Olen Carolina pihelgas ja loen luuletuse Emajõe ääres. Väike siselfos korjab maast kive ja mängib nendega. Tänavad, majad, autod, päike, õrn valgus, tema juustes tuulehaug. Väiksemad kivid saab panna suuremate otsa. Nii tuleb torn. Siis lükkab ta kõik ümber ja naerab. Teised poisid ei taha temaga mängida. Mõni tüdruk küll. See, kellel on pikad juuksed. Sisestas, leiab ühe eriti ilusa kivi. See õrnalt roosakas heledate triipudega. Selle jätab ta alles, pistab tasku, ei näita kellelegi. Koos kasvavadki nad suureks.