mis ei räägiks siis sellistest põhiasjadest, kus on tegelikult kuradi kerge lipsatuda, noh, ma mõtlen inimsaatus ja, ja õnn ja inimolemuse otsing ja enda kaotamine leidmine ja siis noh, inimene kui liik üldse siin maakeral ja, ja ökosüsteeme ühesõnaga kõik kõik, kõik suured asjad ühes pojasel, tihtipeale kipub see siis kirjanikel käima üle jõu. Batuurnil, aga aitäh ja mul on mõnikord isegi tunnepatuurin, narritab lugejat, ta võtab juurde järjest rohkem selliseid suuri, globaalseid pateetilisi vorme, tähendusi pööramata neile võib-olla ise sisimas mitte sugugi nii suurt tähelepanu, kui ta teab. Lugejate kriitikud sellele pööravad mulle just meenuseks Berk Vaheri kunagine arvustus, kus minu meelest Berk oli väga hästi konksu alla neelanud batuuriline, kõik need põhilised asjad ilusti ära söönud ja ja siis tuli nii-öelda püünele laiema, kui keeruline on batuurina. Batuurin ise, ma arvan jah, et, et see on nagu kahe otsaga asi, et osad selle mängulise tõttu ja võib-olla siin ma tuginen ka tema enda väljaöeldud lausele ma tõesti ei mäleta, kust ta seda ütles, aga ta ütles, et midagi niisugused maailma kirjeldamine paku talle mingit huvi. Kusagil teisal on ta maininud, et et meie siin justkui siis omas kontekstis siin 20. sajandi lõpus 21. sajandisse, meie omas rabelemises oma mureneva Seco süsteemis tähendusi kaotavasse maailmas ja nii edasi ei kujuta ette, mis on tõeline õnn, et vot seda kujutab ette, kas siis kütt taigas, kes on oma perega Kääras või või siis inimene kõrbes, kes on oma perega lõkke ääres, et noh, neil ei ole nagu Leaksid selgitusi üksteisele vaja ei ole vaja mõtiskleda montypythonlik venelase elu mõtte üle. Kõik on lihtne ja selge. Võib-olla on see õige ja batuurini jaoks? Kirjanduses on ju ka kõik on lihtne ja selge, nii et sestap ma ütlengi, et teinekord ta narritab. Lugad kirjutab küsimuse tekitamisega asja keeruliseks. Kui nüüd batuur sibul lahti koorida No ja siis see tuumik, mis jääb järgi, see ikkagi on äärmiselt lihtne, nii et minu meelest on natukene ülekohtune, et teda loetad kui mingit nihukest. Noh, ei hirmsate Reptiili keegi kiputakse võtma, kes käib üle jõu ja keda pole parem mitte torkida, võib nagu ise lolliks jääda ja veel veel targem ärgem üldse lugema, et noh, me teame, et on niisugune olemas, me teame, et on klassik ja me teame, et on keeruline mees sellega nagu teadmine piirdub. Batuurin, kes on nagu põhjas elanud 15 aastat kütina olnud. Võib-olla tema iseloomustab tema seda hilisemate kirjandust sealt saadud kogemused siis sel ajal, kui tema 15 aastat kütina Siberisse hulkus siis Eesti Kirjanike liidus käisid toona nimesid ei nimeta. Päris mitu eesti kirjanikku, kes üritasid tõstatada küsimus, et milleks kurat, on meil vaja sellist taati Kirjanike Liitu, kesi üldsid, tegelesin kohalike asjadega, vaid selle asemel vantsib kusagil Siberis ringi, et noh, nihuke kasutu frukt. Ühesõnaga noh, eks seda taheti Kirjanike Liidust välja pukseerida. Ma mõtlen, et sa tegid inimesed, kes talle ilmselgelt kirjutas, alla jäid. Ent eesti kirjanduse puhul võib öelda, et enamus meie kirjanikke tegelevad mingi oma reaga, on suhteliselt oma. Ma ei tahaks öelda ühe ülbalse taga ühe stiivseid