Tere loetud tunnid veel ja peamegi harjuma tõsiasjaga, et järgmised 365 päeva tuleb aastanumbrit kirjutada. Kaks null null seitse. Tõotab actionirohke aasta tulla või kuidas? Veel hetkel jõus oleva 2006. aasta jooksul on aga kultuurikaja arvutisse kogunenud hulk vahelt lõigatud erakirju. Terve tänase saate kuulamegi, mida inimesed meie seast üksteisele kirjutavad. Täna saates kirjad kodukandist eri kirjutavad Mart Koldits, Marko Mäetamm ja Kaido Ole Kivisildnik, Andreas vee, Janek Kraavi helikujunduses kuulama neid lugusid, mida meie helikujundajad Maarjo, Pulver, Andreas v ja Peeter Rästas on lõppeva aasta jooksul ebatervislikult palju kuulaneks. Mina olen toimetaja estada. Mart Koldits lavastab Vanemuises parajasti Tom Stoppardi tekstihüppajad. Mida on lavastajal kirjanikule öelda? Tarmo Tamm. Ma alustan ka seda kirja sulle jälle sama jutuga, mis eelminegi. Tead. Ma arvan, et õpi ikkagi eesti keel ära. Usu mind, sul oleks ju oluliselt lihtsam mu kirjadest aru saada. Kindlasti lihtsam kui mul sinu näidenditest. Kui sa juba analüütilise filosoofia viitsid tegeleda, siis võid sa ju suhteliselt mõttekam teoga hakkama saada ja eesti keel ära õppida. Eesti on ju ikkagi noh, Arvo Pärdi ja Markko Märtini maa ja saaksid siis originaalkeeles Kivirähu ja Raudsepa näidendeid lugeda ja mul on tunne, et et see, et sa meie keelt ei oska, ongi tegelik põhjus, miks sa oma vastustes nii kidakeelne oled. No kuigi jah, pikk jutt on sitt jutt, aga liigne metafooriga sõnumi kokku pressitus ei anna head tulemust. Tõlgendamisvõimalused kasvavad liiga laiaks. Näiteks sinu viimane kiri, tsiteerin Huaariu. No ma arvan, et kui tegemist ei oleks minuga, siis jääks hoolikalt ja üsna kavalalt koostatud sõnademäng pisut hämaraks, et ma panen sulle koos vana Tallinnaga teelega eesti-inglise sõnaraamatu. Aga nüüd asja juurde. Tead, mul on tekkinud seoses selle sinu näidendiga hüppajad, mõningaid küsimusi. Neist esimene, mis siukse asja puhul kõige olulisem. Aga kes on süüdi? No kes tappis, sa ütled, näidend pole sellest. Aga mul läheb vaataja saalis lolliks. Kuidas saab nii olla, et on tegu, aga tegijat ei leita? Sa oled ju asja kohati isegi nii kaugele, et tekib kahtlus, kas tegu üldse oli, kuigi kõik seda oma silmaga nägid? Ütle mulle, palun, kes võtab nii absurdse mõrva üldse ette tappa kedagi keset rahvarohket pidu otse laval, samal ajal kui ver akrobaatilisi trikke sooritab. Milleks niisugune asi? No praegu on teil seal analoogiline juhtum? Litvinenko ka? No oli ju midagi sama kummalist, milleks tappa kedagi üli kalli radioaktiivse ainega, mis igale poole jälgi jätab, ülisuurt tähelepanu pöörab ja seda veel 10 korda suurema annusega, kui oleks tegelikult tapmiseks vajalik mürgiannus, mis maksab 10 miljonit dollarit. Selle raha eest saaks terve riigi ära mürgitada. Kellele seda show'd vaja on? Ütle sina mulle. Kusjuures see on ikka väga perversne, et sa meelega ei anna vihjet, kes tegelikult mõrvar on. Ma kardan, mul tuleb sellega probleeme. No muidugi, kui keegi üldse seda asja lõpuni vaatab, sa ju ikka paned estraad striptiis, kuunilik, vars krimi, null mustkunst akrobaatika kino ja siis filosoofia loeng kõik koos või vaheldumisi ühes näidendis. Aga kuhu jääb siis nähtus, mida tavaliselt nimetatakse tegelikuks eluks? Ja miks ikkagi selline pealkiri, hüppajad? Miks mitte ronijad, turniad või kargajad? No ei noh, see viimane oleks vist liiga ühte auku, aga ikkagi hüppajad, millele sa sellega, vihjed, hüppamine kui mõttetuse võrdpilte punnita, kui palju tahad, ikka oled hetke pärast samas kohas tagasi. Või hüppamine kui mingi pinnatuse seisund või? Mis mõttes on tulevik kollane ära hakkama rääkima seda juttu, et sa ei mõtle nendega üldse midagi, et tähendust pole mõtet otsida ja bla blabla ja miks on nii paljud tsiteerid, omal on sõnad otsas või? Sa oled ilmselt liiga palju raamatuid lugenud ja filme vaadanud. Kui inimesele laekub kunstilisi kogemusi tunduvalt rohkem kui reaalelukogemusest, siis vist hakkabki see haiglane kämpimine pista. Aga noh, muidugi ma pean ütlema, et see see kosmonaut ja Tarzan on sul ja noh, nii ideeliselt kui