Head vikerraadio kuulajad hooaja viimases vanarauasaates portreteerib tuntud spordihäält jalgrattakommentaator Madis Kivilot oli suur õnn usutleda värvikat meest tema harjumuspärases töökeskkonnas ehk rattavõistlusel saate salvestus ja pani kokku Johannes vedru toredat kuulamist. On pühapäev, 29. juuli 2018 ja ma seisan oma mikrofoniga Elva kultuurikeskuse kõrval, sest just siit saab alguse 18. Elva rattamaraton. Põhjus, miks vanarauasaade täna Elvas on ja miks me seda üritust külastame. Dubmehes, keda ma usun, te kõik hääle järgi tunnete, kes te olete Eesti rattavõistlustel käinud. Tema kohalolek, tema sõnavõtud loovad alati mõnusalt sooja ja hubase atmosfääri ja sa võid kindlusega öelda seda kuuldes, et sa oled õiges kohas. Sa oled Eesti rattavõistlusel. See mees on Madis Kivilo, kes on tööd rattavõistluste teadvustamisel teinud juba rohkem kui 30 aastat ning kahtlemata tema panus Eesti jalgrattaspordis on täiesti oluline ja märkimisväärne. Vikerraadio vanarauasaade püüabki täna veeta selle tööpäeva koos Madis Kivilooga ja näha, kui raske või lihtne on siis amet, mida Madis Kivilo on juba rohkem kui 30 aastat südamega teinud. Laadal London Tuulberg Kell on hetkel oli kohale üle 11 28 minutit andmaks märku sellest, et 12 minuti pärast kell 11 40 avatakse stardikoridorid. Grand Prix sõidule. Ärge veel on, mul on tõesti suur rõõm teiega seda saadet teha ja, ja seda on tegelikult väga eriline teha. Kuidas teie selline tööpäev siis tavaliselt välja näeb, kui te nädalavahetuseti käite, käite rattasõit, rattavõistlusi kommenteerimas ja olete siis selles teadustaja rollis ehk et mis, kelle näiteks pahade pidid ennast nii-öelda vaimselt juba valmis panema hakkama, kui kell 12 on põhistart, aga lastesõidud juba varem? Selline vaimne valmisolek algab juba päris mitu päeva, varasemalt olen üle 30 aasta kommentaatori rollis olnud ja mu selline hea praktika on selline, et valmistan vähemalt kaks-kolm päeva varasemalt, et vaatan varasemad tulemused üle, vaatan programmi üle, et kui tulla nagu näiteks täna jõudes enne kella kümmet siia olin juba valmisolekus, number ükskõik, oli paberi peal kirjas väga palju fakte kahe kõrva vahel. Nii et selline ettevalmistus Justkui ma käisin kevadel Tartu rattarallil, siis tee ääres seal esimeses vahefinišis oli üks selline episood, kus üks härrasmees võib olla umbes teie hea kaaslane, rääkis anekdoodi Madis Kivilast ehk kui Madis Kivilo tuleb ruumi ja tal ei ole mitte midagi öelda. Sellega anekdoot lõppes ka, ehk siis teil on alati väga palju rääkida. Kust te selle teadmise tegelikult võtate, kuidas teie ettevalmistus käib? Eks me oleme lapsepõlvest peale tegelikult unistanud? Jah, omal ajal mäletan, kui Gunnar Hololei suure legende kommentaatorite hulgas oli justkui eeskujuks ja kogu aeg mõtlesin, et ehk õnnestub mul ka kunagi mikrofoni taga olla. Ma mäletan juba selliseid võistlusi, seal mäger sovhoosis, kus ma lapsena elasin, väga sportlik seltskond ümber oli juba siis ma niimoodi. Teisisõnu, ja kui siin 1986. aastal kumman juba kohtunikuna aastakümneid tegutsenud oli Tartus dünamo üleliiduline meistrivõistlus, siis pakuti mulle kommentaatori rolli ja sealt see pihta hakkas. Ja eks seda vilumust on ju tegelikult aastakümnetega tulnud ja eks lõika kadeda pilguga. Olen varasematel aastatel jälginud telekommentaatoreid, raadiokommentaatoreid. No mõistetavalt, Lembitu Kuuse, suur eeskuju mul olnud ja, ja kadunud Uba, Tom ja nii, et nemad olid head sõna seadjad ja eks ma niimoodi olen oma oskusi lihvinud. Teie sünniaasta on 1950 ja kui te ütlete, et 86. aastal, siis see hetk või see episood juhtus, et te hakkasite kommentaator Sorry tööd proovima, siis tegelikult juba päris ikkagi küpse inimesena saite seda esimest korda teha ja samas mida nad praegu siin näiteks televisioonis töötab, Alvar Tiisler, kes juba 21 aastaselt kommenteeris jalgpalli MM-i, mis te arvate, kas üldse on, on õige nii vara näiteks alustada või, või ongi mõistlik see, et natukene enne elukogemust saada ja siis seda proovida? Ei, nii ei saa öelda mõistetavalt, elukogemus tuleb ala Teie kasuks, aga kui sul on selline jutus on olemas ja kui sul on teadmised kahe kõrva vahel, siis ma arvan, et vanus ei ole üldse oluline. Ma tean see näiteks tegevratturitest praegu Peeter pungi 21 aastane kutt, aga mäletan siin paar aastat tagasi. D Tartus Euroopa meistrivõistlused MUU 23 ratturitele oli ta kommentaatori rollis sõna soravalt, nii et vanus ei määri, ei mängi mingit rolli. Te ütlesite, et ettevalmistus käib umbes kaks-kolm päeva, aga kui ma vaatan seda, kui palju Eestis rattavõistlusi praegu toimub, kuidagi neid on väga palju, meil on mitu sarja ja te