ühenäolised või just nimelt ajavad mingit oma joont, oma rööbaste võivad seda väga hästi teha. Batuuri on alati mitu rööbast korraga. Ja samas on üks Rebas, mulle meenub, ma just lugesin siukest raamatut nagu, kes te olete, Juka kiirid ja see oleks Kirde-Siberi väikerahvakilde kes siis kogundest Siberi rahvastest ainukesena omas mingit algelist piltkirja või algelist hieroglüüfi. Ja seal oli toodud ära paar hieroglüüfi, näiteks tütarlapse armastas keri noormehele. No see oli mingi niukene sigrimigri, millest ilma teadlase seletas, et mitte tuhkagi aru ei saanud Hendrik üheni lahti seletada, et siis äkki oli seal kirjaliku täiesti mitu tasandit, batuuriniga võib olla kipub olema nagu selle jõuka kiiri armastas kirjaga. Paco batuuri on tegelastest rääkida siis eks need kipuvad olema ka müütilise, tõi tegelikult sutsu üle pingutatud, ütleme, kui ta tahab kellelegi kohta midagi öelda või mingite mingite iseloomujoont näidata või või isegi ütleme siis selles suures mosaiigis, kus tegelane osaleb selle tegelase kohta näidata seal, siis ta võtab alati mingid iseloomujooned ja utreerib nad üle. Mitte nagu hea-halb võtmes, aga noh, umbes ikka mingis siukses stiilis nagu, kuna keeran, Burkest tahtis vana vastikute pedagoogi kujutada, siis ta rõhutas umbes üle lauset, et sellise sellise teate küll see halli krunniga vana puit, no lõppkokkuvõttes inimesel tekkis kindel pilt silme ette, ilmatateerumburg oleks rohkem midagi iseloomustuseks lisanud. Batuurinil on siukseid võtteid päris kõvasti kasutatud, tema mäletan kusagilt tema lontis sukad või? Ühel tegelasel või sellised kujundid, mis nagu korduvad ja korduvad, mis nagu teevad, annavad inimesele tegelikult väga kindlad piirjooned. Baturn on muidugi väga hea, kui inimene võtab kindlad piirjooned omaks mingi tegelikult suhtes, sellepärast et siis on väga lihtne ja tore teha dekonstruktsioon, teha üks ring peale, tõmmata lugejatele ninapidi ja anda oma romaanil üks kihvt sibulat juurde. Nüüd ühest küljest ma nagu natukene imestan, miks batuurinit tõi just Eesti kontekstis on vähe loetud, võib-olla tõesti, et seda kardetakse või siis on see lause keerukuse pikkus on üks esimesi ehmatab. Teisalt ütleme, et tema niukene, teatud müstika, kalduvus või sihukene isoteeria kalduvus on ju meil viimastel aastatel igasugustele kummalistel inimestele peale läinud, keda noh, nagu ei kujutagi muud ETTE KUI koljat lugemas, eks ole, ju. Batuurinil on sellise maailma müstilisi kirjandusega absoluutselt ühiseid jooni teeb seda oma teisel moel entse, see muinasjutu või see legend või niisugune imelik story on tal sees, niiet iseenesest võib ju batuurini lugusid romaane võtta ka selliste müütiliste rännakute siis millegi millegi ülema, millegi suurema poole, mida kunagi küll ei saavutata, aga aga mis on kokkuvõttes ikkagi seiklus koos kõigi seiklusele omastele, karakteritega batooriumit on muuseas peetud ka tihtipeale selliseks kirjanikuks, kes rõhutab eetikat või siseeetikat ja selle vajalikkust. Tegelikult annaks siin ju norida küll, sellepärast eks ta igasuguseid eetikanorme käsitleb igas teoses erinevalt, nii et, et ma arvan, et et inimesed, kes arvavad, et batooriand niisugune kindla moraaliga