Keskaegses Tallinnas võis heal juhul päri sarjas talupojast saada vaimulik. Keskaegses Tallinnas ei saanud kunagi talupojast aadlimeest. Omaette teema on, kuidas keskaegses Tallinnas olid linnakodaniku suhted kirikuga. Tihti olid nad väga pragmaatilised annetustega kirikhärrale või siis kirikule, kui institutsioonile loodeti kergendada oma patukoormat. Omaette teema on, kuidas sai mitte sakslasest sakslane nendele teistele teemadele pühendatud raamat pealkirjaga 10 keskaegset tallinlast, mis ongi tänasest Ta ajendiks. Ja raamatu kolmest turist on saatekülalisteks kaks, Tiina Kala ja Juhan Kreem. Aga esimene teema, mis mind huvitab, on, miks on hilisemas protestantlikus Tallinnas niivõrd vähe säilinud materjali varasema saan siis katoliikliku Tallinna kohta. See küsimus on Tiina kalale see, et protestantlik kirik ei olnud väga usin säilitama katoliku aegset pärandit, ükskõik, kas see oli siis kirjalik või mingisugusel muul kujul on ju väga kergesti mõistetav ja inimlikult arusaadav. Aga miks siiski pilte hävitati nii tõsiselt? Kui rääkida Tallinnast, siis on pildirüüste ju ainult üks väga väike episood. Me ei tea, kui kaua see kestis, võib-olla mõned nii, võib-olla veelgi vähem, aga kaotused on siiski korvamatut. Kui suured need kaotused on, seda ei tea samuti sellepärast, et see oli ebameeldiv sündmus, mille tagajärgi raad üritas võimalikult kiiresti likvideerida. Aga kui palju neid katoliikliku kiriku vara hulka kuuluvaid esemeid see tähendab mitte ainult altarimaale ja kujusid, vaid ka kirikuriistu väärismetallidest asju hävitati, seda me ei tea. On üsna tõenäoline, et suur osa nendest, mis kirikust kaduma läksid lihtsalt rööviti, kuna need olid hinnalised asjad. Neid oli võimalik rahaks teha ja arvata, et osa nendest asjadest toodiga hiljem tagasi. Nonii läheme tagasi varasemasse aega, püha vaimu, kiriku huvitab meid praegu. Alllinnas oli kolm kirikut ja pühavaimu kirikule ei kuulunud kihelkonda, tähendab, tal ei olnud nagu mingisugust maa-ala. Kas ma olen õigesti aru saanud, ühelt poolt muidugi, kihelkonnakirik tähendas ka selgel territooriumil elavate inimeste kuulumist selle nii-öelda kiriku vaimuliku hoolduse alla aga tähendanud sugugi, et need inimesed ei oleks võinud käia teistes kirikutes, ka teistes koguduse kirikutes, teha sinna annetusi, võib-olla koguni lasta oma ligimese sinna matta. Kui öelda, et Tallinna alllinnas oli kolm kirikut, siis on need kolm suuremat hoonet, mida me tänapäeval näeme. Et lisaks pühavaimu kirikule, mis ei olnud koguduse kirik, oli ju ka väiksemaid kabeleid millest hiljem on suhteliselt vähe juttu olnud Barbara kabel, Gertrudi kabel, mis ei asetsenud küll kani keskselt kui pühavaimu kirik. Aga jällegi arusaam kolmest kirikust on väga suuresti kujunenud selle varal, et me näeme neid kolme suurt hoonet praegugi. Miks pidi raad oma istungeid mõnikord pidama kirikus, kas muid sobivaid ruume ei olnud praegu ta oli ju vähemalt hiliskeskajaks piisavalt ruumikas hoone aga küsimus oli pigem selles, et osa istungeid oli otstarbekas pidada. Oli niisugune komme välja kujunenud mingis avalikus ruumis praegu ta on ju ikkagi koht, kuhu iga linnakodanik igal ajal sisse ei saa astuda ja, ja ammugi mitte raekoosolekud pealt vaadata. Aga osa asju, näiteks mingite varaliste probleemide arutamine või varaliste tüliküsimuste lahendamine, et need olid asjad, mis kohalikud ja seejuures oli ka istung avalikelt, pigem tähendas pühavaimu kirikus istungi pidamine seda, et see oli linnarahva jaoks avalik istung. Ja niisuguseid asju me võime ka mujalt väljastpoolt Tallinna. Paralleelid on näha, et