Tere kuulama uue aasta esimest kultuurikaja. Aasta ilutulestikud on lendu lastud ning pime ruum hakkab tasapisi järgi andma. Veel enne pööripäeva jõudis raamatupoodidesse ühe pimeda ruumi asjatundja autori raamat. Viitan siinkohal ühele tsitaadile animafilm 1895, kus kaadritaguse hääle kaudu pöördus pimeda ruumi asjatundja kuuse juure poole ja küsis, et, et mis oleks, kui asendaks transmissiooni, eks tsentrikuga ja kasutaks perforatsiooni. Vastus jäi saamata. Tsitaadi lõpp. Kõnealune raamat tegeleb vähem liikva pildi pimeda ruumi ja perforatsiooni vahele jääva alaga ning märksa rohkem joonistuste, graafika ja liikumatu pildiga. Täna saates pornograafia. Priit Pärna autori raamatu on koostanud Toomas Kall ja välja andnud Eesti Entsüklopeediakirjastus Urmas Vadi intervjuu Priit Pärnaga. Pärnugraafiat kommenteerib kolleeg nukufilmist Hardi Volmer. Järgmisel nädalal jätkub Von Krahli akadeemias õppetöö. Loengutsükli teemaks on postkapitalistlik ühiskond, tutvustab Von Krahli akadeemia rektor Peeter Jalakas. Saate lõpus aga õiendame ära ühe vana võla eelmisest aastast. Nimelt detsembri keskpaiku sai 50 täis kunstnikud ja poeedid Indrek Hirvel. Sõbrast räägib Margus Kasterpalu. Indrek Hirvetekste loeb Katrin Pärn. Tänase saate helikujundaja on Peeter Rästas. Mina olen toimetaja. Pärnugraafia on nagu nimigi päris selgelt ära ütled. Priit Pärna autori raamat. Aukartust äratavalt mahuka teose on välja andnud Eesti Entsüklopeediakirjastus ning sisaldab Se joonistusi, graafikat, karikatuure ja muid liikumatuid pilte alates 60.-te keskpaigast tänaseni välja. Raamatu koostas Toomas Kall. Kultuurikajale intervjueeris Priit Pärna, Urmas Vadi. Nüüd, mil on ilmunud pornograafia ehk siis joonistusi aastatest 1964 kuni 2006 siis selle raamatu ühel esilehel on teist Priit Pärn üks foto nagu sellistel suurtel albumitele võiks autorist olla, aga te seisata seal pea peal ja teie nägu ei ole üldse näha. Ehk võiks peapeal seismine ka kõiki neid pilte, mis selles raamatus on iseloomustada, kas teis Priit Pärn ei tekita see näiteks protesti, et see teie äraspidises on saanud nüüd kaanoniks? Ei tekita? Tähendab, ühelt poolt kuivõrd ta ka on üks on saanud. Ja see, mida ma saan aru, mida võib äraspidiseks nimetada, see ei ole kunagi olnud, ütleme, taotlus oma ettetaotlus on olnud teha selliseid pilte, mis tunduvad endale endale huvitavana ütleme kohe sellest raamatust, kui öelda raamat ja animatsioon, mind üldiselt tuntakse Eestis nagu animafilmid, nägijana, raamatud, vaata, see oli nagu näidata mitte liikuvat pilti ja sellepärast ka animatsiooniosa seal üsna marginaalne teadlikult. Jah, selles raamatus ongi lisaks sellele animatsiooni osale graafikat, joonistusi, karikatuurid, lihtsalt joonistused ja illustratsiooni. Kas neil žanritel on ka sisulises plaanis teie jaoks mingid väga konkreetsed erinevused? Võiks mõelda nii, et saab tehnika välja jätta. Et teie graafika kohta on ka öeldud, et see on justkui teie karikatuurid graafikas tegelikult ei ole. Seal on enda jaoks on väga suur vahe, ütleme kui võtta arengut. Ma alustasin karika turistina, karika tuur on tegelikult lähemal kirjandusele kui kujutavale kunstile. Ja nüüd see areng kulges selles suunas, et võib-olla võib-olla nii, et karikatuuri hakkas välja tõrjuma animafilm mingil määral, sest animafilm on, on suurem lugu, kui olla ühes