olete ikkagi nendel kohal. Ehk siis teil ühtegi vaba nädalavahetust sisuliselt ei olegi. Tähendab ka need eelnevad päevad. No ei saa niimoodi öelda, et puhkus tuleb ikka võtta, aga eks ma muidugi lõivu olen maksnud oma perele, sest tõesti kõik nädalavahetused tuleb kusagil niimoodi jutu seada, aga noh, võimalust mööda ikka saba puhatud ka ja rattaga sõidan päris palju. Rääkige sellest ka, et kui te võtsite selle rolli, siis järelikult teil on ju varasem selge suhe spordiga kogu aeg olemas olnud, ehk siis rääkige natukene nendest aastatest, kui teise sporti tegite ja mis aladega te olete tegelenud. Ma julgen öelda, et mul oli väga õnnelik lapsepõlve, elasin Nõgeru sovhoosis, mu vanemate lihtsad inimesed, ema oli kaaluja, isa oli auto juurde, aga see oli 1961. aastal, kui Nõgeri sovhoosi direktoriks tuli väga sportlik mees. Ta oli paljukordne Eesti meister kreeka-rooma maadluses vabamaadluses. Ja ta tõi Paul Kuldkepp mehe nimi ja ta tõi sinna majandisse peaspetsialistideks väga sportlikud mehed. Mer, mäletan Viljo Soo pea agronoomiks Einar Paabo peazootehnikuks. Aadu priiks, pea loomaarstiks, rääkimata veel töömeestest, kellel samuti spordiga väga hea, soe ja praktiliselt sporditi kogu aeg, kui tööpäev lõppes ära. Mehed tulid palliplatsile mängima, lapsed tagusid jalgpalli, hüppasid kaugust või tegid midagi muud, nii et pidev selline sportlik meeleolu. Esimene sport, mille juurde ma tulin, oli mõistetavalt maadlusest trump, direktor oli eesotsas ja nii ma siis omal ajal 11 aastase poisina maadlusega alustasin hilisemalt veel mäletan 1963. aastal Eino haavasalu nimeline. Väga sportlik mees oli, tema tõi sinna nõgiaru, sovhoosi, ka sulgpalli pärmintoni dollale mängiti Eestimaal pälvinud on ainult Tallinna Tehnikaülikoolis tippis ja nõgiaru sovhoosis. Ja sealgi oli edu päris kiire tulemas, nii et ma olin kusagil kolmeteistaastane poiss Momo siin juba teist spordijärku sellel alal. Ja siis mäletan 1963. aastal, kui oli üks väga külm ilma näokoolis käinud algusest kuni lõpuni välja, oli väga külm ilm, ei pidanud kooli minema. Ümberkontoriparki valanud 150 meetri pikkuse uisuraja. Mul endal uiske ei olnud. Peaagronoomi Viljo Soonaise käest uisud, mis olid, olid 36, number minu jalanumber oli 32, viis paari sokke tuli alla panna, ühe päevaga õppisin uisutamise selgeks, see oli kolmapäevane päev, on selgelt meeles. Ja täna olemegi siin Arbi järve kaldale, juba sama nädala laupäeval oli siin majanditevaheline spartakiaad kiiruisutamises. No kuivõrd mul oli uisutamine selge, siis mõistetavalt mind arvati majandi võistkonda, 1500 meetri uisutamine oli siin järve jää peal, mäletan, eks ole, Mesikäpp oli tuntud kiirusete Eesti meistrivõistluste medalimees, ema oli, kiirustage, mina laenatud Panssidega. Tõusin ja kukkusin, kukkusin ja tõusin, aga viimase ma selle 1500 meetri pikkuse ringi läbisin ja, ja mingi tulemuse kirja sain. Pisiku sain ja 1964. aastal Hansson tuli olümpiavõitjaks Innsbruckis. Sest mäletan näokoolis käies poisid ei läinud trepist ülesse mitte kõndides, vaid kiirused sammu imiteerides, kaasa arvatud mina. Ja siis 1964. aastal tuli näokooli kehalise kasvatuse õpetajaks tuli aina Kirsipuu või tema oli omal ajal kuulnud Nõukogude Liidu kiiruisutamise koondise, oli koondise kandidaatide nimekirjas ja mäletan siin Elvas siin järve ääres korrada, vaatas, ütles, et poisse. Sa tunned kiirustamise vastu huvi ja hakkas mulle neid nippe näitama ja juba järgmisel aastal 1965 läksin ma siis läksin, ma tulin ma siia Elva spordikooli õpilaseks kõigepealt kiiruisutamist ja kuivõrd kiiruisutamine ja jalgrattasõit olid paralleelsed alad, siis siis sai ka rattaga sõidetud, kui ma olin viieteistaastane poiss, kuma täitsin esimese spordijärgu, täiskasvanute esimese spordijärgu. See oli päris kõva sõna ja siis ma niimoodi liikusin ülespoole. Aga paraku jah, selline selline spordisaavutuse jäi nagu saavutamata, kuigi eesmärgid olid, olid kõrged näiteks 1917, aasta Müncheni olümpiamängudele minna ka 1968 astusin Tartu Ülikooli. Ja toona jah, oli see koolisüsteem selline, et öeldi, et kaht isandat ei ole võimalik teenida ja niimoodi tuli paraku spordist loobuda ja aga noh, praktiliselt kohe hakkasin kohtuniku tööd tegema, nii et niimoodi ma seal spordi juures on olnud ja ja nüüd juba kaugelt üle 50 aasta. Just olete kohtunikuna ka väga rahvusvahelises klassist, aga ma küsin. Nii et milline on teie nägemus, mõned inimesed ütlevad näiteks kommentaatorid sorri rolli puhul, et see, kui inimene on spordis ütleme, jõudnud päris sinna tipu lähistele on väga suur pluss kommentaatori jaoks ka ja me ju näeme välismaal, et hästi paljud näiteks jalgpallis on eriti