kirikuhoonet kasutatakse tihti mingiks ühiskondlikuks otstarbeks, et see ei tähenda, et seal toimuv peaks tingimata olema religioosse sisuga on läbirääkimisi peetud, lepinguid sõlmitud ja muud taolist. Tähendab siis asjahuvilised, istusid kohale, elasid siis asjale kaasa ja kui palju neid seal kohal ei, ega me seda ei tea, aga see oli kindlasti võimalik see kohal olemine ja kaasaelamine, kui ma õigesti mäletan, siis oli keegi linna elanik, kas ta kodanik oli, see ei ole ka päris hästi meeles hetkel perekonnanimega Parhin, kes ei olnud põrmugi rahul otsusega, mille raad langetas tema tuvi kohta omandada teatud kinnisvara. Ja siis ilmus ta praete oma sugulaste ja sõpradega ja vaidlustas selle küsimuse ja kui ratta uuesti minema saatis, siis tündisse lahkujate poolt suure sõimu ja sajatamisega toimus kirikus ja ja nüüd aga küsimus töökeelest, on üldlevinud arvamus, et katoliku kirikus kasutati ladina keelt. Kui palju kõlas ka siis kohaliku lihtrahvas, tähendab alamsaksa eesti keelt ja mis asjaoludel? See, et katoliku kirikus kõlas peamiselt ladina keel, on mulje, mis on tekkinud sellest, et liturgia oli ladina keeles, aga ka kogu katoliiklik jumalateenistus ei koosne ju ainult turgiast. Olgugi et jutlusele katoliiklikus teenistuses suhteliselt väike osa, aga see osa on olemas ja eriti hiliskeskajaks muutusid ka katoliku kirikus jutlused üsna tähtsaks. Katoliiklik hiliskeskaegne jutlus oli luterlikule jutlusele päris kõva konkurente, ET jutluse meetodit, Need olid hästi välja arendatud, Need jutlused olid elavaks ja huvitavaks püütud teha. Ja jutlus on katoliku kirikus alati olnud rahvakeelne. Tallinna puhul tähendab see siis alamsaksakeelne ja eestikeelne. Lisaks Talle tuli kogudusele õpetada ka ristiusu algtõdesid kümmet käsku, seitse surmapattu ja nii edasi ja see toimus ka iseenesestki mõista. Rahvakeeles ei olnud ju kuigi mõistlik seda õpetada ladina keeles kui keegi sellest aru ei saa ja peale veel lihtsamad asjad, mis nad ei kuulu kindlasti jumalateenistuse juurde, mida võis küll jumalateenistusega seoses, kui rahvast palju koos oli ette tulla. Need on needsamad juba varem mainitud avalikud asjad, et kuna kirik oli koht, kuhu kõige sagedamini tuli suur hulk inimesi kokku, siis eks kuulutati sealgi ju niisuguseid üldisi teateid, mida tänapäeval ajalehest loetakse. Tüüpiline kirikhärra oli tulnud Saksamaalt, sealt oma koolituse hariduse saanud Rostocki linna ja Rostocki Ülikooli nimetatakse, nagu eriti kui palju on andmeid selle kohta, kui hästi nappurssisid seda eestlaste keelt Need kirik härradest rääkida, siis tuleb arvestada, et ka nemad ei olnud ainukesed vaimulikud kirikus, et et katoliku kirikus tegutses neid vaimulikke, keda viimasel ajal nimetataksegi vaimulikuks prolatäriaadiksing. Selliseid vaimulikke, kes teenisid mõnda ühte, mõnikord väga väikest altarit väga lühiajalise jumalateenistuse käigus. Neid võis olla kirikus veel kuni mitugi ülejäänud. Nii et kirik härral ei olnud ju sageli otseselt headust nii silmast silma päris oma koguduse liikmetega kokku puutuda. Ta pidas päeva peajumalateenistuse muid tähtsamaid jumalateenistusi. Ta ei pruukinud jutlustada üsna kindlasti, ta ei tegelenud ristiusu algtõdede õpetamisega kogudusele. Selleks olid kaplanid, vikaarid, jutlustajad eraldi, mitte saksa jutlustajad, kui iga päev tuleb pidada missa. Ja sa ei saa sealt puududa või, või kutsuda kedagi endale asendama. See on päris suurkoormuse kohustusel alati kohal ja vormis. See oli kindlasti üsna pingutame. Aga asendajate jaa, abiliste ja muud niisugusega, mis võis kirikhärra takistada missat läbi