karikatuuris. Ütleme see tahtmine mingit lugu rääkida, see leidis väljundi filmis. Samal ajal pildid, kui nad ei olnud illustratsioonid. Pildid ei ole sellised selgelt lood, tähendab, nad on lihtsalt pillid, vahe on selles, kuidas ma teen. Kui ma teen karikatuuri või illustratsiooni, siis see on küllaltki loogiline mõttetöö konstrueerinud selle, mis lõpuks maandamine oksa, ühe pildi vormi või filmis pildireavormi söejoonistused või nad on enamasti tehtud, nii et alustame enamasti ilma mingi idee, et hakkan lihtsalt mängima pinnaga, hakkan sinna jooni vedama, seal hakkab midagi tekkima, tähendab teadlikult ma ei taha nagu midagi nende piltidega öelda, selles mõttes on see üpris põhimõtteline vahe. Aga mis on see põhjused? Tänapäeval praegusel hetkel nii palju üldse enam karikatuur ei tee, et kas selles võib olla süüdi meie aeg, kus kõik on rahul ja majandus kasvab ja see on, ütleme üldisemas plaanis. Miks Eestis on Karektuur päts ära kadunud see võib-olla isegi mitte aega sinna väga konkreetsed põhjused lihtsalt ei ole kohta, kus avaldada ei ole põhjuseid ja nii edasi. Enda puhul ma lõpetasin tunduvalt varem aktiivse karikatuuri tegemise, kui tulid uued ajad, tähendab, mingil hetkel ma lihtsalt tundsin, et nagu karikatuur on valmis mitte ainult enda oma, vaid ka maailmas, mis tehakse ellust, uued tegijad, aga nad tegid umbes sama, mida olin varem tehtud. Tähendab, ma usun, et võib-olla niisugune asi, et mingi asi saab nagu valmis ja minu jaoks karikatuur sai, sai nagu valmis, ammendas ennast ära. Selles raamatus pornograafia, küsib, Jaak oleb. Kas koomiline üldse sobib, said kunstigraafikas. Ma küsiksin veel omalt poolt lisaks, et kas see koomilisus, mis teie joonistustest sees on, on ta ikka seganud, noh kas või selles mõttes, et kui on koomiline, siis ei ole ju tõsine kunst. No mis on tõsine kunst, paljud asjad, mis tegemise hetkel tunduvad nii tegijale kui vaatajale äärmiselt tõsised, need mingi aja möödudes on äkki koomilised, aga võib-olla naeruväärsed ja teised poolt. No ma ei ütle, et mu su joonistused oleksid koomilised. See ei ole päris õige termin, koomilised, pigem on seal ütleme, sürrealismi elementi ja kui on koomika ja see ongi taotlus, tähendab koomika ühendatud traagikaga. Oma kunagises intervjuus Paavo kivisele ütlesite et oma töödega taotlesite koleduse esteetikat, mis asi see on ja kas sama mõiste kehtib ka tänapäeval? Teie tööde puhul? Kehtib küll. Terminina on ta ilmselt nagu paljugi tärminid on ebamäärane, kohmakas nahku öelda mingi pildi kohta, et see on ilupilt. Siis see on nüüd nagu teatud pildi kohta hinnang. Pilt on juba lihtsam teha, aga kui see pilt Seal on esteetika, kuidas ta on tehtud, see on juba selline asi, mida on lihtsalt sõnadega raske, kui oleks telesaates ja midagi näidata, panna, kõrvutada, tee võrrelda, tähendab, seal tuleb mängu nii joon, kui tähendab mingit näiteks tunned ära joone järgi, kuivõrd professionaalne keegi on, kas on algaja või on ja nii edasi, nii et need taotlused, mis on kriteerium, ütleb enda jaoks, kui ma teen mingit pilti jõuan sinnani, et ma viskan selle ära. Kõrvalseisja ei saa tihti aru, miks, miks see ei olnud hea pilt? Võiks, teine on, aga aga mul on endal kriteeriumi olemas ja nende järgi toimides kui toimida, nagu aastaid, siis hakkab ka kõrvalseisja aru saama, et ahaa, et see on nagu selle aja