kindla eetikaga inimene ja hakkavad kõrvutama tema erinevaid romaanis struktuure või, või mingeid punkte mingites mingis kirjeldas, arengusse need uivate päris hulludele vastuoludele sattuda, et lihtsalt asi on selles, et batuurina annab lihtsalt igale asjale 100 võimalikku tähendust, niiet et kavala ja edeva inimesena on ta igal juhul sisse kodeerinud võimaluse ühele inimesele teha terve elutöö tema kirjutatud asju uurides. Marase batuurimine hirmsasti meeldib tegelikult, et keegi kunagi kabinetis võib-olla isegi kümned inimesed uurivad, mida see mees nüüd siis sellega öelda tahtis. Kui ma tänan korraks selle trikitamise juurde tagasi, siis see on niisugune äärmiselt kahe otsaga asi, aga minule tundub aeg-ajalt, et batuurinud mingi, ma ei tea, kas see, kas siis ebakindluse hetkedel või siis hoopistükkis mingitel hetkedel, kui ta otsustab lugejaga jälle mängida oma batuurnliku mängu siis ta paneb mingid tegelased suure tähega algama või, või, või mingi nähtuse suure tähega algama trükib sõrandatult või, või trükib suurte tähtedega teades, et kohe tuleb terve rida inimesi, kes hakkavad selle sõna kallal tingimata pead murdma, mida ta, kurat nüüd sellega öelda tahtis, et kuhu see liin viib, et mis selle taga on, et selle taga peab ju olema mingi omaette maailm, on mulle tundub, et ei ole alati absoluutselt, see on nagu täiesti meelega tehtud, et las rumalad ütlevad, mis ma sellega öelda, ta ilmselt ise ka ei tea. See Ma loodan, et seda ta ei solvu, et see vahepeal tundub. Niisiis on hirmus naljakas, ma olen oma sõprade peale vaadanud, et see töötab, see töötab sõrendajat, tekst töötab suurte tähtedega kirjutatud asi töötab, inimesed keeravad tagasi ja mõtlevad. Võib-olla on see kirjanduseesmärk, et eks nad siis võib-olla siis ei süüvi nii palju enam sellesse, miks batuurinud nii kirjutas, vaid juba see mõte kandub kuidagi inimesi isiklikes otsingutes või noh, ütleme siis tõekspidamiste muundumisse või siis tõekspidamiste otsingusse üle see on siis on tema batuurina oma eesmärgi täitnud inimesed mõtlema pannud, see võiks olla kirjanduse mingis mõttes. Juku-Kalle raid rääkis batuurinimaagilistes tekstidest Kirill piigord naasis sõjast koju nagu sõdur muistegi. Vasemal pool saatis teda pilkuköitvad, kaunis ning võimatult noor 15 aastane naine paremal. Tühi, sineli täis. Isaoodid rõõmustas, et suurem osa pojast sõjast tagasi tuli ema Tiido samuti. Ent heites pilgu poja naisele, võpatas ta läbi keha ning vaimu. Ta ei vaadanud poja naise kaunist palet, figuuri ega kuhte. Ta ei näinudki teda, sihiks vaid kivinenud Siimi ühte punkti. Sinkijat tähekest minia kulmu kohal, mis pulseeriv ühes rütmis tema südamed uksetega. Saik, kirjuta ainult. Tuled kahekesi kogelast teemantkõva Tiido. Kolmekesi, hõiskas Kirill keerutades ema oma ainsa käe haardes ringi, aga teda näed sa mõne kuu pärast. Liidu ema ei võtnud Liidominiat vastu. Maia küll võttis südamesse, mitte. Mehed ei saanud nende vaenust aru. Nemad pidid, et mõista tähti tõusma tähetorni. Pärast viljatu töölsinguid leidis halastajaõe paberitega veetlev Tiidur lõpuks rakendust inglise linnaosas paiknevas vaimuhaiglas. Sõjaväe invaliidist insener aga ei saanud tööd