levinud, et tippmängijad kommenteerivad ja nende sõna muidugi on kaalukas. Aga mis te arvate, kas on üldse oluline, et inimene on ise spordiga mingil järel ja mingil tasemel tegelenud, et kommentaator olla või, või see ei ole oluline? See on ääretult oluline, kui sa ikka oled asja sees, sa tunned nii-öelda seinast seina, kui mitte seinast seina, aga tunne, et mida rohkem sa tunned spordiala, mida sa kommenteerid, seda suuremalt kasuks tuleb. Mõistetavalt on võimalik tulla, ütleme, kõrvalseisjana ennast korralikult kurssi viia ja, ja niimoodi kommenteerida, aga ala tundmine, ääred oluline, ääretult oluline just konkreetse ala tundmine. Ma tean, Eestimaal on väga häid kommentaatoreid, kes kommenteerivad suurepäraselt jalgpalli, samal ajal jalgrattasõitu. Ta ei tunne nii hästi, ta võib küll nimed endale selgeks teha, aga ta süviti ei tunne, nii et ääretult oluline on just seda ala, mida ta kommenteerib, tunda. Teie olete tegelikult ju kommenteerinud ka rohkem kui üht ala ja kui nende alade peale mõtlete, et mille puhul te olete kommentaatori rollis olnud, siis kas ongi nii, et jalgratas on see, kus ta ennast kõige kindlamalt Ja seda kindlasti kohe, sest ma tunnen, ma tunnen jalgrattasporti, ma tunnen inimesi, ma olen näinud neid poisse, kes praegu tegijad on, kaasa arvatud Tanel Kangert, Rein Taaramäe, Aksel Nõmmela, rääkimata Mihkel räimest juba väikesest poisist peale. Ma olen need arengud näinud ja ma tõesti mul on hea meel, et et mul selline kogemusena Ma vaatan neid mehi ja ma vaatan teid ja siis mul on mõnikord selline tunne, et te olete natuke nagu isafiguur ka neile, et ma ei ole seda nende käest küsinud, aga, aga kuidas te ise tunnete, et olete neile tegelikult ju mingil määral ka selline? Tugino nii võib, nii, võib, nii võib öelda küll. Aga enamasti on mu head sõbrad. Ja härra Kivilo tarne tasuma tööpostile, härra Kiviloo, ma soovin head võistlust ja lõpetuseks hästi kiire küsimus, et milline on see oluline või hea võistlus, hea võistluse iseloom. Mida teie ootate, mis teeb hea võistluse, mis võiks täna täna teha hea võistluse? Hea võistluse teeb heaks võistluseks väga hea korraldus, kogusai tiime, kes on selle võistluse korralduse juures ja kui see korraldus on suurepärane mõistetavalt ilm mängib, mängib rolli ja ka need, kes osalevad, aga korralduslik pool peab paigas olema ja kui see on paigas, siis sujub kenasti. Jõudu, härra Kivilo, täna on ilm raske ratturite jaoks, loodan, et mitte teile ja ma usun ka seda, et meil tekib veel võimalusi siin vahepeal juttu edasi vesta aitäh. Nende ratturite seas, kes lähevad siis 18. Elva rattamaratoni starti, ma leidsin ka härra Priit Pulleritsu tuntud rattaspordifanatt ja entusiasti. Tere, Priit Pullerits, tere, tere. Et me teeme elulu saadet Madis Kivilo, siis tahtsin küsida, et kui palju teie selle mehe hääle järgi ära tunnetaja, kas kas on nii, et iga kord, kui jõuate ise rattavõistlustele ja kuulata seda häält, siis teate, et olete õiges kohas? Ja seda ta on ja raske mitte ära tunda ja stiili sama moodi, et see on selline, ma ütleksin, et kui kõigil jalgratturile, seal oleks ka sama palju energiat nagu sellel mehel on juba tund või poolteist enne võistlus ka siis ilmsel teele tund pärast võistlust, siis oleksin, oleksin võitjaid kui palju, et et ta ei väsi, ta ei väsi ka kunagi ja ma olen alati imestanud nende meeste puhul, nagu ka Riho järve lainen, kes on teine tuntud teadustaja, et kuidas nad neid kõiki tüüpe siin teavad. Põhimõtteliselt siin ju kõik need peidavad ennast päikeseprillide taha ja kiivri alla ja näevad kõik ühtemoodi välja, isegi ja isegi vormid on põhimõtteliselt ühtemoodi nõika nagu jõulupuu otsast jõuluehted võetud, et tema tunneb ära ja näeb juba kaugelt, et tegelikult see võistlete äratundmine minu meelest on kõige suurem kangelastegu, et okei, et kui siis juuga oled harjunud tööd tegema, siis no eks ta siis selle ära teed, ükski võistlejate võistlus pooleli, kui ta juba juba sõitmist alustas, aga tõesti kõiki nagu tunda, mul on tunne küll, et ta teab absoluutselt mingi 80 protsenti inimesi, kes siit vähemasti kaks korda mingilgi võistlusel osalenud juba ees ja perekonnanime järgi teada. Ma olen raja peal ka kuulnud, teda ma mäletan kunagi ja Tartu rattarallil, mis läks jõgeva kaudu siis olime Kaarepere viadukti peal ja peagrupist olime maha jäänud, seal oli mingisugune 20 liikmene satsia amet ja ta jõudis kuskile ära näha ja ütles, et siit tuleb nüüd järjekordne grupp ja siin on ka Friid kullerit. Mõtlesin küll küll mehele, silmad peavad olema ees ja taga ta igal pool igal pool näeb, aga, aga teinekord mulle ei meeldi, et ta mind ära tunneb. Mis siin salata, võib-olla see raadiokuulajatele kõlab küll veidikene nagu oksakana, aga tegelikult on palju mehi rajal, kes tahavad mulle ära panna. Ja, ja kui ta ütleb, et noh, Priit Pullerits läbi läheb ja see kõik vastutus on poole kilomeetri kaugusel ETV poole kilomeetri kaugusele taha, siis see ausalt öeldes ei ole küll informatsioon, mida ma tahan, et niiviisi tagapool olevatele konkurentidele edastatakse eespool olevatele konkurentidele, sest kui ma järele peaks jõudma, siis on ikkagi hea üllatada. Saab olema ilmselt metsik tolma sõitsin siin nädal tagasi Caspar Austa treeningsõidus 15.