viimaste et le on preestrite käsiraamatutes näiteks pühendatud üsna palju ruumi. Mida teha, kui kirik ära ei suuda missat läbi viia, kui tal hakkab näiteks missa läbiviimise käigus alb, kuidas siis käituda, kas teine, kes tuleb tema asemele, võib alustada seda otsast peale või peab ta jätkama pooleli jäetud kohasta? Sellistele küsimustele? Kuigi püstitatakse, et sageli ei anta neile ka päris ühest vastust kuna on erinevaid arvamusi, aga selline alaline koormuse kohustus kirik härral muidugi oligi. No tundlik ja, ja põnev valdkond, mis sellega kohe liitub. Kus kohas tulid tema sissetulekud, kui suured need olid, kui jõukalt ja piiskalt tohtis ta elada? No näiteks Niguliste kiriku puhul on teada, et kõik, mis annetatakse enne kõrgmissat, läheb kirikhärrale kirikhärrale läheb ka osa elusloomi ja neid müüdi enamasti maha sellepärast et kõiki neid kanu ja lehmi ja sigu ei olnud tal ju kuskil pidada ega midagi ka nendega peale hakata. Et selliseid mõningaid sätteid on ja, aga, aga üldiselt on see suhteliselt tume maa, et kui suur ühe kirikhärra sissetulek oli? No ilmselt saida osa kümnisest, aga see laekus tõenäoliselt ju esmalt Toompeale ja sealt siis alles tuli seda mööda kirik ärale tagasi. Nii et arvata võib, et ega nad kehvasti ei elanud, aga aga kas need piirangud, kas neil oli mõningaid pahandus või probleeme, nad elasid võib-olla noh, ma ei tea, liiga uhkelt. Ja kuidas oli teine pruukimisega? Seda, et mõni vaimulik ehk natuke liiga uhkelt võis elada või mõnda asja liiga palju pruukida, seda kirik härradega seoses ei tule küll allikatest välja. Küll on nurisenud näiteks Niguliste kiriku eestseisjad selle üle, et piiskoppi peab liiga palju postitama ja jäeta võtab liiga palju teenreid ja kaaskondlase kaasa, kui ta tuleb näiteks konfirmatsiooni läbi viima. Kirikusse jutt on siis Tallinna piiskopi, Tallinna piiskop vistikaia. Kas seda, et tekib vaidlus, no nende maa-alade pärast kui üx trügib sinu kapsa, Malaia, sa pead temaga vaidlema hakkama. Selliseid asju on olnud kogu katoliku kiriku ajaloo keeltele. Ja Tallinn ei ole siin mitte mingisugune erand, et kõik need sündmused, millest me Tallinna puhul teame, rõhutaks eraldi see seda, et mida me teame, see on ikkagi väike fragment sellest, mis tegelikult oli. Need on kohati äravahetamiseni sarnased, näiteks sellega, mis toimus Saksamaal või mõnes teises Euroopa piirkonnas. Ja eriti silmapaistvat on siin muidugi koguduse vaimulike vastuolud. Dominiiklaste ka mis on tõesti just üsna üsna täpselt sellelt pinnalt tekkinud, et koguduse vaimulike sissetulekud kahanesid, kui rahvas käis koguduse jumalateenistuse asemel dominiiklaste jumalateenistust. Nii et nendel need toimusid samal ajal ja, ja kus oli see kirikus dominiiklaste mad toimusid. Kas dominiiklaste teenistused toimusid ikka nende konvendi kirikus? See oli Tallinna alllinnas müüriga piiratud alal kõige suurem kirik rumalalt kõige suurem sinna mahtus seega siis palju rahvast. Ja lisaks sellele, et need teenistused seal kirikus toimusid, toimus neid ka linnast väljas. Kui palju see end linnaelanikke mõjutas, täpselt ei tea, aga mingil põhjusel põhjustas kaselinnast Neljas teenistuste pidamine Tallinna koguduse vaimulikele meelehärmi, nii et et võimalik ka näiteks linnalähedaste piirkondade elanikud, kes ehk mõnikord tulid koguduse kirikusse ja ehk mõnikord sinna midagi mäletasid ei tõtanud seda vast tegema, kui teil dominiiklased tulid nende juurde maale. Tuletame ka meelde, mis oli dominiiklaste eripära. Erinevalt vanadest traditsioonilistest munga ordudest näiteks pane diktlustest võitsistertsustest