pilt, kui see veel ei olnud nii hea. Samas ma ei oska seda head nii lühidalt defineerida, mis hea tähendab, aga räägiks sellest koledusest veel, et ma mäletan enda lapsepõlvest, et ajalehes edasi ilmusid Indrek tegelema nii karikatuurid ja seal oli väga silmatorkav see, et lapsed ja mehed ja vanad naised olid kuidagi lötakad või väheke punnis ja kortsulised. Aga noored naised olid tõelised Barbid, väga sireda säärsed ja suure püstiga, Priit Pärn, väga paljud teie naised on samuti nende piltide peal sama suured kui mehed, mõnikord isegi meestest suuremad ja sama koledad kui mehed. Sageli. Miks te, naised nii suured ja koledad on? Nad on suured, aga nad ei ole koledad. Kui ma olen selle pildi nagu välja visanud, siis järelikult ma olen sellega rahul. Ma ei, ei tee pilte moeajakirja, kus on mingid iluideaalid. Minu etalon on see, kuidas on joonistatud nüüd, kui kujutada ette, et minu, ütleme, naistegelased vastaksid nendele iluideaalidele mainiti Barbitsin, eks, aga ta annab siis. Ilmselt see võib-olla ei oleks nagu jällegi missioonist. Urmas Vadile andis intervjuu äsja autori raamatu välja andnud Priit Pärn. Priit Pärna kolleeg nukufilmist Hardi Volmer jagab muljeid pornograafiast. Ei, mina suuda priitununa lahti küll dekonstrueerida, et madalad kaks inimest saaks eraldi, peale selle on nad ikkagi niivõrd tähendab, lõimuvad asjad, need liikuvad ja mitteliikuvad pildid, olgugi liikuva pildi puhul tuleb ju kohe mängu nii-öelda see hea lugu nii-öelda eks ole, loo jutustamine ja muide, selle kandi pealt on ta ju teadupärast ka täiesti suurepärane meister. Kipun arvama, et väga hea tahtmise puhul, kui see tal mingil hetkel oleks tekkinud oleks tast saanud ka päris kõva kirjamees. Kuna see on filmidest näha lõpuks, eks ole, oskus lugusid konstrueerida, on tal eriti hästi välja arenenud oskus lisaks kõigele muule ütleme, et kui inimene, kes ei ole tema näitlustega kokku puutunud puht Estanc graafikat või, või joonistusi näinud, tähendab mis on nagu just nimelt mitte karikatuuri täna sündinud ka suureformaadilised pildidest, eriti sellisel puhul ju on hea just kätte võtta nüüd see uus paks raamat, seal on terve hulk neid olulisi pilte sees ja, ja esimene asi, mis meile sealt vastu vaatab, on see Need pildid jutustavad meile lugu, pildid on, ütleme, suhteliselt narratiivse iseloomuga pildid ütleme justkui nad tõmmata laiali Eesti muu graafikagraafilise kunsti foonil, nad kipuvad olema palju rohkem jutustava maad ja julgen täiesti üheselt väita, et ka kõvasti mitme kihilisemad, kui ükskõik milline teine Eesti vaba graafikuma piltidega suudab olla. Ja nii palju on mul, ütleme, puudatanud ma omal ajal ka kunagi tegelesin karkatuuriga. Et selles mõttes jah, ma nagu enam-vähem tean, mis see tähendab, kui pilt peab mingit väga konkreetset narratiivi kandma mingit sõnumit ja iva ja huumorit sisaldama. Aga see on ka kõik, tähendab, ma ei ole kunagi püüdnud ühtki pilti liikuma panna ja ja ei ole teinud ühtki koomiksilaadset asja, eks ole, nagu Priidul on neid ju palju tegelikult kuulsamad lasteraamatud puhuti nagu võib vaadelda nagu koomikseid. Et see on kõik tegelikult see, mis oma nii-öelda ideaalses vormistuses peaks tegelikult lõpuks filmiks muutuma. Aga just ennekõike joonisfilmiks, sest et seal töötab see, mis on Priidu suur trump seal tema joon, tema tüübid, tema karakterit, tema