kusagil. Ei kõrbes, naftaväljadel ega õli merel. Andreas vee elab Po reaalses maailmas ja üht Boraalse maailma võimalikest kujudest. Kirjeldatatuurin räägib boreaal Andreas. Nii. Batuurimiga on selline asi, EPatoorin kirjutab nii massiivseid tekste, et mul on tunne, et, Kuidagigi taandada seda massiivsuse ulatust ja mitte langeda liialdustesse ja ülistuslauludesse siis selleks taandamiseks oleks nagu hästi hea, kui oleks batuurini tekstiga mingi võimalikult isiklik suhe kuidagi just nagu liikuda tagasi pidi ja jõuda selle isikliku lihtsa ja selge kontaktini ja siis võib kogu selle selle massiivse kesta sealt ümbert ära unustada ja ma arvan, et just siis tuleb batuurini tekstis olev sisu kõige selgemini kõige paremini esile. Nüüd püüan ikkagi teha paar üldistust või paar välja liikumist sellest tekstist. Esimene asi, mis, mis minul on olnud nii kaua, kui ma batuurini tekste lugenud olen peas nende tekstidega seoses. Et hoopiski mitte see tekst ei ole see, mis hakkab kõige intensiivsemalt käituma meil siin kultuuriruumis vaid sepatuurin ise sellisena, nagu ta on, või sellisena, nagu, nagu ta läbi oma teksti paistab. Ja see kõige esimene asi on see, et mulle tundub, et meil on siin ühiskond kust on puudu selline institutsioon või selline asi, mille nimi oleks vana tark mees. Et see oleks keegi, kes võikski jääda vanaks ja kellest võiks jääda mulje, et ta ei olegi enam nii terav ja ja nii jõuline, kui ta oli noorest peast või nii terav, kui on noored ja siis mingisugusel otsustaval hetkel mingil kriitilisel momendil või kuskil pöördepunktis, ühtäkki selgub, et, et see vana tark mees suudab arendada niisugust võimsust, mida nooremad ei suuda, tema mahtuvus on nii suur, et ta suudab nendel kriitilistel hetkedel reageerida adekvaatsemalt ja jõulisemalt ja täpsemalt kui nooremad või üldse kogu tema ümbrus üldse kokku. Ja et ta sisaldab midagi, mida tema ümbrus ei sisalda. Ja see kõik on just nimelt see elukogemus, see aja jooksul akumuleerunud teadmine, mis ei ole mitte nõrgenenud ja kaotanud oma sellist nagu rakenduslikku võimsust vaid just nimelt, mis on nagu kontsentreerunud ja muutunud selliseks puhtaks selgeks, teravaks kristalliks, mis väljendub ainult siis, kui teda hädasti on vaja ja mis muidu on kogu aeg rahulikult, et peaaegu et nähtamatu ja üldse aimamatu ja mulle tundub, et siin, meie kontekstis batuurin on üks neist vähestest, kes võiks olla selline vana tark mees. Nüüd kubatuuri tekstile lähemale minna, siis batuurini tekstid on mingis mõttes peaaegu kõik tervitused teisest ilmast. Sest noh, kui sa näiteks loed raamatust, kuidas pärast jääst läbikukkumist ja mõningase aja veetmist mägijões selleks, et üldse nagu ellu jääda, on vaja suusatada üks, neli-viis tundi ja miinuseid on paarkümmend või veelgi rohkem siis on päris selge, et see paneb ellujäämisest natuke teistmoodi mõtlema, kui senimaani oled mõelnud. Ja muidugi ma ei väida, et ekstreemi peaks võtma alati aluseks ja hakkama ekstreemi järgi andma hinnanguid sellele normaalsusele, mis meil siin ümber on, vaid seda normaalsust oleks põhjust kuidagi alavääristada läbi niisugusse ekstreemi. Aga ometigi kui lugeda batuurini tekstist sellist sündmust, siis