-le positsioonile, juba siis olid suu nina ja silmad olid tolmu täis. Aga nüüd, kui sul enne mind läheb mingi 350 inimest, no ma ei kujuta ette, kas ma üldse näärisõitjad siseneja, teised täitu. No vot, see on hea, Madis Kivilo rajal, aga tema võib ära näha, vaat see on halb, aga õnneks õnneks temaga igasse punkti siiski vist ei jõua. Kaheksateistkümnes Otepää. Rataste paksude kummidega paks ratastega tegemist, liinid maakeeles kutsutakse, peenes keeles öelduna vaata paigile Romet Pajur nädal aega tagasi Eesti meistrivõistlustele pälvinud Olümpiakrossis pronksmedali kolmetage viidundadele seal sarjas noppinud kuulavad Madis Kiviloo praegu varsti saatmas Ojala järgmist gruppi ja ma tahan teile öelda kindlasti, et see jutt, mida härra Madis Kivilo praegu räägib, see kõik tuleb seal täiesti oma peas. Tal on küll märkmetele. Sa seisad seal vasakus käes, aga mees hoiab seda ilmselt nii-öelda turvalisuse eesmärgil, kuid tegelikult on seda vaja. Ei ole ja neid fakte, neid mõtteid neid iseloomustusi võistlejate kohta, kes tema ees on nagu Vändrast saelaudu. Mina olen siis Johannes vedru vikerraadiost, kellega Molov Mina olen Tartu Ülikooli spordiklubijalgrattatreener, Ornulane. Madis Kivilo, et ma saan aru, te ju teate juba väga ammu ja kui ütlesite mulle, et olete temast kümmekond aastat noorem mees teile jäi täna hinge üks ilus episood siin sellest tänasest Elva võistlusest. Jah, kui madise kutsusin siia laste juurde rääkima, siis Madis võttis seda asja päris tõsiselt ja, ja sõna otseses mõttes, rääkis lastega, rääkis nendega partidest, mis kes võivad rajale ette tulla ja, ja see oli väga ilus, lastele meeldis, lastega oli nagu niisugune lühike hetke, aga siin on. Kui nüüd täiskasvanutega võtta, siis ta ju räägib kogu aeg ja, ja siis siis mõnikord läheb info kaduma. Et mis ta nagu ütles ja noh, selle võib muidugi välja võtta pärast muidugi. Madis Kivilo on tõepoolest vaja kogu aeg pidevalt ümber kohaneda selle töö jooksul ühest situatsioonist teise, nüüdsest tulen mina jälle oma küsimustega, aga Madis raadiokuulaja jaoks. Kui 50 minutit saab põhidistantsist sõidutada õige pea, siis mis seis rajal peegeldub ja kui kaugel nüüd rattureid on? Stardist? No hetkel on või mõni aeg tagasi mängiti jäämäefinišis välja 19.-le kilomeetrile mäe pini, see nobedam moderaatorid ja sona liikumas noortest ratturitest kuuluv seltskond kõige ees Peeter tarvis juunior tituleeritud mees Rapla rattaklubist. Como. Oleme meie sportlase ratturite parimaid hetkeseisuga ning Viljandi, kuid ei osta Wayden selline nelik ees liikumas on kusagil 25 sekundilise edumaaga ülitugevate jälitajate ees, nii et vaevalt et nüüd asi paika hetkeseisuga pandud on ja usume ja loodame, et situatsioon oluliselt muutuda võib, aga Peeter tarvis juuniori näol on tegemist väga tugeva ratturiga, miks mitte minna siin Elva rattamaratonide ajalukku järjekordse võitjana, sest Peeter tarvis Juunioril ja ei ole veel Elva rattamaratoni võitjad. Ja taga tõepoolest on tugevad mehed, kaasa arvatud siis Gert Jõeäär, kes on maanteeratturite hulgas ka sõitnud profiklubides. Ma teen väikese teemavahetuse, tegelikult tahtsin uurida seda, et kui me räägime rattasõidust, maanteerattasõidust ja nendest meeskondadest, siis tavaliselt ajakirjanikke, kelle hulka ma eeldan, et antud kontekstis võib lugeda, aga teid ikkagi ei lasta nendele võistkondadele. Ja ma mul meenub, et 80.