väljenduslaad, tähendab, see on see, mis sa kilomeetri pealt ütlevad ära, et see on Priit Pärn, ei keegi teine, see, milleks tal kulus. Terve hulk aega, aga milleni ta suutis ideaalse peaaegu ideaalse variandi suhtes selle asja välja viia. Vot see raamat on just seetõttu väga asjalik ja kasulik, et see annab meile võimaluse nagu jälgi, kuidas tema tüüpal aredalule Tema joonistamislaad, kuidas tegelikult Pärnast on tulnud, Priit Pärn tähendab sellest kuuendate aastate keskpaiga hakatuse piltidest. See on ju lõpuks sedamoodi, nagu vanajumal on ta andnud, eks ole, kellele lusikaga, kellele kulbiga, eks ole, Priidule on eriti suure kulbiga sedapuhku antud, sest et ega tal nüüd nii meeletu kannatusterikas kümnend ka sinna ei kulunud, eks ole. Et see niisugune hoomatav pärn tuleb sealt välja üsna väledad tegelikult ja see on just see asin, milleni enamik ei jõua prits. Nii tajutava oma oma väljenduslaadi, nii et see on suur asi, tähendab, ma julgen seda väita, sest ma olen sellega ise tegelenud. Ja üks asi, miks ma karikatuurist nagu oluliselt irdusin ja miks ma teen teinekord mingeid pilapilte, pigemini natukene Gusson joonistusega kaasa aidatud on, ütleme, sellised fotokollaažid pigem või niuksed kombineeritud asjad, sest et ma nagu jõudsin üsna väljadelt äratundmiseni, mida tähendab saavutada oma äratuntav oma joongraafikas. Et seal päris karm töö töö enda kallal nii-öelda. Mul ei jätkunud selleks püsivust. Ma ei suutnud ennast motiveerida. Raske on öelda, et seal on kõik väga tõsine, on, aga aga see, millest need pildid on sündinud, on ei midagi muud, kui meie igapäevane elu, tähendab, inimeste suhted. Tal on lõppude lõpuks on ikkagi eranditult alati on inimene seal esiplaanist on kõik need asjad juhtuvad inimestega. Ja kui need sellised kujundi absurdi peale viidud grotesksed situatsioonid kuulutada naljaks, tähendab, ütleme huumoriks siis ta noh, tegelikult ju seda ka on, nad on leebe huumoriga vürtsitatud nagu noh, sedalaadi grotesk peab olema. Ja loomulikult olla oma tekkeprotsessile. Arvan küll, et küllaltki tõsiselt, selles mõttes küll, et aga nad on mitmekihilised ja üks kiht neis on kindlasti väga tõsine ja nagu ikka, eks ole, selliste piltide puhul, et ta võimaldab meile loetavust nagu mitmel tasandil, eks ole. Sealt väiksed lapsed saavad ka sealt oma nätaka kätte kui tahavad. Aga noh, teine moment, et mis üldse huumoriga puutub, siis filmist nii-öelda Priitu tsiteerides on ta ju ise üsna ilusasti selle kokku võtnud huumori olemuse, et nali on nõrkade lohutus tugevate ja kurjade jõudude vastu, tähendab ja see on, see on üksiti ka väga õige iga nalja taga, otsi mõnda jubedust või jälkus tegelikult või lihtsalt ebameeldivat momenti olukorda. Mõni kunstikriitik või kunstiloolane võiks ju asja nagu süvitsi ette võtta, toda analüüside kõrvutada. Aga on küll jah, vähemalt kolm noort inimest, kellele inkrimineeritakse Pärnust. Et nad on väga pärnasarnased, aga noh, kas nad ikka nii väga on ja ja siis ka kiputakse seda üldistust tegema pigem selle vormilise tasandi baasil, eks ole, et su joon või su tüüp või need karakterid on natuke pärnalikud või? See on jälle innukate õpilaste lastehaigus, mis selle üle läheb tavaliselt? Venemaal oli paar noort animaatorid, kelle puhul venelased, kolleegid ise ütlesid. Et nende filmid on papp, Järlam eesti keeles otsetõlge