noh, puhtefekti mõttes. No ja see, et noh, et piiskop lõpus rituaalselt maha tapetakse, no vot, see on vot see mõjuv. Muidugi peab möönma, et moraal tükki teemana ei pruugi või võib tekitada, ütleme nii, et ohu et paljud vaatajad ei näe lavastuses kokkupuutepunkte oma eluga ja see kannel igav, aga tühja sest osal võib olla väga huvitav olla. Aga tead, mis mul meelde tuli? Ma olen juba kaua aega selle peale mõtelnud. Kas sa ei võiks üldse noh, natuke rohkem oma tekstidesse selgitavaid Remarke panna? No ma ei saa aru, miks, miks ei võiks näitekirjanikud oma näidendites leiduvate intriigide tagamaid rohkem avada. Ütle otse välja, mida sa oled tahtnud kirjutada, mis on teine plaan, kui on, mida see tegelaskuju tahab või ei taha? Sa ju tead kirjanikuna, millest sa tüki kirjutad. Miks peavad tegijad selle kallal pusima, enne kui nad sisulise tööni jõuavad? Muide, Ma istusin jälle peale proovisaalis ja vaatasin, kuidas suurel laval lavamehed lavakujundust vahetasid. Mehed töötasid ja vahepeal tuli koristajatädi, pühkis lava põranda puhtaks. Samal ajal prooviti järgmise tüki valgust. Tead, ma sain jälle elamuse. Kõik on päris, aga laval üks maailm võetakse osadeks, viiakse lattu siis toimub tulede vilkudes puhastus, seejärel tuuakse kohale hunnik arusaamatuid ja absurdseid objekte, millest pannakse kokku uus maailm. Noh, varsti aga lammutatakse seegi. Mõtlesin, et just seesama skeem, mis sinu näidendis toimub. Aga seda palju lihtsamate vahenditega, less is moor nagu öeldakse. Aga noh, ega ainult nii ka ei saa. Näitlejad jääksid sisu leivata ja vaatajad vaevalt nii vähesega lepiks. Nii et paneme ikka kõik need kollased mehikesed võimlema. Kuule, aga praegu hakkab aeg otsa saama, et jääb siis nii-öelda nii et ma ei unustaks, tädi virve saadab terviseid ja ka muidugi paar purki oma kuulsaid hapukurke, DHL-iga peaks kohale tulema. Katsun, et siis ilma liigse kärata ära süüa, muidu eurokomisjonid või inspektsioonid või mis iganes nadolid teevad sulle mingi skandaali. Ja MB ema palus küsida, et on sul loomulikud lokid või keerad sa neid ise? Tervitades Mart. Mart Koldits kirjutas Tom Stoppardile Marko Mäetamm lendas sügisel Londonisse õppima Londoni ja Tallinna ning teab, kus asuvate meiliserverite vahel hakkasid liikuma kirjad Markolt Kaido Ole ja Kaidalt Markole. Nüüd nad neid kirju siis loevad, ole, loed, mäetamme omi ja Mäedam ole tiimile. Noh, et kuidas on, mulle tuli kosmosest uus projekti idee hakata tegema kauneid objekte terroristide realiseerimata koledate plaanide järgi. Esimene objekt põhineb sellel plaanil, mis kuu aja eest avastati. Siin oli plaan lõhata Timesi alunetjub ja lasta jõgi kogu linna katvasse metroosüsteemi voolata. Sellest saab teha niisuguse kauni värvilise torude struktuuri, mis on täpselt Londoni Andagraundi plaanikujuline. Ühendada see jõekoha pealt Westminsteri Waterloo vahelt veevärgiga ja panna toimima nagu purskkaev. Vesi purskab kõikidest metroopeatustes peenikese joana üles. Teadlased on kõik nimedega nagu ruumiline kaart seisab peenikestel jalgadel roostevaba veevanni sees. Täiuslik plaan mu meelest sinu kord siuh ja viuh. See sinu vett täis allmaaraudtee projekt on väga tore, loomulikult ja eriti töötab ta Londonis sealsele publikule. Aga mõtlesin ka enda asja peale, et kuigi ta oli eksprompt välja mõeldud sulle vastuseks, siis tegelikult annaks sellest täiesti asja teha. Ma ei tea, kas ta oleks omakorda ainult Tallinna publikukeskne, aga esialgu sel polegi tähtsust. Need väikesed ruutmeetrised majad sobiksid hästi linnagaleriis või siis kumu alumisse saali, kuhu neid tuleks muidugi 10 korda rohkem püstitada. Kallis, oleks see nii või teisiti ja raha peaks küsima suurte ehitus- ja kinnisvarafirmade käest ja mida rohkem maksma läheks, seda parem isegi. Kohe hakkan tolmu imema ja peldikut pesema, sest pärastlõunal tulevad sugulased mardi sünnipäevale ning tunnen, et mingi viirus närib sees ja varsti on haigus platsis. Just maalijate erialahindamise päevadel. Eile, jah, käisin poll family avamisel, kus on selline kalt värk ja kõvasti koos töödarosoftmachiniga, mis oli 60.-te 70.