-te keskel, siis kui teie umbes selle tööga alustasite, Vahur Kalmre oli selline võimalus, et oli Eesti koondise juures, siis Eesti NSV toonase koondise juures sai sellise võimaluse, et öelge, kui lähedale teid on lasknud ja, ja mida te olete näinud. Noh, ma olen tegelikult olnud päris lähedal ratturitele juba aastakümneid olnud, kaasa arvatud nõukogude ajal, kui ma liidu kategooria kohtunikuna mööda suurt nõukogude liidu ringi reisisin ja kokku puutusin igat masti meestega, olgu tegemist kas siis liidu, koondise peatreeneri kapitonovi või kellegi teisega või rääkimata ratturitest. Aleksander kui saatiku, kes tänasel päeval on Euroopa Jalgratturite Liidu asepresident väga ja tuttav ja sõber kuni tänase päevani välja, nii et see seltskond, kellega kokku olen aastakümnete jooksul puutunud, on täiesti päris lai. Kapitoon on küll väga huvitav mees ja kuidagi tagantjärele lugedes, mina pole temaga kunagi kohtunud, tundus, et ta oli ikkagi päris selline otsekohene, autoritaarne juht, kas oli nii või, või tegelikult oli teistmoodi. Victor kapitonov on Rooma olümpiamängude võitja 1960. aastal Liivia trapi Itaallanali toona teine Olivia trappe finišeeris lihtsalt ringi. Läheme sõitis ennast, lüüakse niimoodi, Victor kabidonovil õnnestus tulla ka olümpiavõitjaks. Ja Viktor kapitonov oli kauaaegne nõukogude armee peatreener, Nõukogude armee spordiklubi peatreener ja Nõukogude Liidu koondise peatreener ja eks muidugi, kindrali ta oli ikka ülesanne, tuli, tuleb ikka nii palju oma mehi ikka sinna liidu koondisse tõmmata. Tegelikult sõel oli ääretult ääretult tihe, oli ja seeder toona kapiduaalne veel oli justkui kinnisidee, nii nagu on kommenteeritud tollel ajal, kui kabi doonov veel tules oli ja pärast tema lahkumist siit ilmast jaanuaril oligi eesmärke, keegi Nõukogude ratturist ratturitest ei oleks tohtinud varjutada tema olümpiavõitu tulles kahekordseks olümpiavõitjaks on niisamuti Aavo pikkuse, kes 1976. aastal tuli koos Viktor Gaminski Chaploginiga tulijad Montreali olümpiavõitjaks. Kui 80. aasta olümpiamängudele meeskonda koostades tee siis kabi toona veel oli eesmärk. Keegi varasematest olümpiavõitjatest sinna ei pääse. Gaminski nuttis, ta oli tol ajal parime meeskonnasõit, teda ei arvatud sinna tee tiimi ei arvatud sena tiimiga haavo pikkusi, kes oli väga heas hoos, ihkas ta grupisõidus kuldmedalit. Viimane viimane katsevõistlus mäletan, oli konsergine ringi peal ja 45 armee meest kahe dünamo mehe vastu eitamaks nagu Aavo sadulast tagumikku. Tõesti, nii oli keegi kohe armee meestest kaanole nii avaldada, leppida kuuenda kohaga ja olümpiamängudele minna ei õnnestunud, nii et Viktor Kabanov oli täiesti väga karm mees, kas ta nüüd alati õiglane oli, seda võib-olla oskab kõige paremini pikkus, oskab öelda ja Riho Suuna, aga selline mees oli Viktor kapitaal. Jah, sellest sõidust on üks väga ilmekas intervjuu ka õnneks olemas. Erik Lillo intervjuu, meil väga palju aega ei ole, sellepärast et varsti tuleb järgmine start peale, aga aga rääkides veel nendest kogemustest rattameeskondade juures, siis kõrvaltvaatajad vahest küsivadki seda, et, et need meeskonnad seal oma traditsioonid, omad rituaalid nii-öelda, et kas te olete kohanud ka midagi tõeliselt kummalist oma elus mõne meeskonnaga seoses? Selliste eredate selliste näidet, et nagu tuua ei oskagi, aga noh, ma tean näiteks Eestimaa pinnal on 2002.-st aastast tegutsenud väga edukalt spordiklubi CFC ja see on selline tõeline tiime. Meenuvad siin mõne aasta tagused populaarsete Saaremaa velotuuride, kus täiesti spordiklubi CFC hoidis ennast kokku alati õhtul võeti nii noorratturid, kokkaid, kogenumad ratturid kokku, räägid ebaõnnestumistest valesti tegemistest, uutest eesmärkidest, nii et selline klubi kindlasti on, aga suures plaanis, noh jah, ei oska siin eristada küll ühtegi tiim ja no muidugi praegu Tour de France'il Sky tiime väga võimsalt liikunud viimase kuue aasta jooksul viis võitu individuaalsed võitu võtma. Ta võib olla Skydi ja muidugi noh, selline eriti särav ja erekuju on ka eestlaste tiim, võib niimoodi öelda. Bora-Hansgrohe tiim, kus kaks eestimaa Risto Usin ja Gerd Kodanik väga hinnatud mehaanikutena tööd teevad ja nende liider, kolme varasema aasta maailmameister, sellel aastal Touril kolm etapivõitu võtnud Slovakkabiiter saaga. No eriti särav. Tugevamate meesratturite stardist on siis nüüd läinud mööda natuke rohkem kui tund ja viis minutit ja praegu on siis stardi ja finišialas ühtlasi selline natukene vaikelu, see on vist igal võistlusel tihtipeale, et tekib selline hetk, kus nii-öelda kogu rahvas on läinud rajale ja, ja ongi siin inimesi vähe. Jah, nii ta on, aga selle hetkeni, kui nüüd võid, esimene võit ja täna tegelikult esimesed võitjad on selgunud tänasel või sel aastal sõitude parimad seitsme, kaheksa, üheksa 10 aastaste poiste-tüdrukute arv arvestades on oma auhinnad kätte saanud. Aga reaalselt nagu 10 minuti pärast peaks finišijoonele jõudma Fruit Ekspress 20 kilomeetri pikkuselt poolmaraton distantsilt tulijad. Ja saame näha, kes võitu võtmas on kolm etapivõitu ana Markus Pajur spordiklubist CFC noppinud juba ja täna liidrisärgis rajale läinud ja tundub küll, et selle poisi minek on sellel aastal nii hästi olnud, et pole võimatu. Tänane etapivõit. Ma vaatan just seda, et kuidas teie suhtute võistlejatesse ja korraldajatesse, siis mulle