Seekord see maailmapildi saatekülaline on kirjanik ja publitsist Ülo Tuulik ja ta räägib tänasest päevast ja lähiminevikust, milles täpsemalt seda kuulate, kohe. Olen käesoleval aastavahetusel ja aasta esimestel päevadel enda käest küsinud. Mis eelmisel aastal oli minu jaoks kõige naljakam, kõige koomilise, kõige absurdsem, kõige ootamatum Ki. Ja tahaksin raadiokuulajatele tunnistada, et olen endiselt kõige kõrgemas hinnangus meie juhtiva kumatesti Andrus Kivirähu peale mõeldes. Kõik tema lood Ivan odavast ja teistest Meie rahvuskangelastest on endiselt Andekat kosutavad, üllatavad ehedad. Kahtlemata huumori tippklassi kuuluv Admas kolleeg Toomas Kall, kes loob originaalseid tekste pehmetele ja Kadvastele ja kes on kirjutanud äärmiselt peenekoelise raamatu rüütlist rahva keeles ja meeles. Ja tahaksin öelda, et erilise hingesoojuse, imestuse ja väikest ja soojad naermisega jälgisin ma oma kaasmaalaste totaalset üle-eestilist üle perekondliku kaasaelamist saatele tantsud tähtedega, mis mulle meenutas natukene samasugust erakordset kaasa elamiste vaimustust kevadsuviste jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal. Ometigi, kui nüüd ütelda välja elamus number üks naljakas kurbnaljakas ja absurdne üheaegselt siis läinud aastal on selleks minu jaoks ilma igasugu kahtlemata Eesti vabariigi ja Venemaa omavahelised ametlikud suhted. 21. aastasaja algul. Sellised riiklikud ja riikidevahelised suhted on uskumatud, koomilised, kurvad, naljakad ja täielikult absurdsele. See, kuidas naabruses paiknev territoriaalselt ja tahvastikuliselt maailma mastaapselt hiigelriik süüdistab tillukest ja väikest, napilt miljoni elanikkonnaga riiki, demokraatia puudumises ja fašismi ilmingutes on umbes taoline, nagu 30.-te aastate lõpus. Läti Vabariik võinuks süüdistada Simbukest liivlasi, kes väljendavad Läti vabariigis Eesti Vabariiki toetavaid meeleolusid ja sellega äärmiselt ohtlikud. Või tänasel päeval, kui äkki Soome ametlik press hakkaks kutsuma soomlasi valvsusele ja valvele sellega seonduvalt, mida ikkagi need saamid seal põhja pool teevad ja kas nende iidne põdrakasvatus äkki ei ole tõepoolest ohtlik Soome rahvuslikule iseseisvusele see, mida räägib vene televisioon, kirjutanud vene ajalehed, need inetud väljaastumised, mida viiakse läbi meie saatkonna ees Moskvas ja need vene riigiduumasaadikute üleskutsed reaalsele ja poliitilisele propagandale lisada majanduslikud sanktsioonid lubab mulle natukene teile lihtsalt meelde tuletada meile, eestlastele kõigile üldtuntud fakte. Kes, kuna ja mis kombel on ohustanud meie riiklikku iseseisvust, meie demokraatiat ja eraldanud meid pooleks sajandiks Euroopast. Eesti rahvusriik ja Eesti rahvusriigi demokraatlik eksisteerimine sai lõpetatud ühe dokumendiga 23. augustil 1939 mille allkirjastasid Ribbentropi Molotov Moskvas ja just nimelt selle ja konkreetse dokumendiga. Lõpetati Eesti riigi demokraatlik eksisteerimine ja eraldati ja eristati Eesti vabariik. Muust ilmast. Moodustasid sisse vene soldatid. Ööl vastu 20 esimest juunit, kui päeval toimusid niinimetatud töörahva väljaastumised Tallinnas. Arreteerisid vene julgeoleku organid esindajad vabas Eesti riigis oma rahvuskaaslasi, venelasi, kes jäid sellest ööst alates kadunuks igaveseks 14 10. juunil 1941 viidi läbi esimene küüditamine üle 10000 inimese nende hulgas 10 riigipead mitukümmend Eesti parlamendisaadikut ida poole. Märtsis 1949 lisandus sellele teine küüditamine üle 20000 inimese, samuti poole. Ja 1941. aasta suvel mobiliseeriti Eestist üle 30000 noore eesti piimal eesti võil ja eestipuhtaks looduses kasvanud nooti eesti meest, kes saadeti tööle laagritesse, kus 10000 kõige tugevama tervisega noort meest näljutati ja alandati surnuks. Möödunud aastal aastanumbriga 2006 ilmus Venemaal kirjastuse väljaandel raamatut, mille pealkiri on Stalini tšekistid. See raamat ei kuulu absurdse nalja kerge kirjanduse valda, vaid see raamat on mõeldud kõige tõsisemaks lugemiseks. Ma loen, mida see raamat teavitab meile ja kogu suudab enne lugejatele. 