tuleb välja, et tema jaoks on see normaalsus, ta ei käsitle seda nagu midagi erakordset vaid see on lihtsalt miski, mis juhtus ja seejärel kogu elu küsimus muutub ja tuleb välja, et elus olemine selles keskkonnas, milles batuurin oma tekstid paljuski korjanud on, ei ole enesestmõistetavus. Või noh, näiteks teine selline juhtum, kui batoorin kirjeldab olukorda, kuidas tema minategelane lamab maas, ühelt poolt tuleb karu ja teiselt poolt tulevad koerad ja tema mõte on ülimalt rahulikult ja selgelt üksnes see, kumb varem kohale jõuab, see on parem noh, vähemalt järelkirjelduses, ta ei tunne isegi erilist muret oma elu pärast, sest et ta tajub nagu balanssi ja ta ei aseta ennast kõrgemale. Ta ei aseta oma elu kõrgemale ükskõik millise teise looma või olendi elust. Ja ma tahan just rõhutada seda, et siin ei ole küsimus mitte mingis pateetiliselt hoiakus või, või mingisuguses väga eetilises seisukohavõtus maailma suhtes vaid see on just nimelt see rahunenud kristall, kus see küsimus, et ühtegi elu ei seata teisest kõrgemale, ongi jõudnud sinnamaani, et see kehtib ka iseenese kohta. Ja ma arvan, et sellise sellise seisundi jõudmine noh, see ei ole lihtne ja see ilmselt ei tule päris niisama. Nüüd võtame sellise näite raamatus leiud kajast on kogu Texbaseeritud ju mehele, kes on suremas ja kogu selle mehe elu on nagu peegelduste süsteem, mis tema surmas parasjagu tagasi kajab ja tagasi peegeldub ja batuurini võtmes surmast mõelda tähendab ikkagi seda, et, et sellel hetkel on nagu aega kõigeks, milleks aega vaja on, vastupidiselt sellele surmast mõeldakse üldiselt kui millestki millisel hetkel ei ole aega enam mitte millekski. Mulle tundub, et batuurini suhe surmaga ja ka tema tegelase suhe surmaga on suhe nagu armukesega niisama lähedane ja just niisama pingeline. Ja kui nüüd tõmmata kultuuriline laiendus, siis just sedasorti suhe surmaga on täiesti enesestmõistetav Po reaalses maailmas ja kindlasti veel ka paljudes teistes maailmades, aga neist ma ei oska rääkida ja ei räägi. Ma arvan, et, et just seesama boreaalse maailmamõtlemine, mis batuurini tekste kannab, ongi see, mis teeb tema tekstide kohalejõudmise nii keeruliseks. Ja teisest küljest tundub mulle ka see, et Eesti kõige mastaapsem haardega kirjanikud ongi kogu aeg olnud justkui väljaspool eesti kirjandust, et nad nagu ei mahu siia kirjandusse sisse ükskõik siis millisel mõttesüsteemil nad põhinevad. Et eesti kirjandus on kuidagi liiga väike ja liiga hoolitsetud ja nipsasjakesed võivad ümber minna ja samamoodi ei ole mahtunud kõiv ei ole mahtunud batuurin. Nad on nagu mingid muud mehed, lisaks sellele, et nad on veel ka juhuslikult kuidagiviisi kirjanikud. Nüüd, mis on selle boreaalse teksti vastuvõtmisega? Sellega on nagu imelik lugu, et see, kuna see ei ole kristlus, see ei ole maos, see ei ole ka pragmatismi ja see ei ole üleüldse õieti mingi tuttav asi, siis ajab vastuvõtjad paratamatult segadusse. Sest selle taga olev mõttesüsteem siinsele kultuurile mulle tundub, peaks olema arusaadav ja võib-olla isegi on arusaadav. Aga terminoloogiliselt on see võõras ja haaramatu ja siis tulebki välja, et kui me nimetame boreaaliat, osutame sellele siis see boreaalia