kuidagi jääb silma alati see, et teid väga teile läheb väga korda see, et kuidas läheb noortel just ja ka lastel ja kui ma õigesti tean, siis Teie naine on kehalise kasvatuse õpetaja, nii et siin vist mingisugune selline loogika on meil olemas, et teile tõesti läheb korda, seega mida, mis, kuidas läheb noortele? Jah, ega noorte noorte päralt on tulevik, nagu öeldakse ja nemad on ju tegelikult järjepidevuse kandjad. Ja et mul elukaaslane tõesti kehalise kasvatuse õpetaja on, eks selline sportlik seltskond pidevalt meie ümber olnud, kaasa arvatud poeg, kes omal ajal jalgrattasõidu korralikult noorteklassis kaasa tegi. Aga noored on meie tulevik ja eks ma ikka olen südant valutanud ja mul. Mul on hea meel, et mul on need noored poisid, on mu sõbrad, mitte ma ei ole nende jaoks mingisugune mentor või mingisugune õpetaja, vanad on tõesti mu sõbrad, alates need M2 teis poisid lõpetades seenioride ka välja, need head sõbrad on. Meil on kümnete sadade kaupa. Kas need tõed, mida teile võib-olla õpetati, kui teie noor olite, et kas te annate neid tõdesid edasi või te olete vahepeal mõelnud nii-öelda oma nägemuse omade välja, mis on see, mida teie tahaksite noortele öelda kõige rohkem? Eks ikka järjega öeldakse, õpetlase õpetlaste õpetusi tuleb ikka edasi anda ja mõistetavalt, eks mul ikka on meeles oma vanemate jutud oma treeneri Jüri Kalmus, kauaaegne sele ürituse eestvedaja. Tema sõnad on meeles ja eks ma ikka olen üritanud ka neid mõtteid ja tarkusi Meile edasi anda, aga eks ikka elukogemus ongi ennast õpetanud ja tuginedes oma elukogemusele olen seda püüdnud edasi anda. Aga kas kuulatakse? Jah, kuulatakse küll, mõnikord emase huumori varjundiga, ütled midagi poistele, aga poisid ja tüdrukud kuulavad ja ja kui ka huumoriga läheneda, siis on poistele-tüdrukutele hea meel, et et kuidagi karmilt neile midagi peale ei kärata, sest ma olen sellistena karmi suhtumist aastakümnete jooksul näinud küll, eriti nõukogude ajal ja mööda Nõukogude Liidu ringi liikudes erinevate koondiste treenerid, erinevate esinduste treenerid, no ikka jämedate sõnadega öeldi ja ikka Nooseline rõve sõim mõnikord oli kuulda, aga oluline on selliste niimoodi läheneda meeldivalt ja, ja siis on kõik minu arvates hea. Te olete mitmekülgne inimene ja ülikoolist lõpetasite üldsegi ökonomistina. Seal on majandusalane haridus. Mida te sellega olete ette võtnud ja, ja kui hea haridus on olnud? Pärast keskkooli lõpetamist otsustasin ülikooli edasi õppima minna ja eesmärk oli, mul oli hea sõber, kes oli ka rattasõidus. Noorteklassis väga tugev tegija, Jürimalda. Temaga me majandusteaduskonda läksime ja saime siis ja muuseas ma õppisin ülikoolis raamatupidamist ja kaubandusökonoomikat ja nelja aasta lõppedes oli siis veel 20 aastane. Kõigepealt siis raamatupidaja ametis seitse aastat ja pärast siis erinevates ametites plaaniosakonna juhataja, peaökonomist ja kommertsdirektor ja ja siis me 88.-st aastast kuni 96. aastani olin Otepää looduspargis hektari ja need viimasel 20-l aastal oman väikest tollimaaklerfirmast ja osutan tolliteenust. Majandusalane haridus nõuab seda, et inimene on täpne, korrektne ja need on vist sellised omadused, mis nii selles kohtunikutöös kui kahtlematega kommentaatorina tulevad väga väga kasuks. Jah, see on ääretult oluline, eks selline arvutamise oskus ja täpsus on, on väga oluline, kuigi jah, minu selline kiire elustiil mõnikord lihtsalt sunnib kiiremad asjad kõrvale panna, mis ehkna raamatupidajale kui nii võib öelda, ei ole sobilik, aga temalt saab kõik ära klaaritud kas või öötundidest lisa võttes. Nii et selline täpsus on tõesti väga oluline ja muidugi kommentaatorid öös tuleb ikka eeltöö korralikult teha, teades, kellega tegemist on, milliste tulemustega tegemisest on ja kui rahvas seda kuuleb, eks see läheb neile peale hästi. Pronksmedal on siis kätte jõudnud otsustavad minutid, kui selgumas 18. Elva Tartu maratoni põhidistantsi võitja, nii et finišis on ootus olemas ja Madis Kivilo loomulikult otse finišijoonel istumas ja tere nägemas seda, et kes siis esimesena sõidu lõpetab. Kolm on läbinud Keane jahunud ja joonestan Vaidemiga tegemiste vile lõivaid joosta, way temani jõuda. Pikk-pikk päev tegelikult juba olnud härra Kivilo teie jaoks ja, ja ma üldse ei tee nalja siin kuulajatega, kui ma ütlen, et, et viimane episood, viimased tunnid te olete pidanud järjest rääkima ja samas te ütlesite, et te olete endiselt igati energiat täis. Tegelikult see on ikkagi päris raske ja, ja kui ei ole treenitud selleks, siis see võib häälele päris korralikult mõju avaldada. No nii, ta on, aga kuidagi noh, pika praktika on juba niimoodi näidanud, et hääl küll pisut murdumas