1941. aasta maikuus johtuvalt sündinud situatsioonist võtsid PP ja NSVL rahvakomissaride nõukogu vastu otsuse abinõudest Leedu, Läti ja Eesti NSV puhastamiseks Nõukogude-vastastest, kriminaalsetest ja sotsiaalsetest ohtlikest elementidest. Ja nüüd lause, mis on vapustava moodiginaalsuses see vahet vahetult enne suurt sõda vastu võetud dokument on näide tõelisest humanismist. Sel keerulisel ajal eelistati vaenlastega, mitte libedaalitseda. Võinuks nad ju lihtsalt maha lasta. See raamat ja hävitab ka seda. Tänase päevani hoitakse Vene riigi arhiivides sadu vangilaagritest eestlaste, lätlaste, leedulaste poolt Jossif Stalinile isiklikult saadetud tänukirju, kus nad väljendavad kõige sügavama tänu Jossif Stalini ja selle eest. Jäta küüditas nad oma kodumaalt välja. Viis nad nälgima ja surema, et nad saaksid lõpuks sadu, mis on demokraatia, mis on humanism ja mis kombel tuleb ausalt elada. Võib ette kujutada, kuidas püstoliga ilma püstolit ta laagri politruk seisis Baltikumist küüditatud intelligendi talupoja sõjaväelase selja taga. Ja oma dikteerimisel sündis see tekst, mille järel lubati ehk sellele Baltikumi inimesele vähendada vangis istunud temale määratud aastate arvu või midagi muud. Selline propaganda on lapsik, rumal, tühine. Ja ta ei oleks tõsiseltvõetav, kui seda päevast päeva laeva ei tehtaks. Me võiksime natukene vaadata veel ajalukku seonduvalt meie suure naabriga. Ja ma tahaksin meenutada Vene riigiduuma kolmanda ja neljanda koosseisu esimeest Mihhail Vladimir Tobitsudes Jankot, kellel õnnestus peale oktoobrirevolutsiooni põgeneda läände kes elas aastani 24 ja kes kirjutas huvitava memuaaride raamatu. Mihhail Vladimir anko kirjutab, kuidas esimese maailmasõja kolmandal või neljandal kuul 1914 novembris kutsub vene vägede ülemjuhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitš, keda Nikolai kui oma sugulased na kutsus ülemjuhatajat hellitavalt Nicolažax. Nagu lausa kutsub siis vene riigiduuma esimehed otsianco vene armee peakorterisse ja tunnistab. Me oleme väljapääsmatus olukorras, armee on ilma saabasteta. Meil on puudu neli miljonit paadi soldatite saapaid. Aasta hiljem on vene riigiduuma esimees sotsianco Galiitsia rindel ja ta näeb oma silmaga, kuidas vene soldatid tööduvad lendavaid vaenlasi kividega. Neile soldatitel on ka õpetatud teda seoksid kirved kaigaste otsa ja niimoodi läheksid lahingusse. 1939 sügisel ründab Nõukogude Liit väikest Soome vabariiki. Kaotab selles sõjas üle 100000 mehe ja kevadel 1940 peale vaherahu sõlmimist märtsikuus adutatakse Jossif Stalini Vodes selle sõja õppetunde ja tulemusi. Seal julgeb üks suhteliselt keskastme ohvitser tunnistada, et 39. aasta detsembrikuus, kui Venemaa siselegioonides tulnud lisajõude soldatid Leningradi jaamas maha laaditi, losside talvekülmas rindele saasta, siis oli nende noorte meeste hulgas paljasjalgseid vene poisse talvekülmas. 