kõlab ilusti pärna all tehtud. Nii-öelda ka vähemalt üks neist on väegade kuulus animafilmitegija elab Ameerikas praegu. Aga mis puutub filmi ülesehitamisse, loo ülesehitamisse filmis tähendab ja ja selle jutustamisoskuses ja kõik see muu arsenal seal ümber tähendab, siis siis kui keegi on selles suhtes väga pärnalik, siis hoidku jumal, mis saab veel paremaks. Kas saab olla veel paremat garantiid nuhelda eduks? Pealt lehitses Hardi Volmer Kultuuriga ja. Von Krahli akadeemia. Jätkab loengusarja. Eile alanud filmiprogramm ja järgmisel nädalal toimuv loengusessioon keskendub postkapitalistliku ühiskonnale. Telefonil on Von Krahli akadeemia rektor Peeter Jalakas, kes tutvustab lähemalt teemat ja peaesinejaid. Tundub, et postkapitalistlik ühiskond ei ole väga kaugel, et see kapitalismile miskisugune ühiskonnakord järgneb, tundub olevat ilmselge. See ei ole ju mitte kõige viimane ja, ja mitte ülim, milleks ühingud on suuteline vähemalt nii ma usun. Ja sellest, milline see järgmine periood olema saab, pole meil mõistagi täna veel aimu. Aga sel teemal unistada ja mõningate tendentside üle arutleda siis pole viivad, tundub põnev. Jakobson üks Külli nimi on siiamaani tuntud olnud peamiselt semiootikute seltskonnas ja nende seltskonnas, kes on tuttavad, alternatiiv nobeliks, kutsutud mõistliku eluviisi auhinnaga ning Jakobson, üks küll on, eks selle auhinnaloojatest No ta ei ole Eestile mitte võõras persoon, on siin korduvalt viibinud erinevatel põhjustel. Ja otsapidi tema juurikas ulatub käes viimane välja, aga millega ta tänasel päeval tegeleb? Kust üritab erinevaid moodsa sõnaga öeldes arvamusliidreid erinevatest maailma nurkadest koguda, selliseks mitte poliitiliseks koguks kes siis tegeleks maailma tulevikuga ja pakuks, või ütleme siis, et oskaks võib-olla defineerinud mõningaid ohte ja võib-olla siis mõningaid hüpoteetilisi väljapääse neist ohtudest ja suur osa nendest inimestest, kes siis sellesse kogusse kuuluvad, on ka eelnevalt tolle sinu poolt mainitud auhinna saanud. Ka Krahli akadeemias kuulda. Kuigi Jacob on oma ma loengu pealkirjastanud ehitades postkapitalistliku maailma siis ilmselt üsna suure osa sellest saab olema ka talle nõukoguga seotud. Postkapitalistlik ühiskond, see pealkiri positsioneerinud liitab justkui eelkõige majandusteooriale ning samas ka kuna sees on sõna ühiskond, siis ka ühiskondlike protsesside käsitlemisele. Ometi me näeme siin loengute nimekirjades päris palju pealkirju, mis viivad end välja just nimelt keskkonna nii ja keskkonnasäästlike juhtimissüsteemideni, kes on põhiesinejad selles valdkonnas ja, ja miks te alati just nimelt selle teema niivõrd jõuliselt sisse toonud. Noh, ega see väga plaanitud selliselt ei olnud, aga neid inimesi valides, kes võiksid midagi siin kaasa rääkida paratamatult Need, kes tegelevad täna keskkonnaga võib-olla jõulisemalt kui tavalist Kadarik. Et neil on ka ühiskonna suhtes omad arusaamad, selles mõttes kogu loengusarja pealkiri justkui peaks viitama sellele, et loengusarja korraldajate arusaam on see, et kapitalistlik ühiskond ei ole mitte viimane faas ühiskonna arengus ja püüdes rääkida sellest, mis juhtub pärast toda õli ajastut, ei ole pääsu sellest, et tuleb rääkida keskkonnast, mis meist, järgijad, keda seal esile tõsta. Nartsiss tuntuma nimedest Toomas Trapido, Sven alust. Ja siis on ka praktikuid