kuulusid dominiiklased ju kerjusmunkade hulka, kes käitusid hoopis teisiti, neil ei olnud niisugust suletud kloostri korda. Suurem osa nende konventides tasus linnades nutsid oma kirikud ja oma konvendid rajada võimalikult rahvarohkematesse kohtadesse, mis esialgselt kolmeteistkümnendas andi alguskümnenditel. Kui need ordu tekkisid ja laienesid lisaks dominiiklaste tuntumatest veega frantsisklaseda kelle mõju Eestiski oli väiksem, esialgu oli ise seotud teadusega kerjata sellest siis ka nimetus kerjusmungaordu ta. Hiljem see kirjamise vajadus ei muidugi tahaplaanile. Ja kuna juba 13.-st sajandist alates hakkasid kerjusmunga ordut koguduse vaimulikele konkurentsi pakkuma siis hakati nende käest nõudma rahalist hüvitist selle eest, näiteks pruudi, kes pidanuks laskma oma ligimese või iseennast matta oma koguduse kirikusse, tegi seda või avaldas soovi, et ta maetaks dominiiklaste kirikusse, siis tuli dominiiklaste selle eest kuuse kirikhärrale maksta. Erakordselt maised suhted. Jah, seda küll, ja nüüd niisugustes suhetes on nähtud ka põhjust, et miks hakkasid kerjusmunga ordut rikastuma, sellepärast et esialgselt ideaali kohaselt pidanuksid nad elama ainult sellest, mille nad kerjavad ja kerjama ainult nii palju, kui on nende elulised vajadused. Nüüd, kui neil on vaja maksta koguduse vaimulikele või Tongabiitlile neid nimetatud hüvitisi peavad nad ju kuskilt raha saama. Ja niimoodi hakkavad nad raha kukkuma ja koguvad ja koguvad ja üsna varsti tekkivat kerjusmunga ordudes ka vastureaktsioonid sellele ja püütakse pöörduda esialgse vaesusideaali juurde tagasi, aga päriselt see ei õnnestu mitte kusagil, ei ka mujal Euroopas Eestist rääkima. Nii et keskaegse linnapildis näha siis neid dominiiklasi siis kerjamas oma rüüs ja, ja kas nad siis käisid aktiivselt mööda tänavaid ringi või kuidas see, mis väljana nüüd hiliskeskajal, millest me rohkem teame, 13.-st sajandist teeme me ju väga vähe. Kas nad hiliskeskajal just niimoodi kerjakott käes mööda tänavaid liikusid, et see ei ole kuigi tõenäoline, et küllap nad olid selle aja peale muutunud juba piisavalt mugavaks ja rahuldasid sellega, mis neile nende konventi ja kirikusse kohale toodi. Võimalik, et niisugust noh, meie mõistes kerjamist oli natukene rohkem siis, kui nad läksid linnast välja, et siis oli tõesti neil mingisugune paunake, kuhu inimesed võisid raha või muud meelehead poetada. Aga jahu ukse tagant ukse taa, nurumas nad vaevalt et nüüd linnas käisid. Praeguse temaatikaga haakub ka päris hästi hoolekande ja vaeste ja haigete abistamise probleem. Me kõik oleme kuulnud, tegin, nimesin seegi hooned Tallinnas tähendab haigeid vaeseid kuskil hoiti nende eest peeti hoolt. No seda me teame, pidalitõbised, kas neid hoiti eraldi ja mis sa ei ole nende ravisi ravi sai olla ainult nende vaevade kergendamine. Ega muidugi jah, pidalitõvele mingit mõistlikku ravi keskajal ei olnud ja pole ka midagi imestada, seda ei suudeta ju ka tänapäeval päris välja ravida seda või hoida ainult kontrolli alla. Kas need kõik pidalitõbised, kes siin ütleme ja Eestis liikusid tingimata paigutati seeki, ega seda ei tea mujalt Euroopast on ju teada, et nad liikusid salkadena, ringijad helistasid kellukesi, et inimesed teaksid neist eemale hoida. Ja Tallinna puhul ei teame ka seda, et kui palju siin aegade jooksul pidalitõbiseid oli. 13. sajand on veel selline Euroopas, kus pidalitõbi on suhteliselt levinud ja muidugi just nimelt sellisena tekkis ka Tallinna Nonii seek ehk siis pidalitõbiste varjupaigana. Aga kui palju hiliskeskajal seal pidalitõbiseid oli, seda me ei tea ja, ja tegelikult