25 aastaga ei olnud saadud oma armeed riidesse panna sel määral. Ja ma tahaksin ütelda veel sedagi, et need noored mehed, kes aeti sõtta 39 ja 41 olid paljasjalgset ka oma hingelisest mõttes, sest oktoobrirevolutsiooniga tühjad seal 17 oli venelastelt ära võetud vene õigeusk ja jumal. Lenini sõnade järgi usk oli kuulutatud oopiumiks. Jumalakuju asendati Lenini-Stalini, Marx'i ja Engels'i jäetodotski kujudega kioskist saadi ka hiljem lahti. Need mehed olid sõna otseses mõttes nii füüsiliselt kui vaimselt paljasjalgsed. Ja kui 49 toimus eesti küüditamine, kui viidi ära Eesti jõukamate perekondade pead või kogu perekonnad, siis ei Eestis palju lapsi samuti sõna otseses mõttes paljasjalgsed. Eks. Ma olen küsinud luba selle näit rääkimiseks. Eesti riigikogu pikaaegselt saadikult professodeme viituselt Matti hindildi endalt kelle perekonda tabas samuti sundküüditamine, kes ise jäi Eestisse ja kes viie-kuueteistaastase koolipoisina perekonnaalbumi pilte sirvides nägi kohkumisega, et tema lapsepõlv on möödunud paljas algselt sest väga paljudel piltidel, kus ta oli üles võetud oma klassivendade mängukaaslastega olid teistel lastel sussid või kingad, pätid jalas, kui temal üllatavalt tihti täiesti paljajalu. Ja see noor kasujas mees juba kaine, tärkava selge mõistusega küsib äkki iseendalt, mis riik see on, mis sa tahvasse on, mis süsteem seal, kes teeb oma kodanikest paljasjalgsed. Ja ta võtab käärid ja ta rikub ära perekonna fotokogu lõigates kõikidelt piltidelt välja oma paljad jalad, nii et jääks alles ainult tema nägu. Ma tahaksin öelda, et tõelise paljas jalgsusega poliitilise paljas jalgsusega on praegu tegemist meil vene propaganda selle jõulise esindajate grupiga kes räägivad, et me Eesti vabariigis rikume venelaste kodanikuõigusi. Et meil on fašismi ilminguid ja meie riik ei ole demokraatlik. Vene poliitika valgekraed kes on hästi kinni makstud, hästi sööd. Lollitavad jällegi ühte osa elanikkonnast, kes on umbkeelsed, kelle maailmateadmised, maailma mõistmine, maailmast arusaamine on poolik, sellist massi on lihtne manipuleerida, teda valede teele suunata. Londonis elab tänasel päeval juba 250000 rikkast venelast läände pumbatud miljardid Vene loodusvaradest saadud rahasummad. Tallinna linna tulevad aastavahetuseks tuhanded ja tuhanded jõukad, haritud, intelligentsed, väga sümpaatsed venelased, kellele ei saa mingil kombel selgeks teha, et siin kehtib mingisugune demokraatia piirang fašistlikud ilmingud, kellele ei saa ajada niisugust sõna otseses mõttes erakordselt rumalat juttu. Ma tahaksin küsida, kust kohal siis need fašismi sugemed meile siia väikesele territooriumile üleüldse tulevad? Fašism ei sünni pühast vaimust ja fašism ei liugleb mööda õhuteid õhupalliga ühest riigist teise, et siis kuskil juurduma hakata. Kas need fashismi ilmingud näiteks oleme saanud oma naabritelt Lätis või oma Baltikumi kaaslastelt leedukatele või toovad Tallinnas viina joomas, käivad Soome turistid äkki meile ebademokraatliku ülalpidamise sugemeid? Või äkki rootslased või äkki sakslased? Saksa riik Euroopa südames on meie silme all teostanud erakordse eetilis-moraalse kangelasteo, lunastas kõik selle, mis nad fašismiga Euroopa teistele rahvastele sünnitasin. Euroopas ei ole võimalik mis tahes fašismi või ebademokraatia ilming. Kolm aastat tagasi näitasid sotsioloogilised küsitlused suudel Venemaal, et kõigest 17 kuni 20 protsenti elanikkonda toetasid loosungit Venemaa venelastele. Möödunud aastal tõusis see protsent 50-ni. Suudeli Venemaal tapetakse igal nädalal pankureid, ärimehi, ajakirjanikke ja lihtsalt teise nahavärviga ja teisest rahvusest tudengeid. Ma ei ole kordagi kuulnud Tallinnas tänavatel, veel vähem siis ajakirjanduses, televisioonis, loosungit Eestimaa eestlastele. Sellise loosungi väljaütlemine on absoluutselt võimatu, aga ma olen näinud, kuulnud ise osalenud paljudes pingutustes alustada sügavamat konstruktiivsemat ja tulemuslikumalt dialoogi kahekõnet meie suudle teise Vahva grupiga Eestis venelastega. Ma olen näinud neid tõsiseid pingutusi, kuidas selles vallas mingisugust tulemust saavutada. Mind ajavad naerma need jutud sellest, kuidas me ühe väikese rahvana võime ühele suurele