on nagu midagi, millest justkui ei saa rääkida ja millest isegi ei sa õieti mõelda ja ainult nagu kuidagi tunnetada saab, ja siis hakkab kõigil imelik ja siis ongi nii, et Tatuurini tekstide võib-olla kõige sügavamad kõlad tekitavad sellise nagu imeliku tunde, et sa ei tea, mida nendega peale hakata, et kõik on nagu kohutavalt tyyp ja või järele mõelda sügavamalt, siis selgub, et ongi tyyp, mitte see ei ole lihtsalt nagu püüdlus olla tyyp ja sügav. Aga kuidas sellest mõelda, milliseid sõnu kasutada nagu ei teagi, nii et ma ei oskagi öelda, võib-olla selleks, et batuurini tekstidega kohakuti jõuda, peab lihtsalt eestikeelne mõte arenema, võib-olla peavad arenema selles mõttes, et võib-olla peavad lihtsalt mingisugused kindlad mõttesuunad, Me mõttestrateegiat välja kujunema ja ennast lahti jooksutama. Ja siis võib-olla ühel hetkel selgubki, et batuurini tekst on mingi praegu võib-olla üldse veel mitte olemasoleva mõttesüsteemi valguses palju selgemini ja lihtsamini arusaadav kui ta siiamaani on olnud. Ma olen aegade jooksul teinud batuurini luuletustele mõningad mõningad viisid ja nende puhul on ikka olnud see, et kui vaatad batuurini luuletusi, siis nii nagu tema raamatutes, keda on ülimalt barokse keelega, tema keel kohati lausa vohab ja kõrvuti võib-olla ülim kontsentreerituse, ülim selline täpsus, peaaegu kristalli sarnane täpsus ja siis mingi täiesti püüdmatusse hägustuv barokne sõnakuhil. Ja. Ma olen olnud kohati sellega ka hädas, et kuidas siis seda teksti vastu võtta ja mõnikord ma olen isegi mõne reaviisi jaoks ümber teinud, aga mulle tundub, et batuurini tekst on jällegi niivõrd massiivne ja see, see tekstivoog on niivõrd suur, et selle sees nagu mingisugust rida muuta, see on enam-vähem sama hea kui toksida kivikesel terakild. Ega kivi juures sellest nagu suurt midagi ei muutu, et tema küljest mõned killud siit või sealt ära lüüakse. Too oleks üks kaugem, vilgatava mälupildina taastunud karujuhtum. Sedapuhku oleks must karu niigast mehe varju kaugusel. Kütt kuuleks karu ägedat nõrguva koola tõttu lülisevad hingamist. Päikesekeris aga tõstaks laanes veelgi leilimurru põhitulitaks paljasjalgse all. See oleks veel üks Nikale teadaolev karu nimetus. Miks ta passib? Higi, voolaks kütile silmi, kuid pühkimisliigutust pelgaks seda juba teha. Karu pihta välja sihitud paugids võiks ära nihkuda. Kui tulija oled siis tule kui mineja, siis mine. Umbes samasugune juhtum mõtleks niiklasel pideval, hetkel võis olla ka tollel tundmatul aja tagusel Kütil. Ka tema pidi enda kaitseks ründavat karu tulistama. Ning et too kütt oli linnu mitte karujahil pidi ta vägevate looma pihtama linnu Haablitega. Ainus võimalus oma silmad alles jätta oli karu pimedaks lasta. Mitte keegi pole mitte kellelegi süüdi. Suur Orstol, juhtkepp juhib, ühe silmad, suleb teise silmad avab, saaks kütvel mõelda. Kui karu talle peal tormaks. Neljakäpukil nagu loom loomale tuimalt kahjutundeta, ent ka jahirõõmuta rõhuks, kütti, higine sõrm, jahedate metall kisku. Lask. Peeter lauritsa kokkupuude batuurini tekstiga on kõigele lisaks ka visuaalne. Laurits kujundas romaani Centauri. Oma kohtumisi batuuriniga meenutab Peeter Laurits. Kuskil 70.