-te teid kalt bänd siin, millest ma ei teadnud ise varem midagi, samal ajal roolis kui siit Barretti aegne pink, Floyd ufo klubi sovhoos ja majaperenaine Cheinalysoftmesseiniga kuidagi koos. Ja on koos pidu pannud kiis Richards seitsmekümnendatel kole putukas, kuigi väga tagasihoidlik ja vaikne. Samini tegi näitustama kolmekorruselises apartemendis. Üritus mõjus maagiliselt. Family ongi perekond, väga eriline atmosfäär valitses. Olin enne vaadanud nende kataloogi, kus oli nende psühhedeedilised perfokad kuuekümnendatel ja siis pool tundi hiljem sama inimene, kes on nüüdseks väärikas eas, tuleb, räägid sellise lahke, lahke, aga reserveeritud olekuga Smuul, tooki, ma ütlen Kaido viiskase peldik, varje aknast välja. Kadrioru park ja võta molberte, kobi siia. Nils. Võtan ette, kui hästi molbertiga Londonis mõjuksin, juba tollist tuleks jama, aga tead, ma siin ükspäev hakkasin statistikat tegema ja tõdesin, et traditsiooniliste kunstiliikidega on ikka meil Baltikumis paras jama. Kõik, kes on suutnud tänapäevases kontekstis midagi kaasa rääkida, on seda teinud mitte graafika või maaliga. Kas nad pole seda kunagi teinudki või siis annad oma arsenali kaasajastanud ja tänu sellele uuesti pildil võtame või graafika, mida Urmas nii usinasti õpetab. Millal te ise viimati midagi graafikalaadset tegi? Väga ammu, Vitali, kes istub küll triennaali komitees, aga kelle viimased tõmmised jäävad ka juba aastate taha pehmelt öeldes ja väga head jäävad Liibaneb ammu ainult fotot Liinast parem ärme üldse räägi. Mul ei tulegi esimese hooga ühtegi head kaasaegset graafikut meelde, tõesti, graafikat selles tähenduses ka teeks, jääks maaliga kipub ka sinnapoole kiskuma. Mõjuvad kas väga kontseptuaalsed maalid, kus formaalselt on küll kõik õli lõuendil, aga kontsepti, lase sentimendil võimust võtta sulgudes saadoja, minu kõlareid või siis näiteks Kasemets, nägin just kumusta piimapakke uuesti tehnikalt küll puhas maal, aga siiski hoopis teistsugune maal. Aga needki on pigem erandid, mis kinnitavad reeglit traditsiooniliste kunstiliikidega. Nende traditsioonilises vormis on väga raske rääkida kaasaegset, tuleb see molbert koos peldikuharjaga visata Kadrioru parki suunaga kunstimuuseumile. Ehk on lihtsam neis maades, kus kaasaegse kunstikogemus on normaalne, see tähendab pikaajaline ning tänu sellele saab ka traditsioonilisi meediumid vaadata värskema võisüütama pilguga ja nendega isegi uuele ringile minna. Aga ise küll ei kujuta ette ja ei oska ka teistele soovitada. Aga mida ja kuidas sa niimoodi õpetad seda maali, kui tead, et see on pigem liimipaber noorele kärbes kunstnikule südames pistab sulgudes ees ja perekonnanimi. P-s tegelikult käisin kardioloogi juures ja see tegi EKG ning, ja kuulas ning ütles, et parim võimalikest jaanuaris lähen teen igaks juhuks koormustesti ka, aga kardetavasti on südamega kõik siiski. Siin oli Royal kolledži galeriis mõne aja eest mingi Põhjamaade või Rootsi või Taani, Rootsi Soome kuidagi nii mingi preemia näitus. Et Rootsi riigist mingi tohutu stipendium, ühesõnaga igasuguseid eri põlvkonnas kunstnikud, Skandinaavia nimedega eri meediumis, tööd ka preemiasumma Rootsi kroonides tohutu suur summa. Juba aastaid annavad välja ja jutuga tahtsin sinna jõuda, et preemia sai padumaalija sinuga enam-vähem realistlik, veidi üldistatud pudrule, mõned ööd lausa soome papi peal. Kõige parem töö kujutas nagu mingit maalihoidlat, tohutu virn raamitud pilte, papist nurgad küljes nagu pakitud veni. Sihuke töö ja teiste peale oli veidi kohmakad inimesed, mingid mõttetud tegevused. Täitsa sellised mahedad tundusid pärast teadmist, et see saigi preemia, enne ei osanud midagi arvata. Aga maali oli palju ja noorematelt ka. Niukest Estna värgi moodi asja ka enamik ikka mingi galerii esindatult. Ma ka ei tea, mis eesti värk sedasi imelik paistab, ikka ei ole kuidagi ühendatud suure vereringe ka, lihtsalt videokunst on rohkem, seda ja foto tundub ka olevat, sest see on nagu liikumatu video. Eks see ole jah, vereringe küsimus, pead nägema asju õigeti ja tegema siis sellest tulenevalt ka õige tundega. Aga katsu sa siin õieti midagi pudrust