rahvale liiga teha. Ja selle naeruväärsust on kinnitanud ka kõik kõrged Euroopa komisjon. Neid, kes on uurinud meie kui väikese ja uue iseseisva tiigi, lahkus poliitikat ja meie rahvastevahelist suhtlemist ja toimetulekut. Mul oli võimalus kolm aastat istuda Tallinna volikogus ja näha seal toimuvat poliitilist väitlust ja poliitilist elu. Praktiliselt kõik linnavolikogu istungid algasid Dmitri Klenski minu omaaegse kolleegiga ajakirjandusest ülesastumisega, kes läks pulti, et järjekordselt erakordselt heas eesti keeles kurta. Kuidas venelastele Tallinnas jätkuvalt liiga tehakse. Ma tegin omale tillukesi ülestähendusi kolmest aastast Tallinna volikogus ja ma oleksin tahtnud, et oleks filmilindile võetud üks paariminutiline väikene lõik padi aasta tagusest maikuust. Kui Dima Klenski läks jälle Tallinna volikogu ette jälle rääkima meile, mil kombel neile, kui venelastel on liiga tehtud. Tallinna volikogu esimehe laua taga istus puhastverd venelane Haavel staadostin, kes Tallinna volikogu istungit sel päeval juhtis laitmatult hästi silmatorkavalt taas absoluutses eesti keeles. Ja kui Tiima kurtis oma kurba saatust, siis vaatas hädas Taadostsin Stahli ja meie poole midagi nägematute silmadega nagu endised poliitliikmed, nagu see asi teda üldse ei puudutaks. Kui Timali oma nutulaulu lõpetanud, siis ütles staabostin. Meie järgmine päevakorrapunkt on Tatjana Muravjova tuva kinnitamine Tallinna aselinnapeaks. Kõva Muravjova esines meile meeldivalt targalt ja samuti suudepärases eesti keeles. Me kinnitasime seal Tallinna linna asetäitjaks. Esimesena, kes Blova mula kevade õnnitles, oli Tallinna toonane linnapea Edgar Savisaar kellest me muidugi teame, et tema geenides rändleb ka vene verd. Ma tahtsin seda näidet jätta endale selleks, kui tühine on see jutt liiga tegemisest teisele vahvale. Ja tahaksin öelda ka niimoodi, et tuleb enam süveneda asjadesse. Tallinnas 10 venelast teavad, et Tõnismäel paikneb mälestussammas, nagu nad ütlevad Aliossale. Aga üheksa venelast 10-st mingil juhul ei tea, et üle 10 aasta juba on Tallinnas ilmunud suurepärane vene keeles ilmuv ajakiri, mille nimi on põsk Kodod. See ajakiri on üritanud jätkuvalt ehitada silda venelaste ja eestlaste vahele. See ajakiri ei ole avaldanud ainuüksi ajaloolisi materjale sellest, millist ajaloolist ülekohut on tehtud meile. See ajakiri on kirjutanud, milliseid saatus längi aastaid elas üle Vene intelligents keskpeale oktoobrirevolutsiooni jäi elama Eestisse ja kes sattus 40. aastal siiatulnute uute repressioonide ohvriks. See ajakiri on meeldejäävalt kirjeldanud venelaste osa eesti üldises kultuuripildis läbi sajandite. Selle ajakirjas ilmunud erinumbrid Soomest, Poolast, erinumber, akadeemik Lotmannist, eri numberg, tuntud vaimulikust Mennist. Seda ajakirja ei ole toetanud, ei Vene saatkond, ei Vene ärimehed, Vene riik, seda ajakirja on tellinud maailma kõige kuulsamad ülikoolid, maailma kõige kuulsamad logistikakeskused. Aga seda ajakirja ei loe, kohalik vene keelt valdav inimene sest teda ei huvita suure vene rahva häda on tema äärmiselt ühekülgses informeerituses mitte ainult suurel Venemaal vaid ka siin, Eestis, kus ei ilmu ühtegi soliidset lehte venelastele ja kus põhiline insolatsiooniallikas on kesktelevisioon Moskadaadio. Tänasel päeval kahjuks selliste inimeste meelevallas, kes hoiaksid Eesti-Vene suhteid mingisuguse pinge all täiesti ebanormaalses situatsioonis külmutatuna ja jäigana. Kui ma olen teile rääkinud seda erakordselt selgelt ühesuunaliselt vene-vastast juttu, tahaksin ma teile sama selgelt tunnistada, et ma teen seda valutava südamega ja eriliselt sügava kahjutundega. Suur maalahmakas meist idas see hiigelkontinent, see vahvas oma