-te lõpus, ma arvan, hakkasin lugema batoorienit 80.-te alguses juba krooniliselt. Sama lugu oli Hasso Krulli ka, sest see oli see aeg, kus me kogu aeg tassisime, teine selleni raamatuid, mida me lugesime batuurini, need varasemad teosed. Vara hilisel ajal ja kuninga, nii kuningas ja leiud, kajast ja ja oaas ja noh, neid oli tegelikult paljud, on ju nii viljakas kirjanik? Täiesti rabasid meid mõlemaid. Üks huvitav asi tollal, 80.-te alguses oli see, et nagu kaks meest eesti kirjanduses tselluloos, nii batuurin kui Uku Masing olid peaaegu täielikult väljapool kirjanduskriitika retseptsioon ei jäänud. Ma ei suuda üldse meenutada, et me ennem 80.-te lõpus Poleks lugenud mõnda batuurini loomingu käsitlust. Aga meie jaoks ta oli niisugune väga emblemaatiline figuur, kusjuures ma mäletan seda, et et kui ma olin gümnasist, see oli kaks kirjaniku Nikolai batuurin ja Olev Remsu ja keda ma alguses pidasin nagu tõlgitud autoriteks. Aga batuuril puhul sai loomulikult väga kiiresti juba esimese raamatu poole peal sai aru, et see ei saa mitte kuidagi mitte mingil kombel olla mingisugune tõlkekirjandus, sest nii head proosat eesti keeles minu meelest pole üldse naljalt kirjutatudki. Võib-olla Kunduskiga oskaks võrrelda ja samal ajal ta oli selline hästi salapärane ja kultusliku figuur, sellepärast et noh, ütleme selle aja peale, kui me veerandsada täis olin, siis ma arvan, et ma enamus enda jaoks tähtsaid kirjanikke, kas ääri-veeri, aga, aga kuidagi tundsin vähemalt nägupidi. Aga batuurinist mul ei olnud mingisugust muud ettekujutust, kui mõni üksikfoto, mis, mis mõelda Loomingu raamatukogu kaane peal olnud oli. Ja, ja ma ei teadnud, kus ta elas, mis ta tegi, noh, aimata võis, et ta, et ta enamus ajast elab kuskil taigas või siis mingitel naftaväljadel kummalistest kaugetes kohtades, millest ta kirjutab. See oli suhteliselt hiljaaegu, kui batuurin ükskord ise pöördus minu poole palvega kujundada uut romaani. Kentour noh, sellele ma olin väga rõõmus ja kõrvupidi üles tõstetud. Ma mäletasin, näiteks kuninga oli omal ajal teinud Peeter ulas, kes oli üks ütleme kunstnike seast selliseid kultusfiguure. Ja siis selle tööga seoses ma pidingi talle külla sõitma, et neid asju arutada, ma vist isegi käisin paar korda seal tema juures ja oot, mis seal salata. Osutus, et ta ongi täpselt sama nägu nagu, nagu seal Loomingu Raamatukogu oaasi kaane peal lihtsalt mõnevõrra vanemaks jäänud. Aga noh, mitte liiga palju seda tüüpi inimene, kes ei vanane niimoodi lõdvaks jäädes lihtsalt kondid jäävad kangemaks, aga aimu pidid on ju ikka endiselt värske ja sama produktiivne nagu alati, kirjutab üha paremini ja ja, ja siis muidugi see tema niukene taiga mehe kuvand leidis ka igatpidi kinnitust raatselevist. Kas see oli oktoobrikuu, oli seal novembrikuu seal käisin ja olen üldiselt puudutav külmavares. Mu naine leelo ka, kellega me koos käisime, toad olid erakordselt külmad, see oli lihtsalt sellepärast, et kõik aknad nii palju, kui tal majas oli kallitel pärani lahti ja ta ise kurtis, et ta ei suuda seda. Seda umbset palavast, mis seal valitseb, taluda ei tema ega ta, aga laikatele Ligaks toredat laikataks oli vana koer ja teine oli niisugune väga