realismi teha, kui tänaval tulevad alles täies elujõus vastu Mudisti Pääsuke, kelle hoiatavad näited. Alles kõigile eredalt meeles on. Läänes jäävad sellised asjad aastakümnete taha, vähemalt kunsti olümpiatasemele võttes ja tänu sellele saab sellist värki uuesti nokkima hakata. Siin on distantsmaali kuldajaga, mis oli pealegi mingis erilises lokaalses ajast ja arust võtmes nii väike, et kõik põevad vähemalt alateadlikult seda pohmell ikka veel pohmas pea pole just parim abimees. Isegi kui nähakse, millega mujal maalis läbi lüüakse, siis meil taoline värk veel päris orgaaniliselt ei haagi. Kisub rohkem kopijateist kanti, mis tähendab, et sellist ehedat veendumust ei teki taha. Ehk peaks hoopis mingi uue avastusega püüdma välja tulla. Aga eks siingi segab seesama pohmell veel. Daila tatis. Ära muretse, lehest lugesin, tööne Frays läks padu abstraktsete maaliale. Selline 70.-te retrorestorani kujundust meenutav asi paistis ta selja tagant. Toom Albert tuppa tagasi, tead, rehavars. Reede, õnnetu kunstnik on kirjutanud, täna oli meil spontaanne arutelus jälle tööneri saanud kunstniku üle, vaatasime netist ta pilte ja mõtlesime, et mis ja kuidas ning et tõenäoliselt see, mis Suurbritannias Eestis ikka läbi läheks. Ta tööd on seal vitamiin B albumis ka sees ning juba tookord mõtlesin, et mis nad seal küll leidsid. Ja ka tema põhimõtted ja meetodid, nii palju, kui me lugesime, on pigem sellised, mille eest oma tudengid hoiavad. Võtame, ei miskit planeerimistega, ideed tuleb nagu meeldib, ainuke põhimõte, et kõik olgu ühesuurused ja need mõõdud olid hästi pisikesed, umbes 40 korda 60. Molbeti teen küll tuppa tagasi, aga ei oska temaga ikka midagi peale hakata, las seisab. Ega ta leiba ei küsi, nagu meiega andis. Taolistel puhkudel öeldakse õnnetu kunstnik sulgudes minu nimi ei ütle teile niikuinii midagi. Saadan sulle kergelt kristlikku lugemist just sobivat jõulueelsesse aega leiad manusest 14 erinevat moraliseerivat lühist seeni, mis kannavad kõik õilsat eesmärki pöörata inimkond tagasi hukule viivalt teelt ning kinnistada neis jumalakartliku hoiakut. Loodan, et õpetlikud ja hoiatavad killud pole liialt näpuga näitavad ning jätavad vaatajale-kuulajale ka veidi mänguruumi. Täna käisime Urmasega konservatooriumis, kus kohtusime viie vaga naisterahvaga, kellega koos improviseerisime jõulu ja ülestõusmisteemadel. Kuna selles õnnistatud ruumis kahjuks orelit ei olnud, siis olime sunnitud tarvitama muid väiksemaid jumalale meelepäraseid pille, nagu sahtel, mõõdulint, prügikast, statiiv kolm pingpongi palli, porgandid, raamatud. Rämps, praht ja kila-kola valmimiseks terviklik oratoorium ja musta materjali veel umbes kahe tarvis. Lõpuks lihtsalt veel röökisime täiest kõrist issanda auks, nii ükshaaval järjekorras kui ka lõpuks kõik koos. Lahkusime ülevate tunnetega. Neljapäeval kohtume vagade naistega taas, et koos kirjutada veel mõned morraliseeriva sisuga lood. Pastor Rüütel. Tere ja tabletti peab korralikult võtma, ei tohi vahet jätta, Rostamolot panen iga hommik ja see on mulle hea, kuigi raske on ikka planeerida mammutlinnas oma käike teie jaoks õigel ajal mõne vetsu üles. Tasuta avamine oli psühhedeeliline, palju rahvast mul liblika kostüüm seljas, mis kõiki kuidagi rabas ja pani ilmselt igatpidi imelikke mõtteid mõtlema ja tundus, et ööd läksid kenasti peale. Vähemalt nii kuulukse, kokkuvõtvalt vist võib rahule jääda. Täna olid Baltimaade graafikud väga, kuulis galeriis Novas, mida peab Läti kuraator kohutavat larakas, koht läbi kahe korruse, klaasist akendega tänavale. Hull lugu, Peeter Allik installeerida ennast ihualasti ja karjused päts, kus sa oled, mis tähendas viidet tema presidendiga pildile, aga meile kõigile tunnused, veel parem on viide kinnisele kõhule siis kurtsime viigiga oma raskeid elusid ja Viisnad tahtis mind kogu aeg katsuda ja muudkui korrutas, et tule kapist välja. Ikka selle liblika kostüümi pärast täitsa tüütuks läks lõpuks juba. Aga muidu oli vahva ja puha. Minu avamisel oli ta toonud ja pandeerad ka kohal ja oli änks. Ko ei teagi, vireetse värk läheb ikka mega kalliks, aga mis teha, Armin