on hiliskeskaegse tõbiga juba taandunud, et võimalik, et neid ei olnud enam nii suurel hulgal. Kas söök tähendas ühte hoonet või see tähendas ka piiratud õue koos lõhumnega? Üks keskaegne seek on reeglina üsna suur majapidamine, et võiksime seda võib-olla võrrelda niisuguse väga suure ja jõuka mäluga või lausa mõisaga, kus on oma majandushooned, aga need parandamisvajadused tulenesid juba kas või sellest, et neid seegi haigeid tuli toita ja ülal pidada. Ja mõistlikum oli ju need toiduained suuremas osas ise hankida, ise kasvatada. Lisaks sellele elas ju seegis ka terveid inimesi ja võib arvata, et hiliskeskajal vähe, et neil olid seal ka oma eluruumid ja oma majapidamised, oma lehmad ja oma põllumaatükikesed. Mis oli motiiv, elada sellisel juhul. Nii nagu on ka tänapäeval vanadekodud ja Pansonid ja ja eks need olid mõeldud inimestele, kes ei tahtnud muretseda oma igapäevase leiva pärast, sest nii, nagu nad seda omal käel elades oleksid pidanud tegema maksid sisse mingisuguse kindla kapitali summa, mille intressidest neitseegis üleval peeti ja see, kas nad iseendale pidasid veel lisaks mingeid koduloomi või mingit peenramaatükikest, see oli rohkem nende eralõbu, kui nad soovisid natukene paremat äraelamist endale tagada. Aga on üldiselt ka mitte ainult jaaniseegi puhul, vaid teiste riikide puhul silmatorkav, et ka suhteliselt jõukad inimesed ei põlanud sugugi seda seegi elu järgi. Muidugi, nad elasid seal oluliselt paremates tingimustes kui seegi haiged aga lihtsalt nüüd, kui elukoht see oli, võis olla ka jõuka inimese pension. Aga niisuguse avaliku toidulauana tegutsesid keskaegses Tallinnas pigem laua gildid. Ega sealtki ei saanud nüüd päris iga linnakodanik mingisugust toidupoolist, vaid need olid väga rangelt ettenähtud ikkagi Nendele vaestele, kes olid ennast laua kildi toidul olemiseks üles andnud. Tähendab siis korreti annetuste teel inimestele toitu, toiduaineid ja siis vaeseid, saite siis kasutada, nii, saime aru jah? Jah, need toiduained või raha nende ostmiseks kogunes annetuste teel, sageli on selleks näiteks Testamentides vahendeid eraldatud. Aga mis puutub üldse keskaegsesse hoolekandesse, siis annetused on ikkagi ebakindel ja juhuslik sissetulek. Neid tuled küll pidevalt, aga ei saa kunagi kindel olla, et nendest jätkub tõttu nii söögid kui ka lauagildid suurema osa oma sissetulekust või ütleme, oma alalisest sissetulekust said kapitali summadelt. Ja näiteks ka laua gildide puhul. Kui Tallinna suurgild asutas lauagildi siis eraldati selleks 13 predendise, tähendab kapitali, millest intressidest jätkus 13 vaese ülalpidamiseks. Hiljem seb rebendi arv suurenes, oli hiliskeskajal juba mitukümmend. Aga see süsteem rajanes just nimelt sellele ehk intressisummadest vast ülalpidamine. Aitäh, ajaloolane Tiina Kala. Me rääkisime keskaegsest kirikust toetudes rohkem küll pühavaimu kirikule. Ja nüüd palun ma mikrofoni juurde, Juhan Kreemi, niisiis jutuajamine ajaloodoktor Johan kreemiga ja me räägime niisugusest ametimehest nagu sadamavaht. Kas me räägime 15.-st sajandist, kas on siis hiliskeskaeg? Jeff viieteistkümnendat sajandit võiks, võiks lugeda küll hiliskeskajaks Eesti kontekstis, vähemalt mujal Euroopas, võib-olla mõni tahab selle aja peale juba keska ära lõpetada, aga me oleme natukene taga nagu ikka neis asjades. Noh, seda võib ka nii nimetada. Nüüd ma kujutan ette, et see sadamavaht oli rae teenistuses olevate inimeste seas kuskil noh, oma ametipulga poolest keskmisel kohal ta ei olnud väga tähtis mees, aga ta ei olnud ka päris mitte niisugune päris reamist. Jah, kui me räägime radinritest või