Tere, mina olen Andra teede ja loen luuletuse oma raamatust, pikad mehed, pikkadelud. Ärkan enne sind panen supi keema ja lilled kuivama. Keeran köögis üles kella, mille valisime koos millelt on värskelt tolm võetud, millel tiksuvad meie ühised päevad, täis usaldust nagu vihma. Seda on kõik raske uskuda. Sa oled muutnud Muniim hoolitsevaks vanaaegseks. Mind huvitab kogu aeg, kas sul on kõht täis, kas riided on pestud, kas kapis on mune ja piima? Mind huvitab, kaugel juba oled. Mis sa hommikul jalga panid, kas tulika tänav on jälle umbes? Kuidas päev läks, kas ma saan midagi veel teha, et oleks hea ja turvaline soe ja valge. Et sa teaksid, et ma olen olemas. Armunud naine on üks ja see sama täna ja 100 aastat tagasi. Kui ma hoolin, siis ma hoolitsen. Käitun ja mõtlen täpselt nagu mu vanaema ja emad enne teda. Kõigil pikad mehed, pikad elud, ilma poeesia ja peenutsemiseta, täistööd ja ühemõttelisi õhtuid. Õhtuid nagu Rehe, talud ükskõik setes hajakülades, uksed lukus, arvuti kinni, väljast pimedad ja maailmast eraldatud aga seest soojad, soojad.