teatas jah, et raamat meeldis ka Süüria võttis ühendust raha ülekandmise asjus. Saadojale soovitasin soojalt Eesti pikalt saata, enne kui hilja siia tagasi tulla õppima mäletad, Kress hundi, Saksamaad ja annad liinist. Mõned aastad tagasi olid Eestis õppimas mõlemad siin esimene Sleilis, teine Royal kolledžis keri siia tõesti müül talu maha terv Marko. Marko Mäetamm Kaido Ole tegid lahti oma meilboksid ja lugesid lõpuks üksteise kirjad läbi. Kivisildniku kirjale on adressaadiks märgitud Vatikan, nõudmiseni Hanni Balile. Uurime asja. Tere, Hannibal kuulmasid viimati telekast, nägin siis põgenesid vanglast, sõid jälle inimesi, kirjutan Sulev Vatikani postkontorisse, nõudmiseni. Ma loodan, et sa ei pahanda tülitamise pärast ega solvu, kui ma sind maniakiks nimetan. Eesti keeles ei tähenda maniakk midagi halba. Õigemini ei tähenda peaaegu mitte midagi. Kõige halvem tähendus varjus sellel sõnal on meie kultuuris taksojuht, kes ajab noori mehi. Põlgusväärne on pigem see, et Eestis pole korralikke maniakke. Üks oli ja seegi pidi köögis kasutama oma abikaasa kokakunstialast nõu. Haud eesti maniaki põuel on mitmeid kultuuriloolisi põhjusi. Peenemad maitse on haruldane, seda kõigepealt. Samas, mida hakkaks arenenud ilu või maitsemeelega inimene siin peale näiteks sina, Hannibal, meie eestlased, maitseme halvasti. Me oleme haiged, kõige haigem rahvas Euroopas, oleme töökad. Meie majandusnäitajad on uue Euroopa parimad. Ega vana euroopagi midagi hõisata, sa. Itaalia on euroliidus kõige kehvemate kapitalismi näidikutega Vana-Euroopa riik. Itaalia on viimase eurostatistika järgi Poola järel tagant teine. Tegelikult on see itaallaste kohta ikkagi väga tubli tulemus. Arvestame sellega, et tsiviliseeritud Itaalia tööpäev lõpeb hiljemalt kell üks õhtul tullakse veel korra tunniks-pooleteiseks objektile üks käik, niikuinii on vaja ennast missale kantiini vedada. Kui poolakad töötavad kaheksa tundi ja jõua kusagile, on see normaalne. Aga kui itaallased töötavad poole koormusega, jõuavad poolakate, et on see tubli eneseületamine. Ja pealegi, mida peaks nad seal kuuma ja kultuuri käes rügama. Ega see pole Eesti, kus on vaja ahjuküte kumu ehitada. Colosseumi neil juba 2000 aastat valmis ja nii edasi on ajalookäik, pole sellele midagi olulist lisanud, pole vaja lisada, sellepärast kujutage ette Roomat, kus lisaks peatani mäele kolossumile karakalla termidele on veel 100 samasugust monstrumit püsti aetud. See oleks ilmne mõõdutundetus turistide seisukohalt isegi laastav. Sest kui kolossimiseni üks peldiku paks, umbes 1000 külastaja kohta, siis karakala siis polnud ühtegi haises, aga kõik olid rahul. Ma lepin pigem põõsa taha kusemisega, kujutan ette, et kuldkingadega ilueedi laob müüri või keerab torusid Pole vaja. Las inimesed vedelevad niisama, kosutavad ennast ja veeretavad jalgpallipeldiku, saab meil siin ka püsti, aga jalgpalli maailmameistriks ei saa meil nii pea keegi. Isegi murdmaasuusatamise kolmanda koha pärast tuleb sinna valada jõgede kaupa verd, keemiat ja pisaraid. Hannibal, kirjutan sulle sellepärast, et meie ajakirjandus ja kvaasidemokraatlik elukorraldus hoiavad mind pidevalt vahetus kontaktis halbade inimestega. Televiisorist vaatab sageli vastu Villu Reiljan. Ma pole nii südametega lihtsameelne, et paluksin ta sula ära süüa. Hiljem pole ainult maitse asi, tal on McDonaldsi logo kujuline sünnimärk vasaku kaenla all. Midagi sellist toidulaual ma ette ei kujuta. Taks. Pealegi, iga viisakas maniakk vestleb tükeldamise käigus oma tulevase kõhutäiega. Mida oleks sul temaga rääkida? Minu kiri on ainult osaliselt Tarbijakaitse vaimus pöördumine. Kindlasti ei tohi süüa eestlasi rasvunud üle töötanud stressijääkidest ja odavast alkoholist läbi imbunud materjalil. Seda pole vaja, aga kui läheb tarvis pimedalt ustavat teenrit, kes osutaks turvateenust, ei uuriks liiga palju usuks kõike, mida talle räägitakse ja koristaks köögist veri ja soolikad siis pöördu meie välisministeeriumisse otse kaitsejõudude peastaapi. Meil on hea väljaõppega kokapoisse jalaga segada. Kõrbes levitatakse demokraatiat teatavasti elektritrelli nülgimise noa