üldse rae teenistuses olnud isikutest, siis üks selge grupp paistab silma selline kõrgema palkalisemad, mingit spetsiaalset oskusteavet valdavad isikud, raekirjutaja, nendest kõige tuntum, kõige silmapaistvam Rae Raeametnik, kelle palk on kordades kõrgem ja sinna juurde tulevad 16. sajandil veel veel linnaarst ja suurtükimeister, sõjapealik. Suurem grupp raeteenistujaid, Marshalli ülem näiteks raekoja vaht koplivaht Marshalli üle. Marshall on, on selline asi, mida on tõlgitud TÖÖ hooviks, mujal linnades kasutatakse Riias näiteks selle asutuse kohta lihtsalt pall raetall, kus hoiti Rae hobuseid aga tihti keelsuseid, muid töid, hiljem on teada, et marstalis näiteks valati linna suurtükke kah seda tööd pidi ka kuskil tegema. See sadamavaht ta ei ole mitte see, kes käib edasi-tagasi ja vaatab, et kõik oleks korras, tal oli ikka teatud siukese juhi vastutaja ja otsustaja roll mis olid tema nüüd tähtsamad ülesanded, tema ülesannete hulka kuulus sadamas raelaevade eest hoolitsemine igasuguste remonttööde korraldamine, sadama muuli kindlustamine siis üks, mille kohta on regulaarselt andmeid, on see, et ta tegeles ka meremärkide paigaldamisega. Olen vahemees nüüd sadamas tegutsevate mündrike ja rae vahel. Mündrikud olid siis paadimehed, tavaliselt siis eesti soost ja tegemist oli väikelaevajuhtidega, kes reidil seisvaid suuremaid laevu maha laadisid ja kaubamaale tõid. Nad vastutasid ka sadama korrashoiu eest, ehk siis pidid seal vaatama, et sadam risu täis ei kanduks. Ja nende rolli on täheldatud ka linna sõjalistes aktsioonides, ehk siis kui mindi mereröövleid taga ajama, siis siis palgati mündriki seast lisa jõudsid kindlasti. No nüüd selle muuli korrastamine ja taastumine pärast kevadisi jääminekuid torme. Kuidas te seda kirjeldate, mis seal tuli teha, tuli ilmsed, toovad kive, kuskilt tuli tuua mingisuguseid laudu ja palke või allikates jookseb läbi mõiste Polverk, mis on sadamakai muul, mis on ilmselt nii minekus kui, kui ka tugevama tuulega saanud kannatada. Selle jaoks läheb tõepoolest hulgaliselt paike üles, teda tugevdatakse ja, ja siis kivid on samuti, mida tema ehitamiseks. Ilmselt olid mingisugused kärgkastid, mis, mis istusid vees, niisugune konstruktsioon, see võis võis olla selle konstruktsiooni saatusest on isegi kroonika andmed, mõnikord Balthasar Hussari kroonikas on vist mõnitaks ühte suurt tormi, kus, kus Polverki uhub täitsa merre ära. Suur torm, no meremärk taimset peab olema, eks ole siis ankrusse seisma ühe koha peal mingi tünn traadi või trossi otsas. Aga kas tal on mingisugune tuli ka oli või kui palju ta üldse andis mingisugust märki endast? See meremärk on üks kummaline asi, tegemist on vahe madalale ankurdatud tünniga. Sünniks nimetatakse teda allikates ja vaevalt ta nüüd ka midagi enamat oli, selles mõttes ta võis olla kas mingisugust silmatorkavat värvi, äkki värvitud, see on üks oletus, tuld seal vaevalt keegi otsas hoidis, oleks nõudnud kohal olemist, tuli, ei ole keskajal selline asi, mis niisama põleks, vaid selleks peab meeletus koguses põletamist materjali hankima endiselt tõrva. Näiteks kas see vahe madal oli siis nii ohtlik laevadele tol ajal või meri oli ju madalam? Meri oli sügavam küll, aga vahe madal on ohtlik ka tänapäeval Tallinna lahes on seal tänapäeval tulepaak. On ohtlik linnale lääne poolt läbi Suurupi väina lähenevatele laevadele ehk siis siis kes ei tahtnud ümber Naissaare sõita, vaid pressi siis Naissaare ja mandri vahet. Sellel on vahe madal täpselt tee peal ees, et ta oli ta sel ajal ohtlik ja, ja see on, on kummalisel kombel hästi täpselt dokumenteeritud. Kuidas 