Reet Aus, Eriksik, Riina Kuusik, kes siis räägivad mõningatest nähtustest tänases päevas kus keskkonnaga seotud või ütleme sellega seonduvaid arusaamu püütakse siis mingisuguse praktilise tegevuse läbi ellu viia, olgu see siis taaskasutuskeskus või ökomood või siis ka õiglane kaubandus. See on nüüd esimene kord, kui me püüame seda ma kolme aasta vanust ettevõtmist korraldada rahvusvaheliselt. Kas me julgeme väita, et keskkonnateema on nüüdseks tõusmas selleks võtmeks, mis võib meile näidata teed, kuhu tegelikult ühiskond liigub? Ma just viitan siin sellele, et varem oli see võtmes kas majandusteooria või siis poliitteooriad. Et kas praeguseks on siis tegemist juba sellega, et me oleme selle taga kinni, mismoodi me suudame keskkonda lahti mõtestada ennekõike teoreetiliselt seeria praktiliselt. Noh, eks inimeste arusaamasid selles osas ole vägagi erinevaid, mina olen küll veendumusel, et mitte nüüd niivõrd keskkond määr Läks tulevikku, aga küll inimindiviidi positsioon keskkonna suhtes lihtsalt sellisel maaelu ütleme samadest printsiipidest lähtuvalt, et meil on justkui tasuta antud miski, meil polegi nagu väärtust. Et sedapidi jätkata ei saa ja iseenesest mulle üldse tundub, et tulles postkapitalistlikus või siis postmodernistlikus ühiskonnas tuleks ümber tuleks ümber defineerida, see ilmselgelt ümber defineerub. Ehk siis indiviidi vastutus ütleme siis ühiskonna ees. Mulle tundub, et siin juba täna näha selliseid suundumusi, et aga selgelt muutumas Von Krahli akadeemia dokumentaalfilmide eriprogrammis on valikus üheksa filmi, aga millist neist üheksast filmist ise soovitaksite kõigil vaadata? No kui peaks valima kõikidest välja nüüd ainult ühe, siis ilmselgelt oleks pealkirjaga Corporation. Räägime Kunimi ütlebki korporatsioonides, eks siis kust kõik alguse sai ja kuhu see tänaseks on välja viinud, umbes sama oluliseks võiks pidada viimase päeva ilme, milles. Äärelina lõpp, kurb ja lõpp mida me oleme ühe korra näidanud. Tegelikult me oleme kolme filmi näidanud korra juba eelneval Krali akadeemia sessioonil. Agarad tundusid olevat olulised ka seekord näidata. Von Krahli akadeemia rektor Peeter Jalakas andis ülevaate, mida sel nädalavahetusel ja järgmisel nädalal Von Krahli akadeemias kuulata ja näha saab. Ja nüüd siis korraks tagasi, lõppenud aastasse. Detsembris sai viiekümneseks Indrek Hirv, 90.-te aastate Eesti üks olulisemaid poeete. Meenutuseks mõned Indrek Hirve luulekogude pealkirjad läbi aegade. Tähekerjus pärlhall Buo sinine klaaskübara all. Surmale taia, liblikate õhkerge veri, taskuraamat uneraev poeedist räägib nüüd poeedi sõber Margus Kasterpalu. Tekste loeb Katrin Pärn ning laulud, mida kuulame, on pärit 1998. aastal välja antud plaadilt. Öö on öö kus Indrek Hirve tekstidele on laulud teinud Heikki Kalle. Ja tähed paistsid kõrgemal kui tulemused. Eks neil olnud iial omanda. Kallis kui sa kaard Pariisi tuled siis näed, mis viis on jumala. Siis näed, mis siis on, jumalaema? Ja taevasse igaviku kuru säraps sätendajat ütleb, minge. Juubelijuttu ajada on ju natuke keeruline, sest nagu ütleb laulusalmgi, on on juubelijuttude põhiline mõte see, et juubilari isikuga ennast ühendada ja ennast siis võimalikult heas valguses juubilari paistel paista lasta. Nii ongi, et kui ma ütlen, Indrek Hirv on minu sõber siis arvame, et just päris sellel kombel see välja paista võikski. Ei ole Indreku käest üle küsinud ka aasta minu juubeli puhul minust samasuguse kõne pidada, tahaks, et kas ma tema arust tema sõber ka olen. Seetõttu on jutt ühepoolne. Arvan, et. Või õieti ma tahan niimoodi mõtelda. Et minu tutvus Indrekuga sai alguse kuskil 80.