ja luumurdudega. Vene okupatsioon oli leebem kui Ameerika oma. Tiblad panid tellise vildi sisse, peksid sellega Ameerika kõrgtehnoloogiline tsivilisatsioon, aga ei ole veel vilte leiutanud. Mägedest leiti äsja üks kahekümnendatel lume alla jäänud alpinist. Uudishimulikud veidrikud tegid tema sildist villast ja nahast ronija varustusest koopiad et vaadata, kas ta sellepärast ära külmusid Nike tosse jalas polnud. Külmus muudel põhjustel. Antiikne naturaalne varustus oli kergema mugavam kui kaasaegne kosmosetehnoloogial põhinev kamm. Mainimist väärib asjaolu, et saapad olid kadunukesele poole kergemad kui meie omad. Moraal sellest, milleks punnitada, edendada, tsiviliseerida. Tulemuseks on ülbuse allakäik, nagu laulab Kraftwerk oma lõputus Euroopas. Lugesin lehest, kuidas üks kirjanik õigustas sõda ja teine usuõpetust mõlemal olid ümberlükkamatud argumendid. Usuõpetuse poolt oli järgmine seisukoht, et kui lapsed niikuinii raadio dischari möla kuulavad ja kaubamajas hängivad, siis parem juba usuõpetus. Iraagi okupeerimise poolt oli sama loogika, et kui väed välja tuua, siis saab seal olema radikaalne islam. Aga vana hea sadam, kes islami fundamentalistide suht mõõdukate repressioonidega vaos hoidis, mõisteti äsja oma tegudest surma. Just sellepärast ma sulle kirjutangi Lugupeetav Hannibal. Kui lapsed niikuinii arvutimänge mängivad, siis parem söö nad ära. Ja kui me võime moraalselt relvaga toetada Ameerika okupatsiooni, mis on hullem kui Saddami režiim, siis me toetame sind ka eelkõige moraalselt, aga kui vaja, siis ka nõu ja jõuga. Sabi ei olegi nii väike. Mina laenan sulle oma tolerantsi kui tarvis. See tolerants on küll Hiinas tehtud, aga väga heast, terasest ja maitseka jaapanilõikega. Ma tervitasin ta tõusva päikese maa kõige tõhusama luisuga, nagu ütleb eesti klassik. Igal rändaval priiuserüütel olgu tolerants alati vööl. Hannibal hektariga lubas oma tolerantsi jagada Kivisildnik. Andreas vee pole pikka aega Huanitale ridagi saatnud või vähemalt meieni pole ridagi jõudnud. Nüüd siis Andreas v kiri Huanitale. Pole vaja niita, ma ei ole sulle nüüd väga tükk aega kirjutanud, unes näinud olen ma sind küll, aga me ei rääkinud seal unes ei olnud sõnadel mõtet, kõik oli niigi selge, sellepärast on raske hakata jälle sõnade peale tagasi minema. Aga eks ma proovin. Ma mõtlesin vahepeal palju inimlikust tegelikkusest, et kui palju inimesel on võimalik kasutada oma mõistust ja kas see üldse aitab tal maailmas kohal olla. Et kas ei oleks parem, kui inimene elaks üksi ja liikumatult. Nii et ta ei oleks üldse kommunikatiivne ega ka mitte dünaamiline ruumi suhtes. Sest kommunikatiivselt skeemides kirjutatakse inimese sisemine rütm, teadmine kogu aeg üle kõigi teiste rütmide ja teadmistega ja tulemuseks on unifitseeritud summa. Selline tema on küll kohane teistega samas ruumis elamiseks, mitte aga iseendaga kohakuti jõudmiseks. Ja jällegi dünaamilistes interaktsioonides kirjutatakse ümber inimese füüsiline kogemus. Nii et ka siin peab ta õppima võtma seda kuju ja positsiooni, mida keskkond temalt eeldab. See tähendab inimesel ei ole kuigi palju vabu valikuid. Olukord universumis ei erine kuigi palju olukorrast pangaga laenulepingu sõlmimisel. Mõlemal juhul ulatatakse teile standardleping, millele te kas kirjutate alla või siis jääb tehing katki. See tekitab protestivõitlus standardlepingu vastu, väljendub kultuuri kestvates katsetes süveneda, jõuda lähedale olemuslikule. See kehtib ka postmodernses horisontaal susele ehitatud ning ajaliselt kompresseeritud kultuuris. Ajalise kompresseeringuga kaasneb aga see, et kellelgi pole kunagi piisavalt aega ei jõua keskenduda, ei saanud piisavalt palju materjaliga tegeleda ja nii edasi ja nii edasi. Need kurtmised on igapäevane standard. Enesestki mõista sunnib see tekitama vastukaalu tegema panust kiirusele ja reaktsioonile. Tõnu Kaalep kirjutas kunagi, et on väga pinnapealne arvata, et selleks, et öelda midagi sisulist peaks saama palju aega keskenduda. Samamoodi võib esimene reaktsioon selle üle kirjutusteta väljaütlemine avada asjade ja protsesside juures aspekte, mis pikemal