1471. aastal ilmuvad Rae hollandi kaupmehed ja nõuavad, et see saaks märgistatud radu, otsustas siis, et saab tehtud ja nad söövad sisse eraldi maksu, mida nimetatakse tünnirahaks. Tähendab iga laeva maksab sellelt iga laev, kes Tallinnasse tuleb, maksab sunniraha, mille laekumine siis sellest ajast edasi on ka regulaarselt rae arvetes näha? Ei, mis on selle tünni puhul hämmastav, on see, et seda ei tehta koha peal, vaid ostetakse Lüübekist ja ostetakse ühe tünni kohta meeletu raha eest 170 millegagi marka maksis koos kettide ja ankrutega, nii et see pidi olema midagi väga erilist. Kas see näitab meie kohalikke meistreid halvas valguses? Ma ei tea, kas see just tingimata näitab kohalikke meistreid halvas valguses. Hilisemast ajast 1530.-test on teada, kuidas Tallinnas tehakse seda kinni, ühesõnaga raad maksab kohalikele seppadele. Aga võib-olla spekulatsioon oleks selline, et 1400 seitsmekümnendatel aastatel osteti välismaalt kinni, täpselt teada, missugune see kõige parem on. Et kohalikud mehed oleks võib-olla teinud ka kinni, aga äkki oleks teinud nii head mere märginduse algusajad siis Tallinna lahest tuleb siis ilmselt nii-öelda. Mis olid veel niisuguse sadamavahiülesanded sadama põhiülesannete hulka, mida kõige täpsemalt saab jälgida, on raelaevade korrashoid. Ja siin on tähelepanuväärne, et nagu me mõtleme linna ja tema laevastikuga kõiki neid laevu, mis siin käisid, siis arvetest linna laevadele on teada. Kaks kolm laeva oli Tallinna omanduses, mitte rohkem. Et kui küsida, et kas see on nüüd suur laevastik või väike, siis paistab, et teiste hansalinnadega võrreldes just sellises munitsipaalomanduses jutumärkides munitsipaalomanduses olevates laevade arv on igal pool enam-vähem selline, et noh, kas on üks väike tollilaev või vahilaev või aga laevastikud kaubalaevad ikkagi olid eraomanduses, Reiderid istusid hansalinnade raadides, aga aga need laevade jõudnud raadide omad. Me ei ole Tallinna laevastiku põhjust häbeneda, mis nendest laevadest teada on kirjalikes allikates. Me võime mõne individuaalse laeva nihukesi piirjoone aimata, aga me saame Narva teada, mismoodi nad täpselt välja nägid. Ja siiski uudishimu nõuab, et natukene kirjeldaksite neid eel nendega. Nii et kõige tihedamini esinevad rae arvetes kaks laeva tüüpi parse ja Smice on need sõnad, millest varse paistab oleva, et olnud suurem laev ja mitmemastiline. No sellest on nii palju teada, et kui näiteks parsele ostetakse Maste, kui teda tagastatakse, siis seal eraldi nimetatakse Fokmasti. Järelikult tal oli teine maist ka, järelikult oli neid maiste mitu, järelikult oli ta suurem. Eesnimi on olnud väiksema kiirekäigulise ilmselt eks on väike kiire luurelaev ja teine on selline, kuhu mahub peale palju mehi ja, ja, ja palju tulirelvi, mis sel ajal meresõjas just just eriti oluliseks muutub. Kas on teada ka suurtükkide kohta, ilmselt neid kergemaid relvi oli kergem ka laeva paigutada. Laevasuurtükid paistavad olevat olnud liikuv kraam selles mõttes, et suurtükid ikka pandi sinna, kus neid hädasti vaja oli. Meil on väga palju andmeid linna suurtükivarude liigutamisest, noh, neid saadetakse mõnikord isegi maad mööda ordu sõjaväele appi, mõnda linnust piirama. Neid on linnas paigutatud ümber ja samas ka, et kui on vaja vaja varustada sõjaretkele laevu, siis ka mõnele kaubalaevale pannakse suurtüki peale, mis saab rääkida nende kergemate tulirelvade kohta. Üldnimetus püssi meil on just 15. sajandi lõpust säilinud üks väike nimekiri selle kohta, mis ühe laeva peal oli. Ja neid ei jätku igale mehele. Neid on ikka selgelt vähem kui mehi laeva