Mina olen Kätlin Kaldma ja loe luuletuse palveelu. Kui sa seal kusagil oled. Võtta selle karu kuju, kes mööda metsa ringi kondab ja talvemaja otsib. Võta selle rebasesaba, kes põõsa taga põrnikat kütib. Võta selle hundi koon, kelle käppade vahel on jänese tahak, räbalad, kelle hammaste vahelt niriseb lumele verd võtta ükskõik millise elaja olek kes jookseb ringi jahedas lehtedeta metsas. Võta püssi ette satu ja kuju, et jahiline saaks minna edasi mööda teid, mida ei ole veel olemas. Teid, kus veel ei kasva puid ega õitseõisi teid, mida pidi ei jookse jänesed ega lenda, harakad teid, kus ei ole mitte ühtegi jälge peale selle peenikese vikerkaarevärvides niidijuppi mis langes Alžeeria luuletaja sallist elu. Kui sa seal kusagil oled, võta vastuse ohvriand, hoia paati ja paadimeest hoiameest, kelle aed on mäed, hoia naist, kelle üsas aeg, anna lapsele tema enesekoda. Võta nimi, mille järgi sind kutsuda. Hinga sisse, meie igapäevane tuli, voola välja, jääsinine, vesi ja päev saagu ja ö saagu annas sõna, mida mööda minna. Elu. Kell üks, hakkad paaniliselt telefoni otsima. Kui selle paari tunni pärast leiad jope taskust, kust mujalt oledki L1 saanud Karult sõnumi. Elus ehitan talveks pesaelu. Kes sa seal kusagil oled?