-te aastate lõpus Stockholmi vanalinnas. Luuletaja Kalju Lepiku tütre Aino ja tema abikaasa Jorma korteris vannis kus ma Lepasclesinenud lugesin loomingut, kus muuhulgas olid ka Indreku luuletused. Ma ei olnud vist sattunud neid luuletusi varemalt lugema või Indreku tekste varemalt lugema, aga üks nendest luuletustest? Ta avaldas mulle sel sel kombel mõju, et et ma kirjutasin oma elu ainsa esimese ja viimase luuletuse, mis on siis pühendatud Indrekule. See Indreku luuletus algab sõnadega, kui peegelpilt on pisut pikem must. Ja lõpeb siis sellise sedastusega, et et muidu oleks ju ilmas hea elada, aga, aga üks teatud seltskond vaenlasi varjab ennast luuletaja peas ja ei anna ennast kätte, et siis pole nagu nendest vabanemiseks eriti muud vahendit kui nii-öelda kapsas puruks peksta. Ja ühtlasi, kui see kapsas on siis hävitatud, et ega siis muud üle ei jäägi, kui võtta maha jääval sõbral üks kõva naps lahkunu peale mõeldes. Aga tõenäoliselt ajas mind luuletama just see, et olin, sest härrasmehe moodi ju tegelikult heakaaslasest, aga hoopis teistsuguse hoiakuga eakaaslasest kui ma ise või mu teised sõbrad juba sellel kombel pidama jõudnud hakata, et et ma ei tahtnud, et ta oma kapsaga midagi nii drastilist ette võtaks ja mina peaks maha jääma, olgu siis napsiga või ilma. Su huuled, siid ja sool, ah siid ja sool. Jää krudiseb tuul nakatuda, siis sööbib pilk musta pilveauku ida pool. Ning siin on nüüdsest ainus koht, kus leian pelu. Jah, kurku sinisilmne, külm, jää, viin. Vaid surm on puhtam. Kibedam vaid elu. Indrekul on mitmeid joonimistamast minu meelest džentelmeni teemad. No näiteks tema suhtumine naistesse. Parafraseerides presidentide kohta käivaid lauseid vähemalt siin Eestimaal siis ka härrasmehele on kombeks üks südamedaam korraga. Ja seda siis küll muidugi täie pühendumuse ja, ja andumusega. Sellist suhtumist on Indrek mu meelest alati ainuvõimalikuks pidanud ja samas kui näiteks Jaanundus küll tuulasest kirjutades on Hindreile, keda ma Pean Indrek Hirve varasemaks kehastuseks ja mitte ainult sellepärast, et mõlemad on Pariisis mõnda aega nälginud ja siis jälle Tartusse tagasi tulnud. Et on Karl August Hindrey omistanud sellise härrasmeheliku joone, mis ütleb, ükski härrasmees ei saa endale lubada sellist labast üldistust, kõik naised on sellised siis või teistsugused vaid härrasmees lihtsalt on nii tark ja kogenud, et ta teab, et saab öelda ainult. Näiteks Marta on või luu on, et ei ole kahte ühtemoodi naist ja seegi võiks olla siis kindral ja Irverlik selliseid sarnaseid või ühisjooni, et mõlemad seda asja kindlalt teavad ja selle järgi ka daamide seltskonnas käituvad. Indrekut iseloomustab muuhulgas siis veel näiteks ka suhtumine joovastavatesse jookidesse. Meil oli üsna kaua selline komme, et indrek tuli Postimehe Tartu toimetusse, ütles, tegi ettepaneku, et äkki teeks ühe pudeli. See ei tähendanud kunagi, et me oleksime joonud midagi, mis tõeliselt purju teeb, või oleks olnud eesmärk omaette, selles mõttes Indrekuga alati olnud väga turvaline koos napsi võtta, et et see tegevus