on, aga, aga mitte päris, see on küll selliseid situatsioone aegade jooksul olnud, kus tõesti hääl on kadunud. Mäletan siin no mingi 15 aasta taguste sündmuste Tallinna vanalinna tänavatel võidusõite tulistasin, kui nii võib öelda, kuus tundi jutti. Ja tund aega oli vahepeal pausi enne autasustamise tseremooniat. Hakkan autasustamist läbi viima, piuksugi enam häälepaelte vahelt välja ei tule. Aga nüüd viimastel aastatel ja tunnen, et kuidagi ei kesta, on päris pikalt ja väga oluline on muidugi õigel ajal juua ja oma häält hoida, aga füüsilises plaanis ilmselt hoidab vormis hoida see, et ma väga aktiivselt rattaga sõidan, mul on elustiiliks tunud vähemalt 20 aastat, sõidan igal hommikul tund aega rattaga. Hommikul kusagil poole kaheksast lähed juba sõitma. Ma läbi talve sõidan, öeldakse ei ole halba ilma, vaid valesti valitud sõiduriie ja ma elan Tartus Anne kanali vastas, seal on see kergliiklusrada talveti lahti aetud ja valgustatud ka, nii et tund aega hommikul sõitu, no laadib nii powerit täis ja kohe tunne, et seda jõudu ikka on, nii et annaks jumal pikemaks ajaks. Täna oli ikkagi tõesti kuum ilm. Kas teil on meeles? Rääkisite siin kommentaaris ka nendest eesti meistrivõistlustest tänavu, kus oli, kus oli ilm hoopis külmem. Kas teil on meeles mingeid väga ekstreemseid situatsiooni, kus te olete pidanud oma tööd tegema? Ja nii ta oli seal ja eelmisel aastal, kui Hawaii Express Estonian Cup rattamaratonide karikasarja avaetapp sõideti, tegemist oli neljanda Kuusalu rattamaratoniga. Lund hakkas sadama. Niisugune purgaa oli nii, et lumetormis ja väga valjus tuules finišeerumine Gert Jõeäär tava eelmisel aastal võitis selle võistluse, aga see oli tõeliselt ekstreemne võidusõit, aga on ka telliseid võidusõitja veerunud Elva ratta maratonide ajaloos on samasugust kuuma ilma varasemadki olnud, need erinevad ilmastikutingimused. Aga ega see rattureid kohutan, jamad tulgu või pussnugade korral võib-olla piltlikult öelduna jäetakse võidusõit katki, aga ülejäänud kordadel ikka võidu kihutatakse ikka võidu nimel. Ma panin tähele seda, et teil on siin laua peal üks selline materjalide kogumik, mida te kasutate aeg-ajalt, aga samas tegelikult suure osa ajast on ka selline, kus ta on teil olemas, aga tegelikult ei tea, võib-olla kogu aeg tarvis ei ole. No sellistel meestel, kellest teiegi rääkisite nagu võib-olla Lembitu Kuuse ja, ja siis Toomas Uba ja ma tean, et ka Tarmo Tiisler, et need on sellised kaustiku põlvkonna mehed, ikkagi vanakooli mehed, heas mõttes. Kas teie olete ka ja, ja siis mida teie kaustikust leida võib ja milleks te seda kasutate kõige rohkem? Väga oluline on mõistetavalt, kui ma ikka väljakirjutused teene, siis samal ajal see fikseerumisele nagu omal ajal tudengina kirjutasite kirjeldused konspekti läbi või valmistusid eksamiks ette ja kirjutasid ka siis lihtsalt talletus sulle siia kahe kõrva vahele ja muidugi kõiki andmeid ei jõua siit niimoodi vaadata, sest sa pead pidevalt jälgima visuaalselt, mismoodi situatsioon käimas on, muutumas on. Aga kui ma oma spikrid nii-öelda olen teinud, siis ma olen teinud nad sellised kompaktsed, kui näiteks ütleme, mingi karikasarjaga tegemist on siis samal ajal ütleme samal ajal ka sarja üldkokkuvõtte võitjate erinevatelt pidevalt, nii et sa võid muidugi eksida, kui sa siit kahe kõrva vahelt kõvakettalt informatsiooni võtad. Selleks on see paberile kantud vaja, neid pabereid on päris palju ja ma püüan ikka niimoodi varasemate aegade seid materjaliga alles hoida, aga kõige parem praktika oli ikka see, kui ma ikka vaatan sealt veebilehelt tulemused üle ja kirjutan läbi ja see lihtsalt noh, talletub mällu ja kasutan neid pidevalt. No see on selge, et kui nii pikalt järjest seda tööd teha, siis absoluutselt kõik eksivad jällegi väga õige asi, mida sa ütlesid, et näidake mulle inimest, kes ei eksi ja me näitame teile inimesed, kes midagi ei tee. See on tõesti nii. Aga mõnikord kommentaatoritega juhtub asju, kus nad võib-olla ütlemis käituvad kellegagi natukene valesti. Selliseid olukordi tuleb ette lihtsalt, kus, kus võib-olla ütlevad midagi kellelegi, eks haavavad. Kas teil on olnud selliseid situatsioone või olete te selline inimene, kes ei keskendu sellele, sest et ikka ikka neid episoode tuleb ette? No on olnud küll selliseid episoode, aga noh, püüan kuidagi sellest üle minna ja kui keegi oma aadressil võib-olla mõned üksikud sellised solvavad märkused tänu selle pika karjääri jooksul on aga noh, ega midagi teha ei ole igalühel oma mõtte avaldamise võimaluse ja ka üldreeglina mul on hea meel, et rahvas lugu peab. Mina olen ausalt öeldes ütlen, et ma ei ole kindel, sest mul ei ole nii moodsat