nooruke, keda talle Salia, kas ja, ja noh, need poisid käisid Volkse Volksaknast sisse-välja ja tundsid ennast väga koduselt ja rõõmsalt. Aga siis sellise erilise külalislahkuse märginada sinna tuppa, kuhu ta meid magama pani, andis meile veel ühe teki peale ja kui ma õieti mäletan, siis vist isegi panin ühe väikse elektri radika sisse. No minu jaoks Raamatut kujundades protsessist kuulutan suur nihe. See ei pruugi alati niimoodi olla, näiteks Peeter õlas ütles mulle ta seda Kuninganna kuningat pold, lugenudki ta kõigepealt kujundas ära siis kui oli juba kujundatud ja trükitud, luges raamatu peale ennem lihtsalt Ta lasi nagu rääkida, millest lugu on ja mis pildid seal peaksid olema ja siis tegigi. Minu tööstiil on natukene teistsugune ja see oli muidugi erakordselt raske asi teha ka. Esiteks romaanina, ta oli äärmiselt monumentaalne ja võimas ja, ja noh, samas, mis puudutas seda visuaalset keelt, siis seal läksid meie arusaamad batuuriniga üsna kardinaalselt kahte lehte laiali. Noh, kogu see tegemine oli üsna keeruline, kompromisside otsimine ja laveerimine ja keerutamine ja, ja siis oli seal veel see eesti raamatumaadega vahel, kellel olid veel omakorda omad, et omad nõudmised, jätu, kujutised, ideaalid, et küll ikka pealkiri suurem olema ja küll ikka küll ikka kirjastuse logo veel suurem olema ja et noh, ta ei olnud üldse mingisugune kerge töö ega meelakkumine, aga ta on muidugi üsna kinnine inimene üsna üsna jäik oma põhimõtetes. Ja, ja kuidas teisiti peakski oma põhimõtetes vedel olema. Aga soe ja tore inimene. Kohtumistest batuuriniga kõneles Peeter Laurits romaani Centauri kujundaja. Lasu kaja veeres mööda laanelatvu nagu suur õhuline ratas. Lamas külili jalgadel soe, võtleb raskus. Sekkunud osa hiljem, kui ta sõrm oli päästikule vajutanud, viskus kütt kõrvale. Liigne liigutus, väiketina kuller oli jõudnud karuni mõni hetk varem kui karu kütini. Loom oli ründehoo lõpus juba kahjutu. Nüüd hakkas kahju ja kahetsus Divaevama. Ta tõmbas jalad kähku karu kere alt välja ning heitis kiirpilgu teisele karule. Raske vereleid, mis tõusis kuumadel kividelt, võis toda ärritada. Istukile emaskaru silmas pidades sõrmitseb veel kord ja hoolikalt läbi kogu padrunitasku. Tühjad veel tühjemad kui enne. Nii ka ajas end ettevaatlikult püsti pihtatud karule pilku heitmata kogu tähelepanu. Teisel karul hakkas kütt ettevaatlikult ära minema. Emaskaru tõusnud tagujalgadele lohutas kütti järel õhku pead, longutades ulatas loom vaikselt Nikkale kuuldused kurvalt. Kütt tundis end Rebalasti kesksuvel täiesti tarbetult ning tahtmatult oli ta lasknud juba paari võtnud karvu. Ma tapsin võõras pulmas, leidis kütlebi pajuvõsa rikku. Üleoja minnes võiks ju öelda enda kaitseks. Aga jahivaim ei võta õigustusi vastu. Teisel pool oja astus nii ka korraks kallakpuule ja vaatas tagasi ürgmurru pool. Emaskaru polnud enam näha. Kas hakkab jälitama? Kütt tõstis kõhedust, tundes õlgu. Nikolai batuurini tekste luges Hannes Kaljujärv. Tänane kultuurikaja oli pühendusega batuurinile. Sel aastal kohtume veel kord järgmisel laupäeval. Täna oli helikujundaja Andreas vee helirežissöör Külliki Valdma. Mina olen toimetaja Esto Tatrik. Head pühade nädalavahetust.