ei ole kunagi kunagi läinud tülikaks või veel vähem labaseks. Ostsime siis selle pudeli ja me ei ostnud kunagi kõige odavamat. Indrek tunneb väga hästi veini. Ja üheks näiteks tema suhtumises veinis on ka näiteks see, et ta tegi sellise tehinguvahetuse, et vanaisa tsaariaegsest portselanist serviisi vahetas ta Tartu söögikohas 3000 klaasi majaveini vastu, mis on siis alati saadaval ja mis seal nii-öelda Indreku kolmas pensionisammas. Et kui ühel hetkel võib luuletajal poeedil juhtuda ka nii, et enam muud ei ole, siis mingi osa sellest 3000-st klaasist on ju ikka veel alles. Hendrikut iseloomustab ka see, et ta ei tea päris täpselt, kui palju on joodud ja kui palju veel joomata. See lihtsalt ei. Ei ole tähtis. Et kui see kõrtsipidaja oleks tark mees, siis ta hoolitseks selle eest, et see allikas ei kuivakski. On vaevalt muudkui läbipaistev, kuu. Ta varjudeta valgus pakub varjet. Joon valgust nagu vihma. Olen suu, mis otsib sõnu Singeldust, karjet. Kord ununes unne, varjamata päega mind lõiganud kuuotsijate vile. Nüüd olen vaikus kurjaga või häälega. Ent püüan kinnitada paberile. Sool Vihma tibab maale kallale, Vetta sulg pilve üles. Olen pilve, karjus, lill maata, olen põõsas marjadeta. Kurb palverändur verelible varjus. On vaevalt muudkui läbipaistev kuu. Mu sõnadel ei ole tarvis huuli. Joon valgust nagu vihma. Olen suu, mis vihmavalguse ees langenud suuli. Kui Indrek oma 50. sünnipäeva puhul Tartus nüüd oma austajate ringis kirjandusmuuseumis konverentsil viibis kus minagi kõnelesin, siis võtsin ma oma jutu kokku, nii et et siis oleks olnud ju üks endiseaegne mees vähem ja üks endiseaegne mees vähem on minu meelest juba liiga vähe endisaegseid mehi. Lihtsalt sellepärast, et sellise härrasmeheliku mentaliteedi või hoiaku kandjaid on, ongi lihtsalt väga vähe, nagu nagu Indrek on ja, ja see, mis ta on Tartu Kunstnike Majas klaveri all istudes Pallase kunstnike poolt, räägib tulud juttude näol kõrva taha ja iseendasse pannud juba lapsest peale on temast teinud sellise äärmiselt värvitundliku kunstniku ja sõnatundliku kirjaniku kes võiks elada meie hulgas veel kaua. Mu elu, see on kala elu veeta Maialunel teadmata täpselt mida, kui vaikne öö on pilvitu konseda ja pole siiski, mul on veel üks rida. Ootan armastust, mu süda vajab et aega aega pumbata. Ka seda võin astuda öö all, kui tähti sajab, süngavali siiski alluda. Liiga lihtne olnud, mõni viis mu meelest liig lihtsameelne, mõni vana naine. Nii, mõni lihtne sõna kadunud keelest pääl klaar kuid südamel on paine mu elu. See on kala elu, veeta ma jalule teadmata täpselt, mida. Kui vaikne ööl pilvitu on seeda ja pole siiski, kui on kurgus kida. Must silmade kustu kui taevas keerleb Tekste luges Katrin Pärn, Jaan Sööt laulis Heikki Kalle laule Indrek Hirve tekstidele. Sünnipäeva õnnitlused sõber Indrek hirvele, edastas Margus Kasterpalu. Tänane saade on veel kord eetris, täna algusega kell veerand seitse klassikaraadios ja kolmapäeva öise kordusena viker raadios. Internetis oleme jätkuvalt kuulatavad igal ajal. Tänase saate helikujunduse tegi Peeter Rästas, helirežissöör oli Külliki Valdma. Mina olen toimetaja. EK taaskohtumiseni järgmisel laupäeval Kui taeva karm unistustest Kõige nii või naa üks. Kui merevärv karmu, mälestuste, Stu kas miskit katkesta veel kuhugi, siis sinu suu siis suu on? Siis sees? On ka lukku.