aparatuuri, aga et mis nüüd sai meil Soome rallil, kas meie mees tõi võidu koju või mitte? Ma päris täpselt andmeid ei oma. Kas teie omate praegu? Mul ei ole, ma vaatasin vahepeal just postime blogist vaatasin järgi, et kas nüüd Elva kott, Martin Järva ja Saaremaakotte Ott Tänak nii-öelda kirsi tordile panevad, nii et viimast informatsiooni sealt ei ole, aga no selge on see, selge on see, et Ott Tänak ja Martin Järveoja on võitnud Soome ralli. Kas sealt tuli ka lisapunkte, eks seda saame peatselt teada. Selle küsimuse ajendiks oligi järgmine küsimus, et kas nii-öelda sport laiemalt läheb teile korda ja kui palju, et noh, te peate oma alas niivõrd palju sees olema, kui paljude sporti laiemalt vaatate ja kui palju ta näiteks jalgratas vaatate seda tippsporti ja kui palju te keskendute eestile sellele, millega te igapäevaselt tegelete? Tegelikult sport on mu elu osa kogu aeg olnud mäletana toona kunagi oru sovhoosis, elasime, mil tehti viktoriine ja ma olin tõesti väga paljude spordialadega kursis, olgu tegemist kergejõustiku ja rattasõit või suusatamine või Maega näiteks omal ajal väga kursis, kui Paul Keres oli eriti kõva male meese kabeldajate tegemistega, nii et see ampluaa on päris lai ja oleme hoidnud ennast pidevalt kursis, kursis mu kaunise kaasa ikka ütleb mulle niimoodi. Sport ongi su elu nii, kui õhtul aktuaalne kaamera lõpeb, igasugune asi tuleb kohe pooleli jätta ja tuleb see viimane informatsioon seal, saadab aga rattaspordi kohta mõistetavalt hoian kursis kõige sellega, mis maailmas toimumas on. Kui ma ei saa seda ütleme visuaalselt teleri vahendusel, siis ma kindlasti vaatan üle UCI leheküljed, saamaks teada ükskõik millise noomite kõikide võistlustega, olulisema sõitude tulemused kindlasti. Öelge, kui palju teid see ta kurvaks tegi need aastad, kui ratas sporti kogu aeg võeti ette just sellest perspektiivist doping, doping, doping, doping kas see oli asi, mis teid kurvastama? Päriselt või no ei saa öelda, päriselt kurvastas, aga noh, see doping on tegelikult spordiga kogu aeg seotud olnud, kaasa arvatud jalgrattaspordiga. Eks ta muidugi mõneti nukraks teeb, sest on nagu ütleja rattureid, kes tõesti on puhtalt niimoodi võidu sõitnud, on ka võite noppinud, aga kui tuleb, keegi patune ja seal võidu võtab, eks meele natuke kurvaks teeb. Aga seda tuleb võtta kui elu loomulikku osa, nii et patused peavad karistatud saama, aga kõik patused paraku ei saa, nii nagu vene keeles öeldakse. Nii uimane Ivor Ivor. Madis, kui nüüd see päev läbi saab, teil autasustamine on ära ja siis ootab ees sõit koju, kas mingil hetkel teil täna õhtul ikkagi tekib ka väsimus sellest kõigest, te olete ju ikkagi, ma saan aru, kaks päeva järjest nüüd ametis olla. No ega ta eriti fookuste anname olla, pean siin korra väela näos, vanemate maja juurest läbimine on mõned tööd seal tegema ja kuivõrd oma töötajana tollimaaklerina, siis ega mul praktilised olema 24 tundi nii-öelda lahingus, nii et pean jälle Venemaalt tulnud autod vastu võtma, õhtul tollivormi ütlused tegema. Võib-olla öötundidel, kuus-seitse tundi saab puhata ja homme hakkab jälle otsast peale. Mis te arvate, kes lõpetab enne selles suhtes oma aktiivse tegevuse sellel spordirindel teie kommentaatorina või Peeter tarvis ratturina? Mul oleks hea meel, kui ma saaksin nii kaua teha kommentaator ja niikaua kui Peeter tarvis juunior võiduveele sõidab spekuleerime, kui Peeter tarvis juunior vähemalt 15 aasta jooksul veel nii-öelda sadulas on, siis taeva kingitus oleks hea, kui minagi saaksin natukene niimoodi juttu puhuda ja kommentaatori rollis olla. Mu suureks eeskujuks on muidugi legend Eesti jalgrattaspordi ajaloos. Rein Kirsipuu. Sellel aastal 30. juunil tähistas oma 80 viiendat sünnipäeva vägagi staalse meiega. Tegemist on endiselt ärimaailmas tegev ja maitsetu, et heategevuses, nii et suur eeskuju omal olemas annaks taevas tervist ja mõistetavalt, kui elad tervislikke eluviise, kaasa arvatud jalgrattasõitu, siis võid naljana 100-ni välja põrutada ja lisaks veel hea hel naine, siis on nari 100-ni välja põrutada, nii nagu mägede mees kunagi öelnud on. Tore, et te sünnipäevast rääkisite, kui meie saade eetrisse läheb, siis selleks ajaks on teie sünnipäev olnud kolmandal augustil, nii et ma lähen nüüd tulevikus panna kui ajast ette ja soovin teile palju õnne. Ja Madis Kivilo suur aitäh, et selle päeva saime koos teiega veeta. Mul on hea meel, et see toimus just niimoodi, et me tegime seda selles keskkonnas, mis on teile minu arust kõige iseloomulikum ja ma loodan siis, et et te ei lõpeta enne, kui Peeter tarvis. Aitäh õnnitluste eest ja aitäh heade soovituste eest. Elame veel, ütles kolabrinoon.