järelemõtlemisel taanduvad. Ja peale voolavate mõttekäikude Allamatuvad. Jah, miks me arvame, et pikk hoovõtt on kuidagi seotud täpsusega? Tõesti, kui vaadata, mis tüüpi maailma digitaal ja meile ette valmistab siis see on paratamatult ilma pikkade hoo võttudeta. Masinad räägivad meiega küll meile arusaadavas keeles. Selle me oleme neile ise andnud. Aga nad teevad seda endale arusaadava kiirusega. Signaal liigub mööda vaske masendavalt palju kiiremini kui mööda närvivõrgustikku. Mõnes mõttes on kiirus positsioneerinud enda kui võimalikkuse, mis ei ole lubatud. Kõige nähtavamalt kujul on kiiruse lubamatuse ehitatud autodesse. Enamik autosid on potentsiaalselt toodetud seaduserikkumiseks kiirusel, mida autod suudavad ennast välja valada, ei ole seaduslikud, mitte kusagil. Ometi ei pane autotööstus kätt ette. Kiiruste üles ajamine kestab, ahvatlus üha suureneb, aga kasutada ei tohi. Teisest küljest jälle ei ole ka inimese reaktsioon ikkagi kohanenud masinatest võimendatud kiirusfaktoritega. Kõik, mis juhtub, juhtub alati liiga kiiresti. Semiootikud räägivad kognitiivse tegelikkuse mahajäämust illustreerivad lugu, mis käib nii. Lähen mööda tänavat ja äkki vastu hambaid. Ja seejärel mulle see tähendab kõigepealt jõuab kohale signaal, sündmus ja alles seejärel arusaamine. Me oleme lihtsalt niimoodi konstrueeritud, et me lohiseme tegelikkusele järel. Ja see ei ole üldse tore. Me ei saa olla teadvuslikult kohal ühegi äkilisema sündmuse tuumas. Ikka selgub, et me olime teadlasena olemas kas liiga vara või siis liiga hilja. Sündmus läbistas meid ilma meie teadvusega kohtumata. Vaata ma räägin seda sulle siin ainult ühel põhjusel. Ma olen sulle kirjutanud nii vähe sellepärast et iga kord, kui ma tahan seda teha, ütleb mu peas olev kalenderplaan. Pole aega Pole aega ja siis ütleb ta sulle. Oota, ma teen ära kõik selle, mis on kokkulepete järgi vaja teha ja küll ma siis kirjutan. Aga tead, ma ei usu sellesse enam, ma tahaks endale vasest närvivõrgustiku. Võib-olla ma peaks selle endale jõuluvanalt tellima. Ma tahaks, et impulss liiguks mööda mu teadvust kiiremini kui sündmused, mis selle teadvusega kohtuvad. Ja ma tahaks, et mu ülekuumenenud aju ei tabaks järjestikuseid. Peavaluhood baski ja räni ei valuta. Ma tahaks loobuda lihast ja verest minna üle elektroonilisele hüdraulilise kehale. Ma tahaks endale sassi optikaga silmi, et nad ei ähmastuks õhtuti. Ma arvan, et ma põletaks siis kõik oma aja probleemid läbi valitud sekunditega ja mulje jääks nii palju aega inimlikes asjadeks, kaasa arvatud sulle kirjutamiseks, sinuga kokkusaamiseks. Ainus asi, mida ma selle juures kardan, on et kui me siis kokku saame, kas ma suudaks oma kiirenduse nii palju maha tõmmata, et ma üldse märkaksin. Kui sa mulle pea õlale paned ja käest kinni võtad. Ja kas ma saaksin siis enam aru, mida see tegelikult tähendab? Kadiofaanid? Janek Kraavi on Brüsselis uus väliseestlasest sõber. Kuigi ajalehed käivad ja onlainid töötavad, on väliseestlase jaoks kodu Eesti ometi kuidagi kauge ja väike. Janek Kraavi avardab vaadet. Hallo, Brüssel siin piiririik, kui sa seda kirja loed, on uus leht juba pööratud ja lennukitäied ametnikke taas jõulupuhkuselt pealinna tagasi jõudnud. Eks ikka eesti rahval õnne tooma Eesti põlve uueks looma. Kõigepealt siis jõudu teile selles tänamatus võitluses ebaõigluse ja absurdi vastu ning Eesti eest. Sõber üks kalender saab kohe jälle makulatuuriks paega hunnikuks vanapaberiks. Kas maailm ka mõne kraadi võrra targemaks või paremaks paigaks sai, sellele ei tea keegi vastata. Mis puudutab möödunud aastat, siis tahaks veel küsida, et kas keskusest ette nähtud koomika või tragikoomilise sündmuste plaan sai sinu arvates enam-vähem täidetud. Isiklikult arvan, et oleme tublid olnud, sest järjest enam ja enam hakkadki maailma ja inimesi kuidagi karikatuursemalt tajuma. Miks pole enam võimalik võtta tõsiselt ühtegi poliitikat või poliitikasaadet? Sest selles On esinenud Janno Reiljan? Või miks rahvas arvab, et Savisaare kosmiliste mõõtmeteni paisunud võimuiha röövis rahvalt tema viimased usutavad kangelased? Meie kaks suusatajat, maailm