erakordselt rikka ajaloo ja kultuuriga oma saavutustega mitmetes eluvaldkondades on eriliselt tihedalt seotud meie kõigiga siin Eestimaal ja mina oma isiklikus elus olen olnud eriliselt olnud seotud just selles keeles sündinud ajaloo, kultuuri, kirjanduse, teaduse ja muude valdkondadega. Tippspordis oli võimalik teostada verevahetus, viia inimesele sisse uus veri hakkas saavutama paremaid tulemusi. Minu isikliku kultuuri kuulub kõige valdavamal määral eesti, vene ja soome keeles. Loetu ja omandatu. Ühegi väega ei saa verevahetusele hoogsalt inimesest välja suruda mingis keeles omandatud kultuuri sest kultuur ei ole vedes ainuüksi kultuur inimese mälus vaimus, hinges, südames ma ei saa oma venekeelset kultuuri ühel päeval vahendada Itaalia või portugali kultuuri vastu. Lüüa oma mälust kõik vene keeles ja venega seotud välja. Ma olen olnud seotud selle riigi ajaloo, kultuuri. Miks peaksime unustama oma noore aastate parimaid aastaid näiteks Atlandi ookeanil noorte või keskeas venelastega ränka ookeani tööd tehes kala püüdes, kala puhastades? Miks peaksime unustama, et näiteks 61.-le aastal njuufaundlandi madalikul, kui me läbi ööde tappisime, puhastasime turska täpselt samas regioonis, kus hukkus Titanic? Lugesin ma oma kajutis just sama ilmunud kuueköitelist pikka aega keelatud olnud tuunini, kuueköitelist kogutud teoseid. Või aasta hiljem Lõuna-Atlandil, kui mul oli aega ühelt laevalt teisele käia ja vaba aega lahkem. Lugesin originaalis 16 köidet Dostojevski. Ma olen olnud isiklikult tuttav oluliste vene kirjanikega Andrei Bosnissenskiga, Benjamin Caveeriniga palent hingata ajeviga. Me oleme olnud äärmiselt sõbralikes suhetes Vassili aktsioonovi ballentiinlas Putini Andrei piitab ikka. Ma olen Tallinnas istunud ühes lauas hiljem maailma kuulsaks saanud Sergei tablaatoviga. Ja sellised asjad ei kao kuskile, need ei vunu. Need on osa inimese parimatest aastatest. See on normaalne inimestevaheline suhtlemine, mis peaks jätkuma, mis peaks kestma mida ei tohiks lihtsalt ja kergekäeliselt mingisuguste ühepäevapoliitika huvide seisukohalt äkki eirata, olematuks teha, labastada või hoopis kaotada. Moskvas elab eesti kirjanduse üks kõige viljakamad töökamaid tõlkijaid Aleksander Tomberg kelle eesti keele valdamine on olnud passiivne aga siiski üsna täpne, kes on tõlkinud sadu lehekülgi Heino Kiike, Teet Kallast ja ka minu kaksikvenda Jürit? Ta on teinud oma tööd äärmiselt hoolikalt ja sageli on ta saatnud autoritele ühe või teise ennekõike moodete sõna küsimiseks pärimisi. Ja mul on ikka silme ees üks kiri, mis tuli meie koju suvel Abrukale. Kui Sasha Tomberg saadab ühe lehe, kus on umbes 20 minu venna humadistlikest eksi ette tulevat saademe mudelis sõna, mis talle on tundmatud. Ja siis on sinna lõppu lisatud peale selle PS punktidega. Jõekene, mis tähendab kindel stuube. Minu meelest oli selline pärimine üllatav ja ühest küljest liigutav. Suudest Vene hiigellinnast küsib eesti kirjanduse tõlkija mis tähendab sõna lastetuba. Ma ei tea, kuidas minu vend talle vastast ilmtingimata ta vastas. Ja ma tahaksin aasta algul oma lühikest ülesastumist lõpetada selle mõttega, kui erakordselt oluline on meil kõigil oma kodust alates oma lastest, oma sugulastest, oma vanematest läbi oma lahvusliku, Trovintsliku poliitika kuni suheteni, teises Uude viisiga aeg-ajalt endalt küsida. Mis asi on kindel stuube, mida see tähendab, kas meisse on lapsest peale kodeeritud see, et me oleme võimelised elama normaalselt, ausalt, siiralt Avadama mõtlemisega, kasvatatult et me ei sünnitaks selliseid imelikke naljakad mõeldamatuid ja annaks jumal ühel päeval ületatavaid situatsioone, nagu on praegu 2007. aasta algul Eesti vabariigi ja Venemaa suhted?