peal, aga nad on selgelt selgelt olemas. Ja missugused nad täpselt olid kastali, hirmutamise relv või oli ka ikka lootused? Mõne mehe elu lõpeb selle püssi tõttu. Nad olid sel ajal nii konkurentsis, muude relvadega oli neil see hirmutamise efekt muidugi juures, aga küllap nad, kui, kui õigesse kohta sattus ka mitte ainult hirmutanud, vaid kale läksid tegelikuks, mida siis sadamavaht võiks lugeda oma teenistuseks, ta sai raha palka, aga ma lugesin, et ta sai ikka kalevit, mispärast just kalevit, aga mitte näiteks ütleme õlut või, või ma ei tea. Või elusloomi? Õlu palgana on ka päris põnev, mõnikord paistab, et, et need kogused on nii suured, et õlut käsitletakse toiduainena, et kuna ei olnud kõigil pruulimisõigust linnas siis lihtrahvas ilmselt oli kass vehitud õlut ostma või sai selle palgana. See Kalevi annetuste lugu on selles mõttes tähenduslik, et, et see kalev, mis linn andis sadamavahile oli mõeldud ilmselt tema riietumiseks ja nii nagu teised raeteenrid saavad samuti linna käest kalevit, siis nad on igaüks nii-öelda raeriides. Neil on omalaadne univorm, mille järgi neid ära tunda. Ja samuti ka nende vahel vahet teha, selles mõttes raeteenrid, kes saavad Lübecki kalevit, mis on odavam riie ja kes seega hierarhias asetsevad pisut allpool. On selliseid, kes saavad värvilist kalevit ja siis on raeteenrid ja kes saavad erinevat kalevit, igaüks ise kalevisorti läheb veel kaugemale, ehk mõnest aastast on teada ka, et, et on mingisuguste eraldusmärkide jaoks annetatud linn, linn on ostnud kalevite siis andnud selle teenritele. Et nad oma riietel kannaks mingisugust selgelt äratuntavat märki. Et see on olnud Tallinna tänavapildis kindlasti üks selge niisugune visuaalne märk ära tundmaks raeteenrid, kes on kes, kes on kes? Nonii, kui Lübeckis tuli kehvemat sorti Kalev, kus koos tuli parem kõlar no eelkõige Madalmaadest, Prantsusmaalt, Inglismaalt see on see territoorium, kust tuleb see parem, Kalev on, on natuke kaugemal, see vahe on ka ilmselt üht, et üks on Lübecki hall ja teised on värvilised. Sellise tegelase nagu sadamavaht jälgede ajamine on. On pagana keerukas, aga just põnev. Ja mis mind just 15. sajandi lõpu sadamavahtide juures kõige rohkem on huvitanud, et mismoodi saaks neid seostada mõnede konkreetsete laevadega. Ja näiteks kuidas Hans tolma Acer 1474. aastal on saanud tantsivis ehitatud uue parse. Ta läks poolteist 1000 marka maksma kogu see sel ajal ta oli suur ja kallis, uus laev ehitati tantsigis, Tallinna laevaehitusest on üsna vähe teada. Seal seal pikk ja suuräri sinna segatud mitu raehärrat ja Hans tolmakerei ei toonud teda ise ära, aga see oli üks esimesi niukseid kindlat identifitseeritavad laevu, millega ta tegelema hakkas, kude sadamavahiks sai. See on muidugi ainult laev, mis talle siia toodi. Me võime võime rääkida ka veel väiksemate laevade ostmisest igalt poolt mujalt Läänemereruumist. Niimoodi tekibki küsimus, et huvitav, kas Tallinnasse sihitatud ühtki laeva. Mulle tekkis ka küsimus, et see ala oli vist nõrk, siis siin on, on laevaehitusoskusteave, on olnud kohapeal olemas küll. Ja meil on teada andmeid näiteks sellest, kuidas Tallinna Puusepad käisid Tartus Lottisid ehitamas. Ehk siis Tartu tellised, meil on hirmsasti vaja suuremat hulka Lottisid ehitada ja Tallinnast läksid Puusepad sinna andmeid ka selle kohta, et Tallinnas on laevu ehitatud mõned andmed tõesti, aga nähtavasti oli üks laev, eriti kui ta juhtus, olema suurem ja natukene keerulisem ikkagi midagi sellist, mille ehitamine oli nii suur ettevõtmine, et, et tasus ära tantsigist või Rootsist minna minna laeva ostma.