karikatuuristub. Ja seepärast meenub mulle ikka ja jälle üks kunagine Jaan Rannapi raamat. Salu Juhan ja tema sõbrad. Selles kogumikus on lugu, kus koolis korraldatakse niinimetatud kultuurse käitumise nädal. Iga positiivne tegu annab viis plusspunkti ja halb käitumine samavõrra miinuseid. Aga Salu Juhan nuputab välja alternatiivse eesmärgiga võistluse häid ja halbu tegusid vaheldumisi tehes ilmub lõpuks kuuenda, B klassi graafikus sõna, mis ütleb, mida sellisest võistlusest tegelikult arvatakse. Tõehetkel on graafikus moodustunud sõna jama. Vahel näib, et Eesti elu ja sündmuste kõver moodustab piltlikult öeldes samatähenduslikke sõnu. Kas sul ei teki sellist mõtet või kujutluspilti eriti kui veel kaugelt vaatad? Aga kaugelt vaatamine on tegelikult päris huvitav fenomen. Mismoodi näiteks sina tajud kogu Sakala keskuse ümber käivat tralli? Kui sõda käib, siis esimesed uudised tulevad alati rindelt. Nii võiks vast selle sündmuse tähendust hinnata siin maal. Kuidas õhtust õhtusse tõstetakse rahva ette meie aja olulisemad eksistentsiaalsed küsimused. Kas Sakala juba väriseb, kas interjöör on purustatud ja vahelaed langenud? Tunnistame, et kokku on saanud 11, väärivad vastased kaks eestlaste leeri. Aga kirjuta, kuidas sulle paistab? Ole päris aus, sest kõik see jutt jääb ikka omavahele. Ma muidugi ei tea, kuivõrd kõik sellised Eestiga seotud pisi sündmused teid uue aja väliseestlasi üldse võiks või peakski huvitama. Eks teil ole oma Karla katedraalis ja Janno Reiljanit oma taustsüsteem juba välja kujunenud. Ja loomulikult, mida kaugemal kõik see toimub, seda koomilisemana need siinsed asjad paistavad. Kas meie esieurooplaste peenimas seltskonnas kogu sellest Eestist üldse midagi nii-öelda tõsises võtmes räägitakse või toimub see ikka muige saatel anekdoodi Westmise laadis? Sa kirjutad teinekord ka sellest, kas selle koomilisuse üks erivorme on ka teema kodueestlane Brüsselis. Seesama teema, mida vanasti öeldi itaallaste uskumatud seiklused Venemaal. Ma nüüd ei mäleta enam, kas sa mitte ise ei rääkinud mulle lugu grupist toredatest Eesti ametnikest, kes keskusesse mingisugusel koolitusel olid kupatatud. Ja kuidas ikka raha kokkuhoidmise eesmärgil siis kõige odavamas hotelli oli elama asutud ning kui õhtupimeduses saabunud ontlikud Rehepapid hommikul ärkasid, selgus, et hotelli asemel oli elupaigaks hoopis bordell. Tõsidusest on saanud taas selle vastand siis selline eksistentsiaalne hüsteeriline meeleolu mida kihutab tagant eesti lühike päev ja aastalõpulähedus. Vabandust, et nii vähe pidulikkust ja ülemust ning sellise meeleolu pinnalt ja kokkuvõtete ja edasiminemise taustalt meenus mulle kirjakohta Andrus Kivirähu romaanist Rehepapp. Lubame endale aasta lõpus tsitaadi päris raamatu lõpust. Andrus Kivirähk kirjutab. Jaan läks sahvrisse. Ta võttis riiulilt seepi ja sõi. Täna ei mõjunud tema nõiutud kehale mitte mingil moel. Ta sõi ära kogu seebi ning veel paar küünaltki peale. Täna või seda kõike. Siis istus ta sinnasamasse sahvri põrandale maha ja jäi mõttesse mida edasi teha. Peremees tuli ta peksnud luised keppinud seepi söönud. Kõik tema unistused olid täitunud. Mis veel? Jaan mõtles, kuid ei suutnud enam ainsatki meelelahutust välja haududa. Temas oli veel küllaga nõidusliku jõudu ja väge mida sellega peale hakata. Õues tuli korraks päike välja. Esimest korda üle nelja nädala. Hele kiir tungis läbi sahvri akna ja valgustas jaani turja. Siis puhus tuul pilved liikvele ja päike kadus. Jaan istus, mõtles ja jäi lõpuks magama. Tsitaadi lõpp, ehk siis, mis saab siis, kui ekstaas seksist, söögist ja vägivallast ükskord ära tüütab. Võib olla juhtub see juba järgmisel aastal. Rohkem sõnu vist polegi vaja. Head uut aastat. Prouat, tervita eraldi. Peame vastu kirjutamiseni. Janek. Brüsselisse sõbrale saatis uusaasta tervitusi Janek Kraavi. Mis siis muud, kui tuleb harjuda uue aastanumbriga kaks null null seitse. Kultuuriga ja helistada ründasid täna Maarja pulber, Andres vee ja Peeter Rästas. Helirežissöör oli Külliki Valdma, mina olen toimetaja, estad apteek. Head aastavahetust ja kohtumiseni, nagu ikka nädala pärast.